Читать книгу Nende poeg - Eduard Vilde - Страница 2

1

«Tule jumal appi, kas siis veel torni ei paista?»

Sooniste eit küsis seda juba kolmat korda, ja niisama mitmendat korda vastas talle taat:

«Ega’s mul rohkem silmi ole kui sinul; niipea kui torn paistab, näeme teda mõlemad.»

«Siis anna märale ometi piitsa, muidu jõuame sinna, kui kirik välja tuleb!»

«Ega ma hoost või lõhki ajada! Eks sa näe, mihuke tee on!»

Aga seejuures andis ta märale siiski piitsa, nii et see sabaga vastu lõi ja hakkas veidi väsinud hüppega tasast talupojatraavi sörkima.

Eit kohendas oma kõrget munakujulist siidmütsi, mis suurräti all vankri põrutamise tõttu ühtepuhku viltu vajus, ning hakkas meeste ükskõiksest meelest ja vilust verest meelisklema. Sa jumaluke, mis on siuke isasüda emasüdame kõrval! Nagu jääpurikas tulise söe kõrval! Eide hing põksub ammu juba Pärtli kiriku kantsli all, aga tema, taat, ütleb: «Ega ma hoost või lõhki ajada!» Eit ei saanud tervel läinud ööl rõõmuärevuse pärast silmagi kinni, tema, taat, luges isameie ära ja jäi norinal magama … Hommikul oli teine küll aegsasti üleval, äratas eidegi, kellest väsimus siiski viimaks võidu oli saanud, ja küsis naeratavail pilusilmil: «Vanamoor, kas mäletad ka veel, kuhu täna pidime sõitma? – Noh, siis tõuse ometi, meil ju nelikümmend versta sõita, tee on sant, ja poja jutlusest ilma jääda – kas tead, Mari, see oleks kahju, mis paneks nutma.»

Nagu poleks eit seda paremini teadnud! Enne veel kui vanamees lause lõpetas, oli ta jalul, üks-kaks-kolm kirikuehtes ja vankril. Aga nüüd – oh see igavene, ilmlõpmatu kauge maa! öösel kella neljast teel, päike peaaegu lõunas, aga ei ikka veel kiriku pikka tornigi näha! Ning see va tursahingega vanamees veel toriseb: «Ega ma hoost või lõhki ajada!» Tema hoiab hoost poja jutlusele, pojale külla sõites! Oleksid ohjad ja piits eide käes – kõrb peaks kullerisõitu sõitma! Ei ta lõhki läheks. Tal on jalgu ja on rammu. Ega’s Sooniste Mihkli hobused väsinud ole!

«Vanamees, kõputa taga!»

«Las ma panen piipu. Suu nii mage, et –»

«Sina oma piibuga! Alati peab sul see varn hammaste vahel rippuma! – Anna ohjad siia!»

Sooniste vana annab ohjad, aga piitsa pistab jalge vahele. Eit kisub aga ka piitsa pihku ja teeb märale jalad.

«No ega ma sedasi saa piipu toppida,» uriseb vanamees oma kollakashalli habeme seest. «Vaata, et ajad viimaks veel kraavi! Ega naisterahval aru ole.»

Hoolimata põrutamisest, mis paneb pealistujad taoti hüplema – tee on äärmiselt rööplik ja täis suuri kive läheb Sooniste peremehel siiski korda piibukolu musta mahorkaga täita, ilma et ta tragi teinepool hobuse jooksu kahandaks. Kuid tulevõtmisega on lugu täbar. Ilm on muidugi tuuline, ja nüüd veel kiire sõit.

«Pea, Mari, ma ei saa tuld!»

Mari peatab, aga hakkab siunama:

«Oh seda nuhtlust, mis peab inimesel siukese piibu-imejaga olema! Kakskümmend viis korda pannakse kirikuteel piipu! Ja ise tahab saada õigeks ajaks jutlusele! Poja jutlusele! On niisugune vanamees väärt, et jumal talle poja andis, kes on kirikhärra! Häbene ka natuke! Pole veel kiriku tornigi näha, ja tema viidab kallist aega piibu panemisega!»

«Panen ju alles kolmat korda, ja Jaan ise tõmbab koa,» ütleb Sooniste Mihkel, popsides piipu tuld. «Jaan tõmbab muidugi paberosse, mina piipu, aga eks see ole ükstapuhas.»

«Jaan? Misuke Jaan?»

«Misuke Jaan? Meie Jaan!»

«Meie poeg, kes on kirikuõpetaja?»