Читать книгу Uued orjad - Eduard Vilde - Страница 2

Pargital, 23. aprillil 1907.

Jüripäev. Väga tähtis jüripäev. Suur ajalooline pööripäev. Eesti moonamehed ja kantnikud Pargita pinnalt pühitud - sada sarvikut neile teele kaasa! Volõõniast ja Volga äärest tellitud saksa suguvennad pärale jõudnud - jumala õnnistus nendega ja nende naiste ning lastega!

Kui ma mõtlen, mäherdustest krantsidest ma nüüd lahti olen, siis tõstan tänades kaks kätt taeva poole! Laisad, ahned, vastased. Tänamatud ja truudusetud. Ei jumalakartust; ei saksa-austamist. Muudkui palka mehed nõudma ja Õigusi! Nagu poleks vemmal niisuguste paras palk ja õigus! Karda raipeid pealegi. Ei tea, mis kurja nõu peavad. Nad ju säärased ülekäte läinud põikpead, et sellestki aru ei saa, et ori peab igas asjas leivavanema poole hoiduma, kui ta tahab paremale järjele jõuda. Saavad sihukesed tulevikus tõesti õigusi - mille eest Issand hoidku! - kes peab meid siis seadusetegijaiks valima? Eks me ole juba näinud. Ei peremeeski, kus siis veel kandimees ja moonamees! Tume on meie olevik, veel tumedam tulevik. Seepärast edasi ajakohasel uuendusteel: oma rahvas Baltimaale, võõras välja! Enne moonakad ja kantnikud, siis jumala abiga ka rentnikud, haamrialused omanikud ja kõik, kes ei ole veri meie verest ega liha meie lihast. Üksmeelest pole meil, saksa mõisnikel, puudust, väest ja võimust ammugi mitte. Ma söön kas või kausitäie moonaka körti ära, kui meie kallis kodumaa mõne aastakümne pärast pole saksa provintsiks saanud, kus eestlasi ja lätlasi ainult veel nime kaudu mäletatakse. Üks keel, üks meel. Ülemad valitsevad, alamad alistuvad. Leivavanem käsib, teenija teeb. Ei lõugamist, ei vastupunnimist, ei rumalat kergenduste nõudmist. Uus õnnelik ajajärk on algamas…