Pettus
Описание книги
Luureässa Sidney Reilly tabamisest Lenini enamlaste poolt 1925. aastal kuni punapäise voodiluuraja Anna Chapmani väljasaatmiseni USAst 2010. aastal on Kremli ja lääne luurejuhid aina omavahel mõõku ristanud. „Pettuses“ paljastab Edward Lucas Chapmani ning tema Suurbritannias ja Ameerikas elanud uinuvatest agentidest kaaslaste tõelise loo, selgitades nende salaülesannet ja kirjeldades spioonijahti, millega nad lõpuks tabati. Raamatus tuuakse avalikkuse ette lääne luure vähetuntud triumfid ja läbikukkumised külma sõja ajal, mis kujutavad endast tausta nüüdsele tööstus- ja poliitilisele luurele. Nõukogudejärgsete spioonisõdade ilmestamiseks võib Lucas toetuda eksklusiivintervjuudele Venemaa tähtsaima agendiga NATOs, Herman Simmiga. Samuti paljastab ta Moskva juristi Sergei Magnitski kohutava kohtlemise, kes julges astuda vastu Venemaal valitsevale kriminaalsele sündikaadile. Kunagi hirmutas Moskva maailma rahvusvahelise kommunismiga, nüüd on sealseks ohuks niinimetatud jõumehed, Venemaa jõustruktuuride halastamatud esindajad. „Pettust“ peaksid lugema kõik, kes tahavad mõista, millist ohtu nad kujutavad maailmale – ja ka omaenda rahvale. Edward Lucas on Economisti vanemtoimetaja. Ta on kajastanud Ida-Euroopa sündmusi alates 1986. aastast, töötades Berliinis, Moskvas, Prahas, Viinis ja Balti riikides. Tema sulest on ilmunud raamat „Uus külm sõda“, mis on tõlgitud enam kui viieteistkümnesse keelde. Ta on abielus kolumnist Cristina Odone’iga ja elab Londonis.
Отрывок из книги
Kommunistliku salapolitsei-liiduvabariigi külm hingus närvutas loendamatuid elusid teisel pool raudset eesriiet. Kuid see puudutas ka minu lapsepõlve 1970. aastate Oxfordis. Meie Jugoslaavia päritolu üürilisel oli hingemattev saladus: onu Dušan. Luuletaja Matthew Arnold nimetas Oxfordi „kaotatud sihtide ja hüljatud veendumuste ja ebapopulaarsete nimede ja uskumatute truuduste koduks”. See käis osaliselt ka Dušani kohta – tema perekonnanimi, nagu enamiku Ida-Euroopa emigrantide oma, ei olnud ehk just ebapopulaarne, aga kindlasti briti silmadele ja kõrvadele eriliselt raske. Ta on mulle meelde jäänud sünge ja kahtlase kujuna, kes lausa levitas enda ümber süngust. Ta oli kangelane omaenda varimaailmas, aga sõjajärgse Jugoslaavia võimud pidasid temasuguseid antikommuniste kurjategijateks ja reeturiteks.1 Paljud kadusid igaveseks massihaudadesse või salapolitsei piinakambritesse. Dušanil vedas. Ta oli saanud põgeneda Suurbritanniasse, kus hankis endale tagasihoidliku töö mehaanikuna ja elas Oxfordi serval ligadi-logadi Crotch Crescenti tänaval. See oli õige armetu elu inimese kohta, kes sõjaeelses Jugoslaavias oli juba noorena teinud head karjääri ja jõudnud kõrgesse riigiametisse.
Aga ühes mõttes ei sobinud Dušan siiski Arnoldi sõnadega. Tagasilöökidest hoolimata ei olnud ta oma veendumusi hüljanud – kommunism tähendas kurjust ja inimesed, kes tema kodumaal valitsesid, olid võimuhaarajad. Õigupoolest olid Jugoslaavia isepäised kommunistid võrreldes Nõukogude bloki palju karmimate režiimidega üsna leebed. Siiski suhtusid nad armutult teisitimõtlejatesse, eriti kui viimastel oli sidemeid välismaiste antikommunistidega. Olgica perekond oli tohutult riskides hoidnud salajasi sidemeid pagulastest sugulastega, eitades salapolitsei ülekuulamistel mõistagi kindlalt, et nad neist üldse midagi teavad. Olgica külastas oma onu Oxfordis igal nädalavahetusel. Kui kodumaa võimud oleksid teadnud, et ta käib läbi ohtliku antikommunistist pagulasega, oleks tema isa hiilgav arstikarjäär (mis oli ta lühikeseks ajaks toonud isegi Oxfordi) lõppenud ja neiu, kes oli jäänud siia õpinguid lõpetama, tulevik oleks samuti ohus olnud. Tal olnuks ohtlik isegi kodumaale tagasi pöörduda, nii et ta võinuks olla sunnitud jääma teismelise põgenikuna Suurbritanniasse.
.....
Ent Nõukogude pärand on pärjanud luuretegevuse Venemaal erilise ausäraga. KGB ohvitseride (näiteks preili Chapmani isa Vassili või härra Putini või sadade tuhandete nendesarnaste) elu oli märkimisväärselt parem kui nende kongikaaslastel tööliste paradiisis. KGB erikorterites elavad ohvitserid võisid sooritada sisseoste poodides, kus leidus mujal kättesaamatut kaupa. Nad puhkasid KGB kuurortides ega pidanud taluma mitmeid süsteemi väiklaseid piiranguid igapäevaelus. Elitaarse välisluurevalitsuse ehk KGB esimese peavalitsuse töötajad ning mõningad krüptograafia ja vastuluurega tegelevad kolleegid võidi lausa saata tööle välismaale, nad võisid isegi pääseda ligi muinasjutulisele lääne küllusesarvele, mida klassisõdalased ühtaegu põlastasid ja kadestasid.
Lisaks privileegidele võis KGB nautida salapära, mis on kandunud edasi ka selle järglasorganisatsioonidele. Inimesed pidasid seda (pigem vääralt) tõhusaks, kõiketeadvaks ja korruptsioonist puutumata asutuseks. Selle töötajatel oli amet, kus tehti tõelist tööd organisatsioonis, mis tõepoolest toimis, ja nad said oma töö eest väärilist tasu. Klaustrofoobses, näruselt juhitud ja altkäemaksust läbi imbunud Nõukogude Liidus ei saanud just paljud sellega hoobelda. Sarnaselt kosmoseprogrammi ja spordikangelastega puudutas KGB teistki emotsionaalset tundeniiti – patriotismi. Ehkki see oli õieti truu kommunistlikule parteile, mitte Nõukogude riigile (KGB nimetas ennast partei mõõgaks ja kilbiks), võis see nautida Natsi-Saksamaa purustamisest kiirguvat aupaistet. Nii nagu lahing Britannia pärast oli Suurbritannia „tähetund”, nii nagu vastupanuliikumine seisab esikohal Prantsusmaa rahvusmüüdis, nii nagu Normandia rannik iseloomustab ameeriklaste panust Euroopa vabaduse tagamisse, nii oli Suur Isamaasõda (sellist nime kannab Teine maailmasõda Venemaal) kesksel kohal Nõukogude Liidu enesekuvandis ja on täpselt sama tähtis tänase Venemaa identiteedis.
.....