Читать книгу Kord õide puhkeb iga aed - Eesti Raamat - Страница 2

Üksikud ja kaksikud

Kaksikute ootusest teadasaamine oli Hellemaile võimas vapustus. Nii sensitiivne kui naine enda meelest oligi, ei tajunud ta oma üsas ühe lapseidu asemel kahte. Esialgu ei kinnitanud seda ka günekoloog. Toona käis looteuuring põhiliselt puust kuulatlustoru abil. Praegusajal nii enesestmõistetavaid ultraheli- ja muid udupeeneid diagnostikaaparaate leidus vähe, üksnes paari suurema linna ravikeskustes, ning ega neid iga tavajuhtumi puhul rakendatud. Lapsesaamine pole ju tavatu juhtum? Pole üldse mingi juhtum, vaid elu loomulik kaasanne?

Kuid Hellemai ei olnud ei tava- ega tavatu juhtum. Ta oli täiesti ainulaadne juhtum selle imelise maamuna peal, kus tegelikult küll toimub rutiinne rütmiline paljunemine aegade algusest saati! Hellemai Täht ootas kaksikuid! Ime oli sündinud! (Või vähemasti eos hakkama pandud, ime sünnini jäi ikkagi veel üksjagu aega.) Tema, kelle emakssaamise olid arstid uuringute põhjal üheksakümne viie protsendi ulatuses välistanud! Ja sealt tema ummistunud munajuhadest trügis üks eriti uljas seemneidu siiski läbi.

Naistekliinikust pargi kaudu koju minnes kippusid Hellemail jalad tudisema, kogu keha oli treemori vallas, otsekui vatti täistopitud pähe ei mahtunud muud mõtet peale selle ainsama mõtte: mul sünnivad kaksikud! Appike, mul sünnivad kaksikud, kujutage ette! Oleks tahtnud vana jämeda tammepuu otsa ronida ja uudist kogu ilmarahvale karjuda. Sama tugev oli kihk sellesama tammejuurte alla moodustunud õõnsusse peitu minna, et keegi tema lapsukestele liiga teha ei saaks. Esimese ähmiga ei turgatanud Hellemaile Meelis kui tulevane kaksikute issi meeldegi. Minu lapsed, minu imeline keha – kõik see kuulus tol hetkel ainult talle, Hellemaile. Ta tundus endale otsekui väärtuslikku sisu varjav hapramast hapram portselanvaas.

Hiljem, rasedusega kohanedes, see portselanvaasi tunne hajus. Tuli olla tugev ja vastupidav nagu malmist haudepott.

Tollal polnud Eestisse veel mobiiltelefonide ajastu saabunud. Mis mobiilid! Hellemai kodus puudus sellinegi mugavusasi nagu lauatelefon. Tähtsaid teateid edasi anda ja kallimaga kudrutada sai telefoniputkades, kui need kogemata kombel juhtusid töökorras olema. Seega pidi Meelis kaksikute-uudise teadasaamisega kojutulekuni ootama. Ta viibis parajasti transtsendentaalse meditatsiooni kursusel. Sinna ei oleks telefonilained sobinudki.

Ilmselt ei mõju naise rasedus mehele nii vapustavalt nagu naisele endale. Seda oleks veider oodatagi. Ei saa mees parimagi tahtmise korral kõhu paisumist, lapse esimesi liigutusi, emainstinkti võimsat voogu, elu jätkamise pühaduse kaudu mineviku ja tuleviku kosmilist sisekaemust tajuda.

Tulevasel isal lasusid teistsugused ootused. Isalt oodati oma järeltulijale ja tema emale turvatunde kindlustamist. See oli küll teistlaadi, kuid maises asjadesüsteemis samuti ülioluline väljakutse. Öeldakse ju, et laps on mehe isa. Nii ongi.

Omamoodi vastutustundlik oli Meelis küll, pidades abiellumist juriidiliselt oluliseks sammuks. Kõik paberid pidid tal korras olema, maksud makstud, võlad tasutud, et ükski võim ega vägi ei saaks talle turja karata. Abiellumise juurde kuuluvat paatost ja palagani ei pidanud ta ent oluliseks mitte üks raas. Vähemalt selles suhtes olid nad ühte meelt. Peaaegu.

Pärast järjekordset pulmateemalist vaidlust torkas Meelisega mõttevahetuse jätkusuutmatusest ärritunud Hellemai: „No kena on! Nagu ma aru saan, ei taha sina pingviinikostüümi ja mina ei taha valget pitskardinat. Mis siis saab? Lähme alasti registreerima?”

Ühel vallatul viivul tundus Hellemaile, et tal poleks alasti abiellumise vastu midagi. Kõik kolm, ka paaripanija, kasesalus õrna rohelise pitsi all, kaunistuseks ülasevaip, tunnistajateks mõnusasti umisevad metsmesilased, pruudikimbuks kogu imelise ilma lilled või siis ainult üks kurekell. Või hoopis vastupidi: sünkjas karulaanes lõkke ääres, tunnistajaks vaid männiladvas krabistav orav. No jah. Tahtmine taevariik, saamine iseasi.

Tegelik ametlik abiellumisakt teostati kohaliku perekonnaseisuaktide büroo naisametniku poolt, kusjuures kõrvalruumis toimus surmade registreerimine.

„Noh, noored, te võite nüüd suudelda!” kraaksatas ametnik halenaljakalt, kui kogu asjakohane seadusandlus oli ette loetud. Veel halenaljakam oli seda tolle emalikult naeratava ametniku palge ees teha.

Enne abiellumist anti neile abiellumisavalduse autasuks lubatäht noorpaaridele mõeldud eripoodi. Defitsiidiaja paradiisi! Kummatigi polnud seal midagi paradiislikku. Heitnud kiire pilgu kikilipsudele ja rüüsidega ääristatud peiusärkidele ja teravaninalistele piinakingadele ja matuseülikondadele, põgenes Meelis nagu katkutõbilast. Nii otsis Hellemai ema tutvuste kaudu välja hulga peenemat sorti linast kangast. Ta värvis osa riiet tumepruuniks, õmbles Meelisele sellest hamesärgi ja endale linavalge pika hame, tikkis kaelusele põllulillemustri ja valmistas kirju vööpaela. Näputööd Hellemai oskas, näiteks meeldis talle väga tikkida. Tegelikult oleks ta oskuste poolest kas või rahvarõivavalmistajana tööd saanud, puudu jäi hoopis enesemüümiseoskusest. Ärinaine – see tiitel ütleb kõik. Oskus projekte kirjutada, raha nõutada, ennast reklaamida, turundada, tootearendusega tegelda – seda kõike Hellemai ei vallanud. Ta oleks ehk kuskile käsitööartelli lepinguliseks töötajaks saanud, loovutades kaheksakümmend protsenti tulust bossile, edasimüüjatele, kauplustele, tulumaksudele…

Jah! Olid ikka ajad. Head või halvad? Mõlemad. Tõesti – pruuni puuvillast riidevärvi tuli tutvuste kaudu hankida, ka linase kanga leidmine sujus suurte raskustega. Ega neid tutvusi Hellemail endal olnudki. Ema oli tal aga defitsiidi väljatuhnimise geenius. Alati tuli vajaliku kauba eest midagi vastu anda. Pärast pensionile jäämist töötas Hellemai ema mõnda aega parfümeeriapoes koristajana. Polnudki palju tarvis, et nii-öelda sõbrannadele kasulik olla. Lõhnaseebid, odekolonnid, nagu näiteks Seitse Pöialpoissi või lõhnaõli Krasnaja Moskva või koguni Bõtj Možet, Pomorini või Meri hambapasta – abiks ikka.

Karikakrapärg juustes ja rukkililled pihus – nii sai see abielu sõlmitud. Hoolimata matsakast ja millegipärast üleni musta riietatud paaripanijannast, kel tikkus ühtelugu pisar silmanurka, nii et ta pidi pidevalt silmi ja otsmikku kuivatama. Oli see siiras liigutuspisar või lämbe suvepäeva tüütu kaaslane higi, mis tükkis korpulentse proua juustepiirilt mööda põseääri nagu renni mööda rinde vahele voolama – mine võta kinni.

Uhh! Pärast kohustuslikku kiiret musi kihutas vastne noorpaar ametiruumist minema. Vaja fotoateljeed külastada ja pulmapidu pidada. Seesinane pidu peeti jõe ääres kõrkjate varjus, kaasas paar moosipirukat, suitsutursk, leivapoolik ja pudel vahuveini. Kõigepealt ujuma! Kuumad kehad vajasid jahutust. Vähesed pealelõunased kaassuvitajad uudistasid armunud paarikest kerge kadedusega.

Ilus oli see pulmapäev. Päriselt ka.

Meelise vanemad olid elus palju ülekohut tunda saanud, tõsimeelsed ja tagasihoidlikud, ent edasipüüdlikud eesti inimesed. Neile selline kerglane abieluregistreerimisse suhtumine, nagu noored ette võtta kavatsesid, ei sobinud. Kuidas sai Tähtede ainus poeg abiellumise püha tseremoonia ära narrida!? Sealjuures unustasid Hellemai tulevane ämm ja äi asjaolu, et ka nad ise abiellusid vägagi askeetlikult – vallasekretäri kabinetis, lihtsas kodukootud rõivastuses, ilma tunnistajateta, ilma sõrmusteta. Nojah, aeg oli selline. Poleks ju teisiti saanudki. Kõik ilus ja pidulik toimus abiellujate hinges – kuigi ka hinge olemasolu oli tol ajal kahtluse all või pigem koguni keelatud.

Praegu võinuks paariminekut siiski ju pidulikult tähistada.

„Mida me nüüd sugulastele ja tuttavatele ütleme?” ahastas Meelise ema siira nördimusega. Justkui olnuks neid sugulasi ja tuttavaid koormate kaupa. „Ainus poeg! Sa oled meil ju ainus poeg! Ma tahaks sinu üle uhkust tunda, aga nüüd nisuke lugu…”

„Mis sa käiad seda ühte ja sama asja kogu aeg!? Mis mina sinna teha saan, et ma teil ainus poeg olen!” nähvatas Meelis kord südametäiega vastu, kui jälle see ainsa poja teema lahti keriti. „Kurat küll, ma ütlen!! Teinud siis kümme last! Kas mina teid keelasin?”

Selle peale jäi kumbki riiupool nördinult vagusi. Kas teadis Meelis, mitu last oli ta ema Siberis külma ja viletsuse tõttu kaotanud, hiljem kaotada lasknud või mitu last oli isal tegelikult? Parim kaitse oli ju rünnak. Meelis ei tahtnud tegelikult küll kedagi rünnata. Tema tahtis rõõmuseemneid külvata, ilutaimi istutada, metsateadust edendada, maailma paremaks paigaks teha. Lillelaps olla.

Kuna „süüdlaseks” oli kaksikutest rase Hellemai, kandus vimm üle temale. See kergemeelne plika, endal pole ei nägu ega tegu, ei varandust ega haridust, ei maja ega suvilat! Keeras poisi ümber sõrme. Näo ja teo kohta olid Hellemai tulevane ämm ja äi küll eriarvamusel. Nimelt pidas äi tüdrukut väga ilusaks, mis ämma vihapodinale aiva hagu juurde lisas. „Kuramus küll – nüüd nõiub veel minu korraliku mehe kah ära! Va sabakeerutaja niuke! Omal käib litsi hais kaugele üle pea!”

Loomulikult polnud see tõsi. Jäi üle vaid loota, et suhted aegamööda leevenevad. Pidi ikka püsti saatan olema, kui lihase poja kaksiklapsed südame kalgiks jätsid.

Hellemai leebeloomuline ema oli hoopis teistsugune, tütre ettevõtmiste puhul ikka mõtte ja teoga toetav. Paraku räsis tema keha tüütu krooniline haigus. Ema ei tahtnud noori oma tervisehädaga kurvastada, katsus ikka ise hakkama saada, ja sai ka.

Pärast Hellemai isa ebaõiglaselt varajast surma pidas ema pikka aega lesepõlve, viimaks abiellus mehega, kel varasemast kooselust oli kolm last. Too abikaasa oli muidu ehk päris tore ja ema jaoks sobilik mees, aga Hellemai ei saanudki temaga lähemalt tuttavaks. Oma elu nõudis kogu jõu. Pärast ema surma ei olnud Hellemail jaksu pärandi pärast jageleda. Sai korteri eest kaaspärijana mingi rahasumma ja aamen. See summake kulus seemnerahaks tema praeguse tillukese maja ostul ära, asi seegi. Hellemail polnud aega isegi nagu kord ja kohus leinata. Kaksikud tahtsid kasvatamist, elu vajas elamist.

Hellemai ei mäletanud, et ta tal nooremana oleks uneprobleeme olnud. Ta võis uinuda piltlikult öeldes kas või pea peal seistes. Ka ei pidanud öösiti vetsu vahet jooksma.

Jah, noorena… Oli ta nüüd siis vana?

Nelikümmend viis aastat. Järjekordne sünnipäev, see vanuse lisaja, mida millegipärast pidulikult tähistada tavatsetakse, värskelt seljataga.

Millega võrrelda hingetõmmete korduste arvu, inimelu pikkust? Miljonite aastate igikestvas reas on inimese eluiga vaid tolmukübe, kui sedagi. Vahel võib aga ka üksainumas päev igavikust pikem tunduda. Hellemai teadis seda.

Kuidagimoodi tuli niisiis need paar normaalse ärkamiseaja eelset tundi sisustada. Unerohtu ta praegu vältis. Unetablett vastu hommikut ei olnud üldse hea mõte. Paar korda oli Hellemai seda proovinud, kui keha taas alt vedas ja tema ööune katki tegi. Järgnev päev venis seepeale lõdvas uimaseisundis, toomata õieti ei virgust ega väsimust. Ilgelt vastik oli olla! Seda olekut ei soovinud Hellemai enam kogeda. Vähemalt mitte teadlikult. Ebateadlikult tahtis ta liigagi sageli unustusse vajuda, aga nii, et oleks samal ajal ise ärkvel, suudaks elu hoomata, sealjuures ise elupadrikus abituna rabelemata.

Kui Tähtede pere kaksikud nelja-aastasena lasteaias käima hakkasid, küsis kasvataja lastelt, nii nagu ikka kombeks, kelleks nad tahavad saada.

„Mina tahan igastahes nähtamatuks saada!” teatas Heleli.

Küllap oodati teistsugust vastust. Kui kasvataja üritas Helelit õigele teele juhtivate küsimustega suunata, vastas laps: „Noh, kui sina mul nähtamatuks saada ei luba, siis hakkan rikkaks ja tugevaks! Nagu Pipi! Tema ei käinud ülttse tööl! Ta hoopis tegi igat tööd oma kodus! Pipi ei tahtnud kellegiks saada, sest ta juba oli keegi. Pipi on nii äge tüdruk. Ta annab pättidele tappa, aga vaestele annab kommi. No ja loomaaia tiktoriks hakkan kah! Lasen kõik loomad vangist lahti!”

Ka see ei sobinud. Unistada võis arsti, õpetaja, autojuhi, lenduri, müüja elukutsest, ehkki tüdrukud unistasid üksteise võidu hoopis modelliks ja kuulsaks näitlejaks saamisest. Seda, et tegelik elu istutab unistajad hoopis teistsugustesse rollidesse – taksojuhist teadlaseni, kokast kriminaalini, pastorist poliitikuni, leiutajast laiutajani – lapsed veel ei adunud. Igatahes soovis lasteaiaõpetaja Heleli arengu adekvaatsuse teemal lapsevanem Hellemai Tähega pikemalt vestelda.