Читать книгу Arsti kirjad - Eha Pähn - Страница 1

uSelleks tuli julgust küpsetada, et Sulle kirjutamist alustada. Mitte sellepärast, et kirjutamine oleks võõras töö. Ei. Kirjutatud on väga palju – haiguslugusid.

Kui olin esimese päeva arstina tööl olnud, ammuammu, nägin kogu öö visiiti unes. Näod muudkui tulid ja tulid ja pidin nad selgeks õppima. Nägude ja lugude rida on saanud väga pikk, muist pole mälust leitavadki. Võimalik, et mu patsiendil on hea meel, kui ta on terve ja olen ta unustanud.

Miks siis julgust vaja on? Haigusloo kirjutamine läheb kiiruga ja vahel loetamatult. Pärast tolmub see arhiivis. Vahel on isegi hiired sealt pesamaterjali leidnud. Ei taha, et elu ise, mis on ometi olulisem, läheks loetamatult! Et poleks arugi saada, mis seal üldse oli. Kutsub kirjutama, sest varsti jätan oma ameti järgmistele.

Mu kõheduse põhjuseks on ehk see, et ma alustades ei tea, millega lõpetan. Mul ei ole oma elu kavaleht veel valmis – kaugel sellest. Aga seda saad Sa teada juba lugemise käigus.

Kõhklusi on tekitanud ka see, et tahan kirjutada hästi. See pole ju ette kindel, kas õnnestub. Püüan. Püüan selle nimel, et oleks kahju, kui jääks tegemata. Nagu on kurb vanaemal, kes ei saa lapselastele kinke teha. Tahame ju nende rõõmu näha. Tahan pakkuda rõõmu oma lugejale. Või ka äratundmisrõõmu? Kõigi muredega ei jõuta arstile. Muist põetakse endas ja vargsi ja siis on hea teada saada, et ka teisel on sama olnud.

Küpsetamise sõna tundub sobivat, sest elu ei pane meid klaaskappi varjule, vaid ennemini praeahju valmima. Oleks ka nagu klaasuks ees, aga kuum on, võib kõrvetada. Kes reguleerib temperatuuri? Kas saatus või ise ka? Kas hoida leiget profiili ja riskida jääda seest tainaseks?

Õigem ikka küpseda.

Vanus on kirjutamisel suur eelis. Leiab mõtteseoseid aastakümnetegi tagant. Need võivad olla üllatavad. Tavaliselt elame lühemas ajajupis, mõtleme sündmustest, mis ühe aastanumbri sees. Näiteks praegu on 2009. Arstina patsienti küsitledes saab põigata kas või kaugesse lapsepõlve ja elulugu laotub laiali panoraamina. Kui kuulata iga päev abivajajate suust paljusid aastaid mahutavaid jutustusi, siis hakkad ise elama pikemas ajas, mitte ainult tänast trendi arvestades. On ülevaatlikum. Ja tulevadki need, vahel üllatavad, kauged seosed.

Võib-olla on elukaarega nii nagu küünla, eluküünla põlemisega. Kui küünal hakkab lõpule jõudma, siis kukub kaarjas taht pikali ja põlemiseks saab toitvat sulavaha korraga kahest otsast. Leek lahvatab kõrgemale. Võib tulla, ootamatultki, suurem selgus selles, mis oma elust arvata. Valgem mõelda. Valgem kirjutada.

Tundub, et suurim julgus, ka kirjutamiseks, oli mul siis, kui vähki põdesin. Ka see oli ammu. Mõte oli selge ja kõik oluline oli ilmne. Väärtuste sõel polnud argitolmust umbes. Aga oht läks mööda ja tühisemad asjad hakkasid jälle nina kergitama.

See koht sissejuhatuses on mul kirjutatud varem, aga oh üllatust! Nüüd, kus kirjutamist jätkan, ongi teise vähi põdemine päevakorras. Järelikult ka uus julgus ja seekord peaks ometi laiskusest võitu saama.

Elu peab meid vahel sundima silmi avama. Mõnikord olen mõelnud, et elame kergelt unistena kogu aeg ja justkui ärkame kellegi matustel. Korraga kangastub teise elu kogu pikkuses. Tuleb palju küsimusi. Kas tõesti? On see võimalik? Miks? Ja tuleb ka võrdlus enda eluga, mis vahel mõne kandi pealt ei meeldigi. Just tegemata jätmiste pärast.

Noorena läheme uljalt ja ainult edasi. Saaks vaid kiiremini teada, mis tulemas on. Uudishimu. Vahel ei läbe üldse oma möödalaskmistele mõelda. Edasi. Mõnda valikuvõimalust ehk ei märkagi.

Siis jõuame keskeas võimete tipule ja tuleb kui platoo. On petlik tunne, et nagu on, nii jääb. Teen tööd ja jaksan alati. Saavutused, tunnustus. Tahaks veel väga palju jõuda. Töökarussell neelab endasse.

Salakavalalt hiilivad ligi aastanumbrid ja väsimus. Tahaks rohkem puhkepause. Meeldib uskuda, et kui puhkan, tuleb endine energia tagasi. Tasapisi tuleb pettuda. Hoogu ei tule. Vaid aastaid lisandub. Vanana keeraks nii mõnigi meist heal meelel tuleviku suunas selja ette ega tahaks enam näha, mis tulemas. Kas oled end tabanud sellise soovi juures? Selg ees liikudes ja ainult tuldud teele vaadates aga on suurem oht konaruste taha kinni jääda.

Liigume oma elusündmuste vahel nagu jonkshaaval. Peatume tähtsamaks mõeldud kohal ja põgeneme häiriva eest. Kui ausalt saame ise oma liikumist vaadata? Kas leian üles valesti astutud sammud ja õpin neist?

Kui värske on Sinu mõte? Tahaksid vahel, et oleks teisiti? Soovid soojemaid suhteid lähedastega? Soovid midagi enda juures muuta, olla rõõmsam?

Sa saad siin ridade vahel ennast minuga jagada, olla kohe päris aus ja keegi ei saa Su mõtetest teada. Kirjutan Sulle, kelle olen millalgi omaks võtnud. Oma nime Sa siit kirjasaajate seast ei leia ja lood on ka kuidagi teised, aga Sa oled siin sees. Sest Sul on olnud see julgus, et oled psühhiaatri juurde tulnud. Olen Sinuga tuttavaks saanud, sageli hingelise intiimsuseni. Sa oled seest palju ilusam, kui arvad. Avaned, usaldad, otsid ennast ja leiame koos.

Erandina on siin kolm kirjasaajat õige nimega. Ühelt oli mul luba kirjutamiseks, teise jaoks võtsin selle julguse, sest luba küsida enam ei saanud. Kolmas olen ma ise.

Nii mõnigi on tahtnud teise ellu kui lukuaugust salaja piiluda, aga psühhiaatrile avatakse uks. Vahel jääb see küll vaid paokile, kuid juhtub sedagi, et juhatatakse magamistoa lõpuni.

Psühhiaatria võib olla paljudele tume maa, kus millegi väljaütlemiseks ei leia õiget sõnastust. Tegelikult on see minu jaoks võrreldav džungliga, kus pärismaalane orienteerub suurepäraselt, sest see on ta kodu ja ta on sellega kaua tuttav. Tal on igasuguseid märke, mis viitavad turvalisusele või ohule.

Meiegi kõnnime ja väljendame ennast tahes-tahtmata pidevalt. Küsimuseks on vaid, kes oskab neid märke lugeda. Mida ergumad on vaistud ja parem treenitus, seda tuttavam on inimeste maailm. Ehitame naeratusega sildu või lõhume neid kõõrdpilgul. Lõhutud sildu tuleb parandada või ehitada uus sild.

Siin ja Sinuga on meie suhe intiimne, kuid pole isiklik.

Nende enama kui neljakümne aasta sees, mil ma olen oma erialal töötanud, on toimunud hulk muutusi, muutusi ka mus endas. Tööle asudes käis esimeste patsientide puhul mõte tihti raamatutarkuse juures. Venekeelne A. V. Snežnevski „Psühhiaatria käsiraamat” sai ära joonitud. Nüüdseks on see kaugele jäänud ja aastatepikku on oma kogemused osa tollasest raamatutekstist üsna uduseks kustutanud, välja vahetanud.

Et ma ikkagi kirjutada tahan, siis sellepärast, et on palju lihtsaid väikseid tarkusi, mis aitavad, mis on ikka aidanud, kui Sa elusündmuses komistad. Ka lugemine võib olla kui valusa varba peale puhumine. Võib-olla ei tee vigu ainult mittemidagi-tegijad. Nad teevad tegemata jätmise vigu.

Ma ei kirjuta õpikut, kuidas just mõelda leina, reetmise, töökoha kaotuse või õnnetu armastuse puhul. Ennemini leiad siit vabamat mõtlemist, omapäraseid seoseid näivalt seostamatu vahel. Tahan Sulle anda julgust mõelda, unistada omal viisil, olla isikupärane, leida endas tasakaal. Nagu köielkõndija. Kui ta püüaks ainult tavalise kõnni moodi kramplikult korralikult astuda, kukuks ta alla. Köiel on ette nähtud kätega vehkida, keskkehast kõikuda. Mitme eri asendi või liigutuse vahel leiadki tasakaalu. Mõtlemisega on samamoodi. Juba laps, kes kivi otsa ronis, hüüdis ennast kivikuningaks. Nii võivad Sinulgi tulla uhkemad mõtted, kui ronid ise kõrgemale või vaatad riigilipu heiskamist Pika Hermanni torni. Ära vaata ainult maarajale, kui moodsad on kellegi tossud. Vaata ka ennast kõrgemalt. Tunne uhkust, et oled siin.

Ja nüüd, kui Sa hakkad seda raamatut lugema, olen ma siin iga järgmise lehe taga ja ootan Sind seal. Võibolla piilun lehe ääre tagant ja näen Su silmade liikumist mööda ridu. Ma olen siia raamatusse oma hinge pannud. Sest ainult nii võid Sa teada saada, mis minus on, ja nii võime kogemusi jagada.

Kirjad tulevad tavalistest erinevad, sest need ei jõua kunagi Su postkasti. Ka nende sisus on mõtteid mitmes plaanis. Võin põigata Su päevaprobleemilt kas või kaugete kirjanduslike seosteni. Mulle nad tunduvad tuge pakkuvat. Sina võid valida, kas meeldib.

Mu stiil võib olla kohati tavalisest liialt erinev. Kui olen loenguid pidanud, päris palju, siis olen ikka hoiatanud, et mõte võib tunduda igapäevasest julgem. Mu mõte peab kandma ja tuge pakkuma. Mõttel peavad olema nagu tugevad tiivad, et kannaks kõrgemale ja laseks seal liuelda. Võin tunduda liigagi vankumatu, aga ma pean oma jalad tugevasti maha toetama, sest käin inimeste seas päästetöödel. Olen kui mõhnjalgne kaamel, kes liiva ei vaju. Või sobiks meie geograafilisel laiusel rohkem võrdlus päästetöödega rabas.

Raba pehmel pinnal peavad olema tundlikud ja laiemad tallad, sõrakestega sinna ei pääse. Mättad kõiguvad, nende vahel on vesine. Isegi laukad võivad seal olla.

Mäletan oma koolipõlve ujumisi kodukoha Peetsaare rabajärves. Tugevasti kõikuvad kaldad pruunika ja roosaka soosamblaga. Veepiirini see pind inimest ei kandnud. Püsti ei saanud veele lähedale. Kuigi raba pind oma mõnusa kõikumisega meenutab praegu tuntud batuuti, oleksin seal ainsa järsu hüppega mull-mull hoopis samblapinna all olnud. Libistasin ennast kõhuli. Vesine sammal on kõhu all libe ja edasi saab päris hästi. Enne veepiiri on veel kõrgemad lehtedega taimed. Neil on väädid. Ka väätidest saab harali sõrmedega haarata. Niiviisi kõhuli minnes on kogu keha kui üks tunnetusorgan, mis annab teada pinna võimalustest. Vahel oli veepiiril mõni äärde uhutud roigas, kuid ka need olid küllalt libedad, veeresid vees ja kõhtu ei kriipinud. Kui pinda enam ei tunne, saab kätega vett tõmmata ja ujuma hakata. Vesi on tumedalt pruun, milles oma allalastud jalgu ei näe. Pinnal on mõnusalt soe, aga vees püsti olles saab sirutada jalad juba väga külma vette. Kord jagasin ujumispinda veel kellegagi. Esialgu tundus, et oksaraag – ega mul siis ujudes prille ees olnud! Tollel olid kaks kollast täppi pea peal ja liikumine üsna kiire. Kohtusime nastikuga. Tema jaoks aga olin mina juba väga suur loom ja ta pidas targemaks kiiresti kaduda. Rabajärvest üle ujutud, tuli pärast jälle kõhuli kaldale roomata. Aga see oli põnev seiklus.

Kui elus vahel tunned, et oled oma toimetulekuga rappa läinud, siis oledki mu pärusmaa. Ma aitan Sind. Oleme koos. Ja kas või kõhuli ja kas või roomates, kui muidu ei saa. Edasi saab alati. Ja rabast tuleme välja. See on mingi ürgne emotsionaalsus, mis aitab mind ja minu kaudu aitab Sind. See tuleb appi siis, kui läheb raskeks, muidu ta vist laiskleb kui kõhutav kass. See asub meil niisuguses ajuosas nagu hipokamp. See on nagu elutähestiku A ja B. Kui on tõepoolest raske, peab alustama väga lihtsast.

Edasiminekul peab arvestama pikkade parajalt aeglaste tõmmetega. Kiiruga rabeldes ei saa. Peab aja varuma. Julge olla vahel ka kurb, julge leinata. Järelikult on see suur ja väärt, mida taga nutad. Väikest ja väärtusetut me ei leina.

Üks võrdpilt lapsepõlvest tundub veel siia sobivat. Vahetasime elukohta. Minna tuli pikk teekond. Napp mööbel vankril, aga ilus, selleks sõiduks laenatud hobune ees. Hobuse minek oli hea vaadata. Isa ütleski, et ma vaataksin just hobuse jalgu. Tema sõnad olid: „Vaata, kuidas hobune võtab maad.” Lapsesilmale tundus, et hobune ja ta jalad nagu venisid pika tee jaoks pikemaks. Tundus, et ta jaksab kaua.

On üks sügava sisuga sõnapaar: andma ja võtma. Mees võtab naist. Naine annab enda. Lõpuks mees annab ja naine võtab selle vastu. Nii lihtne see ongi. Elu jäävus.

Sina oled andnud mulle oma usalduse. Mina olen selle vastu võtnud. Siis olen mina andnud, mida oskan, et Sind aidata, ja Sina võtad selle vastu. Annad mulle ka oma elukogemusi, tihti valusa põdemise hinnaga, kuid nendega saab jälle järgmisi aidata. Mõtleme koos, loome uusi võimalusi Su elus.

Esialgu on kirjutatu nagu liiga tihke tainas, mida peab veel segama, et saada head pannkooki – õhukest, lõhnavat, krõbeda äärega ülepannikooki. Hapukas õunamoos vahel. Uhh, mõnu. Sööksime koos ja prooviksime natuke elu üle naerda. Mõnikord on ta sedagi väärt.

Teinekord tundub mulle hoopiski, et raamat võib saada liialt kontsentraat nagu puljongikuubik, mille pead enne parajas hulgas oma mõtlemises lahustama, et ta mõnus saaks. Mul võib iga kahe lause vahel olla Sinu jaoks mõtlemise koht.

Vahel tuleb kelmikas võrdlus, et raamatus võib mõtetega žongleerida. Viskad mõttepalli õhku ja selle aja jooksul, mis ta õhus on, saad valida, millise külje pealt kinni püüad. Nii peavad vist tegema diplomaadid. Vahel saad Sa valida, millise kandi pealt oma mure omaks võtad. On palju võimalusi.

Nii või teisiti. Igatahes ära kiirusta. Kui tekst on liiga tihe, siis võtab see seedimiseks aega. Lugedes võib ette juhtuda kohti, kus mõte on keeruline kui algebra valem, mõni tundmatugi sees. Kõik kogemused ei mahu meil kellelgi ühte ellu ja need, mis on teiste omad, on ikkagi raskemini arusaadavad.