Читать книгу Ülitundlik inimene - Elaine N. Aron - Страница 6

„Viripill!“

„Argpüks!“

„Ära ole selline hädapätakas!“

Mineviku kajad? Ja kas meenub teile ka igati heatahtlik hoiatus: „Sa oled tundlikum, kui see sulle kasulik on.“

Kui te olete minu moodi, siis kuulsite sedalaadi märkusi pidevalt ning need tekitasid teis tunde, et olete kuidagi teistsugune. Mina olin veendunud, et kannatan mingi fataalse vea all, mida pean varjama ja mis võib tähendada mulle elu teisejärgulisena. Ma arvasin, et mul on midagi viga.

Tegelikult on teie ja minuga midagi hoopis väga hästi. Kui te vastate raamatu alguse enesetestis jaatavalt kaheteistkümnele või enamale küsimusele või kui teile tundub, et I peatüki alguses esitatud üksikasjalik kirjeldus sobib teiega (tegelikult ongi see parim test üldse), siis võite ennast pidada väga erilist laadi inimeseks, nimelt ülitundlikuks inimeseks – keda me järgnevatel lehekülgedel nimetame ÜTIks. Ja see raamat on mõeldud just teile.

Tundlik närvisüsteem on normaalne ja põhiliselt neutraalne tunnus. Tõenäoliselt olete selle pärinud. Seda tuleb ette 15–20 protsendil inimestest. See tähendab, et te teadvustate ümbritseva keskkonna detaile, mis on paljudes olukordades suur eelis. Samuti tähendab see, et viibides liiga pikka aega väga stimuleerivas keskkonnas, keset piltide ja helide küllust, tekib teil kergemini ülekoormus ehk teisisõnu, teid tabab närvisüsteemi ülekurnatus. Seega võib tundlikkus olla nii eelis kui ka puudus.

Meie kultuuris ei omistata seda tunnust ideaalile ning see asjaolu avaldab teile tõenäoliselt väga suurt mõju. Heasoovlikud vanemad ja õpetajad aitasid arvatavasti teil probleemist „üle saada“ nagu mõnest defektist. Teised lapsed olid teiega mõnikord päris vastikud. Täiskasvanuna oli teil ilmselt raskem valida sobivat karjääri, luua suhteid ning end väärtustada ja enesekindlana tunda.

Mida see raamat teile pakub

Sellest raamatust leiate üksikasjalikku baasinformatsiooni, mida oleks hea enda kohta teada; andmeid, mida te mitte kuskilt mujalt ei leia. Tegemist on viieaastase uurimistöö tulemusega, mille aluseks on põhjalikud intervjuud, kliinilised kogemused, koolituskursused, aga ka sadade ÜTIde osalusel läbi viidud individuaalsed konsultatsioonid ning ridade vahelt loetud informatsioon materjalidest, mida psühholoogid on endi teadmata ülitundlikkuse kohta välja uurinud. Esimesed kolm peatükki sisaldavad peamisi fakte teie tunnuse kohta ja annavad infot ülestimuleerimise ning närvisüsteemi üleerutuvusega toime tulemiseks.

Seejärel käsitleb raamat tundlikkuse mõju teie minevikule, karjäärile, suhetele ning siseelule. See keskendub teie eelistele, millele te pole ehk kunagi mõelnud, ning annab soovitusi ÜTIde kogetavate levinumate probleemide – näiteks ujedus ning raskused sobiva töö leidmisel – lahendamiseks.

Me võtame ette päris pika teekonna. Suurem osa ÜTIdest, keda ma olen raamatusse koondatud informatsiooniga abistanud, on mulle rääkinud, et see on muutnud nende elu kardinaalselt – ja palunud öelda seda ka teile.

Mõned sõnad vähem tundlikele

Esiteks, kui olete selle raamatu kätte võtnud seetõttu, et ÜTI on teie laps, abikaasa või sõber, tervitan teid kogu südamest. Teie suhted ÜTIga paranevad oluliselt.

Teiseks, kolmesaja juhuslikult valitud eri vanuses inimesega läbi viidud telefonivestluse tulemusena leiti, et kui umbes 20 protsenti küsitletutest olid äärmiselt või üsna tundlikud, siis sisaldus valimis ka 22 protsenti mõõdukalt tundlikke inimesi. Kui teiegi kuulute mõõdukalt tundlike kategooriasse, on teil sellest raamatust üksjagu kasu.

Muide, 42 protsenti küsitletutest väitsid, et nemad pole üldse tundlikud – mis omakorda selgitab, miks ülitundlikud inimesed tunnevad, et ei suuda suurema osaga maailmast sammu pidada. Ja mõistagi tuleb meil arvestada ka selle osaga inimkonnast, kes alati keeravad raadio valjemaks või annavad autos signaali.

Lisaks võib julgelt väita, et me kõik oleme hetkiti ülitundlikud – näiteks pärast mägionnis üksinda veedetud kuud. Samuti muutuvad kõik inimesed vananedes tundlikumaks. Tõepoolest, enamikul inimestel, tunnistavad nad siis seda või mitte, on suure tõenäosusega olemas tundlikum külg, mis ilmneb teatud olukordades.

Mida öelda neile, kes ei ole ÜTId

Mõnikord tunnevad mitte-ÜTId end pisut tõrjutute ja haavunutena mõttest, et me oleme neist erinevad ja mõnikord jätame ehk mulje, et ka paremad. Nad küsivad: „Tahad sa öelda, et mina ei olegi tundlik?“ Probleem on osalt tingitud asjaolust, et “tundlikkus” tähendab ka mõistvust ja tajuvust. Sellised omadused võivad olemas olla nii ÜTIdel kui ka mitte-ÜTIdel ning need optimeeruvad, kui me tunneme end hästi ja oleme vastuvõtlikud ka vähemmärgatava suhtes. Väga rahulikus olekus võivad ÜTId koguni nautida võimalust tähele panna kõige peenemaidki nüansse. Üleerutatud seisundis seevastu – mida ÜTIde puhul sageli ette tuleb – oleme me kõike muud kui mõistvad või tundlikud. Selle asemel paistame omadega puntras ja segaduses ning vajame üksiolekut. Meile vastanduvad mitte-ÜTIdest sõbrad on äärmiselt kaootilistes olukordades tegelikult palju mõistvamad kui meie.

Ma mõtlesin kaua, kuidas seda tunnust nimetada. Teadsin, et ei soovi korrata tehtud vigu, mis tingivad selle segiajamise introvertsuse, ujeduse, pärsituse ja terve rea erinevate psühholoogide välja käidud väärnimetustega. Mitte ükski nende pakutud variantidest ei kajasta selle tunnuse neutraalseid, veel vähem positiivseid aspekte. „Tundlikkus“ ei kirjelda neutraalset fakti ehk suuremat vastuvõtlikkust stimuleerimisele. Seega tundus, et on aeg hakata kompenseerima tendentslikku suhtumist ÜTIdesse ja kasutada terminit, mis võiks meid näidata positiivses valguses.

Teisalt on „ülitundlikkus“ mõne inimese meelest kõike muud kui positiivne. Oma vaikses kodus istudes ja seda raamatut kirjutades; hetkel, mil ma ei räägi sellest tunnusest mitte kellegagi, hakkab mu peas keerlema äraleierdatud lint: selle raamatu tõttu lendab ÜTIde pihta suurel hulgal solvavaid nalju ja kommentaare. Tundlik olemise teemat ümbritseb tohutu kollektiivne energia – sarnaselt sugupoolte teemadega, mis sageli tundlikkusega ühte patta pannakse. (Tundlikke poisslapsi sünnib sama palju kui tüdruklapsi, kuid inimesed eeldavad, et seda tunnust ei esine meestel, vaid üksnes naistel. Ja mõlemad sugupooled maksavad sellise väärarvamuse eest kõrget hinda.) Niisiis olge valmis selle energiaga kokku puutumiseks. Kaitske nii omaenda tundlikkust kui ka oma vasttärganud arusaamist sellest, hoides keelt õigel ajal hammaste taga.

Ja ennekõike nautige teadmist, et teiesuguseid inimesi on veel. Me lihtsalt ei ole varem kokku puutunud. Aga nüüd oleme omavahel tutvust teinud ning nii meile kui ühiskonnale tõuseb sellest üksnes tulu. I, VI ja X peatükis selgitan pikemalt ka ÜTIde olulist sotsiaalset ülesannet.

Mida teil vaja läheb

Olen täheldanud, et ÜTIdele on kasulik neljaetapiline lähenemine, mida on järgitud ka selle raamatu peatükkide koostamisel.

1. Iseenese tundmaõppimine. Teil tuleb endale selgeks teha, mida ÜTI oma olemuselt kujutab. Põhjalikult. Ka seda, kuidas see sobitub teie teiste tunnuste ja omadustega ning kuidas on teid mõjutanud ühiskonna negatiivne suhtumine. Lisaks on teil vaja tunda oma tundlikku keha. Lõpetage oma keha eiramine põhjendusel, et see tundub nõrk või pole valmis koostööd tegema.

2. Ümbersõnastamine. Te peate oma minevikku aktiivselt ümber sõnastama, lähtudes teadmisest, et tulite siia ilma ülitundliku inimesena. Seetõttu olid paljud teie „läbikukkumistest“ möödapääsmatud, sest ei teie vanemad, õpetajad, sõbrad ega töökaaslased mõistnud teid. Minevikus kogetu ümbersõnastamine aitab tugevdada enesehinnangut ning enesehinnang on ÜTIde puhul äärmiselt oluline, sest vähendab liigse erutumise võimalusi uutes (ja seega tugevalt stimuleerivates) olukordades.

Samas ei toimu ümbersõnastamine automaatselt. Seepärast leiate iga peatüki lõpust „tegevused“, mille osaks on sageli ka ümbersõnastamine.

3. Tervenemine. Juhul, kui te pole seda veel teinud, on teil nüüd aeg hakata ravima oma sügavamaid haavu. Te olite lapsena tundlik; probleemid perekonnas ja koolis, põetud haigused ja muud sellised tegurid mõjutasid teid rohkem kui teisi lapsi. Lisaks erinesite teistest lastest ning peaaegu kindlasti kannatasite seetõttu.

Just ÜTId, kes tajuvad intensiivsete tunnete esiletungimist, võivad hoiduda minevikus saadud haavade ravimiseks vajalikust sisemisest tööst. Ettevaatlikkus ja aeglus on põhjendatud. Aga viivitades te üksnes petate iseennast.

4. Välismaailmas toimetuleku õppimine. Te saate ja tohite osaleda kõiges, mis maailmas toimub, te peate seda tegema. Maailmal on teid väga vaja. Kuid samas tuleb teil omandada oskused, mis aitavad vältida üle- või alapingutust. Hoidudes segadusseajavaist sõnumeist, aitab see raamat teil leida oma tee.

Ühtlasi ma õpetan teile, kuidas mõjutab teie tunnus lähisuhteid. Samuti puudutan ÜTIde suhteid psühhoteraapiaga – millised ÜTId peaksid tegelema teraapiaga ja miks, milline teraapia ja terapeut valida ning ennekõike seda, millised erijooned on ÜTIde teraapial. Seejärel käsitleme ÜTIde arstiabi, pakkudes rohkesti informatsiooni selliste ravimite kohta nagu Prozac, mida ÜTId sageli tarvitavad. Raamatu lõpuni jõudes on meil kõigil võimalik nautida rikkamat siseelu.

Mõned sõnad minust endast

Ma olen uuriv psühholoog, ülikooli professor, psühhoterapeut ja romaanikirjanik. Mis kõige olulisem – ma olen ÜTI nagu teiegi. Päris kindlasti ei kirjuta ma seda raamatut teile ülalt alla vaadates, soovist aidata teil, vaesekestel, oma „sündroomiga“ hakkama saada. Ma tean isiklikult, mida meie tunnus endast kujutab, millised on sellega kaasnevad eelised ja väljakutsed.

Lapsepõlves pugesin ma kodus olles peitu oma perekonnas valitsenud kaose eest. Koolis hoidusin spordist, mängudest ja üldse teiste lastega suhtlemisest. Mäherdust kergenduse ja alanduse segu ma tundsin, kui mu strateegia osutus edukaks ning mind eirati täielikult!

Põhikooli päevil võttis üks ekstravert mu oma tiiva alla. Gümnaasiumis see suhe jätkus, lisaks kulus suurem osa minu ajast õpingutele. Kolledžis hakkas mu elu keerulisemaks minema. Pärast mitmeid seisakuid ja uusi algusi, mille sekka mahtus liiga noorelt sõlmitud ja neli aastat kestnud abielu, lõpetasin viimaks Phi Beta Kappa liikmena Berkeley ülikooli Californias. Samas veetsin üksjagu aega tualettruumis nuttes ja kartes, et hakkan peast segi minema. (Olen oma uurimistöö käigus avastanud, et sedalaadi varjumine, sageli nutmiseks, on ÜTIdele tüüpiline.)

Minu esimene katse kraadiõpet läbida võimaldas mulle kabineti, mida ma sageli kasutasin eemaldumiseks ja nutmiseks, et end mingilgi määral maha rahustada. Niisuguse reaktsiooni tõttu lõpetasin õpingud pärast magistrikraadini jõudmist, olgugi et mul soovitati tungivalt jätkata doktoriõppes. Mul kulus kakskümmend viis aastat oma tunnuse kohta informatsiooni kogumiseks ja alles seejärel hakkasin oma reaktsioonidest aru saama ning suutsin omandada doktorikraadi.

Kahekümne kolme aasta vanusena kohtusin oma praeguse abikaasaga ning jäin paikseks, hakates elama väga kaitstud elu, kirjutades ja poega kasvatades. Tundsin ühtaegu rõõmu ja piinlikkust, et ma ei pidanud „seal väljas“ olema. Olin ähmaselt teadlik kaotatud võimalustest õppida, tunda rõõmu oma võimete avalikust tunnustamisest, olla ühenduses erinevate inimestega. Kuid oma kibedavõitu kogemuste põhjal arvasin, et mul ei ole valikut.

Teatud erutust põhjustavaid üritusi on siiski võimalik vältida. Olin sunnitud läbima meditsiinilise protseduuri, mille puhul eeldasin, et sellest taastumiseks kulub mõni nädal. Selle asemel reageeris mu keha mitme kuu jooksul füüsiliste ja emotsionaalsete reaktsioonidega. Taas olin sunnitud näkku vaatama oma salapärasele „fataalsele defektile“, mis mind teistest sedavõrd erinevaks tegi. Seega otsustasin proovida psühhoteraapiat. Ja mul vedas. Kui terapeut oli mind paari sessiooni jooksul kuulanud, ütles ta: „Otse loomulikult viis see teid rööpast välja, te olete väga tundlik inimene.“

Mis see siis nüüd olema pidi, mõtlesin mina – kas mingit sorti vabandus? Terapeudi sõnul polnud ta asja üle kunagi väga põhjalikult järele mõelnud, kuid oma kogemuste baasil oli tal kujunenud mulje, et inimeste stimulatsioonitaluvus on väga erinev ja sama saab öelda ka nende avatuse kohta kogemuste, olgu need head või halvad, sügavamale tähendusele. Tema silmis ei olnud niisugune tundlikkus vaimne häire ega defekt. Vähemalt ta lootis, et see pole midagi tõsist, kuna ka tema ise oli ülitundlik. Ma mäletan tänaseni tema muiet, kui ta jätkas: „Nagu paljud teisedki inimesed, kes minu meelest tõesti tundmist väärivad.“

Ma käisin teraapias mitmeid aastaid – ja see ei olnud raisatud aeg – , töötades läbi erinevaid lapsepõlveprobleeme. Keskseks teemaks kujunes kõnealuse tunnuse mõju. Näiteks tunne, et mul on mingi viga küljes. Näiteks teiste soov mind kaitsta, vastutasuks võimaluse eest tunda rõõmu minu kujutlusvõime, empaatia, loomingulisuse ja terasuse üle, mida ma ise suurt ei hinnanudki. Ja lisaks, kõigest sellest tingitult, minu eemaletõmbumine maailmast. Kuid hakates asju süvitsi nägema suutsin ma ümbritsevasse maailma tagasi pöörduda. Hetkel tunnen ma suurt rõõmu võimalusest saada professionaalina osa toimuvatest protsessidest ning oma erilist annet, tundlikkust, teistega jagada.

Raamatu aluseks olev uurimistöö

Sedamööda, kuidas teadmised oma eripärast hakkasid muutma mu elu, otsustasin selle kohta rohkem lugeda, kuid soovitud materjali sisuliselt polnud. Leidsin, et kõige lähemaks valdkonnaks võiks olla introvertsus. Psühhiaater Carl Jung on sel teemal väga targalt kirjutanud, nimetades seda tendentsiks enesesse tõmbuda. Jungi – kes oli samuti ÜTI – töödest on mul väga palju abi olnud, kuid mida enam puutusin kokku teaduslike materjalidega, mis kirjeldavad introverte kui vähesotsiaalseid inimesi, seda enam hakkas mind huvitama küsimus, kas võrdusmärk introvertsuse ja tundlikkuse vahele pole pandud mitte alusetult.

Et jätkamiseks nappis informatsiooni, otsustasin avaldada teate selle ülikooli personalile mõeldud siselehes, kus ma tol ajal töötasin. Palusin minuga ühendust võtta kõigil neil, kes tunnevad end olevat ülitundlikud stimulatsiooni suhtes, introvertsed või kiirete emotsionaalsete reaktsioonidega. Peagi oli mul vabatahtlikke rohkem kui vaja.

Järgmise asjana avaldas kohalik ajaleht minu uurimuse kohta artikli. Kuigi artiklis ei olnud kirjas minu kontaktandmeid, helistas ja kirjutas mulle enam kui sada inimest, kes vajasid abi või tahtsid lihtsalt öelda: „Jah, mina ka.“ Veel kaks aastat hiljem võtsid inimesed minuga ühendust selle artikli tõttu. (ÜTId peavad mõnikord enne järgmise sammu astumist asjad põhjalikult läbi mõtlema.)

Intervjuude põhjal (kokku nelikümmend; igaüks neist kestis kaks kuni kolm tundi) töötasin välja küsimustiku, mida olen saatnud tuhandetele inimestele üle kogu Põhja-Ameerika. Lisaks korraldasin numbrite juhuslikkusel põhineva telefoniuuringu, mis hõlmas kolmesajast inimesest koosnevat valimit. Teile peaks olema kõige olulisem teada, et selles raamatus käsitletu alus on minu enda või teiste reaalsete uurimistööde tulemused. Nende kõrval toetun tähelepanekutele, mis olen teinud oma sagedase suhtlemise käigus ÜTIdega, olgu siis koolitustel, eravestlustes või individuaalsete konsultatsioonide ja psühhoteraapiaseansside ajal. Mul on olnud tuhandeid võimalusi heita pilku ÜTIde isiklikku ellu. Sellele vaatamata kasutan tavalugejale mõeldes selles raamatus sõnu „tõenäoliselt“ ja „võimalik“, kuid usun, et ÜTId pigem hindavad seda.