Читать книгу Pühitsemine - Elisabeth Haich - Страница 10

Ühel päeval sai ema küllakutse nõolt, kes koos abikaasa ja poegadega oli linna kolinud. Kogu nende pere tuli uksele meid tervitama. Kaks perepoega seirasid meid arvustavalt, ning meie õega piidlesime altkulmu vastu, kuni tädi saatis meid lastetuppa.

Leidsime end ühtäkki väikeste poiste maailmast. Neil oli rong, mis sõitis mööda mänguraudteed, väike kirjutusmasin ja võlulatern. Kõik see avaldas mulle suurt muljet, kuid kõige enam vaimustas mind nende toas olevate raamatute hulk. Kõik Jules Verne’i raamatud! Me veetsime suurepäraselt aega ja läksime koju alles hilisõhtul. Meie pered klappisid omavahel kenasti ja edaspidi kohtusime igal nädalal. Need pärastlõunad olid meeldivad ja nauditavad ning perepojad hästikasvatatud ja rõõmsameelsed.

Olin alati otsinud “igavest ühtekuulumist sõpruses”, millest olin kord lugenud, kuid mu koolisõbrannad naersid mu üle, kui selle jutuks võtsin. Nemad polnud niisugusest “rumalusest” huvitatud. Nüüd tegin poistele ettepaneku sõlmida “igavese sõpruse leping” ja nad pidasid seda suurepäraseks ideeks. Noorem poiss, kes oma tugeva iseloomu tõttu kaldus sageli liidrirolli haarama, arvas, et peaksime igavest sõprust oma allkirjaga kinnitama. Niisiis, igaüks pidi kirjutama oma nime paberitükile. Poisid ja Grete maalisid nimede esitähed eriti suurelt ja kaunistasid need keerdude ning kaartega, ülejäänud tähed aga võimalikult segaselt ja raskestiloetavalt. Pidasin neid ilustusi liialduseks ja kirjutasin oma nime lihtsate ja selgelt loetavate tähtedega.

Pärast allkirjade ülevaatust pöördus noorem poiss halvustavalt minu poole: “Sa tahad sõlmida igavese sõpruse lepingu, olla sõpruse liidu liige ja sul pole tõsiseltvõetavat allkirjagi! Sa ei saa meie sõprusühinguga enne liituda, kui sul on korralik allkiri.” Sellepeale sõlmisid kaks poissi ja Grete “igikestva sõpruse lepingu elus ja surmas.”

Olin südamepõhjani pettunud, löödud ja masenduses.

Niipea, kui olime koju jõudnud ning palitu ja mütsi varna riputanud, hakkasin harjutama oma allkirja. Kirjutasin oma nime tuhandeid kordi, alustades suure kõverdatud esitähega ja maalides ülejäänud tähed võimalikult segaselt. Üritasin imiteerida meie perearsti allkirja, kes kirjutas täiesti mitteloetavaid retsepte. Oma kunstiteose lõpetasin pika joonega, mis lookles edasi ja tagasi mööda lehte. See oli kunstipärane, kuid kõike muud kui tõeline ja ehe. Kuid sellegipoolest võisin järgmisel laupäeval uhkusega oma kaht sõpra tervitada: “Te ainult vaadake, mis minul on… nüüd on ka minul oma allkiri!” Ja siis kirjutasin ma oma kõige muljetavaldavama allkirja paberitükile.

Poisid ja Grete uurisid mu kunstiteost ja noorem poiss sõnas: “Tubli! Su allkiri on ikka veel pisut liiga loetav, kuid me aktsepteerime seda ja võtame sind liidu liikmeks.”

Arvasin, et soovi täitumine muudab mu õnnelikuks, kuid kummaline küll – ma ei tundnud end õnnelikuna. Ei! Miski oli valesti. Hiljem kodus peegli ees seistes vaatasin silma oma nähtamatule minale ja kuulsin häält iseenda seest: “Su allkiri oli võlts. See polnud sinu. Kas arvad, et jõuad õigete asjadeni valede asjade kaudu? Õige sõprus võltsi allkirjaga? Inimesed, kes ei nõustu sinu õige allkirjaga, ei saa olla sinu tõelised sõbrad…”

Kõndisin kurvalt peegli eest ära ja läksin voodisse. Ma ei suutnud enda kaualihvitud allkirja enam kasutada. Tundsin vastikust. Teadsin, et see “igavene sõprus elus ja surmas” on sama kunstlik kui minu “allkiri” ja et neil poistel polnud õrna aimugi sõprusest, mida mina otsisin – ehtsast, tõelisest, igikestvast sõprusest, mis püsib üle aja ja ruumi! Olin üksi oma tõelise sõpruse otsingus… üksi tõelise ühtekuuluvuse otsingus… täiesti üksi.