Читать книгу Jumalik puudutus - Elizabeth Gilbert - Страница 6

Henry saabus Limasse pärast peaaegu nelja merel veedetud kuud. Ta sattus linna, kus elas viis tuhat hinge – see oli raskustega võitlev koloniaalimpeeriumi eelpost, kus kõrgemast seisusest Hispaania peredel oli sageli vähem süüa kui muuladel, kes nende vankreid vedasid.

Henry saabus sinna üksinda. Ekspeditsiooni juht Ross Niven (ekspeditsioon, muide, koosneski ainult Henry Whittakerist ja Ross Nivenist) oli teeloleku ajal Kuuba ranniku lähedal surnud. Vana šotlane poleks tohtinud üldse Inglismaalt lahkudagi. Ta oli tiisikushaige ja kahvatu ning köhis verd, aga ta oli kangekaelne ja oli oma haigust Banksi eest varjanud. Niven polnud merel kuud aegagi vastu pidanud. Kuubal oli Henry kritseldanud Banksile peaaegu loetamatu kirja, et teatada Niveni surmast ja otsusest jätkata ülesande täitmist üksinda. Ta ei oodnud vastust. Ei tahtnud, et teda koju tagasi kutsutaks.

Niven oli enne surma siiski võtnud vaevaks rääkida Henryle ühtteist kiinapuu kohta. Niveni jutu järgi olid jesuiitidest misjonärid Peruu Andides 1630. aasta paiku esimest korda näinud, et ketšua indiaanlased joovad puukoorepurust tehtud kuuma teed, et ravida kõrgel merepinnast kõva külma käes tekkinud külmavärinaid ja palavikku. Üks tähelepanelik munk oli hakanud mõtlema, kas see kibe koorepuru võiks ravida ka vappekülma ja palavikku, mida põhjustas malaaria – haigus, mida Peruus isegi ei tuntud, kuid mis Euroopas viis hauda nii rikkaid kui vaeseid. Munk saatis kiinapuu koort Rooma, sinna soisesse malaariapessa, koos juhtnööridega seda puru katsetada. Imekombel selgus, et kiinapuu pani arusaamatul põhjusel tõesti piiri malaaria hävitustööle. Miks see nii ka oli, kiinapuu koor ravis malaariast täiesti terveks ega põhjustanud mingeid kõrvalmõjusid, kui välja arvata kestev kurtus – aga see oli ellujäämise kõrval väike asi.

18. sajandi alguseks oli Peruu puukoor ehk jesuiidikoor kõige väärtuslikum ekspordiartikkel Uuest Maailmast Vanasse Maailma. Üks gramm puhast jesuiidikoort oli nüüd väärt sama palju kui gramm hõbedat. See oli rikka mehe ravim, aga Euroopas oli rikkaid küllalt ja keegi neist ei tahtnud malaariasse surra. Siis raviti jesuiidipulbriga terveks Louis XIV ja see lõi hinna veel kõrgemale. Nagu Veneetsia sai rikkaks pipra ja Hiina teega, nii rikastusid jesuiidid Peruu puude koorega.

Ainult brittidel läks kiinapuu väärtuse mõistmisega aega – põhiliselt Hispaania- ja paavstivastaste eelarvamuste tõttu, kuid ka kõvasti sissejuurdunud eelistuse tõttu patsientidel aadrit lasta, mitte neid kummaliste purudega ravida. Pealegi oli kiinapuust ravimi ekstraheerimine keeruline teadus. Kiinapuud oli umbes seitsekümmend liiki ja mitte keegi ei teadnud täpselt, millise liigi koor on kõige mõjusam. Tuli usaldada koorekogujat, kes oli tavaliselt mõni kuue tuhande miili kaugusel asuv indiaanlane. Pulbrid, mida Londoni apteekides jesuiidipulbri nime all leida võis, olid Belgia salajaste kanalite kaudu Inglismaale smugeldatud ja olid üldiselt võltsid ja kasutud. Sellest hoolimata oli kiinapuu koor viimaks Sir Joseph Banksi tähelepanu äratanud ja ta tahtis selle kohta rohkem teada saada. Ja nüüd – palja vihje tõttu rikastumise võimalusele – tahtis seda ka Henry, kellest oli just saanud omaenda ekspeditsiooni juht.

Peagi liikus Henry Peruus edasi, otsekui oleks tal kuri kannul, ja see kuri oli tema enda pöörane auahnus. Enne surma oli Ross Niven andnud talle kolm mõistlikku nõuannet Lõuna-Ameerikas reisimise kohta ja noormees järgis arukalt neid kõiki. Üks: ära kunagi kanna saapaid. Kasvata endale nii paks tallanahk, et jalad näevad välja samasugused nagu indiaanlastel, ja loobu igaveseks mädandavast märjast loomanahast. Kaks: loobu paksudest riietest. Rõivastu kergelt ja õpi külma taluma nagu indiaanlased. Nii oled tervem. Ja kolm: suple iga päev jões nagu indiaanlased.

See oligi kõik, mida Henry teadis, kui välja arvata, et kiinapuu oli tulutoov ja seda võis leida ainult kõrgel Andides, Peruu kõrvalises kandis, mille nimi oli Loxa. Polnud ühtegi inimest, kaarti ega raamatut, millest oleks abi olnud, seega lahendas Henry probleemi ise.

Et Loxasse jõuda, tuli tal hakkama saada jõgede, okkaliste taimede, haiguste, kuumuse, külma, vihma, Hispaania võimude ja – see oli veel kõige ohtlikum – trotslike muulade, endiste orjade ning kibestunud neegritega, kelle keeli, vimmakust ja salakavatsusi ta alles hakkas ära mõistatama.

Palja jalu ja näljasena rühkis ta edasi. Et mitte nõrkeda, näris ta kokalehti nagu indiaanlased. Ta õppis ära hispaania keele, see tähendab, otsustas jonnakalt, et oskabki juba seda keelt rääkida ja inimesed saavad temast aru. Kui nad temast aru ei saanud, karjus Henry nende peale aina ägedamalt, kuni nad viimaks said. Lõpuks jõudis ta välja piirkonda, mida kutsuti Loxaks. Ta otsis üles cascarillero’d ehk koorelõikajad – kohalikud indiaanlased, kes teadsid, kus kasvavad väärt puud – ja andis neile altkäemaksu. Henry muudkui otsis ja leidis veelgi rohkem salajasi kiinapuusalusid.

Aedniku pojana taipas Henry kiiresti, et suurem osa puid oli kehvas seisus, haiged ja rüüstatud. Tema enda ümbermõõduga puidki oli vähe, jämedamaid polnud üldse. Ta hakkas puutüvede ümber pärast koore võtmist sammalt mähkima, et puu saaks paraneda. Ta õpetas cascarillero’sid võtma koort vertikaalsete ribadena, mitte tapma puid neid horisontaalselt koorides. Haiged puud lõikas ta halastamatult maha, et võimaldada uut kasvu. Kui Henry ise haigeks jäi, töötas ta ikka edasi. Kui ta haiguse või nakkuse pärast liikuda ei suutnud, käskis ta indiaanlastel ennast nagu vangi muula selga siduda, et saaks iga päev puid vaatamas käia. Ta sõi merisigu. Lasi maha jaaguari.

Loxasse jäi Henry neljaks armetuks aastaks, palja jalu ja külmetades, ta magas hurtsikus koos paljasjalgsete ja külmetavate indiaanlastega, kes põletasid sooja saamiseks sõnnikut. Ta ravitses kiinapuusalusid, mis ametlikult kuulusid Hispaania Kuninglikele Rohukauplustele, kuid mida Henry oli vaikselt hakanud omaks pidama. Ta oli nii kaugel mägedes, et teda ei häirinud mitte ükski hispaanlane, ja mõne aja pärast ei häirinud temagi enam ühtegi indiaanlast. Henry sai tasapisi teada, et kõige tumedama koorega kiinapuudest sai mõjusamat ravimit kui teistest ja et kõige värskematel kasvudel oli tugevama toimega koor. Seega oli vajalik tugev tagasilõikamine. Henry määras ja nimetas seitse uut kiinapuuliiki, kuid suurem osa neist olid tema meelest kasutud. Tähelepanu koondas ta liigile, mille nimetas Cinchona roja’ks, punakooreliseks kiinapuuks, see oli kõige rikkalikum. Ta pookis roja’t tugevamatele ja haiguskindlamatele kiinapuu liikidele, et suuremat toodangut saada.

Henry mõtles palju. Noorel mehel on üksinda kõrgetes ja kaugetes metsades palju aega mõelda ja Henry sõnastas uhkeid teooriaid. Ta teadis lahkunud Ross Niveni käest, et Hispaania teenib jesuiidipulbri pealt kümme miljonit reaali aastas. Miks tahtis Sir Joseph Banks, et Henry ainult uuriks seda taime, kui nad võiksid seda müüa? Ja miks peaks jesuiidipulbri tootmine piirduma ainult selle ligipääsmatu piirkonnaga? Henry mäletas, kuidas isa oli talle selgitanud, et igat inimestele kasulikku taime otsiti enne kultiveerimist loodusest ja puu otsimine (näiteks Andides ronimine, et seda paganama puud leida) oli hoopis vähem tõhus kui kultiveerimine (selle kusagil mujal kontrollitud tingimustes kasvatamine). Ta teadis, et prantslased olid 1730. aastal püüdnud kiinapuud Euroopasse asustada, aga see polnud õnnestunud, ja Henry uskus end teadvat, miks: sest nad ei mõistnud kõrgust merepinnast. Seda puud pole võimalik kasvatada Loire’i orus. Kiinapuu vajas kõrgust, hõredat õhku ja niisket metsa, aga Prantsusmaal sellist kohta polnud. Inglismaal ka mitte. Ega Hispaanias, kui juba jutuks tuli. Sellest oli kahju. Aga kliimat sisse vedada ei saa.

Aga pärast nelja-aastast mõtlemist jõudis Henry lahenduseni: India. Henry oli valmis kihla vedama, et kiinapuu kasvaks Himaalaja külmas ja niiskes eelmäestikus suurepäraselt – ta polnud küll ise seal käinud, kuid Macaus reisides oli ta selle kohta kuulnud Briti ohvitseridelt. Pealegi – miks ei võiks kasvatada seda kasulikku ravimpuud malaaria levialale lähemal, lähemal kohtadele, kus seda tegelikult vajatakse? Indias oli jesuiidikoort hädasti tarvis, et võidelda Briti sõjaväelasi ja kohalikke töölisi kurnava palaviku vastu. Praegu oli ravim kaugelt liiga kallis, et anda seda lihtsõduritele ja töölistele, kuid see ei pidanud ju nii jääma. 1780. aastateks oli jesuiidikoor Euroopa turgudel oma kakssada protsenti kallim kui leiukohtades Peruus, aga see sõltus põhiliselt transpordikuludest. Oli aeg lõpetada puu loodusest otsimine ja alustada kultiveerimist kasu saamise eesmärgil seal kandis, kus seda vajati. Kakskümmend neli aastat vana Henry Whittaker uskus, et tema on õige mees seda tegema.

Ta lahkus Peruust 1785. aasta alguses, kaasas ainult märkmed, mitmekesine herbaarium ning linasesse riidesse pakitud puukoorenäidised, aga samuti juurepistikud ja oma kümme tuhat Cinchona roja seemet. Tal olid kaasas ka mõned paprikaliigid, samuti suuri mungalilli ja haruldasi fuksiaid. Aga tõeline võit olid seemned. Henry oli neid seemneid kaks aastat oodanud, ta oli oodanud, et tema parimatele puudele ilmuksid külmast puutumata seemned. Ta oli neid seemneid kuu aega päikese käes kuivatanud, neid iga kahe tunni tagant keeranud, et nad hallitama ei läheks, seemned ööseks linasesse riidesse mässinud, et neid kaste eest kaitsta. Henry teadis, et seemned elavad harva ookeanisõidu üle (isegi Banksil polnud õnnestunud oma reisidelt kapten Cookiga seemneid edukalt kaasa tuua), nii et Henry otsustas katsetada kolme erinevat pakkimisviisi. Ta pakkis mõned seemned liiva sisse, teised surus vahasse ja hoidis ülejäänuid kuivatatud samblas. Kõik pakendid olid pandud härjapõide, et nad kuivaks jääksid, ja siis mässitud alpakavilla sisse peitu.

Hispaanlaste käes oli endiselt ainuõigus kiinapuukoorega kaubelda, seega oli Henry nüüd ametlikult salakaubavedaja. Seetõttu vältis ta Vaikse ookeani rahvarikast rannikut ja liikus itta, maad mööda läbi Lõuna-Ameerika, kaasas pass, mis tunnistas ta Prantsuse tekstiilikaupmeheks. Henry ise, tema muulad, endised orjad ja õnnetud indiaanlased liikusid mööda varaste teed – Loxast Zamora jõe äärde, Amazonasele, Atlandi ookeani rannikule. Sealt purjetas ta Havannasse, edasi Cadizisse ja sealt koju Inglismaale. Tagasitee võttis aega poolteist aastat. Piraatidega ta kokku ei puutunud, märkimisväärsete tormide kätte ei jäänud, kurnavaid haigusi ei põdenud. Mitte ühestki taimenäidisest ta ilma ei jäänud. See polnudki nii raske.

Henry arvas, et Sir Joseph Banks võib rahul olla.

Aga Sir Joseph Banks ei olnud rahul, kui ta Soho Square’i majas number 32 jälle Henryt nägi. Banks oli lihtsalt vanem, haigem ja rohkem häiritud kui kunagi varem. Podagra piinas teda hirmsasti ja ta vaevles enda püstitatud teaduslike küsimuste kallal, mis tema meelest olid tähtsad Briti impeeriumi tulevikule.

Banks üritas leida viisi, kuidas muuta Inglismaa sõltumatuks välismaisest puuvillast, ja oli seetõttu saatnud Briti Lääne-India saartele aednikke, kes püüdsid – senini edutult – seal puuvilla kasvatada. Ta katsus ka, ja samuti edutult, murda Hollandi vürtsikaubanduse monopoli, kasvatades Kew’s muskaatpähklit ja nelki. Ta esitas kuningale ettepaneku muuta Austraalia sunnitöökolooniaks (see oli tal kõigest üks mõte), aga keegi ei võtnud seda veel kuulda. Ta püüdis luua nelikümmend neli jalga kõrget teleskoopi astronoom William Herschelile, kes ihaldas avastada uusi komeete ja planeete. Aga üle kõige tahtis Banks õhupalle. Prantslastel olid õhupallid. Prantslased olid katsetanud õhust kergemate gaasidega ja saatsid Pariisis üles mehitatud palle. Inglased hakkasid maha jääma! Teaduse ja rahvusliku julgeoleku nimel, no jumala eest, Briti impeerium vajas õhupalle.

Seega polnud Banks tol päeval tujus, et kuulata Henry Whittakeri väiteid, et tegelikult on Briti impeeriumil tarvis kiinapuuistandusi India Himaalaja keskmistel kõrgustel – see oli mõte, millest polnud mingit abi ei puuvillakasvatuse, vürtside, komeedijahtimise ega õhupallide koha pealt. Banksi pea oli paks ja jalg valutas põrgulikult, Henry agressiivne esinemine ärritas teda nii, et ta jättis kogu vestluse tähelepanuta. Sellega tegi Sir Joseph Banks harva taktikalise vea – vea, mis oli Inglismaale lõpuks kalliks maksma läinud.

Aga peab ütlema, et tol päeval tegi Henrygi Banksiga suheldes taktikalisi vigu. Õigupoolest kohe mitu tükki järjest. Ette teatamata kohale ilmumine oli esimene viga. Jah, ta oli varem ka nii teinud, aga Henry polnud enam häbematu poisike, kellele sellise väära käitumise oleks võinud andeks anda. Ta oli nüüd juba täiskasvanud mees, turske mees pealegi, nii et tema tungiv prõmmimine eesuksele kätkes endas nii häbitut ninakust kui ka füüsilist ähvardust.

Mis veel hullem, Henry ilmus Banksi maja lävele tühjade kätega, mida taimekoguja kunagi teha ei tohi. Henry Peruust toodud kollektsioon oli ikka veel Cadizist tulnud laeva pardal ja laev oli sadamas dokis. Kollektsioon oli muljetavaldav, aga kuidas oleks Banks võinud seda teada, kui ühtegi näidist näha polnud, kõik need olid kaugel kaubalaeval, peidus härjapõite sees, tünnides, kottides, transpordikastides? Henry oleks pidanud midagi kaasa tooma, et see Banksile isiklikult kätte anda – kui mitte just roja kiinapuu pistikut, siis vähemalt ilusasti õitseva fuksia. Ükskõik mida, et äratada vana mehe tähelepanu, et ta leebuks ja hakkaks uskuma, et nelikümmend naela aastas, mis ta Henry Whittakeri ja Peruu peale välja käis, polnud mahavisatud raha.

Aga Henry ei hakanud olukorda pehmendama. Ta hoopis heitis Banksile näkku järsu süüdistuse: „Te eksite, härra, kui tahate kiinapuud ainult uurida, te peaksite selle koort müüma.”

See vapustavalt läbimõtlematu väide süüdistas Banksi lolluses, samal ajal määrides Soho Square’i maja number 32 ebameeldiva kaubitsemise plekiga – otsekui oleks Britannia rikkaimal härrasmehel Sir Joseph Banksil vaja kauplemisega tegelema hakata.

Et Henry suhtes aus olla, tuleb öelda, et ta ei väljendunud päris selgelt. Ta oli aastaid üksinda kauges kolkametsas olnud ja metsas võib noore mehe mõtlemine muutuda ohtlikult vabaks. Henry oli seda teemat mõttes juba nii palju kordi arutanud, et nüüd tegeliku vestluse juures muutus ta kannatamatuks. Henry kujutluses oli kõik juba korraldatud ja edukas. Tema mõttes oli võimalik ainult üks lahendus: Banks nõustub selle kui suurepärase ideega, tutvustab Henryt Ida-India Kompaniis õigetele inimestele, ajab kõik load korda, tagab rahastuse ja siis võib see auahne projekt käiku minna – ideaaljuhul juba järgmise päeva pärastlõunal. Henry unistustes kasvas Himaalajas kiinapuuistandus, tema ise oli juba see hiilgavalt rikas mees, nagu Joseph Banks oli lubanud, ja ta oli härrasmehena Londoni seltskonda vastu võetud. Eelkõige oli Henry lubanud endal mõelda, et tema ja Joseph Banks suhtuvad teineteisesse kui headesse ja lähedastesse sõpradesse.

Nüüd oleksid Henry Whittaker ja Sir Joseph Banks üsna tõenäoliselt võinud saadagi headeks ja lähedasteks sõpradeks, kui poleks olnud üht väikest probleemi, nimelt polnud Sir Joseph Banks kunagi pidanud Henry Whittakeri millekski muuks kui kasvatamatuks pikanäpumehest töörügajaks, keda tuli lihtsalt tähtsamate inimeste heaks ära kasutada nii palju kui võimalik.

„Samuti,” ütles Henry, kui Banks alles kogus ennast pärast tema tunnetele, aule ja külalistoale osaks saanud solvangut, „peaksime arutama minu nimetamist Londoni Kuningliku Seltsi liikmeks.”

„No vabandust,” lausus Banks. „Kes pagan on teinud ettepaneku sind Kuningliku Seltsi liikmeks nimetada?”

„Ma loodan, et teie teete,” väitis Henry. „Tasuks minu töö ja leidlikkuse eest.”

Banks oli hulk aega sõnatu. Tema kulmud kerkisid kõrgele. Ta hingas järsult sisse. Ja siis – ja see polnud Briti impeeriumi tulevikku silmas pidades üldse hea – hakkas ta naerma. Banks naeris nii südamest, et pidi pühkima silmi Belgia pitsist taskurätiga, mis maksis ilmselt rohkem kui maja, milles Henry Whittaker üles kasvas. Pärast sellist väsitavat päeva oli hea naerda ja Banks andus lõbususele kogu olemusega. Ta naeris nii ägedasti, et teener, kes ukse taga seisis, pistis pea ukse vahelt sisse, tundes huvi, millest selline äkiline lustlikkus. Banks naeris nii ägedasti, et ei saanud rääkida. See oli ilmselt ainult kasuks, sest isegi ilma naermata oleks tal olnud raske leida sõnu, millega väljendada selle avalduse absurdsust – selle, et Henry Whittaker, kes oleks võinud täiesti teenitult üheksa aastat tagasi Tyburnis võllas rippuda, kellel oli sündinud taskuvarga rotinägu, kelle kohutavalt kirjutatud kirjad olid aastate kaupa Banksile tõeline naljanumber olnud, kelle isa (vaene mees!) oli elanud koos sigadega – et see noor sulipoiss lootis, et teda kutsutakse kõige auväärsemasse ja härrasmehelikumasse teaduslikku seltsi kogu Britannias? No see oli ikka tõeline komöödia!

Muidugi, Sir Joseph Banks oli, nagu Henry väga hästi teadis, Londoni Kuningliku Seltsi armastatud president ja kui ta oleks kas või vigase mägra seltsi liikmeks soovitanud, oleks selts eluka avasüli vastu võtnud ja talle medaligi andnud. Aga Henry Whittaker liikmeks võtta? Lubada sel häbematul kelmil, sel igavesel kabajantsikul, sel tühipaljal sunnikunahal lisada oma loetamatule allkirjasirgeldisele tähed RSF?1

Ei.

Kui Banks naerma hakkas, tõmbus Henry kõht krampi ja muutus väikeseks kõvaks palliks. Kõri pigistati kokku, justkui oleks ta viimaks ikkagi oksa tõmmatud. Henry pani silmad kinni ja nägi mõrva. Ta oli võimeline mõrvama. Ta manas mõrva endale silme ette ja mõtles täpselt läbi selle tagajärjed. Henryl oli hulk aega selle mõrva peale mõelda, kui Banks muudkui naeris ja naeris.

Ei, otsustas Henry. Mitte mõrv.

Kui ta silmad lahti tegi, naeris Banks ikka veel ja Henry oli muutunud hoopis teiseks inimeseks. Kõik, mis temas veel poisikeselikku alles oli, trambiti nüüd surnuks. Sellest hetkest peale polnud tema elus enam tähtis see, kelleks ta saab, vaid see, mida ta võib endale saada.

Härrasmeest temast ei saa. Olgu siis pealegi. Põrgusse need härrasmehed. Käigu nad kõik kuradile. Henry saab rikkamaks kui ükskõik milline härrasmees, kes on kunagi elanud, ja ükskord ta veel valitseb nende üle. Henry ootas, et Banks naermise järele jätaks, ja läks siis sõnagi lausumata toast välja.

Ta läks otsemat teed tänavale ja otsis endale prostituudi. Surus tüdruku vastu kõrvalist müüri ja rammis end neitsilikkusest vabaks, vigastades selle tegevuse käigus nii ennast kui tüdrukut, kuni too hakkas Henryt jõhkruses süüdistama. Henry leidis kõrtsi, jõi ära kaks klaasi rummi, virutas võõrale soolikatesse, visati kõrtsist välja ja sai jalahoobi neerudesse. No nii, see oli nüüd tehtud. Kõik, millest Henry oli viimase üheksa aasta jooksul auväärseks härrasmeheks saamise nimel hoidunud – see kõik oli nüüd tehtud. Niisama lihtne see oligi. Selles polnud päris kindlasti midagi nauditavat, aga tehtud see sai.

Henry palkas paadimehe, kes viiks ta jõge mööda üles Richmondi. Aeg oli juba hiline. Ta kõndis peatumata mööda oma vanemate jubedast majast. Oma peret ei näe ta enam kunagi – ja ega ta ei taha ka. Henry hiilis Kew’sse, otsis labida ja kaevas välja raha, mille ta oli sinna kuueteistkümneaastaselt matnud. Maa sees ootas teda päris kopsakas summa hõbedat, hoopis rohkem, kui ta mäletas.

„Tubli poiss,” ütles ta sellele nooremale pikanäpumehest Henryle.

Ta magas jõe ääres, padjaks niiske kotitäis raha. Järgmisel päeval pöördus ta tagasi Londonisse ja ostis endale viisakad riided. Ta juhendas oma Peruust toodud botaanilise kollektsiooni – seemned, põied, puukoor ja kõik – mahalaadimist Cadizist saabunud laevalt ja lasi lastida selle Amsterdami suunduvale laevale. Seadusetähe järgi kuulus kogu see materjal Kew’le. Aga põrgusse see Kew. Kohe päris põrgu põhja. Eks proovigu see Kew teda üles leida.

Kolm päeva hiljem purjetas Henry Hollandisse ja müüs oma kogu, ideed ja teened Hollandi Ida-India Kompaniile – mille karmid ja kavalad asjamehed võtsid ta vastu, olgu öeldud, isegi muigevarjundita suunurgas.