Читать книгу Täiuslik elu? Või täiuslik vale? - Emily Elgar - Страница 6

Istun oma tavalisele toolile tema vastu. Tema pilk on pööratud mulle, ta ootab kannatlikult, et ma alustaksin. Tervitust ma ei looda, mis on hea, sest ta ei tervita kunagi. Ta lihtsalt ootab nagu spetsialist, et rääkima hakkaksin mina, mida ma alati ka viimaks teen.

„Tere, Frank, head uut aastat. Loodan, et sul läksid jõulud kenasti. Mul on hea meel sind näha!” Naeratan talle.

Tema ei liiguta, isegi ta ilme ei muutu.

„Oleksin nagu terve igaviku ära olnud.” Vaatan ringi. Tema kasin väike ruum on samasugune. Pärast kogu allasadanud vihma on aknast tulvav jaanuarivalgus kergendus, selles on näha õhus lendlevaid tolmukübemeid.

„Meil olid päris toredad jõulud. Mäletad, ma rääkisin, et käisin Davidiga New Forestis vanematel külas? Ema ja isa kolis Claire küüni, mille nad ümber kohandasid, nii et nüüd on vana maja tema, Martini ja laste päralt. Mõtlesin, et see ei lähe mulle korda, aga see oli siiski veidi imelik: maja, kus me üles kasvasime, oli täis kellegi teise asju. Aga Davidi meelest olid mu vanemad sellise korraldusega rahul ja see on mõistagi kõige tähtsam.”

Minu õde Claire oli selle plaani välja haudunud ja hoolikalt täide viinud. Minust kõigest poolteist aastat noorem Claire otsustas, et on naeruväärne, kui meie vanemad kolistavad ringi Georgia stiilis nelja magamistoaga majas, samas kui tema on oma perega surutud kolme magamistoaga üürikorterisse. Minu arhitektist abikaasa David tegi kõrvalhoone ümberehituse plaani ja vana mustalaiguline küün ehitatigi vaid poole aastaga ümber. Oma tasasel moel pakkisid vanemad kokku lindude välimäärajad, kruusid ja vana tammise laua, millel on endiselt pikemasse serva kraabitud Alice Taylor, ja läksid jalgu lohistades oma uude kodusse. Muu kraami jaoks üüris Claire konteineri.

Frank ootab, et edasi räägiksin.

Nihutan end oma toolil.

„Lapsed olid armsad. Claire’i viieaastasel pojal Harryl olid hiljuti täid olnud ja ta avastas, et sõnas tädi on tähed ainult veidike teisiti, nii et ta kutsus mind kogu jõuluaja täi-di Alice. Davidi meelest oli see ülimalt lõbus. Ma andsin Martinile märku, et ta käsiks Harryl lõpetada, aga Martin kas ei taibanud või ei võtnud vaevaks midagi ette võtta. Martinist ei saa kunagi aru.”

Minu õlgukehitava närva õemehega polnud asi veel selge. Mõtlesin, et ta on kas vaikne geenius või kõike muud kui terane. Davidi meelest on Martin lihtsalt aru saanud, kuidas elus kergelt läbi saada. Mis teeb temast, kui see on tõsi − eriti arvestades, et ta on abielus minu õega −, minu arvates geeniuse.

„Õnneks ei ärritanud me Claire’iga teineteist eriti, aga, jumal küll, esimesel jõulupühal oli üks asi.” Kummardun Franki poole. Ma ei saa kuigi paljudele lastest jutustada, nii et ma kavatsen seda mõnuga teha. „Olin just Harryt vannitanud ja läksin alla kööki ja tabasin Claire’i Elsale viinamarju koorimas … viinamarju, taeva pärast! Saan aru, kui seda teha beebi jaoks, aga kolmeaastasele?! Usun, et Claire taipas, mida ma mõtlesin, ja ütles kohe, et Elsa ei söö koorimata viinamarju. Õnneks tuli David sisse ega lasknud mul Claire’i kritiseerida.”

See viimane ei vastanud päriselt tõele. Davidi kohalolek ei lasknud vaidlusel täie hooga puhkeda, aga ma polnud suutnud jätta pomisemata: „Oled lasknud end ümber sõrme keerata,” kui nägin Claire’i uue köögilaua kohale kummardumas ja küüntega viinamarjadelt koort maha kiskumas, Elsa istus samal ajal oma toolis ja prõmmis jalgadega vastu lauda nagu väike diktaator.

Claire oli oma tegevuse katkestanud. „Mis sa ütlesid, Ali?”

Elsa oli lõpetanud jalaga laua kolkimise, et mulle otsa vaadata, põsed punased ja lööbes, viinamarjamahlast läikimas. Ta paistis solvunud minu sekkumisest hetkel, mil asjad tema jaoks nii kenasti sujusid.

„Kuule nüüd, Claire. Koorid sa tõsimeeli talle viinamarju?”

Claire lõpetas viinamarja koorimise ja ulatas selle Elsale, kes minult pilku pööramata emalt viinamarja napsas ja töntsaka käega himukalt suhu pistis.

„Ma tahan lihtsalt, et ta rohkem puuvilju sööks ja see on ainus võimalus,” oli Claire liialdatud vaoshoitusega öelnud. Elsa hakkas viinamarja lutsima, üritades hammastega selle libedast kooreta pinnast kinni hoida. Claire rüüpas lonksu veini, enne kui ütles: „Jäta mind rahule, Alice. Nõus?” Selle alltekst oli: „Sul endal pole ju lapsi, nii et kuidas sa saaksidki mõista?” Siis oligi David sisse tulnud, täpselt õigel hetkel nagu alati, enneaegu hallid juuksed rebenenud pabermütsi alt veidralt turritamas. Ta teadis, et ma olen vintis ja piisavalt väsinud, et väiklast riidu kiskuma hakata.

„Kuule, Alice, tule ja aita isal ja minul Martinile ja emale ära teha.” Nad olid mänginud elutoas lauamänge, kui mina Claire’i lastega aitasin. David ei kannata tülisid, nii olin ma Elsa toolist mööda astunud ja läinud Trivial Pursuit’i mängima. Eemaldudes olin ma näinud Elsa tillukesest suust midagi helerohelise silmamuna laadset välja vupsamas. Hiljem oli David astunud kooritud viinamarjale ja mina olin Claire’i ees vabandanud ja me olime naernud raja üle, mis David plaaditud põrandale jättis.

Terapeut võinuks selle peale küsida: „Ja mis tunde õe märkus sinus tekitas?” Aga mitte Frank, see polnud tema stiil.

Jätkasin. „Kõik muu oli tõesti tore. Ema ja isa olid armsad ja tasased nagu ikka. Ehkki täielikult Harry ja Elsa käpa all, meeldib vanematele nende läheduses olla. Oletan, et niimoodi on peredes tavaks: vanaemad teevad kodutöid, õpetavad lapselastele igasugu asju, räägivad, kuidas oli siis, kui nemad olid lapsed – kogu selline värk.” Jään vait, neelatan, olemata kindel, kuidas ma ise sellesse pilti passin. Mõtlen, kas Frank paneb tähele, kui kiiresti ma teemat vahetan.

„Davidi isa Simon oli mõned päevad meil ja siis käisime oma sõprade Jessi ja Timi juures – nemad on meie sõbrad, kellest ma rääkisin – uut aasta vastu võtmas. See oli üsna tagasihoidlik, peamiselt lauamängud ja vein.” Kehitan õlgu. „See oli tore.” Viie aasta eest, kui Davidi ema Marjorie rinnavähki suri, armus lesestunud Simon uuesti golfi. Ta tundub päris rahul olevat. Ma ei oska enam midagi muud öelda. Tajun, et Frank teab, et jätan talle midagi rääkimata, olen andnud lubaduse, mida püüan eemale peletada nagu tüütut kärbest.

Naaldun toolileenile. Frank ei ole vahepeal muutunud. Tema koolnulik pea toetub raskelt padjale. Osalt jääb ta hingamisaparaadi varju, tema trahheostoom on kinnitatud nagu kaheksajala kombits suure sinise plastiktoru külge, mis väljub julmalt otse kõri keskelt. Tema ihu on närb kui kriipsujukul, aga pea suur ja raske, nagu oleks see marmorist tahutud. Hingamisaparaat ja monitorid tema taga plõksuvad ja piiksuvad järelejätmatult. Need tunduvad valjemad, pealetükkivamad, kui ma mäletasin.

Lucy, Franki tütar, ütles mulle kunagi, et ta isal on tugev edela aktsent. Ma armastan aktsente. Kahju, et ma ei pruugi kunagi teda rääkimas kuulda. Vaatan talle otsa. See on udune aimdus fotodel nähtud Frankist. Nagu palavalt armastatud vana mängukaru: nahk haiglaõhust kahkjas, juuksed valged ja haprad nagu õhukeseks kistud vatt.

Kui ta kahe kuu eest haiglasse toodi, olid tema juuksed mahagonikarva nagu minu omad. Mäletan, et keegi medõdedest − võibolla Carol − ütles, et meid võiks vennaks ja õeks pidada. Ehk panigi see märkus mind Frankiga niimoodi rääkima. Või oli asi selles, et ta on siin nii kaua olnud ja nädalate viisi ei käi keegi teda vaatamas. Või lihtsalt seepärast, et Frank on nii hea kuulaja.

Minu vaist ütleb, et Frank on rohkem teadvusel, kui ajuskaneeringute ja -uuringute tulemused näitavad, aga vaist ei lähe arvesse, kõike peab aparaatide ja diagrammidega tõestama, enne kui midagi muuta saab. Kui Frank alles haiglasse saabus, oli temaga rääkimine nagu tühja karbiga kõnelemine – ta oli kusagil ära, ma ei tea, kus –, aga nüüd tunnen temaga istudes, et ta on kohal. Ma tean, et ta kuulab. Ühtki lihast liigutamata ja sõna ütlemata rahustas ta mind jõulude eel mu esimese nurisünnituse aastapäeval. Rääkisin talle esimesest, kui tal trahheostoomi puhastasin. Arvan, et see üllatas meid mõlemat. Siis jutustasin talle järgnenud seitsmest. Rääkisin talle isegi nendest, millest David ei teadnud; mu keha kustutas tillukese elu sama tõhusalt ja vaikselt, nagu kustub küünal purgis. Ma tundsin ennast pärast Frankiga rääkimist paremini. Ilmselt on abiks, et ta ei saa liigutada, et ma ei pea nägema nii tuttavat pingutust peita haletsust, mida ma näen enamiku inimeste nägudel. Ma paitan Franki juukseebemeid, sama pehmeid nagu hingeõhk mu käeseljal. See uus aasta märgib üritamise lõppu ja püüdmist leppida, et meil ei saa oma lapsi olema.

Ma lubasin Davidile, leppisin, et kaheksa aastat üritamist on kõik, mida me suudame. See sai läbi.

Hammustan huulde. Ma ei saa lasta tekkida harjumust Frankile endast liiga palju rääkida – see poleks tema suhtes õiglane –, niisiis tõmban käe tagasi ja pööran pilgu eemale. Jõulude ajal tööl olnud medõed on Franki jalutsisse ümber voodiraami punast karda põiminud. Tean, et nad mõtlesid head, aga praegu näeb see veidi tobe välja.

Ma tõusen püsti, tänulik, et saan midagi teha. Võtan kleeplindi voodiraami küljest lahti ja kerin karra kokku. Kujutlen Franki mõtlemas „olgu Jumal selle eest tänatud”, nii et naeratan ja ütlen karda prügikasti visates: „Võta heaks, Frank.”

Peale punase karra ning plastmassist jõuluvana kelgu ja põhjapõtradega, mis näevad välja, nagu oleks neil kaheharulised keeled, on 9B sel aastal kergelt pääsenud. Ainsad muud kaunistused Franki ümber on paar öökapile sätitud jõulukaarti. Jätan need sinna.

Kuulen osakonna lõpus hääli, teiste päevase vahetuse õdede saabumist. Minu vahetus algab viie minuti pärast, niisiis ütlen Frankile nägemist ja kõnnin mööda laia koridori, mis moodustab St Catharine haigla – või Kate’i, nagu kõik seda kutsuvad – 9. osakonna, kolm Kate’i intensiivravi palatit. 9B on nelja voodikohaga väike intensiivravipalat. Kõik meie patsiendid vaaguvad oma isiklikul elu ja surma köiel. Meie, õed, hoolitseme patsientide eest ühiselt, aga kuna Frank võeti haiglasse juba novembris, olen alati ise Franki põetanud.

Osakonna sissepääsu poole kõndides kriuksuvad mu valged tennised antistaatilise mittelibiseva tumerohelise plastkattega põrandal, mis on minu jaoks sama tuttav heli nagu vee keemine kannus. Ehkki kõik paistab endine, on jõulud osakonda kuidagi muutnud, täna hommikul on mingi tunne võimalikkusest. Personali hulgas on mõned uued liikmed, päevaraamatud on uued ja õdede toas on vaipa puhastatud. Lõhn on sama, mis igas haiglas: tunda on ülekeedetud kartulite ja antiseptikumi niisket hõngu. Külastajad peavad seda lämmatavaks, aga kui sa siin töötad, harjud ära.

Kavatsen liituda pühadejärgse lobisemisega, mis pulbitseb õdede toast nagu vaht, kui Sharma, üks osakonna arstidest, kabinetist väljub, et ringkäigule minna. Ta näeb oma neljakümne seitsmest aastast palju vanem välja, nagu oleks jõulud teda vanemaks teinud. Ta on veel täpsem ja jäigem kui tavaliselt, nagu oleks jõuluvana talle uue aurutriikraua, tollipulga ja juuksevaha toonud. Tema väiksed vuntsid, samuti ka juuksed, on pigimustad, läikivad ja sümmeetrilised. Tema õlad on täisnurksed ja kolm pastakat rinnataskus – must, sinine ja punane – on valmis tegutsema. See teeb rahutuks. Kuidas saab keegi temataoline töötada kuse ja okse keskel? Tunnen Sharmaga ringkäiku tehes alati ärevust, justkui määriksin teda juba lamatistest ja roojamisest rääkideski.

Kuulen õdede toast Maryt uue abiõe Lizzie’ga lobisemas. Lizzie hakkab millegi peale, mida Mary ütleb, naerma. Mõlemad olid jõulude ajal tööl olnud. Mary pole kerge iseloomuga, mul on hea meel, et nad klapivad.

Ma võtan valvelauast kausta märkmetega. Sharmale meeldib teha ringkäiku vanemõega, mitte põetajatega. Kahtlustan, et ta ei taha lihtsalt liiga paljudega rääkida. Osakonna juhatajana olen mina täna välja kutsutud. Pöördun Sharma poole.

„Tere, härra Sharma. Kuidas pühad läksid?”

„Bonum. Tänan küsimast. Kas jätkame?” Sharma puistab jutu sisse ladinakeelseid fraase, mis ärritab Maryt – „Täispuhutud ülbik. Kelleks ta ennast peab? Julius Caesariks?” −, aga mind ajab see ainult naerma.

Praegu on palatis 9B ainult kolm patsienti. Pärast jõule sai 2. voodis olnud Caleb vähist tingitud põrna eemaldamise järel vastiku infektsiooni. Ta oli minekuks valmis, nagu öeldakse, kuid ehkki nõrk nagu lambatall, leidis ta ometigi jõudu välja tõmmata veenisisene kateeter, mis talle antibiootikume käsivarde pumpas. Tema naine Hope kirjutas meile pärast mehe surma tänukaardi, see on endiselt registratuurilaua juures seinale kinnitatud. Talv on siin harilikult kiire aeg: vanadel on kopsupõletik, noortega juhtub libedate teede ja pidutsemise tõttu rohkem õnnetusi, Calebi voodi võib juba päeva lõpuks hõivatud olla.

Ringkäik algab esimesest voodist, selles taastub hiljutisest kopsupõletikust George Petersi nimeline südamehaige. Järgmiseks läheb Sharma kaheksakümne üheksa aastase Ellen Hargreavesi juurde neljandas voodis, kel on hulgiorganpuudulikkus, dementsus ja vähk, ning jõuab viimaks Frank Ashcrofti juurde. Sharma jaoks on Frank osakonna kõige vastumeelsem patsient. Mitte sümptomite tõttu, vaid pikaleveninud haiglasoleku pärast. Sharma meelest on Frank 9B-s liiga kaua olnud: enamik patsiente on siin maksimaalselt mõne nädala, Frank on olnud juba kaks kuud. Franki voodi juurde minnes möödume Lizzie’st, kes viipab, naeratab ja punastab. Ta teeb juba Calebi vana voodit üles, voodit number kaks Franki vastas, kinnitades kleepsud kirjaga „steriliseeritud” kõigele, mis hooldaja on ette valmistanud.

„Härra Ashcroftil polegi karda, ma näen,” ütleb Sharma Franki voodi jalutsis seistes. Tema hääles on ikka veel mõningast indiapärast kõla. Aktsenti ei saa varjata.

„Oh, võtsin selle juba maha.”

„Saad sa hoolt kanda, et ka kõik muud asjandused ära koristataks?” küsib Sharma Franki haiguslugu silmitsedes.

Hammustan huulde.

„Nõndaks, Frank Ashcroft, viiskümmend, ajutüveinfarkt. Kuu aega koomas ja nüüd ilmselt püsivas vegetatiivses seisundis, täheldatud tahtmatut silma liigutamist. EEG näitas ulatuslikku kahjustust mõningase ajusilla üla- ja alaosa aktiivsusega. Ta on tulekust peale hingamisaparaadi all olnud, kas pole?”

Muidugi teab Sharma Franki haiguslugu, aga tahab ikkagi kõik üle korrata. Noogutan.

„Arvasime, et saame ta iseseisvalt hingama, vahelihase tööle, nii et proovisime teda vähehaaval aparaadi alt ära võtta, aga ta sai uue mikroinsuldi.”

„Jah, just nii.”

Sharmale meeldivad järeleandlikud õed. Ta otsustas, et Frank on püsivas vegetatiivses seisundis, kui oli mõne minuti Franki ajupilti vaadanud ja vähem kui kaks minutit tema juures viibinud. Selleks, et PVS-i diagnoosida, on vaja veel kahe konsultandi kinnitust. Sharmal on kinnitus ainult ühelt. Kui Sharma saab diagnoosi panna, on see Frankile lõpp: ta viiakse surnukambri ooteruumi, hoitakse elus, kuni ta saab infektsiooni ja antibiootikumid enam ei toimi. Mina pean lootma talle paremat saatust, mis mõtet sel muidu oleks?

„Mäletan, et tal pole sugulasi. Mitte kedagi, kes tema eest hoolitseks?”

Soovin, et saaksin ta vaikima panna, Frank on ainult mõni meeter eemal.

„Tal on tütar.” Ma räägin vaikselt. „Ta külaskäigud on harvad. Frank oli oma naisest võõrdunud, paar sõpra ja ema käisid teda mõned korrad vaatamas, aga naine on välismaale kolinud. Ta tahtis küll jõuluks tulla, aga see osutus vist liiga kalliks. Peale nende ei tea ma tõesti kedagi.”

Sharma vaatab Franki ja heidab pilgu uuesti oma märkmetele, arsti otsmik tõmbub kipra. „Ta on siin juba pikalt olnud, nagu te teate. See on kohutav ressursi raiskamine. Ajad on paraku sellised, me peame leidma koha, kuhu ta viia. Kuulsin, et Readingis asuv hooldekodu hakkab uusi seadmeid hankima. Teen mõned päringud.” Välja ilmub sinine pastakas ja sellega on ringkäik pärastlõunani läbi. Kujutlen Sharmat kabinetti tõmbumas, punase pastakaga arvutusi tegemas, kalkuleerimas, kui palju Franki elu maksab.

Vaatan läbi aknaruudu, kust paistab osakonna lõpus olev väike õdederuum. Carol − keskealine ülemõde lühikeste püsilokkidega, naerusuine ja suurte tissidega, mis panevad selja valutama − istub oma laua taga, mis on lookas juhtimiskäsiraamatutest, nimekirjadest ja meeldetuletustest. Väikese akendeta ruumi kaugemas seinas on Carolil kogu 9. osakonna personali raamitud foto. Osakonnas vihkavad kõik seda väsinud, päevavalguslampidest kooljalike ja vanadena paistvate nägudega pilti, aga me armastame kõik Carolit liiga palju, et seda maha võtta.

Oma viieaastase kogemusega olen ma teine kõige kauem 9. osakonnas töötanud õde. Minu sõbranna Maryle − kes istub sel hommikul Caroli vastas, süües odavat lihapirukat ja juues teed – kuulub kahekümneaastane osakonnas töötamise rekord.

Pensionieale lähenev Mary on väike ja oma sõnul „kahaneb kiiresti”: ta on kleenuke, ehkki sööb kogu aeg. Tal on lühikeseks lõigatud hallid juuksed ja suured pungis silmad, mis tema sõnul lähevad seda suuremaks, mida rohkem ta näeb. Isegi konsultandid suhtuvad austusega Marysse, kes suudab diagnoosida kiiremini ja täpsemalt kui enamik vanemarste. Turvalises õdedetoas suhtub Mary neisse haletsuse ja põlguse seguga, nimetades neid tegelinskiteks, mis on tema koondmõiste intensiivraviarstide, neuroloogide, farmatseutide, onkoloogide, kardioloogide ja teiste kohta, kes iga päev osakonnas käivad, enamik neist justkui närvilised putukad, peatudes korraks patsientide voodite juures, et tuisata siis tagasi oma laua taha ohutute raamatute rüppe.

Carol ja Mary embavad mind. Küsime üksteiselt jõulude kohta ja siis jätkab Mary tõrelemist, mille mina katkestanud olin.

„Need tegelinskid ei saa asjast aru. Ei saa kohe üldse aru.”

Ta on vihane: ta oli Calebit põetanud oma hariliku püüdlikkuse ja hoolega, kuni too jõulude ajal suri. Calebi jõukas perekond saatis arstidele tänutäheks Calebi eest hoolitsemise eest ragbivõistluse piletid. Õed said tosin sõõrikut.

Mary muudkui räägib nagu ikka: „Nende arvates on kõik, mida nad teadma peavad, raamatutes kirjas. Enamik neist ei võta vaevaks patsiendile isegi korralikult otsa vaadata, saati siis veel nendega rääkida. Meie oleme need, kes päevast päeva patsientide ja nende peredega tegelevad, meie näeme kõike. Õed on nagu haiglamööbel. Kõik teised liiguvad pidevalt, tegelinskeid edutatakse, patsiendid lähevad koju või surevad ära, aga meie jääme, valmis, et meiega pragataks ja meie üle nurisetaks, meid käsutataks.”

Carol kihistab Mary jutu peale, Mary pöörab pilgu mulle. Pöördun valvekordade tabelit vaatama, nii et kumbki neist ei näe minu muiet, ma tean, kuidas Maryt ärritab Caroli alaline lõbus meel. Ta tuleb minu kõrvale ja pigistab mind õlast oma kondise tugeva käega, mis on kahekümne aasta jooksul nii paljusid haigeid ja surijaid tõstnud, kasinud, nende kätt hoidnud ja paitanud.

„Et jälle uue hooga edasi? Head uut aastat.” Seda öeldes suundub Mary tagasi osakonda ja hõikab veel enne, kui uks tema järel sulgub, sanitari: „Sue, kuule, Sue!”

Võtan istet Caroli vastas, kus Mary oli istunud. Carol raputab ukse suunas pead ja naeratab mulle, öeldes: „Vana karu tantsima ei õpeta, mis?”

Carol, kellel on juba ühed prillid ees, hakkab oma lokkidest lugemisprille otsima, need on nagu tavaliselt kusagil tihedas juuksepahmakas.

„Tean,” ütlen mina. „Ta muudkui räägib pensionile minekust. Ei oskagi öelda, teeb ta seda tähelepanu saamiseks või on tal tõsi taga. Igatahes ei kujuta ma seda kohta temata ette.”

Carol noogutab, vahetab prillid, ja küsib kausta avades: „Mis meil siis täna toimub?”

Osakonna juhatajana olen ma osalt ülemõde, osalt tavaline medõde. Kate’is on ülemõed juhid, kel tuleb haigla kolmes intensiivraviosakonnas täita sadu tööülesandeid. Intensiivis on oma kindel põetamistiim, keda täiendavad abiks käivad „rändhooldajad”. Haiglas ilmneb kummaline hierarhia, milles kontaktide hulk patsiendiga määrab töötaja positsiooni haigla toiduahelas. Suure hulga kontakttundidega hooldajad, põetajad, sanitarid ja õed on paljas plankton ja krill; need, kel kontakt patsientidega vähene või suisa puudub − suurem osa neist nn tegelinskid − on selle veidra ookeani haid ja vaalad. Vaatamata kasvanud administratiivsetele kohustustele, ei loobu ma kontaktist patsientidega. Ma õppisin University College Londonis arstiteadust, aga põrusin eksamitel. Olin muidugi kurb, aga mind pahandas, kuidas mu vanemad mulle vihjasid, et ma sobingi rohkem põetajaks. Tuleb välja, et neil oli õigus – meditsiini inimlik pool sobib mulle paremini. Ma annan ravimeid, vahetan linu, lohutan peresid ja hoian surijatel kuni viimse hingetõmbeni kätt. Ma olen nendega. Olen rõõmuga plankton.

„Olgu, vaatame järele,” ütleb Carol tabelit uurides. „Sina jätkad Frankiga, Brighton küsis teist voodit kolmekümne kahe aastasele GCS 4 koomas peatraumaga patsiendile, aga ta ei tule enne õhtut või koguni homset. Lizzie seab praegu talle voodi valmis. Äkki sa saaksid Ellen Hargraves’i enda peale võtta. Paula ütles, et temaga on kehvasti, eriti öösel, siis läheb ta päris pöördesse. Karjub, vaeseke, nagu oleks jälle pommirahe all. Oh, siin on nimetatud veel suumädanikku ja et sondi peaks kontrollima. Meil on tema lastega kell kaks kokkusaamine. Kui sa pärast lõunat siin oled, pane George Petersi pere kirja – ta oli jõulude ajal kodupõetaja hoole all, mulle tundub, et pere vajab selgitusi – ja siis tegutse põetamisgraafiku järgi edasi. Tahtsin veel küsida, Ali … saaksid sa mõne nädala Lizzie’l silma peal hoida? Et ta sisse elaks, muud midagi.” Carol naeratab mulle uuesti, enne kui saginat täis osakonda astub, et pikka eelseisvat tööpäeva alustada.

Sõidan meie sissesõiduteele Blackcombe Avenue 22, kui kell on saamas pool kaheksa. Oleme Davidiga siin elanud alates abiellumisest seitse aastat tagasi. See on üks neist majadest, mis on mähkunud igihaljastesse põõsastesse, jättes mulje, nagu oleks see palju väiksem kui tegelikult. Nagu lasteraamatus piilub tumeda eesukse sõbralik silm põõsastest. Ehitatud viiekümnendatel, peeti siis, kui me tolle punase katusega kahekorruselise maja ostsime, seda kirjeldamatult koledaks – ehk seepärast olidki eelmised omanikud sinna põõsad istutanud –, aga nüüd öeldakse selle kohta retro. David räägib mulle, et – nagu oleks ta teadnud, et nii läheb – sajandi keskpaiku ehitatud majad tulevad moodi, nii et me oleme ilmselt trendi tabanud. David kirjeldab maja väljendiga „vana Hollywood”, mille ta on kindlasti leidnud mõnest oma arhitektuuriajakirjast ja mida ta kasutab, et mind naerma ajada ja anda mulle põhjust teda ulli-volliks kutsuda. Kuigi ma pean tunnistama, et see on üsna hea kirjeldus. Maja taga on palkon, millel on klaasist liuguksed, kust avaneb vaade nõlval asetsevasse aeda. Davidile meeldisid maja proportsioonid ja võimalus juurdeehituseks, mulle meeldis kolm magamistuba ja võimalus pere kasvamiseks. Praegu on meil muidugi lihtsalt kaks vaba tuba.

Maja on pime, seega pole Davidit kodus. David töötab ehituslubade väljastamise ettevõttes ja on viimased kuus kuud kodus töötanud, mis sobib hästi tema eelarvetundlikule bossile, aga samuti ka Davidile, kes näpistab lisatunde, et oma eraprojekte nikerdada. David ütles, et vähendab sellest aastast oma töökoormust firmas, et hakata rohkem arhitektina tegutsema. Töö ettevõttes, kus ta jälgib ja vaidlustab vastuolulisi kavandeid, pidi olema ajutine, mõneks aastaks, kuni me seame Sussexis sisse oma uue, poolenisti maaelu. Aga kui maad tabas finantskriis, lõpetati kallite ümberehituste kavandamine, Tesco vajas aga endiselt parklaid ja nii jäi David paigale ning me arutasime öösiti, et see on kõigest veel üheks aastaks, kuni majanduse olukord paraneb.

Ent praegu on David väljas, meie musta labradori Bobi on ta kaasa võtnud. Koban lülitit seinal ja ajan mantli seljast, kukutades koti mütsatusega eeskoja kivipõrandale. Claire kirjeldas meie kodu kunagi kui lastetult puhast. Poriste tennisteta ja põrandal vedelevate puidust mänguasjadeta. Kappidel pole turvalukke ega kempsus laste pissipotte.

Meie köök on tilluke taluköök väikese sahvri ja aeda avaneva suure aknaga. Tean, et David eelistaks midagi kaasaegset, aga mulle on rustikaalsus alati meeldinud. Astun üle Bobi näritud magamismati ja heidan pilgu külmkappi. Võtaksin meelsasti klaasi veini, aga meil on kombeks saanud kuiv jaanuar, nii valan ma endale suure klaasi mineraalvett ja toetun kraanikausile, et Jessile sõnumit toksida.

Kas te saate meile järgmisel neljapäeval õhtust sööma tulla? David tahab ümberehitust arutada. Lasen tal midagi süüa teha, et tuleks eriline õhtu? X

Kui vajutan saatmise nuppu, lähevad õuetuled põlema ja ma märkan köögiaknast Davidit. Ta näeb välja, nagu oleks tossama läinud: Lycra jooksusärgist õhkuvad valged higiauru pilved hõljuvad suitsuna tema ümber. Ta hingeldab raskelt ja toetab ühe käe vastu seina, teisega võtab pahkluust ja venitab reit, tugijala säärelihased raskuse all pingul. Ta hoiab end selles asendis ainult mõne sekundi, siis kordab sama teise kehapoolega. Venitamine pole kunagi tema tugevus olnud, homme on lihased haiged.

Eesukse tagant kostab nõrka kraapimist. Teen ukse lahti ja Bobi sile must pea trügib sisse, pikk roosa keel ripnemas, otsekohe hellitust nõudes. Patsutan teda külmale lihaselisele turjale. Ta lõõtsutab, aga suudab siiski mõnu tundes silmi kissitada, kui ma tema kiindunud näkku vaatan ja kinnitan, et ta on tubli poiss.

David tuleb uksest sisse ja viskab oma igivanad jooksutossud jalast. Ta hallinevad juuksed kleepuvad otsmikule higistes lokkides, kui ta soolaseks musiks minu poole kummardub. Ta pilk kohtab minu omaga, korraks, et teha kindlaks, kas minuga on kõik hästi.

Et talle kinnitada, et on, vaatan tema higist jooksudressi ja ütlen: „Olen rabatud. Uue aasta lubadus number üks.”

Ta naerab. „Jah, suur rasvane linnuke Bobile ja mulle. Ehkki ma pean ütlema, et Bob polnud kuigi distsiplineeritud. Mis sa ise arvad, Bobby?” Bob põntsutab oma nime kuuldes paar korda aeglaselt sabaga vastu põrandat, ta on oma asemele juba pikali visanud, must külg väsinult üles ja alla lõõtsumas.

David täidab Bobi joogikausi enne, kui endale kraanist klaasitäie vett laseb. Ta joob selle kolme sõõmuga tühjaks ja ütleb: „Ta tegi seda ankurdamise värki, mida ikka: istub maha, keeldub paigast nihkumast ja hakkab kodu poole sörkima. Ma pidin teda kaasa lohistama.”

Naeran. Bob võib olla jonnakas – ja raske – nagu muul.

Möödudes minust, et kraanist vett juurde lasta, patsutab David mind tagumikule. „Kuidas sinu päev läks?” küsib ta.

Pillan posti, mida lappasin, kapile ja kummardun spordijalatseid ära võtma. Pärast pausi teevad jalad mulle rohkem vaeva kui tavaliselt.

„Tegemist oli palju,” ütlen ma, „aga kenasti läks. Tead, Mary on juba üle kahekümne aasta Kate’is olnud? Tõesti, sel naisel on vastupidavust. Ma ei tea, kuidas ta seda on teinud. See on tegelikult teine lubadus: ma pean tegema plaani, mõtlema, mida ma järgmiseks teen.” Mul on hea meel, et hoian hääle erksana. Oma esimestel aastatel tillukeses Hackney keldrikorteris – mina äsjalõpetanud ja tööd rabav meditsiiniõde, David oma arhitektuuriõpinguid lõpetamas – olime rõskes kohalikus kõrtsis õlleklaasi taga tulevikust rääkinud, tol korral seondus Hackney rohkem kuritegevuse kui cappuccino ja väikeste kodurestoranidega. Minu plaanis pidid meil kahekümnendate lõpus, kolmekümnendate alguses lapsed tulema, ma pidin õetööst loobuma, kuni nad on väikesed, ja hakkama tegema võibolla hoopis midagi muud, kui nad kooli lähevad, selleks ajaks pidi David olema juba edukas arhitekt. Pidime elama omaette talumajas mere ääres, meie lapsed pidid kasvama koerte, kanade ja kitsede keskel ja olema elavad, õhetavate põskedega, kartmata täiskasvanuid või tulevikku. Mul oli kõik valmis mõeldud.

David pöördub mind embama, arvatavasti aimab ta, mida ma mõtlen. Mahun talle ideaalselt õla alla ja instinktiivselt kummardub ta mind suudlema. Ta huuled satuvad mu kulmu kohale.

„Kuidas sinu päev läks?” küsin tema rinna vastas summutatud häälel. Enne, kui me teineteisest lahti laseme, suudleb ta mind, sedapuhku põgusalt suule.

„Oh, kenasti. Tegin veel mõned joonised Jessi ja Timi juurdeehitusele, see sobib päris ilusti kokku.” David teeb neile projekti sõbrahinnaga, aga see tasub ära, et saada oma nimi kohapeal nähtavamaks.

„Kui põnev!” ütlen ma, avades mobiiliarve ja pannes selle vaatamata kapi peale. „Tegelikult ma just saatsin Jessile sõnumi. Kutsusin nad järgmise nädala neljapäevaks meile. Mõtlesin, et saate Timiga jooniste kallal nokitseda ja meie Jessiga räägime, mis vahepeal on juhtunud.”

David loputab oma klaasi ära. „Kõlab hästi, ma teen oma kuulsat lasanjet.” Ta krimpsutab külmiku suunas nägu. „Mida me õhtuks sööme? Jeerum, on siin vast võpsik.” Ta peab silmas spinatit ja lehtkapsast. Uue aasta lubadus number viis: kasutada tegelikult ka mahlapressi, mille ma Davidile jõuluks kinkisin. David kisub kogu rohelise kraami külmikust välja, et leida vana tükk Cheddari juustu, mida asub otse kapi peal tükeldama ja siis suhu pistma. Suu juustu täis, ajab ta põsed punni ja noogutab: „Paistab, et täna on söögiks vana hea lehtsalat ja spinatipuding. Jeerum, kuidas ma jõule igatsen.”

Naeran, kui ta pea dramaatiliselt puust kapile vajuda laseb ja näppan viimase juustutüki, mille peale tema ülekohut kannatanu häälel pomiseb: „Tõota mulle, et asi läheb paremaks.”

Naeratan, aga ei ütle midagi. Hakkan selle asemel trepist üles magamistuppa minema, sest ma ei taha, et David võtaks mult veel lubadusi, mida ma täita ei suuda.