Читать книгу Krati nimi oli Peetrus - Enn Vetemaa - Страница 4

Tõesti-tõesti oli see kena sinisilmne, lahke ja vagura väljanägemisega noormees, kes suveöö hakul kloostrivärava kõrval seisis ja Rävala poole viiva suure maantee poole vaatas, üks uhke ja õnnelik inimlaps.

Ja miks ei pidanud ta seda olema? Külatark Aabu poeg Paap võis nüüd juba kuuendamat kuud selles Issandale meelepärases paigas aedniku abimehe auväärt ametit pidada. Paap — ei, nüüd pidi ta selle pagananime küll unustama: sääraseid nimesid ei sallitud isegi convers’ide — võhikvendade hulgas. Paabust oli saanud Paulus, ja sellega oli ta oma eluteel pika ning tähtsa sammu edasi astunud.

Suurelt teelt kostis hobuste hirnatusi ja kuljuste tilinat: kaks uhket tõlda — kui Paap-Pauluse silmanägemine teda ei petnud, olid neil isegi aadlivapid ustel — kihutasid linna poole. Kuid tuleb tunnistada, et kõik see tormamine ei tekitanud Pauluse südames mingeid, noore mehe puhul ehk arusaadavadki ihkamisi. Koguni vastupidi — üsna enesekindel muiatus kerkis tema esimesi heledaid õrnu vurrukarvu kikitavatele huultele. Oli see nüüd nimme või pooltahtsi, aga igatahes laskis Paulus seepeale ühel teisel kuljusel või kellukesel tasakesi heliseda. Veel ja veel. Magus kõla oli sellel tillukesel kellal, mis ilusa rohelise sametpaelaga ümber tema kintsu oli seotud, tähtsal kellukesel, mis noore mehe ametiseisu ja ka tema sugu rõhutama pidi. Aga miks siis sugu rõhutama? Noh, kuidas siis teisiti: elati ju ikkagi kloostris, kus eraldatuse, peenemalt öeldud — klausuuri reegleid alati silmas tuli pidada. Ei pea just ilmtingimata arvama, et Kõigevägevama truule teenimisele pühendatud südametes mingid Kurja patuidud võiksid juuri ajada, kuid seadus on seadus ja kiusatuste eest pole keegi kaitstud. Ennemini just vastupidi — teatakse kõnelda, et nimelt iseäranis õndsatele ja kasinatele on tihtipeale just need kõige rängemad katsumised ja kiusatused osaks saanud. Peltsebul ei maga! Kus sa sellega! Ja seda libedat ja kurikavalat Issanda vaenumeest ei anna maarahva Vanapaganaga — üsna mõnusa mehega, kes teinekord oli väikest Paapugi põlvil hüpitanud — mitte kõrvu seada. (Vana Aap sai muuseas Vanapaganaga päris kenasti läbi, ning vist eriti seepärast, et Vanatühi päris Põrguvürsti silmaotsaski ei sallinud, sest see teda kaardimängus mitmel korral tüssanud ja järjepanu turakaks teinud oli.) Tõsi mis tõsi: neid mehi võrrelda ei andnud! Kui Vanapagan küll osavasti kirpe ja täisid võib põrandapraos valmis nõiduda või vastlüpstud piima müredaks muuta, siis Peltsebuli tembud on äraarvamata kunskopimad. Isegi õnnis Antonius — anahoreetliku ehk erakliku munkluse üks alusepanijaist, kes praegu taevariigis Jeesukese lähikonnas istub ja teda palgest palgesse näha võib — olevat lugematuid kordi põrgujõudude kiusamistega kimpus olnud. Sellest jutustas Paulusele tema juhataja, kõrgema aiakunsti, rohu- ning spagüüriliste teaduste meister auväärt Bonifatius. (Iseenesest muidugi küllalt haruldane lugu, et too kõrge ja tark isand lihtsa külapoisi oma õpipoisi ausse tõstis ja ta lahkesti järelevalve ja eestkostmise alla võttis.) Ametikella Pauluse põlve kohale kinnitades jutustas Bonifatius Paulusele hirmsaid lugusid ussnaistest, kes ülalnimetatud eremiiti — ning eriti just siis, kui ta pühad pärgamendid käest kas või hetkekski kõrvale pani — kõlvatuse ja patu teele meelitanud. Vahel kerkinud tema koopa ette — küllap vist otse Põrgust — terve lossitäis sihukesi värdolevusi, kes kullast maja akendel itsitasid ja kõige häbitumal kombel oma ihuvorme välgutasid, seejuures koguni iseäraliste kõverpeeglite abi kasutades, mis keha patupaiku suurendasid ja hoopis loomuvastaseks muutsid. Imelik küll, aga sel kombel — nii igatahes räägivad püha mehe pärimused — saanud nende riivatus veel enamgi meelisegavaks. Ent asjata vaev — pühamees jäi oma usus lõpuni kindlaks.

Tark Bonifatius teadis hullemaidki lugusid pajatada: läänemaise kloostri­korralduse asutaja, õndsa Nursia Eenedictuse ülipüha õde Scholastica, kes oma hingeõilsuses vennakesest isegi üle käinud (kuivõrd niisugune asi muidugi üldse võimalik sai olla?) ning kelle hinge Benedictus pärast õe surma oma silmaga nägi valge tuvikesena taevasse tõusvat (seda võime kontrollida Gregorius Suure kirjapanekutest, mida Bonifatius eriti armastas), olevat ühel korral suurde kiusatusse sattunud, kui üks äranõiutud sokunahast torupill kõigi oma hirmsate luust ja puust ripptorudega tema neitsivoodisse olla tükkinud. Kui Scholastica teda kõigepealt kreeka ristiga + ähvardas, hakanud torupill vihaselt törisema-lõrisema, Antoniuse risti ^┬ peale paisunud ta koguni suuremakski ja alles tubli lortsakas pühitsetud vett teinud oma töö: patupill lartsatanud hirmsa kärtsuga lõhki ja jätnud tuppa jäledat väävlivingu.

Kõiki neid lugusid, mis looduslapse Paap-Pauluse silmad imestusest punni ajasid, saatis maakeele üsna ludinselgeks õppinud mees üliilmekate käeviibutuste ja pöidlaplaksatustega.

„Ei tea, kas sihukesest kellast, mis mul nüüd põlve ümber, kah abi oleks võind olla?” päris aednikuõpilane üsna lihtsameelselt — igatahes pugistas hea Bonifatius seepeale naeru; jäi aga siis tõsisemaks ning selgitas, et aednikukella selle­viisilisest kasutamisest ta küll kusagilt midagi polevat lugenud; Pauluse pisitilistajal, mida ta ex officio kandma peab, olevat teine eesmärk, õigemini mitu eesmärki: esmalt annab ta pühadele õdedele teada, et mees, kellega küll sobilik pole kokku puutuda, pole siiski miski põrgusünnitis, teiselt poolt peletab ta kõlin kloostriaeda kurjade mõtetega sissetungijaid — olgu siis inimheidikuid või Kurja enda lapsi, näituseks kratte. Siinkohal käis Paulusel värin südamest läbi ja ta usaldas pärida, et kas siis niisugustki asja on juhtunud. Bonifatius seletas seepeale, et kuigi tal olevat krattide olemasolus tõsiselt põhjust kahelda (skandinaavia sõna „skratt” on muidugi haritud demonoloogidele mõnevõrra tuttav), olevat üks selline häbitu olend siiski oma kõverad küüned sirutanud kondikillukese järele, mis kuulsa samba-pühaku Paphnutiuse vasakust jalast pärit. Ja mitte ainult selle järele sirutanud, vaid ta ka lausa sisse vehkinud! Kes see muu olla sai? Üht tulise hännaga tuhisejat olla üle müüri igatahes lendamas nähtud. (Iseäranis kurvastav olevat veel tõsiasi, et Paphnutius oma rasket ja püha märtritööd enamasti just nimelt vasakul jalal seistes teinud.) Otsata kahju!

Ahjaa — on veel kolmaski eesmärk Pauluse aukellal, jätkas Bonifatius oma poolelijäänud mõttearendust, — tema mahe kõla kutsub selle kandja harraste mõtete juurde, mis aga Vana-Aadamale, kes paraku ikka veel jonnakalt me ihudes istub, selgesti mõista annab, et kellaperemees tema mõjutustele mitte alla anda ei kavatse.

Kas tõesti ka üliaulik Bonifatius oma kõrges eas sedasorti kiusatusi kardab, tihkas Paulus pärida. Kelleks võhikvend Paulus teda õieti peab?! — oli vagamehe pahane vastus, mille tooni aga justkui kahtepidi mõista võis.

Patused mõtted ja teod, kiusatused, millest iga hinna eest üle saama peab — ei söandanud Aabu poeg nende kohta pikemalt järele pärima hakata, sest ta ei tahtnud teist oma teadmatusega ära pahandada. Muidugi oli ta alles uustulnuk, kellel oma arvamustega sünniski polnud välja tulla, kuid ikkagi koges ta siin pühas paigas mitmeidki mõtteviise, millest ta hästi aru ei saanud — veel enam, mis olid tema senistele kodupaigas siginenud arusaamistele risti vastupidised. Kas poleks ehk Püha Antonius hoopistükkis oma kiusajatele korraks järele andma pidanud: kiusatustest saab kergesti üle just sel moel, ahvatlused muutuvad peagi läiladeks. Aga sihukeste mõtetega vist küll ei sündinud lagedale tulla. Äkitselt oleks Bonifatius võinud pahaseks saada ja Paulust päris arulagedaks pidama hakata — oma juhatusmeest vaatas aga noor võhikvend ikka suure imetluse ja aukartusega. No oli sellele vagamehele alles mõistusevalgust antud! Pea igal õhtul mõtles Paulus kaua-kaua päeva jooksul Bonifatiuselt kuuldud tarkade mõttekäikude üle järele, ja teinekord jäi selleks ööstki vaheks. Nüüdki pidi ta just püha vee imettegeva mõju üle aru pidama hakkama, ent siinkohal tõmbas tema tähelepanu endale tumeda metsakammi kohale kerkiv kõrvitsakarva ümarik kuulatakas. Täiskuu, ja veel neljapäeval! Oh, mis võiks kõik täna korda saata! Iseäranis passiks mõne jõe või järve äärde minek — täiskuu neljapäeval on kena näkineidudega magusat juttu puhuda, sel päeval on nad lahkemad kui muidu. Ja ikka on vetepiigadel siis juuksed kaunilt palmitsetud ning ka kandlemänguga võidakse su südant soojendada. Koguni musunorimine võib korda minna… Oi, siinkohal ehmatas Paulus oma hulludest mõtetest päris ära: kas polnud ta mitte endale kindlat sõna andnud, et tema ihu ja hing ju nüüd Püha Kiriku teenimisele peavad kuuluma?! Näkineitsid ja Kuuisand ei tohi enam tema tähelepanu endale püüda. Niisiis piirduski Paulus viisaka kummardusega Kuu poole — terekätt ei tohi sinnapoole sirutada, käsi võivat sügelised saada — ning pomises: „Tere, Kuu, sa Kura härra! Sina vanaks, mina nooreks, seale uni, soele tõbi, lambale laiskus, minule tervis!”

Paistis, et Kuuhärrale see tervitus meeldis: igatahes lõi ta lai nägu nagu veelgi lahkemalt hiilgama, mis sellest, et talle vananemist sooviti; küll tema juba teab, kuidas uuesti nooreks saada. Ainult see kuri mees, kes end vargatööle seades enne Kuud tõrvama läks ja sinna igavesti püksipersetpidi kinni jäi, viibutas kunst­kärneri­õpilase poole rusikat. Tühja temaga! Seda raputas ta ju alailma.

Ilus mahe kuuvalgus kallas kloostrimüürid üle õrna kullaka kumaga. Tuuleke sahises, õrnad õhud justkui laususid noorele mehele õpetussõnu. Aasadelt kandis tuul ninasse värskeid, pisinatuke justkui purjupanevaid lõhnasid. Aga kogu see jaaniöine ilu tegi Paap-Pauluse meele kuidagi nagu nukraks ka. Meenus kadunud isa ja püha hiis, kus tema tuhk looduse lõpmatu ringkäiguga ühte liideti. Oh kui palju armsaid asju meelde tuli! Ja eks kallid kratidki igatse praegu Paabu järele; linaseemnetest torni ehitamine, mille ta neile ülesandeks oli seadnud, on ju üks hirmus igav ja tölp töö. Hea, et Krõõt, tema lemmikkratt, tema esimene värisevate näppudega kordasaadetud kätetöö, on vähemasti tangupudru keetmise ära õppinud. Nälga ei pea kratipere igatahes kannatama.

Magusad lõhnad aasadelt segunesid nüüd kloostri-aiast tulevate aroomadega (Bonifatiuse sõna!), selgesti oli ninasõõrmetes tunda mündi, iisopi ja apotheegitilli lõhnakõdi. Need tegid meele siiski kergemaks ja kindlamaks: aiakunsti tahab tema tõesti usinasti ära õppida, ning ehk kunagi võtab Bonifatius talle ka salarohtude keetmist õpetada. Väga ja väga kiskus Pauluse noor süda teadmiste poole. Ilma ladina keelt oskamata aga tarkuste juurde ei pääse, ja seepärast oli Paulusel alfabeet ammu selge — paari õhtuga oli see õpetaja imestuseks ja heameeleks kindlalt käes —, nüüd kordas noor mees kõplatööd tehes endamisi juba: „Fero, tuli, latum, ferre…”

Kadunud Aap uskus muidugi mõista maarahva jumalate sisse, kuid sellest sai ta hästi aru, et uuemal ajal tarkus läbi kiriku tuleb. Seepärast ta surivoodil soovitaski pojal katsuda kloostris mõnd ametit õppida. Kas läks Aap sellega ehk oma uskumiste vastu? Kui natuke läkski, siis mitte päriselt — Jeesusest oldi siinmail ju enne ristirüütlite tulemist kuuldud, ja kas Taevaisa ja Vägede Jehoova vahel erilist vahet ongi? Niisugust mõtet ei tohi Paulus siin küll kuulutada, ehkki tal endalgi asi päris klaar pole. Ja kui nii, kuidas sa siis ennast möödanikust välja rebid. Õnneks oli Bonifatius vabameelne mees ja ta kulm ei tõmbunudki kortsu, kui Paulus õpetatud juhatajalt mõnd seletust julges ka niisuguste asjade kohta küsida. Aga täit rahu Pauluse südames siiski polnud ning tihti palvetas ta kloostrikirikus Neitsi Maarja pildi ees hardal meelel ja märgade silmadega. Jeesuslapsukese sünnitaja pilgus arvas ta mõistmist leidvat. Mis armas silmavaade oli sellel pühamaist pühamal naisel!

Õigupoolest oleks Paulus oma kahtlemistest ilmtingimata mõnele kõrgemale vaimulikule isale pidanud pihtima, sest eks olnud need kõhklused ja endise elu mäletamised kui mitte küll päris otse Püha Rooma Kiriku ja sellega koos koguni Jeesuse Kristuse enda vastu sihitud, aga kaude vahest siiski. Bonifatius oli Paulust tasapisi juba Püha Benedictuse ülla „Regula Benedictiga” tutvustanud. Ja see kuulsa Monte Cassino kloostri reeglitekogu, täpsemalt selle neljas peatükk kuulutas oma viiekümnendamas punktis täie rangusega: „Purustada halvad mõtted Kristuse vastu kohe, kui nad ilmuvad, ja teha nad teatavaks vaimulikule isale!”

Küllap Paulus seda kord teebki. Praegu aga leidis ta endale vabanduse, et need käsud ennekõike kiriku väljavalitud sõjameeste — see tähendab munkade — ja mitte võhikvendade kohta käivad. Ning eks ole ta ju praegu veel igas mõttes õpipoiss. „Klooster on töökoda!” — vähemalt selle Benedictuse tunnistuse külge oli Paulus igatahes kogu oma vaimujõuga klammerdunud.

Jah, mõtlikult laskis noormees oma pilgul üle suveöise isamaa käia — tõesti on see Taevase Valitseja kätetöö igapidi korda läinud. Eks olnud uhke ja võimas too mühav tammik, mis idakaares tumeda, salapärase müürina pilvisse tõusis. Küllap hõljuvad praegugi tammeokste küljes noorte neitsikeste osavate käte poolt sinna sõlmitud, tedremaranaga punaseks värvitud ohvrilõngad. Ikka selleks, et tulevane peig oleks tamme tugevune. Jah, just tammikusse koguneti tõsistele ja pidulikele söömaaegadele ning palvustele (neisse pidi Paulus nüüd küll kaksipidiste tundmustega suhtuma). Tamm on vägev puu; kord olla üks neist koguni latvapidi pilvi pillutama sirgunud ja taevakummi hoopis ära purustada ähvardanud. Suur pidi see segadus olema, sest Taevataat olla päris ähmi täis läinud. Noh, eks lasknud ta siis ühel väikesel imemehikesel merest välja ronida, kes puu, millest teiste jõud üle ei käinud, nobedasti maha raiunud. Üsna samasugust lugu räägivad lätlased oataime — kujutage nüüd ette! — kohta. See jutt ei kõlba küll kuskile ja tuleb lihtsalt läti loraks kuulutada.

Armastuse puude, aga ka üldse taimeriigi vastu oli Paulus nähtavasti isalt pärinud. Metsapuudega Aap ise enam pikemale jutule ei pääsenud, mõistis nende keelest vaid üksikuid sõnu, kuid tema isa Oadu olnud selle koha pealt üks oma aja kuulsamaid mehi. Ühele noorele kenale kasepuule, millele nende naaber, va mõistmata inimene, sea-aia ümber ehitanud, niiska ta kasenooriku täbarasse olukorda seadis (naabri vana kult nühkinud alalõpmata oma praagast taguotsa vastu ta õrna koort), olla Oadu nõu andnud sihuke lehkav paik hoopis maha jätta. Eks kasepuuke läinudki rändama, hulkunud siin ja seal, kuni lõpuks just nende ussaeda endale sündsa paiga leidis. Pärast tulnud ka naabri seasõnnikust reostatud kaev meelepahaga takkajärele. Sellest saanud alguse suur vaen kahe naabrimehe ja ka nende järeltulijate vahel, mis on kestnud tänase ajani.

Ehkki Paulus puude tundmise koha pealt oma isalegi alla jäi, teadis ta mõnd taiga ja salatarkust ikkagi. Näiteks võib pihlakase vitsaga imeasju korda saata — kurjad vaimud pelgavad seda väge. Kui kord üks vilbuseniru ühtelugu nende õuele tükkis, tõmbas vana Aap talle pihlakavitsaga paraja siraka mööda sääretorusid; hirmsa nutukisaga pani tüütus plehku. Tuleb välja, et ka kristlikud teadusemehed pihlakast lugu peavad. Ega muidu Bonifatiuski teda Esculus Jovi sacra’ks kutsunud. („Sacra” oli Paulusele tuntud sõna — eks tulnud sellest ju „sakramentki”.) Nojah, olgu nagu on, aga pihlakaga olid Paulusel omad plaanid, mida ta esiotsa veel salajas pidas.

Siinkohas peame me aga oma jutukäiku kõveruse sisse tegema, mida lector benevolus — heasoovlik lugeja — meile ehk andeks annab: punamarjalise puu juurest, mille iga mari pisikest ristimärki kannab (Jeesuse risti üks osa olnud pihlapuust), põikame nüüd kadaka ja ka ühe väikese, kuid üpris vastiku rahva juurde.

Paulus oli nimelt märganud, et Bonifatius end ühtepuhku kratsib. Alailma sügas see muidu nii rahuliku moega mees ennast raevukalt ning puistas tihtipeale oma mungarüü krae vahelt mitmeid pulbreid sisse. Paulus jõudis pea selgusele, et taimetark ja kõrgete esoteeriliste teaduste tundja tühipaljaste täidega kimpus on. Ega Bonifatius seda ka ise tunnistada peljanud; üldse kannatavat kogu klooster täinuhtluse all. Koguni püha abtiss Agnes ise.

Ühel hilisel tunnil oli õnnis ema Bonifatiuse suure saladuse katte all välja kutsunud. Nende kohtumine toimus kloostri erilises vastuvõtu­ruumis. Väga mureliku näoga oli vaga naine, kui ta pisut väriseval häälel teatas, et peab Bonifatiuselt üht teenet paluma, mis mõnel määral küll klausuuri ehk eraldatuse­põhimõtte vastu käib. See, mida ta palub, on nimelt oma ruumides püha suitsutamise läbiviimine. Ta on kaua kõhelnud, sest meesterahva oma tubadesse laskmine on ju jumalavallatu tegu. Muidugi palvetab ta selle toimingu ajal ise kirikus, aga ikkagi…

Abtiss jutustas, et ta on oma südames ikka Flandria Brigittat kalliks pidanud; see õnnis naine ei lasknud kloostris puhkenud tulekahju puhul pritsimehi oma ruumidesse — ta seisnud, käed needmiseks tõstetud, lävepakul nagu tulp ning oli pigem nõus tules hukkuma kui meesinimesi oma tubadesse kustutamistööle lubama. Karske ja püha naine! Aga ennäe! — ta sai abi: taevad avanesid ja suur hulk ingleid kuld- ja hõbeämbritega ilmusid Brigittale appi. Lisaks vallandas Issand veel ka hirmsa vihmahoo…

Tema on ühe teatud õnnetuse puhul juba ammu taevasi abivägesid oodanud, kuid nähtavasti ei peeta teda küllalt õilsaks — päästjad polevat senini saabunud. Pisut lohutab teda aga see, et püha suits kui niisugune kõik nunnatõotuse andnule vääritu, nagu seda on ka meesterahva lõhn, toast välja peletab. Jah, aga siiski olevat ta murelik ja kohkvel.

Bonifatius rahustas teda — muidugi viib ta suitsutamise läbi, ja eriti ägedasti suitsutab ta just iseenda jäljed üle. Kuid miks õnnis abtiss seda suitsu-tossusakramenti ikkagi vajab? Selle põhjust sai ta peatselt kuulda.

Kord, kui abtiss oma akna oli avanud, aga selle sissepääsu unustanud ristimärgiga paharetikindlaks teha, lennanud sealt sisse varesesuurune kassipeaga lind, kes sulaselges ladina keeles kuulutanud: „Pax huic domus et omnibus habitantibus in ea!”¹ Ta palunud abtissi mitte peljata — tema alandlikuks sooviks olevat ainult püha naisega armuõpetuse teemadel vestelda, et mõnd selgust leida ja õnnistust saada.

Mitte alati, jutustanud lind-kass, polevat ta olnud sellise ristiinimest eemalepeletava välimusega: tema kohkumapanevas muundumises kandvat peasüüd Beelzebul ise, kes teda kord libekeelselt ühele kohutavale patuteole meelitanud, millel ta aga häbitundest pikemalt peatuda ei tahaks. Peatselt lootvat ta Pühale Maale lennata, kus tal ehk korda läheb oma endine inimkuju tagasi saada.

Püha Agnes, kes küll kohe kahtles imekülalise mesises jutus ja arvas ära aimavat, kelle saadikuga tegu, ei saanud palujat siiski mitte tagasi saata. Kas tulija on mees- või naissugu, seda päris ta siiski.

„Ma olin kena neitsi, ja veel kõrgest soost,” kõlanud vastus. Pühi palvehelmeid — neid näis kassipeaga olevus nagu pelgavat — sõrmitsedes oli abtiss seejärel nõus tiivulist palujat ära kuulama. Õnnis naine jäi aga selle juurde, et nende keskustelu piirduks ainult tõsiteoloogiliste probleemidega.

Kassipäine nõustus ning tegi otsemaid juttu Juuda küsimusest, keda ta pidavat kõige õnnetumaks apostliks.

„Mida teie sellest arvate?”

„In perpetuum,”² kostis mõnevõrra nõutu Agnes. „Tähelepanuväärse suudluse eest meie Õnnistegija põsele tabas teda kõige kurvem saatus, mida vaid kujutleda võib. Eks just see suudlus viinud täide Issanda plaanid oma kallis poeg inimsoole ohverdada ja lasta ta Kolgata mäel asjatundlikel meestel korralikult risti lüüa. Või kuidas?”

„Idem per idem,”³ lausus segaduses olev õnnis naisterahvas.

„Pühad naelad pühas ihus — kuis võinuksime jõuda nendeni ilma Iskarioti traagilise, ennastohverdava vägiteota? Kuis võiksime me nüüd muidu armulaual harduses ja hingerahus oblaate — Tema metamorfoseerunud ihutükikesi — krõbistada ja Püha Talle verd peale lonksata, mis meid ülendab ja meile kergendust toob?” „In perpetuum,” arvas püha õde.

„Ja tasu? Oma suurteo ja taeva poolt määratud kohustuse täitmise eest sai ta vaid kolmkümmend — naeruväärne summa — ja pidi pärast Getsemane aias koguni oma sisikonna välja oksendama. Juuda suudlus oli imetabaseim reedutegu! Väärikaim nurgakivi Püha Kiriku vundamendis. Kas pole nii?”

„Quod erat demonstrandum.”⁴

Püha Agnes, vaga ja õnnis naine, tundis vaevahigi laubale tõusvat ning sõrmitses palvehelmeid üha suurema usinusega.

„Ega ma teid liialt väsita?” päris värdelajas hoolitsevalt.

„Labor vincit otnnia,”⁵ kogeldi vastuseks.

„Kuna me õndsa Juudas Iskarioti tähtsas missioonis üksmeeles oleme, siis peaksime midagi ka üheskoos ette võtma,” alustas kummaline kiusaja. Ning ta avaldas arvamust, et ehk tasuks õilsa apostli nimi kuidagiviisi nende auväärse kloostri nimega ühendusse viia; või oleks ehk sobilik esiotsa tema kuju kloostrikirikusse kummardamiseks üles seada.

„In perpetuum,” pomises vaga abtiss, sest midagi targemat ei tulnud talle pähe.

„Nii et minu väited võiksid olla hakatuseks, millest midagi suurejoonelist võrsub?” rõõmustas külaline.

„Ex nihilo nihil!”⁶ riskeeris Agnes õnnekombel öelda, kuigi ta pea sellest keerulisest ja ilmselt visti siiski ketserlikust monoloogist üpris sassis oli. Ju aitas selle väiteni jõudmisele kaasa palvehelmeste näperdamisest võrsunud tulu.

Kassipealise tulnuka nägu väljendas kurvastust: ta ei suutvat auväärt Agnese mõttekäiku nähtavasti täpselt jälgida, sest vaevalt küll esitati see eitus­deklaratsioon tema argumentide põrmustamiseks. Arvatavasti tahtis abtiss öelduga mõnd suuremat üldistust teha. Kas nii?

„Nemine contradicente…”⁷

See nending lohutas tulnukat pisut, kuid siiski julges ta arvata, et abtissi eelmisele väitele mittemillegi võrsumisvõimalusest mitte-miskist on tal ühtteist vastu väita. Mitte millestki on ju Jehoova käte läbi tulnud väga olulist midagi. Ja veel väga tähelepanuväärsel hulgal: nimelt kogu ilmaruum kõige imelisega, mis selles leida. Meie, inimeste — ta pidas ennast nähtavasti siiski inimeseks — tööks on selle mitte millestki loodu õilistamine ja niiöelda ümber grupeerimine, mis mõnikord imekenasti korda läheb — eks näita seda kas või too hunnitu pitslinikki, mille heegeldamine tema vaimurikkal vestlus­kaaslasel nähtavasti äsja käsil on olnud. Õilis töö, mida ta kahjuks segama oli sunnitud.

See kiitus meeldis pühale naisele nähtavasti väga, sest juhtunut meenutades tunnistas ta Bonifatiusele, et lind-kass oli kogu oma ketserlusest hoolimata „optima doctissimo”⁸. Olend palunud koguni, et äkitselt võiks mõni püha õde temalegi väikese heegeldustöö teha — väärilise tasu eest muidugi. Ülimeelsasti kannaks ta näiteks säärast kaunist rätti ümber oma õnnetu kaela.

Kahjuks pöördus pärdiklane üsna peatselt taas Juuda-teema juurde tagasi. Siinkohal päästsid aga missale kutsuvad kellalöögid üha enam kimbatusse sattuva abtissi. Kohe, kui kloostrikell oma kumeda kõmahtuse kuuldavale tõi, kraaksatas mesikeelne kõuts-tiivuline rämedal kaarnahäälel ja vuhises — ilma ihaldatud kaelarätita muidugi — õhuaknast välja. Tema poolt kuuldavale toodud sõnu keeldunud vaga naine kordamast.

Jah, nüüd võidakse küll küsida: mis sellel kõige kadakate ja täirahvaga tegu on? Ja kuidas veel: otsemaid pärast Saadana sigidiku kadumist ilmunud abtissi tuppa arvutul hulgal neid vastikuid elukaid. Kindlasti oli siin mängus olnud Beelzebuli käsi, kelle nimi heebrea keeles tähendab küll mitte täide, vaid kärbeste jumalat.

Loomulikult oli Bonifatius nõus püha suitsutossu­sakramenti ette võtma; ta soovis ainult, et võiks mürrile ja viirukile ka kadakaoksi lisada: kohalikud pärismaalased koteerivat kadaka tululikku toimet väga kõrgelt. Agnes mõtiskles viivu — Õnnistegija olevat mõnede pärimuste järgi kadakamarjad ristiga varustanud, mis osutaks nagu puu pühadusele; teiselt poolt aga pettunud prohvet Elias, kes kadakamarjadega tahtis näljast jagu saada, nende maitses — ju olid vist toored —, igatahes neednud ta kadaka ära. See kõik toovat pähe kaksipidiseid mõtteid.

Bonifatius aga hajutas ta kõhklused, rääkides kadakapiirituse (Spiritus Juniperi) õnnistavast ja silmapaistvast toimest; mõnede pühade vendade retseptide järgi lisatakse teda ohtrasti ühele uuema aja joogile, mille nimetuse tuletamisel koguni Benedictuse enda ülikuulsat nime on kasutatud. See väide hajutas abtissi kahtlused lõplikult. Küll pidas ta aga vajalikuks Bonifatiusele täpsemalt selgitada, miks ta tossupühitsust õieti vajab. Ei, mitte üksi täide pärast, sest nendel vastikutel loomakestel on nagu kõigel siin päikese all ka oma ülesanded — ihu kratsimine viib meie mõtted lihaliku eksistentsivormi ebatäiuslikkusele ning tahes-tahtmata meenutab ka viimset kohtupäeva. Üleüldse ei pidavat ta õigeks ihu päras üleliia muretseda, sest sellega seatavat kaudselt kahtluse alla vaimu prioriteet. Tema, Agnes, paluvat suitsuõnnistust eelkõige ikka selleks, et too Juuda usku värdelajas ei julgeks siia ruumi niipea oma jalgu, see tähendab tiibu tõsta. Sellepärast jah!

Siiski jäänud Bonifatiusele mulje, et püha naine millegipärast nagu piinlikkust tunneb; ta pilk ekselnud ringi, mis kloostri auväärse ema puhul kuidagi ebatavaline tundus.

Agnes võtnud end kõigest hoolimata lõpuks kokku ja suutnud küllaltki kindlameelselt ja pidulikult lausuda: „Ole sina, Bonifatius, nagu ingel, kelle kohta Ilmutuseraamatus on öeldud: „Ja talle anti palju suitsutamisrohtu, et ta lisaks seda kõigi pühade palvete juurde kuldaltarile, mis oli aujäre ees. Ja suitsutamisrohu suits pühade inimeste palvetega tõusis üles ingli käest Jumala ette.””

Ning abtiss, kellele Issand oli kinkinud mõnede muude puudujäämiste korvamiseks imepärase mälu, tsiteeris veel ka Jesaja raamatut (60; 6) ja Jeremia I raamatut (6; 20), mis küll omavahel kõige paremini kokku ei läinud, aga ka lisaks Teist Moosese raamatut (30; 34), kus on juttu naatavi- ja seheleti- ja helbanarohust.

Bonifatius palus endale päevajao aega, et vajalikke materjale varuda. See soov leidis lahket arusaamist. Seejärel palus ta veel ka luba kannatavale abtissile häid sügelemisvastaseid salve kokku segada.

„Milleks selline salvi raiskamine?!” vaidles kloostri vaimne ema vastu.

Nüüd oli ka Bonifatiusel võimalus oma pühakirjal tundmist näidata ja ta osundas Johannese evangeeliumi kaheteistkümnendamale peatükile, kus Juudas Siimeoni poeg Iskariot pahandab Maarjaga, kes Jeesuse jalataldu kalli nardisalviga võidis: „Mispärast ei ole see salv ära müüdud kolmesaja teenari eest ja vaestele antud?” (Jh 12; 5) Aga Jeesus kostnud:

„Jäta ta rahule … sest vaeseid on ikka teie juures, aga mind ep ole teil mitte ikka.” (Jh 12; 7, 8)

Abtiss protesteerinud algul sellise võrdluse toomise vastu, kuid Bonifatius pareeris need väited talle omase vaimuteravusega kergesti: „Kas tõesti peab püha abtiss ennast surematuks? Kas kavatseb ta igavesti meie juurde jääda? See oleks ju ülimalt vaimustav, kuid niisugune uskumine ei hiilga just tagasihoidlikkuse poolest…”

Nüüd kahvatas Agnes üpris: vend Bonifatius tehku, mis ta õigeks peab.

Nagu Paulus kuulda sai, olnud võidmis- ja suitsutossu­sakramendist tulu. Küll aga levisid täid nüüd Egiptuse nuhtlusena nunnakongidesse. Nunnad piinlesid väga, sest ei sobi ju palvuse ajal näppe ihu sügamiseks nunnarüü alla ajada. Bonifatius palus luba kloostri kõigis ruumides püha suitsutuse läbiviimiseks. Sellega polevat abtiss siiski nõustunud, vihjates mitmetele teistele vennas- ja õeskondadele, kes ärarääkimata karedat rüüd nimme palja ihu peal kannavad. Siiski lubas ta nunnadel teatud rasketel puhkudel erilisi — aga hästi teravaid! — pulki täitorkimiseks pruukida, kuna pehmete käte puudutused paljal ihul, ja eriti veel siis, kui üksteist seejuures abistatakse, võivat ootamatult äärmiselt ebasoovitavate tulemusteni viia.

Vastavate kepikeste valmistamine usaldati Paulusele, kes seda sõnumit vastu võttes suurt rõõmu väljendas, mis aga veidi kahanes, kui ta kuulda sai, et pulgakeste kätteandmine nende tulevastele omanikele siiski abtissi ülesandeks peab jääma.

Praegugi, mil võhikvend Paulus kloostrimüüri juures seisab — jah, me oleme ta jätnud sinna juba tükiks ajaks eemalt mere poolt tõusvasse öörõskusse õlgu vahistama —, on tal kümmekond nõelteravat täitapariista taskus. Ent taskus on veel ka midagi muud: kaks hoopis iseäralikku pihlapuust kepikest; üks neist meenutab nunnadele määratut, ainult et ta on nürim, teine seevastu tükk maad jämedam ja õõnes. Need kaks keppi sobivad kokku nagu puss ja tupp. Ei tea, mis tarbeks Paulus sellised küll vestnud on? Kuid varsti saame teada. Noormees heidab veel viimase mõtliku pilgu suure tee poole ja pöördub siis kloostrihoonete juurde tagasi. Ta seab sammud väikese kõrvalehituse suunas, kus ta koos Bonifatiusega elab. Munk võiks küll ka preestrite seltsis kloostri dormitooriumis öörahu maitsta, kuid seda teeb ta harva: Bonifatiusele on armsamad tema toonekure­nokalised retordid, pontsakad kolvid lontninadega, uhmrid ja kupellid, mensuurid ja pipetid, destilleerimisnõud, savipotid ja tiiglid. Ning muidugi ka sulatusahi — ataanor — kuumutus­vannikestega. Ning muidugi ka pikk rida erineva suurusega liivakelli, mis lasevad hämaras ruumis oma peenel, imevaikselt niriseval liival igavikku mõõta, ööl ja päeval. In perpetuum.

Mõnikord tundub Paulusele, et see tööruum on Bonifatiusele koguni armsam kui tema pisuke kõrvalasuv magamistuba väikese puhta sängiga, mille peatsis meie Õnnistegija maise elu lõpp puusse on lõigatud. Igatahes on Paulus oma hea õpetaja leidnud mitmel õhtul siinsamas unne suikununa. Loodus on Bonifatiuse pead õnnistanud loomuliku tonsuuriga, tema ei pea oma lagipead paljaks pügama nagu mõned teised. See tark, lugupidamist vääriv mõtlemise riist puhkab siis nii armsalt liivakellade vahel. Hardalt on Paulus vaadanud seda pilti.

Pauluse enda säng on seatud väikesesse laoruumi, mille seinad tihedasti riiulitega kaetud. Kõhukates savipottides ja lõuendkottides ootavad oma saatust kõikvõimalikud taimeseemned, mis kogu ruumi erilise, Pauluse sõõrmeid erutava lõhnaga täidavad. Mitmetel potikestel on sildid. Une eel on Paulus neid tihtilugu veerinud ja niiviisi kirjaoskust harjutanud. Ta teab nüüd, et Semen Foneigraeci tähendab köömneid, Radix Saisapillariae aga sassaparilla juurt (rahvasuust on ta kuulnud „prallasassi juurikast”), Semen Sabadillae sabadilli seemneid („pulber, kus saba sees”, ütlevad rohtudega kauplevad naised Tallinnas Saiakangi ees; seal on Paulus koos Bonifadusega käinud uurimiskäikudel), Caryophylli jälle nelke, mida Paulus on kuulnud Õnnistegija kirstunaelteks nimetatavat.

Nende imeriiulite all on aednikuabilise magamispaik, ja paremat kohta ei suudaks ta ette kujutadagi.

Selsinatsel jaanikuuõhtul leiab Paulus oma kalli õpetaja tõesti taas tukkumas. Terve ruum on uimastavat lõhna täis — iseäralikku lõhna, ning Paulus teab küll, miks täna siin väävlist, fosforist ja muudest vängetest ainetest ei lehka: kolmat päeva jäljest keedab vaga mees klaretti. Nende klooster saadab seda õnnestavat ja tervendavat jooki suurtele ilmalikele härradele „ilma tasuta, maitsmiseks ja sõbraliku tunnustuse täheks”, nagu ütleb õpetaja. Muidugi mõistab Bonifatius seda jooki ka iseenese tarkusest kokku segada, kuid siiski on laual retsept, mis algab kombekohaselt kaksikristiga #, mis tähendavat „cum Deo” — Jumala abiga. Paulus luges retsepti veel hõõguva ataanori punakas kumas: 32 toopi reinveini, 8 naela linnumagusat, 1 nael kaneeli, 1 nael ingverit, 4 loodi nelki, sama kaaluga muskaatõit ning 2 loodi safranit.

Austavalt silmitses Paulus raskest tööst väsinud meest, kes seda jooki ju hea koka kombel aeg-ajalt ka maitsma pidi. See, et Bonifatius unehaldjate mail rändas, oli Pauluse plaanidele kasuks. Ta võttis taskust kaks pihlakapulka, mida eespool pussi ja tupega võrreldud, hiilis Bonifatiuse magamis­kambrisse ja asus seal tööle. Salatööle. Ei olnud kuigi raske kinni püüda üheksa, just nimelt üheksa täid, kes Pauluse süüdatud küünla valgele nagu kutsutult kohale roomasid; need üheksa mutukat pisteti ühe pulga õõnsusse, teine pulk pruntis selle kinni. Hommepäev toimetab ta need pulgad sinna, kuhu tarvis.

Seejärel riietus noor mees lahti ning kobis koikusse. Just enne lõplikku suikumist meenus Paulusele hirmus asi: ta polnud õhtupalvet lugenud. Otsemaid krapsas ta sängist välja ning langes põlvili. Ta huuled sosistasid pühi sõnu armsa Jeesuse ja tema sünnitaja auks. Ta palus õnnistust oma õpetajale ja tema töödele, nende aiale, kogu kloostrile, mis siia paganatemaale vaimuvalgust tõi. Kuis oleks nemad ise mõistnud teid ehitada, liigvett kõrvale juhtida, rääkimata juba peente aiarohtude kasvatamisest ning nendest ravivate segude kokkuseadmisest! Miks küll aga need targad inimesed ei taha austada Pauluse rahva pühasid hiisi, maa-, õhu- ja allikavaime? Miks nad nende austamist koguni patuks peavad? See, jah, oli ainus, mis Pauluse südame vahel kurvaks tegi, kuid ta püüdis sellised mõtted maha suruda: Kõigevägevam on ju ise karmilt kuulutanud, et ta ei salli mitte, kui tema kõrval kedagi muud kummardatakse. Kloostrist võrsuv hea kaalus igatahes halva üle. Klooster oli tõesti Issandale meelepärane töökoda.

Kõige lõpuks poetas Paulus paar palvesõna oma koduste krattide hea käekäigu nimel — kaitsku Jumal ka neid häid loomi, kes Tema suurust muidugi tabada ei suuda, kuid keda selle eest on raske ka süüdi mõista.

Paulus kalpsas voodisse tagasi. Ja juba vajuski usin aednikuõpilane noore inimese sügavasse, kosutavasse unne.

[1] Olgu rahu selle majaga ja kõigiga, kes siin elavad!

[2] Igavesti (lad k)

[3] Sama tõestamine sama kaudu (lad k)

[4] Mida oli tarvis tõestada (lad k)

[5] Töö võidab kõik (lad k)

[6] Mitte millestki saab ainult mitte midagi (lad k)

[7] Vastuvaidlematult (lad k)

[8] Kõrgeimal määral õpetatud (lad k)