Читать книгу Lastekirju - Epp Petrone - Страница 10

Ta tuli meile juurde ühel hilisel õhtutunnil, kui tuul akna taga ja katusel lõgistas. Mu esimene laps Marta oli siis umbes kolmeaastane. „Koll tuleb, koll tuleb!“ kartis ta ja puges mulle kaissu. Kõige kummalisem oli see, et me elasime sel ajal Ameerikas. Ma ei saanudki kunagi teada, kust ta kolli kohta tookord kuulis, sest 90% ta eesti keelest tuli minu kaudu ja mina ju talle kollidest ei rääkinud. Ilmselt suutis see elukas end meiega kaasa haakida New Yorgi Eesti Maja koolist, kuigi käisime seal vaid kaks korda.

Igatahes istus koll nüüd keset talvetormi meie akna taga ja ma pidin talle sõna otseses mõttes silmad, suu ja nina pähe mõtlema, et ta liiga hirmus poleks.

„Mis värvi see koll on?“ küsisin algatuseks.

„Ei tea.“

„Kas sinine või oranž?“

Tütar mõtles natuke. „Oranž.“

„Kas üleni oranž või täppidega?“

„Täppidega!“

„Ahaa. Oranž koll roheliste täppidega?“

„E-ei. Tegelikult see on roheline koll ja oranžide täppidega!“ Marta oli juba rahulikum, ikka mu tiiva all, kerge värin sees, aga juba mõnusas kolliloomise meeleolus.

Sellest õhtust peale hakkasingi Martale tema oma kollist lugusid rääkima. Koll hakkas mõnusalt elama ja integreerus meie õhtutesse: kui Marta jäi magama, siis ronis oranžide täppidega koll vaikselt aknast sisse, istus padja peale, tegi lapsele „soss-soss-soss“, et paremad unenäod tuleksid, puhus talle kõrva sisse ja kõdistas. Vahel puges Martale kaissu ka. Aga algusest peale oli selge ka see, et meie koll oli väga häbelik ja õrna hingega. Kui Marta üles ärkas, puges koll kiiresti voodi alla peitu. Päeval meeldis talle hoopis keldris ja pimedas kapis magada. Aga niipea kui hämaraks läks, hakkas koll luusima ümber maja ja ootama, et saaks jälle tuppa ronida ja magavale Martale kaissu pugeda.

„Mis ta nimi on?“

„Mm… Volli.“

„Jah. Kolli-Volli.“ Üks mõnus turvaline kaisukoll, keda me mitte kunagi ju tegelikult silmast silma ei näinud, aga kellest me rääkisime igal õhtul.

Siis sündis meie perre Anna. Tüdruk, kellel mitte kunagi mitte ükski tekk peal ei püsinud. Nii sai oranžide täppidega Kolli-Volli endale veel ühe tähtsa ülesande: lastele öösel tekkide pealepanek. Tasapisi tuli talle veel ülesandeid. Näiteks kui on vaja pead pesta, siis tavaliselt piilub Kolli-Volli korraks kusagil vannitoa laes – laps kiikab kolli otsida ja näe, saabki juuksed pisaravabalt loputatud.

Vahepealsete aastatega on Marta kasvanud minust pikemaks ja mõtleb juba ise jutte välja (uhkusega tõden, et ta igapäevasel ingliskeelsel järjejutul on internetis suur ports jälgijaid), Kolli-Volli teeb Martale aga endiselt nalja. Meil õnnestus tegelasele nii „kämp“ nimi panna, et isegi teismeline ei häbene.

Minu raamatus „Jassi pass“ on Kolli-Volli üks oluline kõrvaltegelane, aga tegelikult on mul temast endast juba ligi kümme aastat raamat pooleli. See on aga midagi sellist, mis ei peagi liiga kiiresti valmis saama, sest ikka tuleb vahel mõni lugu veel juurde.

Hiljutise tormi ajal oli meie väike Maria väga mures, et ega kollil õues paha ole. Ring oli täis saanud: kunagi algas kaisukoll tuule lõginast ja hirmust akna taga, nüüd on mure, et kuidas ta seal tuulises õues hakkama saab.

Muidugi on meie peres ikkagi olnud omad hirmud. Pimedusehirm on ilmselt kaasa sündinud. Metsas äraeksimise hirm ehk samuti. Aga kui üks kodustatud koll ka ligi on, siis saame igas olukorras hakkama.