Читать книгу Tants läbi rukki - Erik Tohvri - Страница 1

I

Kolm päeva pärast Ain Pajupuu kahekümne seitsmendat sünnipäeva kinnitas ettevõtte nõukogu ta direktori kohale. Sünnipäeva ja nimetamise vahel ei olnud tegelikult mingisugust seost, uuemal ajal oli direktoripositsioonile jõutud isegi nooremalt, aga Ainil endal oli seda niiviisi hea meeles pidada, ikkagi nagu sünnipäevakink, kuigi hilinenud. Muidugi, tegemist ei olnud mõne superettevõttega, vaid suhteliselt väikesevõitu vabrikuga, kus tootmises töötas poolesaja töölise ringis ja nendele lisaks kontori poolel veel ligi kakskümmend valgekraed. Need valgekraed või tagumikunühkijad, nagu nimetas koolivend ja koos Ainiga juba ligi neli aastat konstruktorina töötanud Siim, jagunesid muidugi mees- ja naissoolisteks, kusjuures esimeste käes oli arvuline ülekaal: üksteist-seitse, oleks spordireporter selle arvudesse pannud. Tootmine ise aga tähendas kõigepealt metallitöötlemist, sest vabrik valmistas mitmesuguseid metallkonstruktsioone, peamiselt eritellimuste alusel. Sellega oli seletatav ka suhteliselt suur kontoritöötajate hulk, sest kümmekond nendest tegeles otseselt tootejoonistega, tehnoloogiaküsimustega ning kõige selle juurde kuuluvate arvutustega. Ka Ain ise oli alustanud joonestuslaua taga, kuid juba esimesel aastal pärast tema tööleasumist tulid arvutid ning tõrjusid kohmakad ja palju ruumi vajavad joonestuslauad välja; nüüdseks oli juba mõeldamatu, et konstruktor väikeste hiireliigutuste asemel peaks pliiatsiga paberile jutte vedama, mida tarbekorral oli pealegi tüütu ja raske kustutada.

Direktoriks saamine ei tulnud Ainile ootamatult. Hoopis vastupidi, see oli tulemus, mille poole ta viimased kaks aastat oli teadlikult liikunud, alates sellest, kui ettevõtte juhatus ta enda ette kutsus ja temalt otsesõnu küsiti, kas ta oleks valmis tehase juhtimist enda peale võtma. Muidugi mitte kohe, vaid siis, kui selleks võimalus avaneb. Või täpsemalt: siis, kui senine direktor Eldor Rasmusson oma lahutamatu viltkaabu viimast korda kabineti ukse kõrval olevast nagist võtab ja lõpuks pensionile jääb. Rasmussonil oli ettevõtte arenguloos vaieldamatuid teeneid, õigemini oli just tema see, kes kunagisest tähtsusetust artellist oli üle vabariigi tuntuks saanud väikevabriku teinud. Rasmusson otsis kokku parimad mehed, kes vastupidi üldlevinud mentaliteedile oskasid teha kvaliteetset ja kohati juuspeent, lausa filigraanset täpsust nõudvat käsitööd; see oli aeg, mil vabrik Terastooted oli spetsialiseerunud unikaalsete väikemasinate valmistamisele. Keeruliste eritellimuste kõrval tehti ka seeriatooteid, alates käsikudumismasinatest, mida kodustöötajad õhinal ostsid, kuni juuksuritele vajalike föönideni. Kord kaaluti tõsiselt ka hambaarstitoolide valmistamist, kuid sellest tervishoiuministeerium kui tellija loobus, sest kindlam oli need ikkagi hankida välismaalt spetsialiseerunud tehastelt.

Muutusid ajad ja muutusid ka tooted. Peent käsitööd teinud lukksepad saadeti riburada mööda pensionile ja neile polekski olnud enam taolist tööd pakkuda, sest nõukogude aja sünonüümiks saanud defitsiit oli minevikku jäänud ning kõik uksed kapitalistliku külluse maailma pärani lahti. Seevastu tuli ettevõttel leida uusi võimalusi eluspüsimiseks ning siin avanes jällegi direktor Rasmusseni talent, mille ta aegade muutusest hoolimata oli alal hoidnud. Just individuaaltellimused pidi olema see paljutõotav nišš, mis vabrikule Terastooted tõotas äkki tekkinud konkurentsi tingimustes anda uue elu. Kõikjal hoogsalt käivitunud ehitustegevus, mille tulemuseks olid nii seest kui väljast kõigiti elegantsed ja äärmuseni viimistletud panga-, äri- ja kauplusehooned, vajas ka selliseid asju, mida ehitusmaterjaliturg oma küllusest hoolimata siiski pakkuda ei saanud – olgu selleks siis eriprojektiga trepikäsipuud, dekoratiivsed uksekäepidemed või hoopiski välisrõdusid kaunistav raudvõrestik. Siin avanes ettevõttele uus ning paljutõotav tegevusväli. Muidugi nõudis see kõik ka vabriku sisemist uuendamist, uute tööpinkide ja muu tehnika soetamist, ning sellised investeeringud tingisid omakorda üsnagi radikaalsete muutuste rakendamist. Moodustati aktsiaselts, mille enamusaktsiad rändasid piiri taha, juhatuses hakkas kõlama võõras keel ning kogu ettevõtmine sai ka uue nime – senine vabrik Terastooted nimetati ümber tehaseks Finesteel.

Ain Pajupuu tänas õnne, et tal tehnikaülikoolis õppides oli tekkinud huvi inglise keele vastu, mida välismaal praktikal olles veelgi viimistleda sai ning mida ta seetõttu üsnagi heal tasemel valdas. Sest see oli üks, kui mitte peamine eeldus, see võti, mis talle lõpuks avas ukse ettevõtte juhi kabinetti. Juba ainuüksi see, kui ta mööda kontorit kõndides mõne välismaise külalisega lobises ja seniste kolleegide kadedaid pilke teenis, oli olnud enesetunnet kõditav; et aga juhatuse koosolekutel nüüd ilma tõlgi abita hakkama saadi, tõstis uue direktori mainet ka omanike seas – seda enam, et Rasmusseni keeleoskused olid piirdunud vaid eesti ja vene keelega.

“Õnnitlen, härra direktor!” pisteti Ainile koridoris pihku õbluke käsi. See oli Maige, üks kolmest raamatupidajannast, väikest kasvu ja blond, aga tragi olemisega noorik.

“Aitäh, kuigi…kuigi ma ise ka ei tea, kas mind peaks õnnitlema või hoopis mulle kaasa tundma,” kehitas Ain õlgu ja tundis kerget ebamugavust, et öeldu just siiralt välja ei kukkunud. Tegelikult ta ju lausa pakatas rahulolust.

“Kas sind peab nüüd teietama hakkama, kõrge ülemus?” narris Maige edasi.

“Ei, minu poole tuleb pöörduda nüüd kolmandas isikus, just nagu kuningatega suheldes,” andis Ain vastu, aga samas tekkis nende kõrvale veel üks õnnitleja, pearaamatupidaja Elsa Lomp.

“Noh, noor direktor, palju õnne ja head koostööd!”

“Tänan…” Elsa Lomp, ebamäärases vanuses, ilmselt juba üle keskea jõudnud daam, kuulus nende inimeste hulka, kellega suheldes Ain ei osanud õiget tooni leida. Võibolla segas siin omajagu ka eelarvamus, sest Elsa oli üksikuks jäänud naisinimene. Niisugune, keda tagaselja vanatüdrukuks nimetati ja kellel seetõttu arvati suuremal või vähemal määral mitte just päris tavalisi komplekse leiduvat. Aga vallaline seisus andis Elsa Lombile ka eelise, mida just direktor Rasmussen oli kõrgelt hinnanud – pearaamatupidaja ei mõõtnud kunagi oma tööpäeva pikkust ja siis, kui kolleegid juba ammu olid kodus õhtusöögi lõpetanud ning televiisorite ees istusid, põles pearaamatupidaja kabinetis ikka veel tuli. Elsa Lombil lihtsalt polnud kuskile rutata, tema oli abielus oma ettevõttega ning tuhnis hilisõhtuni selle keerukas numbrimaailmas, hoolitsedes, et kõik arvud ja nende juurde kuuluvad komakesed oleksid omal kohal.

Seekordne kohtumine nende nappide õnnitlussõnade vahetamisega piirduski. Elsa Lomp sisenes oma kabinetti ja Maili tegi selle ukse suunas paljutähendava grimassi.

“No on kuivik… Kui sa teaksid, kuidas ta võib iga numbri kallal närida!” väristas ta õlgu ja vaatas nagu abiotsivalt Aini poole.

“Näed siis – inimene on oma tööle pühendunud! Sa võiksid eeskuju võtta,” arvas mees aasimisi, aga teine võttis öeldut solvamisena.

“Arvad, et mina… et mina ei teegi oma tööd korralikult? Nojah, ülemuse asi. Pool tundi tagasi said direktoriks ja juba hakkad inimesi mõnitama…” ütles Maige, pööras vastsele ülemusele selja ja astus eemale.

“Oota’nd, mis kärbes sind hammustas! Naljast ei saa enam aru või?” muutus ka Ain tõredaks. “Siiamaani sai sinuga inimese moodi rääkida, ei tea, mis nüüd lahti on?”

“Nüüd…” Maige seisatas ja pöördus. “Nüüd on see vahe, et sina ei ole enam lihtsalt inimene, vaid direktor. Ja oma alluvatega niimoodi ei räägita!”

Ain Pajupuu koges üsna peagi, et tema ametiposti vahetus tõi kaasa ka mitmete suhete muutumise, kuigi ise ta oleks tahtnud, et kõik jääks vanaviisi. Oma arust oli ta kõigiga varem hästi läbi saanud, möödaminnes alati iga kolleegi jaoks mõne lõbustava repliigi leidnud või lihtsalt jõudu soovinud, olgu tegemist siis meistri või lihtsa töömehega. Ja talle oli ka samamoodi vastatud, mis kinnitas, et selline hea suhtumine on kahepoolne. Pärast tippjuhiks saamist tundus see kõik muutunud olevat ning ülendamine oli kaasa toonud sootuks uued suhtumised ja vahekorrad, kusjuures kogu tehase töötajaskond näis jagunevat kahte ebavõrdse suurusega leeri. Suurema leeri, seega valdava enamuse moodustasid need, kes teda kohates piirdusid vaid lühida ametliku tervitusega ja jäid ka juttu ajades tunduvalt napisõnalisemaks kui varem. Teise, arvuliselt väiksema hulga juures oli tendents vastupidine. Need olid silmnähtavalt sõnaohtramaks muutunud, naeratasid rohkem kui muidu ja tahes-tahtmatult viis Ain sellised inimesed peagi ühise nimetaja alla – pugejad. See oli omamoodi avastus, varem polnud tema ees keegi pugenud ega olnud selleks põhjustki; nüüd koges ta hämmastusega, et mõni teiste hulgas igati korralikult käituv kolleeg omavahele jäädes kummaliselt naeratama hakkas ning pajatas asju, millest arvas uuele direktorile, tegelikult aga hoopis endale, tulu tõusvat. Ning Ainil oli alguses tegemist, et sel puhul enda jaoks sobiv käitumismaneer leida – selline, mis niisugust suhtlemist otseselt heaks ei kiidaks, aga samas ei võimaldaks teisel lahkuda teadmisega, et uus direktor end uhkeks peab.

Iga uus olukord vajab sisseelamist, enne kui sellega harjutakse ning omandatakse adekvaatsed käitumismaneerid. Ka Ain veendus juba esimesel päeval, mil ta Rasmussenist maha jäetud kabineti oli oma käe järgi ümber korraldanud, et tahes või tahtmata peavad suhted ja suhtumised ikkagi muutuma, kuigi talle oli algul tundunud, et kõik võiks jätkuda vanaviisi. Algas see Marikast, sekretärist, kellega

Ainil seni oli ametiasjus vähe pistmist olnud – ainult mõni kiri või faks ära saata ehk muu paberiasi korda ajada. Küll oli talle juba siis meelde jäänud, et Marika oma lõunatunnid eriti pikaks venitab. Rasmusson oli sellele läbi sõrmede vaadanud, plika oli kenakene ja oskas oma olekuga vanamehe pehmeks teha. Aga juba esimesel päeval peale Aini uude kabinetti kolimist kõik see jätkus – Marika läks lõunale ja kadus poolteiseks tunniks. Just siis, kui Ainil oli kibekähku käskkirjade kausta vaja ning ta seda otsides sekretäri riiuli segi pööras.

“Kus sa nii kaua olid?” küsis ta pahaselt, kui oodatu viimaks ilmus.

“Lõunal käisin,” vastas tüdruk lühidalt, kuid vaatas ise kõrvale. Ilmselt sai aru, et on liiale läinud.

“Lõuna on meil pool tundi!”

Marika kergitas vaid kulme ega vastanud.

“Ma ütlesin, et lõuna on meil ainult pool tundi pikk!” ajas Ain veelgi kurjemalt oma. Talle tundus, et tüdruk sisimas tema üle muigab.

“Ma kuulsin, jah. Eks ma katsu siis edaspidi rutem tagasi tulla.”

“Katsuda pole siin midagi. Tuled ja kõik! Muidu…”

Siin sai Ain veel õigel ajal pidama, et end mitte päris naeruväärseks teha. Sest ta oli ju alles nädal tagasi end selle kokkuhoidva noortepundi liikmeks pidanud, kuhu ka Marika kuulus. Nad olid koos teinekord ka vana Rasmusseni seljataga naernud, ja nüüd…

“Muidu…?” osatas tüdruk. “Midagi jäi sul ütlemata?”

Nüüd ei aidanud muu, kui pidi minema lõpuni. Esimene päev, uus direktor, uus kord. Hetk, mil luuakse vundament kõigele järgnevale.

“Muidu istub siin varsti keegi teine, muud midagi!”

“Kas sa…” Ka Marika ei olnud endale veel muutunud alluvussuhteid teadvustanud ja alustas üsnagi sarkastilise tooniga, aga siis peatus ning lõi pilgu maha, nagu kaalutledes – kas öelda või mitte, aga jätkas siis vapralt: “Kas sa, direktorihärra, äkki liiga laialt ette ei võta?”

II

Aeg, mil Toompeal punalipp lehvis, tõi kõikjale oma kombed ja tavad. Üks sellistest oli töökohustus – iga täiskasvanud inimene, kui tal just mõnda kaalukat põhjust ei olnud, oli töökohuslane. See tähendas igaühele kohustust kuskil töötada, omada tööraamatut ja oma sissetulekut ning tingimata olla ametiühingu liige. See, et perekonnas nii mees kui naine töötasid, oli tavaliseks saanud ja oli tegelikkuses ka vajalik, kuna andis rohkem sissetulekut ja võimaldas kehvades oludes paremini ära elada. Tragid emad ajasid oma imikud hommikul kell kuus üles, torkasid vankrisse ja sõidutasid lastesõime, et sealt ise oma tööpostile kiirustada. Töö lõppedes ootas ees kõigepealt poesabades seismine, siis haarati sõimest või lasteaiast lapsed ja kiirustati koju, et hommikul jälle kõik korduks.

Ajad muutusid, aga tööharjumus jäi. Vaid vähesed pereisad suutsid peale riigipööret mingite osavate manöövrite või superandekuse tõttu haljale oksale tõusta ja oma naised igapäevatööst vabastada; enamik abikaasasid jätkas sama rada, sihiks ikkagi soov paremini ära elada, saada parem korter, auto, suvila või võimaldada endale suvine reis kuskile sinna, kuhu punalipu ajal saamine oli vaid võimatu unistus. Ka sellel ajal oli inimestel palju unistusi, kaugelt vaadates isegi reaalseid tulevikuvisioone, kuid paraku nõudis nende teostamine teinekord üsnagi radikaalseid ettevõtmisi.

Peep Sinirand oli lõpetanud tehnikainstituudi, abiellunud ja saanud imekena tüdrukukese isaks. Aga hoolimata oma diplomeeritud tehnoloogi ametist pidi ta kadedusega tõdema, et needsamad töölised, keda ta otseselt juhendas, said temast kaks, kui mitte isegi kolm korda rohkem palka. See oli töörahva riigi põhitunnus, et töölisklassi tasustati paremini kui insenere. Ja Peep Sinirand tegigi radikaalse otsuse – jättis oma ameti ning hakkas taksojuhiks. Palk oli sootuks teine, lisaks jootrahad ning need otsad, mis õnnestus teha ilma taksomeetrit sisse lülitamata. Kõik olid rahul – nii tema ise, raamatupidajana töötav abikaasa kui ka tilluke Reeli, kellele isa sai nüüd sagedamini šokolaaditahvlikese või mõne mänguasja tuua.

Ajad muutusid, vahetusid lipud ja valitsused. Peep proovis leida oma diplomile vastavat töökohta, kuid selgus, et töö saamine õpitud erialal ei olegi nii lihtne. Lisaks oli palju muutunud, tehnika üleöö uuenenud ning mees hakkas ka ise kahtlema – kas tal ongi enam kutsumust tegelda sellega, mida ta oli kunagi õppinud. Nii keeras ta taksorooli edasi, hoolimata sellest, et sõitasoovijate arv oli halbaennustavalt vähenenud. Tasapisi aga hakkas rohkem liikuma välismaalasi, tõsteti kilomeetritariife, ja mis peaasi – osteti uued ning sootuks mugavamad autod.

Päeviti tööl olles võimaldas taksojuhi amet ka väikest vaheldust – siis oli ta harjunud Reelit igal hommikul kooli sõidutama ja peale tunde tagasi koju viima. Aga kui tütar teise klassi jõudis, kuulutas ta ühel pealelõunal, et nüüdsest hakkab ta koolis käima bussiga.

“Õpetaja küsis, kes mu vanemad on, et iga päev taksoga kooli sõidan. Arvas, et vist väga rikkad inimesed! Siis ma ütlesin, et mu isa on taksojuht ja…” Reeli nuuksatas. “Ja… ja poisid hakkasid narrima, et voorimehetütar!”

“Misasja? Voorimehetütar, kust nad selle sõna võtsid?” imestas isa.

“Ma ei tea! Ma ei teagi, mis see voorimees on, aga nii nad mind nüüd hüüavad!”

“Voorimees, jah… Voorimees oli vanasti see, kes hobuse ja tõllaga linnas inimesi sõidutas. Igapidi austusväärne amet,” lohutas Peep tütart, aga sellest ei olnud abi. Esimest korda tundis mees, et Maige kaljukindel otsus – Reeli eliitkooli panna – polnudki vast nii hea kui algul tundus. Taksojuhi ja lihtsa raamatupidaja laps…

Kurat võtaks, ka sel neetud nõukogude-ajal oli midagi head. Niisugust seisuse järgi narrimist koolis küll ei mäleta… mõlgutas Peep mõtteid, takso aknast möödajalutavaid inimesi jälgides. Siin, tänaval, ei saanud küll aru, et midagi oleks muutunud, et peaks neidsamu möödajalutajaid korraga hakkama liigitama rikasteks ja vaesteks, omanikkudeks ja töölisteks, tõllas sõitjateks ja – ptüi – , voorimeesteks… Tänav oli kõikide jaoks, siin olid kõik võrdsed, kui just… Tõepoolest, seal pargipuude all pinkide juures sorteeris taksojuhtide poolt Prügi- Juhaniks ristitu prügikastide sisu, tegeles oma igapäevaste toimetustega ja teda ei saanud kuidagi teiste tänaval kõndijatega ühte klassi liigitada.

Peep Sinirand üritas nimme mitte sinnapoole vaadata, kus Prügi-Juhan oma igapäevatööga tegeles. Tõepoolest, mõelda, et inimene võib niiviisi elu hammasrataste vahele jääda, et kaotab kõik – perekonna, kodu, töökoha, sissetuleku, eneseväärikuse, võibolla isegi kunagi omaks peetud ideaalid… Kaotab isegi vastikustunde selle vastu, mille kaaskodanikud on prügikasti heitnud – mitte ainult sellepärast, et see on tarbetu, vaid see on ka riknenud, haisev, vastik… Ei, lihtsam oli sellele mitte mõelda. Prügi-Juhan oli vaid üks nendest, keda nüüd tänavate varjupoolele oli kui mitte just rohkesti, siis ikkagi märgataval arvul tekkinud ja nende arvukus ei torganud silma lihtsalt seetõttu, et nad tegutsesid konkurentide kartusel üksinda. Varem oli mõni selline heidik üritanud ka kerjata, käinud läbi terve ootel taksode rea ning juhtidelt almust luninud; ka Peep oli ühel sellisele lunijale kord viielise andnud ning seejärel leidnud mehe tänavanurgal õllepudelit kummutamas…

Tõesti, niisugustele asjadele oli õigem mitte mõelda. Parem oli unistada millestki muust, kas või päris tavalistest asjadest. Näiteks pühapäevast, mil saab kogu perega jalutama minna -

kas siis aedlinna tänavatele, või ilusa ilma korral isegi rongiga linnast välja sõita esimesi kevademärke otsima. Kolmekesi – Maige, Reeli ja tema, keda tüdruk mudilaseajast saadik issiks hüüdis. Nendel käikudel oli nii tore unistada ja plaani pidada, kuidas nad oma pere tarbeks kunagi kuskile looduskaunisse kohta majakese püsti panevad ja kuidas sellest saab nende tõeline kodu – just selline, millisest nad on alati unistanud. Aga selleks oli vaja raha, palju raha. Palju enam, kui nende visalt kasvavad pangaarved niipea võimaldanud oleksid, ja seega oli vaja selle unistuse teostumiseni kannatada veel aastaid.

Vahetus lõppes ja paarimees sõidutas Peebu koju, kus naised juba ees ootasid. Õhtulauas teatas Maige ka omapoolse uudise, tegi seda nii, nagu avaldaks mingi eriti suure ja tähtsa saladuse:

“Ain sai siis täna direktoriks!”

“Missugune Ain, mis direktoriks?” ei taibanud Peep korraga.

“Püha taevas, oled sa ka uimane! Ma ju rääkisin sulle, et meie konstrueerimisbüroo juhatajast tehakse direktor. Täna tehtigi!”

“Ah nii… See ongi siis Ain, jah…”

“Ih-ih-ii…Issi on uimane!” itsitas Reeli ema sõnu osatades.

“Isast nii ei räägita! Just, Ain Pajupuu, ma olen rääkinud küll! Ja uusaastapeol vist isegi nägid teda, pikk ja tumeda peaga noor mees. Ainult kakskümmend seitse vana, ja näe – direktor!”

“Nojah, mis minul sellest. Sinule, ma saan aru, on see tähtis, ikkagi sinu ülemus, aga mul ükskõik!” määris Peep leivatükile võid ja torkas siis lusika supitaldrikusse. Mõne aja sõid kõik kolm vaikides, siis Maige küsis:

“Kui palju sa seal takso peal ikkagi teenid?”

“Eks see on tükitöö, nii nagu juhtub… Keskeltläbi tuleb seitse-kaheksa tuhat ära!”

“Meie direktor saab kaheksateist! Mõelda vaid, kui sinul ka niisugune palk oleks!”

“Oleks, oleks…Mina ei ole direktor!” Peep kortsutas kulmu, Maige jutt hakkas võtma kahtlaselt intrigeerivat tooni.

“Aga miks sina ei võiks direktor olla? Kõrgharidus sul on, muu on kõik sinu enda teha! Pealehakkamist on vaja. Initsiatiivi!”

“Issi, itsidiivi on vaja!” noogutas ka Reeli ja naeris imelikku sõna.

“Kui kõik direktoriteks hakkaksid, kes siis tööd teeks? Sa ajad ka imelikku juttu!” pahandas mees.

“Mis see sinusse puutub? Kui aga saad head palka ja oled oma ülesannete kõrgusel… Alati on neid, kes nii kõrgele tõusta ei oska ja suudagi, las nemad teevad lihtsat tööd!” Näis, et Maige oli nõuks võtnud Peepu tõsiselt ümber kasvatama hakata. “Ja pealegi – sina pole ju enam mõni poisike, sa oled juba kolmkümmend seitse täis!”

“Kuule, naine – kas sulle ei tundu, et sa tahad hakata koerale tiibu kasvatama? Et tiivad külge ja ongi kotkas valmis! Aga kui ma ei tahagi linnuks saada, mis siis? Maa peal jooksjaid on ka vaja!”

“Iga inimene peab kõrgemale püüdma, see on evolutsiooni põhitõde! Kes ei püüa, see jääb ajale ja teistele jalgu, selles on asi!”

“Teistele? Sa tahad vist öelda teile – sinule ja Reelile?” võttis Peep juba tõsisema tooni. Oli ilmne, et Maige tahtis jälle tüli norida, üldse oli ta viimasel ajal liialt eneseteadvaks muutunud ja praegugi tundus, et ta vaatab mehele ülalt alla.

“Noh, ütle siis ise – mis saaks meil selle vastu olla, kui meie issil oleks korralik palk, peale selle veel ametiauto, väliskomandeeringud ja kõik muu, mis direktoriameti juurde kuulub? Mis sina, Reeli, arvad – oleks ju tore, kui issile antakse päris oma auto?”

“Jaa! Just, musta värvi mersu, eks! Nagu Kriivase Catlini isal… Ja autojuht viiks mind ka igal hommikul kooli!”

“Aitab! Mis sa lollitad last! Tead, Reeli – sinu issist ei saa kunagi direktorit ega ammugi mitte linnapead nagu Kriivase Catlini isa. Meie oleme lihtsad inimesed, meid kutsutakse keskklassiks. Kui me emaga veel töötame ja natuke teenime, siis ehitame endale maja ja ostame ise auto. Ja siis on meil koos tore elada!” seletas Peep tütrele. Reeli vaatas vaheldumisi isale ja emale otsa, aga ema pakutu meeldis talle rohkem, ju oli koolis selge vahe tekkinud, kes on kes. Voorimehe tütar ta igatahes olla ei tahtnud.

“Tead, Peep, miks ma sellest juttu tegin… Viktooria käis eile kaardimoori juures ja lasi endale tulevikku ennustada ja… kutsus mind ka kaasa! Ma lasin endale ka ennustada ja…”

“Ei, noh… puhta segaseks läinud! Kas sul mujale ei ole enam raha panna?” pahandas Peep.

“See polnud üldse kallis, mis see tühi sada krooni… Aga tead, mis kaardimoor rääkis! Tegelikult polnud ta üldse moor, päris noor inimene… Et meie peresse tuleb suur õnn, aga ise peab selleks kaasa aitama. Ja siis tuleb õnn ja raha! Elame elu lõpuni muredeta. Ja meil saab olema kokku kolm last!” seletas Maige.

“Püha rist! Ja niisugust sa usud! Ma oleksin sulle viiekümne krooni eest veel ilusamat tulevikku ennustanud! Kus kaardid on, hakkame kohe peale!” püüdis Peep veel asja naljaks keerata.

“Rumal, need ei olnud üldse niisugused tavalised kaardid, hoopis suuremad olid ja teistmoodi pildid! Ja tead, kui hästi ta rääkis!” oli Maige vaimustuses.

“Ah, jäta lollused!” lõpetas Peep söömise ja tõusis. Reeli aga rippus pilguga ema suu küljes ja päris omakorda:

“Emme, aga kas mulle tulevad siis õed ja vennad? Kas ta seda ka ütles, mis nende nimed on?”

Peep tõmbus köögist elutuppa ja võttis ajalehe, aga ei suutnud uudiste lugemisele keskenduda. Jälle haaras teda ebameeldiv tunne, et need kaks seal köögis on moodustanud tema vastu ühisrinde. Maigest on saanud Reelile suur eeskuju, ema ütlemised ja tõekspidamised võtab tüdruk kriitikata omaks. Ja mismoodi see saakski teisiti olla, tüdruk on alles kaheksane… Aga temale seletama hakata, et ema jutud ei ole alati päris õiged, see tundus sootuks kohatu ja last eksitav. Siin oli ikkagi vaid üks väljapääs – asjad Maigega omavahel klaariks rääkida, vähemalt üritada kokku leppida, et niisugused jutud aetakse edaspidi omavahel, ilma lapse osavõtuta. Sest lapsele ei tohi jätta muljet, nagu ema ja isa ei olekski alati ühel meelel või – mis veel hullem – on hoopiski eriarvamustel ning ajavad lausa vihutsi oma õigust …

See otsus meest siiski ei rahuldanud, sest see oli vaid ühepoolne. Veel enam – Peepu oli haaranud nimetu hirm, et praegu kogetav on vaid millegi suure ja ähvardava väike algus.

III

Ain Pajupuu pidas parimaks tööpingest lõõgastumise viisiks viibimist oma pere ringis. Juba see, kui ta peale tööpäeva koju jõudis ja ülikonna – aga see riietusese oli saanud talle pärast uue ameti vastuvõtmist tööl obligatoorseks – koduse dressi või teksapükste vastu vahetas, oli poistele märgiks, et isa on nüüd mõni aeg ainult nende päralt ning nad tervitasid seda lärmaka sõjakisaga. Viiene ja kolmene, teadagi – parajasti selline iga, kus tagasihoidlikkust veel ei tunta. Mõlemad marakratid tormasid koos isale kallale, Kalle, vanem, oli varmas võtteid valimata mööda esivanemat üles ronima, ja Kaido, kes jõult ja osavuselt vennale alla jäi, klammerdus isa jala ümber, lootuses too jalust kukutada ning seega kogunisti oma võimusesse saada. Ain teeskleski, nagu oleks jalast haaranud poiss ta taaruma pannud, ning hetk hiljem püherdasid kõik kolmekesi juba elutoa pehmel põrandavaibal.

“Mehed, mehed! Ärge mööblit lõhkuge!” manitses perekonna ainus naishing Evelin, kuid see oli öeldud rohkem moepärast või selleks, et enda olemasolu teistele meelde tuletada. Ain ja Evelin olid tutvunud juba üliõpilastena, neid oli kokku viinud ühine huvi – rahvatants. Üliõpilaste rahvatantsuansamblis nad tuttavaks saidki, tantsisid paaris end ka üsna pea perekonnaseisuametisse ja nende armastuse viljana sündis juba mõni kuu pärast seda Kalle. Ajalooõpetaja kutset taotlenud Evelinile tähendas see õpingute katkestamist kolmandal kursusel ja kenadest jätkamiskavatsustest hoolimata oli ülikool sinnapaika jäänudki.

“Ah, ega’s kõik saa kõrgharidusega olla,” heitis ta käega. “Piisab sellest, kui sinagi oled – jaksad peret ülal pidada!”

Ka Ainil oli niiviisi lihtsam. Nii mõnegi sõbra juures külas käies oli ta märganud, et kodutöid jagatakse seal mõlemale abikaasale kui mitte just võrdselt, siis ikkagi omajagu ka mehele, põhjenduseks, et mõlemad on töölkäijad; Ainil aga polnud erilisi suhteid ei nõudepesemise, toakraamimise ega muude tavaliste kodutöödega, erandiks ainult prüginõu väljaviimine, aga see oli tühiasi. Tänu sellele, et Evelin oli kodune, jäi perel ka rohkem aega nädalavahetusi koos veeta. Seni olid nad teinud puhkepäeva väljasõite oma vanal väikesel Fiatil, millel küll juba oma viisteist aastat turjal oli, kuid mis siiamaani õnneks ei olnud pererahvast alt vedanud; nüüd, seoses uue ametiga, oli Ainile antud aga ametiauto, peaaegu uus helehall läikiv limusiin, mida ei olnud piinlik ükskõik millisesse parkimiskohta teiste luksusautode kõrvale tagurdada. Puhkepäevastel väljasõitudel oli Pajupuude perel enamasti üks ja korduv programm: kõigepealt väljasõit kuskile looduslikult kaunisse kohta või ajalooliselt tuntud paika, oli selleks siis Rakvere Vallimägi või Käsmu rand. Seal tehti paaritunnine jalutuskäik ja lasti poistel rahus möllata, tagasiteel leiti mõni sobiv toidubaar või restoran, kus kogu perega keha kinnitati.

“Ka sina oled puhkepäeva ära teeninud, kallis,” jäi Ain kindlaks, kui Evelin teda sellest loobuma keelitas. Siis kodutee jätkus ja väsinuks möllanud poisid jäid peagi tagaistmel magama. Evelin laotas neile kaasa võetud teki peale ning edasi sõites said nad Ainiga rahumeeli ümbrust silmitseda ja segamatult vestelda. Selliseid väljasõite ootasid mõlemad, sest need pakkusid võimalust tavaelust eralduda, tunda vaheldust ja vabadust teadmisest, et hetkel pole neil kummalgi tegemist ei kodu- ega töösundusega. Ja mõnel vaiksemal teelõigul sai Ain mahti panna käe kõrvalistuva Evelini ümber ja naisega isegi põgusa suudluse vahetada.

Ametialane edukus oleneb lisaks inimese loomupärasele andekusele ja töövõimele veel mitmetest teguritest ja sugugi viimasel kohal ei ole selles reas kodu, sest koduprobleemid tikuvad paratamatult tööle kaasa tulema ja end omatahtsi tööküsimuste vahele kiiluma. Ain Pajupuul õnneks selliseid probleeme ei olnud ja sellepärast sai ta pöörata kogu tähelepanu oma uuele ametile, mis peale tähelepanu nõudis veel ka palju muud. Seni oli tal olnud vaid hämar teadmine, et on olemas selline valdkond nagu tööseadusandlus; nüüd selgus, et ettevõtte juht peab muu kõrval olema mingil määral ka jurist, vähemalt kuigivõrd tundma kehtivaid tööalaseid seadusi. Senised tehnikateadmised jäid igapäevatöös sootuks tagaplaanile, sest Ainile oli peamiseks saanud majandustegevus. Müügimehed hankisid uusi tellimisi, ja kuigi see ei olnud otseselt Aini ülesanne, üritas ta suuremad tellimised oma silmaga paberil üle vaadata ning teinekord ka kontrollarvutusi teha. Just suuremad tellimised olid need, mis ettevõtet majandusredelil edasi viisid; paraku kaasnes iga suurema tellimisega ka suurem risk – juhul kui polnud tegemist just üldtuntud ja majanduslikult kindlal jalal seisva tellijaga. Hoiatava eeskujuna oli Aini mälus säilinud seik veel Rasmussoni päevilt, kui üks suurtellijatest oli ootamatult pankrotti läinud ning peaaegu kümnendik oodatud aastatulust saamata jäi; see oli aga vaid pool häda, sest tellimisele raisatud materjal ja tööjõud tõid ettevõttele suure kahjumi. Pärast oli sellest juhatuses hiigelpahandus tõusnud ja Rasmusson jäeti kohale vaid tänu sellele, et tal oli pensionileminek käega katsuda ning senine teenistuskäik oli laitmatu olnud.

Suurtellimused tõid rohkesti raha ja kasumit, kuid ka vastutuse tellimuste õigeaegse täitmise eest. Lepingulised trahvid olid üldjuhul sedavõrd suured, et mingite ootamatute tõrgete korral tuli rakendada ületunnitööd ja muid ekstreemseid abinõusid, kuna makstav trahvisumma ähvardas eeldatud kasumi kogunisti nullida. Sellepärast käis kogu töö graafiku järgi ja selle graafiku täitmist kontrollis Ain ise igal õhtul. Iga mahajäämus oli vaja viivitamatult heaks teha ning aru andma kutsutud osakonnajuhatajad lahkusid nii mõnigi kord Aini kabinetist kipraskulmul. Ain ei tavatsenud nende peale häält tõsta, kuid oli osanud liigse semutsemise lõpetada ning nimetada asju nende õige nimega. Senine töökogemus oli talle andnud võimaluse olla peensusteni kursis kõikide osakondade tööga ning sellega juba eos ümber lükata kõik aruandluses esinevad hämamised, mis osakondade töös esinevaid lünki varjata püüdsid.

Välk lõi sisse uue ameti teisel kuul, mil mehaanikaosakonna juhataja Rõigas peale lühidat koputust tema kabinetti sisenes.

“Tead, Ain – nüüd on asi vussis!”

“Soh – ei tea, mis asi?”

“Kirovets on tuksis. Lõplikult! Käigukast jooksis kokku ja kõik!”

“Freespink…? Miks sa arvad, et lõplikult?”

“Võtsime lahti, ega ma muidu räägiks… Üks laager jooksis kinni, murdis võlli ära, siis läksid hammasratastel hambad maha. Täielik lõpp! Ma rääkisin juba ammu, et see muuseumiese enam kaua ei pea – näed, ongi käes!”

Ain kirtsutas nina. Suurem osa ettevõtte tööpinke olid pärit nõukogude ajast; ilmselt ei olnud Rasmusson tahtnud või osanud juhatuses uusi investeeringuid läbi suruda ja sellepärast töötati lootuses, et vana tehnika veel peab. Aga näed – ei pidanud.

“On sul mõni asjalik ettepanek? Remontida?”

“Remontida pole seal midagi! Aitaks uus käigukast, aga kus sa seda, see pink on juba kolmkümmend aastat vana. Kõige hullem – ilma freespingita ei tee me Marksoni tellimust ära, niigi seisis montaazhimees pingi kõrval ja ootas uusi tükke, et need kohemaid kokkupanekule viia…”

“Mis siis saab?”

“Mis saab – uus pink!” arvas Rõigas kategooriliselt.

“Nii äkki need asjad ei käi… See maksab! Ja teiseks – uue pingi tellimine võtab oma paar kuud aega, siis oleme korstnas!” Ain raputas pead. Tasapisi hakkas temasse imbuma teadmine, et probleem on tõsisem, kui ta esialgu arvanud oli.

“Ma olen kuulnud, et Soomes… Et seal on firmad, mis äritsevad kasutatud tööpinkidega! Korralikud pingid, peaaegu uued…Need seisavad laos, muudkui osta! Saab kohe kätte!.

“Nojah, aga mis nad maksavad…” Ain jäi mõttesse. Tõpoolest see, oleks lahendus, aga… “Otsi välja mõni niisugune firma ja helista!.

Pealelõunal tuli Rõigas tagasi, selginud ilma näol.

“Käes! Kuskil Tampere kandis on just niisugune pink, mis meile ideaalselt sobiks… Näe, vaata!” Ta ulatas Ainile faksipaberi.

“Jaa, aga põrsast kotis ei osteta! Sa pead ise kohale sõitma ja järele vaatama, millega on tegemist.” Direktor võttis telefoni ja valis numbri. “Elsa, palun tulge korraks minu juurde!”

“Arvad, et leiad selle raha? See oleks küll tore asi!” rõõmustas Elmar Rõigas. Samas tuli kabinetti ka pearaamatupidaja.

“Elsa, me lähetame Rõigase päevaks Soome. Sealt ostame ühe tööpingi, vana läks hingusele,” teatas Ain.

“Tööpingi? See on ju investeering! Mis see maksab?” imestas pearaamatupidaja ja vaatas hämmingus ühelt mehelt teisele.

“Kuskil paarsada tuhat…” venitas Rõigas esimesena.

“Aga juhatuse otsus…? Minu teada seda ei ole!” oli Elsa Lomp tõrjuv. See olek oli Ainile tuttav – pearaamatupidaja oskas oma näole alati manada sellise ilme, nagu kahtlustaks ta kõiki teisi kõikvõimalikes surmapattudes.

“Juhatuse otsus tuleb tagantjärele! Korraline koosolek on alles tuleval kuul, sellepärast,” seletas Ain.

“Ei tule kõne allagi! Raha kulutamise eest vastutan mina ja ilma juhatuse otsuseta ei tehta meil ühtegi investeeringut!”

“Vaadake, Elsa, praegu on meil käsil Marksoni AS suurtellimus, see on kiire töö ja oleme niigi omajagu jännis… Me lihtsalt peame selle pingi ostma!” üritas Ain pearaamatupidajat pehmeks rääkida, aga too oli nagu kalju.

“Tellige see töö alltöövõtu korras. Või üürige selline pink kuskilt ajutiseks kasutamiseks, seniks, kuni juhatus otsustab!”

“Elsa, saage aru, meil on leppetrahvid tulemas! Need on ise samas suurusjärgus kui selle pingi hind…” painas direktor, ja Rõigas arvas enda kohuseks omalt poolt seletada:

“Nii suures mahus alltöövõttu ei tee meile sellise tähtajaga keegi. Ja pinki laenata – see on utoopia, ega see pole õmblusmasin…”

“Mina teie mehaanikat ei tunne, aga mina tunnen raamatupidamist! Ja tean, milleks mind on ametisse pandud. Ja teie, härra Pajupuu, oletegi selleks direktor, et niisuguseid asju lahendada!” heitis Elsa Lomp omapoolse kivi.

“Nii! Ja ma lahendangi – me ostame Soomest uue pingi! Juhatuse ees vastutan mina, mitte teie!”

Objektiivne pahandus, tööpingi avarii, oli laienenud ettevõtte juhttöötajate vaheliseks tüliks. Esimeseks taoliseks Ain Pajupuu direktoriametis. Aga pearaamatupidaja ei lasknud end heidutada.

“Ilma minu allkirjata teil maksmine ei õnnestu. Aga kutsuge kokku juhatuse erakorraline koosolek! Kui see otsuse teeb, ma olen nõus!”

“Aga kas meil pingi ostmiseks raha oleks? Paarsada tuhat?”

“Seda meil on,” noogutas Elsa Lomp ja väljus väärikust säilitades kabinetist. Nagu märgiks, et temaga on edasine rääkimine mõttetu.

“Nii… Mis me siis nüüd teeme, härra direktor?” küsis Rõigas ja tema toonis oli tubli annus sarkasmi. Isegi pisikest kahjurõõmu selle üle, et direktor polnudki ettevõttes peremees.

“Lähed kõigepealt Soome, kas või juba täna. Ja tood sealt arve!”

“Lähetuspaberitele peab ju samuti Elsa alla kirjutama,” arvas Rõigas. “On ikka üks kuradi kange mutt!”

“Küll ta kirjutab, selleks pole vähemalt juhatuse otsust vaja. Aga sina uuri, millal laev läheb!”

“Kiireid asju aetakse lennukiga…” torises Elmar Rõigas.

“Noh, ei – see läheb liiga kalliks. Võta kiirlaeva pilet!”

Elmar Rõigas läks ja kohe sisenes kabinetti Maige Sinirand, noor raamatupidaja, kes tuli arvetele direktori allkirju saama.

“Mis sa Elsale tegid? Tuli tagasi ja porises omaette, nagu oleksid temaga riidu läinud!”

“Eks me peaaegu läksimegi… Ta on ju nagu kivi, ei anna järele, mitte üks põrm! Meil läks freespink tuksi, on vaja kohe uus saada, muidu läheb kogu tellimus aia taha… Aga tema -

ei!” Ain hammustas endale keelde, see veel puudus, et hakata tippjuhtide vahelisi lahkarvamisi mõne alluvaga arutama. Aga sõnavahetusest tekkinud nördimus otsis ilmselt väljapääsu.

“Näed siis – ma ju ütlesin: igavene kuivik! Aga niisugusel juhul – loomulikult oleks pidanud ta nõus olema!” Maige noogutas osavõtvalt ja jätkas siis nagu iseendaga kõneledes: “Mina tema asemel oleksin soovitanud midagi muud…”

“Mida siis? Mida sa oleksid osanud välja mõelda, olukord on minu arvates täiesti hull!” laiutas Ain käsi.

“Erakorraline juhatuse koosolek…”

“Ei ole võimalik! Osa juhatuse liikmeid on välismaal, ei teagi, millal tulevad!.

“Ei, ma tahtsin pakkuda hoopis midagi muud: helistad kõik juhatuse liikmed läbi, ükshaaval. Alustad esimehest ja… ja räägid asja ära. Ma usun, et nad on nõus järgmisel koosolekul selle investeeringu kinnitama. Asi on ju tähtis!”

“Sa mõtled – tagantjärele?”

“Just! Vormistada võib ju nii, et koosolek on toimunud varem – peaasi, et nad nõus on!”

“Sul on jumala õigus! Sa oled tark nagu hirmus!” Ainil läks tuju heaks, ta oleks olnud valmis Maiget kas või kallistama.

“Näed siis – Lombi Elsa on kirjatähes kinni, aga minu arust peab pearaamatupidaja asja ka sisuliselt nägema!” arvas Maige.

IV

Taksojuhi amet võib igal sammul üllatusi pakkuda. Näiteks istub sulle ühtäkki kõrvale portfelliga kodanik, kelles tunned ära tuntud kirjaniku. Või pead vedama välismaalast, kes vadistab ainult itaalia keeles ega oska kuidagi selgeks teha, kuhu nimelt ta sõita tahab. Või siis mõni üpris daamilikult riietatud naishing, kes meeldivale taksojuhile teeb ettepaneku õhtu koos veeta… Peep Sinirand oli kõik need situatsioonid läbi elanud, kuhjaga peale veel kõike muud, alates purupurjus rikkurist kuni poisinolkideni, kes arvet maksmata minema putkasid.

Ega see üks õige amet ikka ei ole, aga raha saab… mõtiskles ta. Öövahetusi üritas ta vältida, sest öösel oli liikvel ka niisuguseid sõitjaid, kelle teenindamine osutus enam kui ohtlikuks. Peebuga ei olnud õnneks seni midagi hullu juhtunud, kuid nii mõnedki kolleegid olid sattunud olukorda, kus jäädi ilma nii autost kui kassast ja võidi ainult õnne tänada, et hing sisse jäi. Jõudsalt arenevast majandusest hoolimata oli aeg karm ja kuri, piiramatute võimalustega kapitalism oli avardanud nii päikese- kui varjupoolt ja sinna varju mahtus nii vargaid kui ka neid, kes ei kohkunud tagasi isegi ligimese elu võtmise ees. Algul oli seda nimetatud üleminekuaja nähtuseks ja avalikkust lohutatud, et üsna pea kõik muutub; kui aga taasiseseisvumisest oli möödas juba kümme aastat, polnud asi oluliselt paremaks läinud. Vaid probleemide raskuspunkt oli nihkunud – kui varjupoole asukaid varem ajendas kuritegevusele soov lihtsamalt ära elada, siis nüüd oli tagasundijaks narkomaania, enamasti parandamatult põhja viiv haigus. Ühiskonna nakkuslik vähktõbi, mis on küll välditav, kuid väga raskesti ravitav. Just narkomaanid olid need, kelle eest ka taksojuhid hoiduma pidid, sest oma kire küüsis ei kohkunud see allakäinud ja plahvatuslikult kasvav inimgrupp millegi eest tagasi. Ka Peebul oli sellistega oma kogemus, mida ta ei suutnud värinata meenutada ning mis teda senisest veelgi hoolikamalt sundis sõitasoovijaid silmitsema. Ühel oktoobrikuu hilisõhtul olid takso tagapingile istunud järjekordsed kliendid – kaks noormeest, kes auto ühel kõrvalisel tänaval seisma kamandasid.

“Paar minutit, siis sõidame edasi,” oli üks nendest öelnud, ja pilku üle õla heites taipas Peep, kellega on tegemist – tagapingil oli teoksil midagi narkomaanidele ainuomast. Seal välkus süstal ja hakati paljastama süstimiseks sobivaid kehaosi.

“Välja taksost! Jalamaid välja, teid ma ei teeninda!” oli Peep häält tõstnud, aga saanud kohemaid vastulöögi, mis ta taltsaks tegi.

“Vait, ja mitte üks sõna! Muidu torkan sulle selle süstla kõrisse ja oled samamoodi aidsiga koos nagu meiegi!”

See võis olla ainult provokatsioon, aga Peep pidas paremaks kuuletuda. Sest meeste ähvardava ilme järgi oli arvata, et nad ei kohku millegi eest tagasi. Mitu päeva pärast seda juhtumit kaalus ta ameti vahetamist mõne rahulikuma ja ohutuma vastu, aga siis mattus üleelamine uute ja meeldivamate muljete alla ning kõik jäi vanaviisi. Aga kõige parem oli olla ikkagi kodus, oma pere ringis, kuigi ka seal ei saanud alati läbi sõnavahetuseta.

Maige oli viimaste nädalate jooksul muutunud kuidagi äraolevaks ja närviliseks. Isegi Reeli, kes oli alati olnud tema pailaps, tuli isale kaebama, et ema on tige.

“Emal on palju tööd, eks sellepärast. Küll see läheb mööda,” lohutas Peep last. Aga hilisõhtul tegi ikkagi sel teemal Maigega juttu.

“Kas sul on töö juures pahandusi? Oled kuidagi endast väljas ja…”

“Kassa näed, kui tähelepanelik!” oli naine tõrjuv.

“Tõesti, isegi laps kaebas, et ema on tige!”

“Kui ta määrib heast peast laudlina moosiga kokku, siis peab ju karistama! Tutistasin teist natuke, muud midagi!”

“Aga midagi sinuga ikka on. Sul ei ole juba ammu olnud niisugust lahedat olemist nagu varem,” painas Peep.

Maige kortsutas kulmu ja ei rutanud vastusega. Ütles siis kuidagi resigneerunult, nagu kahetsedes:

“Mis teha, kui ma pean üksi otsustama… Seda, mis meie perest edasi saab. Niiviisi me jääme lihtsalt elule jalgu, muud midagi!”

“Mismoodi – jalgu? Mis meil siis nii häda on?” imestas mees.

“Ah häda… Sina ei saa sellest aru! Kõik pürgivad ülespoole, tahavad midagi enamat… See ju ongi evolutsioon, et peab millegi poole püüdma! Aga meie trambime paigal ja paigalseis tähendab tagasiminekut. Sest kõik teised lähevad edasi!”

“Noh, see on sul küll üks väga segane jutt. Mis sind siis kõige rohkem häirib? Ja üldse – kuhu sul kiire on?”

“Häirib, häirib…” torises naine osatavalt. “Ütleme siis lihtinimeste viisil, et sina ka aru saaksid: rahapuudus kõigepealt!”

“On sul raha otsas? Ma annan sulle paarsada krooni, mul on!”

“Loll! Mitte selles, mitte taskurahas ei ole asi. Vaata enda ümber, siinsamas, meie kodus! Mis sa näed?”

“Minu arust normaalne elamine…”

“Seda arvad sina! Kas sa ei näe, et pehme mööbel tahaks ammu väljavahetamist? Praegu on moes nahkmööbel! Remonti pole me ammu teinud, kõigil on nüüd euroremont… Ja pesumasin tuleks uus muretseda, mis paremini väänaks, selle tsentrifuug on liiga aeglane. Uutest kingadest ma ei räägigi, need ma jaksan ise osta… Aga kodus on miljon asja, mida vaja oleks, tüdrukule kõigepealt arvuti, tänapäeval ilma ei saa!” seletas naine ja see kõik toimus kummalises vahelduvas rütmis, samas arutlevalt ja kohe jälle ägedalt.

“Arvuti, jah. Seda olen ka mina mõelnud, aga praegu on ta alles kaheksane. Veel paar aastat, siis…”

“Mees! Mille eest sa selle arvuti kavatsed osta? Kust sa selle raha võtad? Sinu palga juures ei ole see lihtsalt võimalik!” tõstis Maige nüüd juba ärritunult häält. Tavaliselt oli Peebu rahulik toon teda tagasi hoidnud, aga nüüd ärritas veelgi enam. Naisele tundus, et mees tahab nimme just selle rahuliku tooniga oma õigsust rõhutada, nagu distantseeruda nendest probleemidest, mida Maige esmatähtsaks peab. Sest kõik taandus ju ikkagi ühele küsimusele: sissetulek, raha… See oli võti, mis pidi kõik uksed avama.

“Hakkad jälle ajama seda jama, et ma pean direktoriks hakkama, siis teenin rohkem… Sa saad ju ka ise aru, et see on lollus! Parimal juhul võin ma kuskile vabrikusse osakonnajuhataja koha saada, aga sedagi alles pikkamisi, aste-astmelt…”

“Pealehakkamist on vaja! Tahtmist – aga just seda sul ei olegi! Sa pead ikkagi arvestama, et sul on naine ja laps, ja kui mitte mulle, siis Reelile looma tingimused…”

“Reelile hakkasid sina juba tingimusi looma – eliitkooliga! Miks ta ei oleks võinud tavalises koolis käia, siinsamas…? Nüüd peab sõitma linna teise serva – milleks?” Ka Peep hakkas ärrituma, aga püüdis end siiski tagasi hoida. Ta teadis, et tüli puhul on ikkagi tema see, kes lepitust otsima peab ja lihtsam oli tüli ära hoida, kui leppima hakata. Aga seekord taltus Maige üle ootuste lihtsalt ja ütles peaaegu alistuvalt:

“Ah, sina ei saa nagunii aru. Ja ega ma arvagi, et sinust mõni kõrgepalgaline asjamees võiks saada. Sellepärast…”

Naine peatus nagu kaalutledes, kas tasub edasi rääkida või mitte.

“Noh?”

“Sellepärast ma olengi mõelnud, et pean ise hakkama ülespoole ronima! Kõrgepalgaliseks!” lõpetas Maige enesekindlalt.

“Ohoo! Et hakkad ise direktoriks?”

“Miks just direktoriks? Näiteks pearaamatupidaja on ka hästi tasuv koht. Ma arvan, et see mulle sobiks!”

“Kus siis…? Teil ju on pearaamatupidaja olemas!” imestas Peep.

“Olgu-olgu… Praegu on sellest veel vara rääkida, läheme parem magama!” lõpetas naine jutu. Aga juba voodis, teki all, ei saanud ta oma mõtteid siiski vaid endale pidada ja jätkas: “Meil töö juures on praegu niisugune seis, et Lombi Elsa on Ainiga konflikti läinud. Tema on vanameelne, ikkagi nõukogude-aegne, saad aru! Ta lihtsalt ei oska nii kiiresti reageerida, kui elu nõuab. Praegu on vaja kiireid ja õigeid otsuseid, turumajanduses teisiti ei saa. Ain tahaks, aga Elsa on vastu, temal käib kõik täpselt kirjatähe järgi…”

“Ain – see on teie uus direktor, jah?” sai Peep vahele öelda.

“Muidugi, jumal, kas see sulle ükskord meelde ei jää! Nüüd oleks Elsa äärepealt ühe suurtellimuse nahka ajanud, oli vaja uus tööpink osta, aga tema ei andnud raha… Siis mina andsin Ainile nõu, kuidas teha, ja asi saigi korda! Ja siis, tead…” Naine peatus hetkeks, nagu jälle kaalutledes, kas mees on väärt kõike tema mõeldut kuulma. Aga ta oli end juba liiga soojaks rääkinud, et pooleli jätta. “Siis ma hakkasin mõtlema, et mina sobiksin Elsa asemele palju paremini! Ja see kaardimoor ka ennustas, et kui ise kaasa aitan, siis tuleb meie peresse õnn ja raha… Äkki see ongi!”

“Nojah, aga see – Elsa või mis ta… Kas ta on nii vana, et hakkab pensionile minema?” küsis Peep huvitult. Ta ei osanud Maige vadistamist liiga tõsiselt võtta.

“Ei…” raputas naine pead. “Siis oleks ju lihtne! Aga tal võib veel kümme aastat aega minna, kuskil viiekümne ringis ta on. Ma pean lihtsalt midagi muud välja mõtlema.”

“Mida siis? Kas lased ta maha lüüa või?” küsis Peep jõhkralt, sest Maige jutt hakkas teda tüütama. Tegemist oli ju ikka sellesama seriaaliga: rohkem teenida, raha, palju uut ja ilusat osta…

“Ära aja lollusi! Aga selleks ongi inimesele pea loodud, et eluks paremaid plaane välja haududa. Ja ma pean igaks juhuks valmis olema! Et kui võimalus avaneb, oleks tee lahti. Ma pean…” Jälle tuli kõnesse paus, sest siit edasi oli ta kavandanud midagi niisugust, mida mees võis valesti tõlgendada. “Noh, ma… ma katsun Ainile tasapisi paremaks käeks hakata. Nõuandjaks või nii… Et ta saaks aru, et minu pea jagab raamatupidamist paremini kui Elsal. Ja pealegi on tema ainult praktik, mingisuguse rahandustehnikumi haridusega. Aga minul on ülikool!”

“Ega kool kogemusi anna…” tahtis Peep teise indu jahutada, aga Maige jätkas samamoodi.

“Kogemusi on mul küll! Ma olen ju neli aastat seal tööl olnud, näinud kõike, mis vaja, aidanud isegi bilanssi teha ja… Mul on kõik olemas, et pearaamatupidajaks saada!”

“Noh, aga sul on seal veel see teine, Viktooria või mis ta oligi – kas tema ei tahaks pearaamatupidajaks saada?”

“Viktoorial ei ole mingit haridust, ainult keskkool. Tema oskab ainult palkasid kokku lüüa ja kõik!” seletas Maige. “Aga sa mõtle, kui see plaan ikkagi läbi läheb – pearaamatupidaja Maige Sinirand – eks, see kõlab ju ilusasti?”

“Jaa, kindlasti palju ilusamini kui taksojuht Peep Sinirand,” torises mees ja keeras teise külje. “Jääme nüüd magama, eks?”

V

Aktsiaselts Finesteel pearaamatupidaja Elsa Lomp oli üks neid inimesi, kes on elus üksikuks jäänud ja seega mõnevõrra umbusklikud kõige ümbritseva vastu. Küllap oli tal selleks ka põhjust, sest juba sünnist saadik oli teda jälitanud ebaõnn; kõigepealt oli ta nõukogude ajal kulakuks tunnistatud maapere järeltulija, aga seda teadis ta küll vaid teiste juttude põhjal. Ise ta oma talupidajatest vanemaid ei mäletanud ega saanudki mäletada, sest nad viidi Siberisse just siis, kui kolmeaastane Elsa oli raskesti kopsupõletikku haigestunud ja haiglaravil. Haigus läks mööda, aga paranenud tüdrukul ei olnud enam kedagi – jällegi saatuse paradoks, sest tema vanemad olid oma suurtalu ostnud ja külla asunud alles vahetult enne sõda, nende kaugel elavaid sugulasi ei tuntud ega teatud ning vanemateta jäänud orbu ootas paljude sõjajärgsete laste saatus: lastekodu. Ometi oli ta arvatavasti oma vanematelt saanud kaasa omajagu talupoeglikku visadust, sest pärast lastekodust sundkorras tööstuskooli suunamist ja selle lõpetamist protestis kõik temas omandatud laudsepaameti vastu. Küllap see oligi, mis tõi tahtmise omal käel edasi õppida: rahandustehnikumi õhtuses osakonnas sai ta keskhariduse ja uue elukutse. Seejärel hakkas Elsa Lomp pikkamisi, kuid visalt ametiredelil ülespoole nihkuma: arveametnik, kassapidaja, palgaarvestaja, raamatupidaja, vanemraamatupidaja… Kuni lõpuks nõukogude korra kollapsi eel oli direktor Rasmusson talle ettepaneku teinud pearaamatupidajaks hakata. Sellel võtmepositsioonil oli Elsa Lomp üle elanud kõik poliitilised ja majanduslikud kriisid koos oma ettevõttega, mis tolleaegsest nimest Terastooted oli muutunud nüüd Finesteeliks. Pearaamatupidaja oli olnud nimemuutmise vastu, väitnud põhjenduseks, et uut nime ei oska keegi õigesti hääldada, ja tal oli tuline õigus; ometi ei võetud teda kuulda, sest välismaistel omanikel oli tegelikult ükskõik, kuidas selle väikese maa rahvas ettevõtte nime suhu võtab, kas siis fainstiil või finesteel. Nii oligi telefonis kuulda mõlemat varianti, olenevalt sellest, kas helistaja oli inglise keelt õppinud või mitte ja lõpuks harjusid kõik sellega.

Saatuse ebasõbralik käsi oli Elsa Lompi jälitanud veel hiljemgi. Peale tehnikumi lõpetamist arveametnikuna töötades tabas teda suur armastus. See oli olnud mõlemapoolne kõikehaarav tunne, mis äsja ettevõttesse tööle tulnud noore meistri ja arveametniku lahutamatuks muutis: nad veetsid koos kõik puhkepäevad, käisid matkamas ja nautisid päikeselisi suvepäevi, kuni… kuni noormees ühel puhkeretkel üle järvekese ujudes oma jõudu oli üle hinnanud ja uppus.

See oli Elsale ränk löök. Nii ränk, et sundis noort naist isegi psühhiaatrilt abi otsima ning pani ta aastateks rahustavaid tablette neelama. Ka andis ta endale tõotuse – mitte kunagi enam kellessegi armuda. Ta ei teadnud isegi, kas see tõotus oli antud hukkunud kallima mälestuse tõttu või iseenda säästmiseks, et enam mitte kunagi niisugust hingelist traumat üle elada, aga sellest oli ta kinni pidanud. Üks oli kindel – see trauma oli ta muutnud eraklikuks ja seltsimatuks inimeseks. Oma hellusetarvet rahuldas ta hallivöödilist kassi pidades, see loomake oli kogu tema perekond. Klassikaline vanatüdruk, oleks tema kohta olnud kõige lühidam ja täpsem määratlus, kusjuures sellel ei tarvitsenudki olla halvustavat mekki – issanda loomaaed on suur ja sinna mahub igasuguseid imelikke olendeid. Siiski ei rahuldunud Elsa Lomp oma elus ainult numbrite ja kassipidamisega; tema salajaseks kireks olid raamatud, eriti just kriminaalromaanid. Elsa oli kuskilt lugenud, et kriminaalromaanide austajad moodustavad mitte just kõrgete vaimuideaalidega inimgrupi ja sellepärast jättis ta oma nõrkuse ainult iseenda teada; ometi ootas ta igal õhtul kärsitusega hetke, mil saab oma vähesed kodutoimetused tehtud ja järjekordse raamatuga teki alla pugeda. Ning kui tal ei olnud õnnestunud raamatukogust saada uut raamatut, oli see õhtu tema jaoks kurb ja tüütu.

Tööl oli Elsa Lomp suutnud luua oma alluvatega kindla ja ametliku distantsi, mis tähendas, et ta oma eraelust midagi ei rääkinud ega tundnud ka huvi teiste elu vastu. Mõlemal alluval, nii Maigel kui Viktoorial olid lapsed, kes pahatihti haigestusid, keda oli vaja ravida ja vähemalt telefoni teel juhendada; see kõik jäi Elsa Lombi silmis tüütu ja tühise ettevõtmise tasemele ning lapse haigestumise puhul antavad haiguspäevad olid tema arvates vaid liigne luksus ja ressursside raiskamine.

“Mina kasvasin teistsugustes tingimustes,” tavatses ta sellisel puhul öelda ja seda ütlemist saatis vaevumärgatav irooniline muie

Distantsi rõhutas juba seegi, et kolleegidega suheldes jäi ta rangelt “teie”-tasemele ning hoidus kõigest sellisest, mis tema salapäralt oleks võinud katet kergitada. Tema oli firma Finesteel pearaamatupidaja, juhtfiguur ja isiksus, kelle teod ei kuulunud arvustamisele ja nii tuli teda ka võtta.

Senise direktori Rasmusseni pensionileminek valmistas Elsa Lombile meelehärmi. Nad olid kümmekond aastat koos töötanud, tundsid teineteist hästi ja neid ühendas üks põhiline maailmavaade: ettevaatlikkus ja alalhoidlikkus. Aktsiaseltsis Terastooted ei tehtud kiirustavaid ja ennatlikke otsuseid, see joon oli säilinud ka peale ettevõtte nime muutmist. Aga nüüd, pärast seda, kui direktoriks ülendati selles ametis ennekuulmatult noor mees Ain Pajupuu, ei saanud pearaamatupidaja enam milleski kindel olla. Juba esimene konflikt mingi tobeda freespingi ostmise pärast oli seda näidanud. Elsa oli kõigepealt sellest rangelt keeldunud; päev hiljem teatas noor direktor, et on juhatusega läbi rääkinud ja nõusoleku saanud, aga pearaamatupidajale tema sõnast ei piisanud. Ta nõudis paberit, vähemalt faksi, mis kannaks juhatuse esimehe allkirja ja sõnaselgelt väidaks, et selline kulutus on juhatuse poolt aktsepteeritud. Ja ta sai võidu – susises see poiss mis susises, aga lõpuks ta selle paberi tõi ja Elsa Lomp päästis oma allkirjaga rahakraani lahti.

Tõepoolest – kas on vähe neid pearaamatupidajaid, kes vale tegutsemise pärast on süüdi mõistetud ja isegi vangi pandud? Ja kui mõelda, et just praegu, mil igal pool, igast ajalehest võib lugeda ikka uutest ja uutest korruptsiooniskandaalidest, võiks ka tema sattuda milleski taolises osalema ainult seetõttu, et noor ja roheline direktor seda soovib? Ei, Elsa Lomp oli selleks liiga põhjalikult elu ja raamatupidamist tundma õppinud, et nii lihtsalt liimile minna – kui juba on kehtestatud selline kord, et iga investeeringu peab kinnitama juhatus, siis ei saa ju keegi süüdistada teda selle korra järgimises!

Aastatega oli Elsa Lombile külge tulnud veel üks joon – ta oli muutunud äärmuseni ebausklikuks. Päeva horoskoopidesse, mida raadios igal hommikul ette loeti ja ajalehtedes ära trükiti, suhtus ta küll teatava üleolekuga, õigesti läbi nähes nende põhjendamatult tühist sisu; samas oli ta aga valmis lausa pedantselt jälgima teatud reegleid, mille eiramine tema uskumuse järele oleks kaasa toonud mitte just meeldivaid tagajärgi. Näiteks hoidus ta voodist vasaku jalaga välja astumast, järgides rahvasõna tarkust täht-tähelt. Kui tänaval trehvas kass tema ees üle tee minema, ei olnud Elsa kunagi esimene, kelle jäljed kassi omadega ristusid, sest alati leidis ta põhjuse seisatada ja oodata, kuni mõni teine tuli ja nõiduse omaks võttis. Taolisi teadmisi oli ta omandanud loetud raamatutest, aga oli varmas ka ise tegelikust elust tähelepanekuid ja järeldusi tegema. Näiteks oli tal kord pangadokumentidele allkirju andes lõppenud pastakast tint – äkki, poole nime kirjutamisel, kuigi tal oli ju niigi lühike nimi; samal päeval sadas ettevõttele kaela kohtulik trahvinõue mingi tarneaja ületamise tõttu… Kuigi mõistus välistas nende asjaolude vahelise seose, hakkas Elsa Lomp igal hommikul kontrollima oma pastapliiatsite sisu ja poetas kahtlased prügikasti.

Elsa Lomp põdes veel üht foobiat – hirmu pensionilejäämise ees. Sinna pidi tal vanuse järgi veel olema viis-kuus aastat, kuid ainuüksi teadmine, et see aega pöördumatult läheneb, tekitas temas kabuhirmu. Kogu elu oli ta pühendunud tööle, ta oli AS Finesteel hommikuste tööletulijate hulgas alati üks esimesi, kuid õhtul kindlalt viimane lahkuja. Mõte, et ühel päeval pole tal enam siia igituttavasse ruumi asja, oli talle vastuvõtmatu, võrdus peaaegu et sellega, millest mõelda ei taheta – elu lõppemisega. Tervis oli tal korras ja nii nagu ikka inimesed, kellel sellega probleeme ei ole, kujutles ka Elsa, et samamoodi on veel kümne ja kahekümnegi aasta pärast. Ning hingepõhjas tundis ta kahetsust, et nõukogude aeg, mil staazhikaid juhtivtöötajaid vägisi pensionile ei saadetud, vaid lasti tööpostil väärikalt vananeda, on jäädavalt möödas. Sest tema oleks tahtnud jätkata selles ametis lõpuni. Niikaua, kuni oma toolil istudes lõplikult kokku kukub ja igiomane pastakas sõrmede vahelt pudeneb…

Muidugi, nende noorte alluvatega oli omajagu muret. Maige Sinijärv oli küll juba raamatupidamistöös mõnevõrra vilunud, aga koos töötatud aastatega omandanud Elsa arvates juba liigse enesekindluse ning tikkus vahetevahel ise otsustama asju, mis tegelikult kuulusid pearaamatupidaja kompetentsi. Kuigi need otsused olid enamasti õiged ja Elsa oleks ise tõenäoliselt jõudnud samadele lõpptulemustele, pidi ta iga kord juba oma positsiooni pärast näitama, et temast on mööda mindud. Siis ta mõtles, arutas ja laskis süüdlasel omas rasvas praadida ning lõpuks teatas suuremeelselt, et no oleks võinud küll teisiti, aga kui juba, siis olgu… Suuri pahandusi ei olnud nende väikeses raamatupidajate peres sündinud ja sedagi luges Elsa Lomp enda teeneks, sest igasugused omavahelised konfliktid on tavaliselt liigse semutsemise ja sõbrannatamise tagajärg. Tüli algpõhjus võib olla hoopiski pisike ja tekkida isiklikul pinnal, aga siis laieneda töösuhetele ja hakata sisuliselt ka kogu töötegemist häirima. Sellepärast pidas pearaamatupidaja kindlat joont, hoidis distantsi ja välistas sellega igasugused konfliktid. Täpsus ja õigeaegsus – need olid tema kriteeriumid, nendest pidas ta kinni ja nõudis seda ka oma alluvatelt. Ning seetõttu, kuigi viimased vahetevahel talle seljataga nägusid tegid ja omavahel üsnagi ühemõttelisi zheste vahetasid, laabus töö aktsiaselts Finesteel raamatupidamises normaalselt.

VI

Iga algus on raske, seda koges Ain Pajupuu oma nahal peaaegu iga päev. Direktori ja alluvate vahe ongi selles, et alluv võib alati oma ülemuse käest küsida, kuidas üht või teist probleemi lahendada, ja enamasti on sellest abi; direktor ei saa aga enda vastutust kellelegi veeretada ja lihtviisiline nõuküsimine oma alluvatelt viitab ikkagi tippjuhi ebakompetentsusele. Tõsi küll, alati võib korraldada nõupidamisi ja tavaliselt nii tehaksegi, kuid ka sellisel istumisel ei tohi direktor esitada rumalaid küsimusi, et mitte oma autoriteeti kahtluse alla seada. Sellepärast jääb üle loota ainult iseenda mõistusele ja samas ka uurida, õppida, katsetada ja soovitavalt mitte eksida. Sest tippjuhi üheks ja mitte viimaseks tööriistaks on ikkagi autoriteet, oskus oma alluvatele sisendada, et ta on nendest üle ja tema juhtimisel minnakse õiges suunas.

Esimene kogemus sellele õnnetult rikki läinud freespingile asendaja ostmisega tõestas, et kõige lühem tee ühest punktist teise ei pruugi mitte alati olla sirge; ometi andis see ka kogemuse, et igal probleemil on lahendus, mis ei tarvitse küll olla lihtne, kuid viib lõppkokkuvõttes ikkagi sihile. Kui Ain Pajupuu oli pearaamatupidajalt vastulöögi saanud ja seejärel abivalmis kolleegi Maige soovituse järgi juhatuseliikmetele helistama hakkas, laabus lõpuks kõik üle ootuste lihtsalt. Tõsi – Elsa Lomp nõudis kirjalikku tõestust ja pani sellega Aini juhatuse esimehe silmis poisikese seisusesse, aga pärast teistkordset läbirääkimist ta selle faksi ka sai. Maige Sinirand muutus peale seda Ainile omamoodi vandeseltslaseks, salajaseks nõuandjaks, kelle kaudu tal oli võimalik uurida, mil viisil üht või teist ettevõtmist pearaamatupidaja silmis vastuvõetavaks teha.

“Sul saab temaga kogu aeg niisugune jama olema,” teadis Maige. “Elsast hullemat bürokraati ma ei ole näinudki, temale ei ole tähtis mitte ainult iga kirjatäht, vaid ka täpp “i” peal. Numbritest ma ei räägigi – hiljuti laskis mul kahekümne kahe sendist vahet otsida kas või lolliks…”

“Mis seal imestada, ta on ikka kaua selle ameti peal olnud, ja mitte asjata. Tunneb ja teab oma ala,” pidas Ain oma kohuseks Maigele oponeerida, sest lihtne järelekiitmine ei oleks direktoriväärikusega kokku käinud. Sisimas valitsesid temas Elsa Lombi vastu vastuolulised tunded – kõigepealt küll vaieldamatu respekt selle naise kompetentsi ja vääramatu joone vastu, kuid kõike head tikkus ikkagi varjutama see rõhutatud jäikus ja distantsipidamine, mis inimliku kollegiaalsuse piiri kaugelt ületas. Pearaamatupidaja tundus rohkem masininimesena, robotina, kellele tuleb läheneda, ühes käes programm ja teises õlikann…

Maige Sinirand oli võtnud tavaks igal kohtumisel Ainiga just Elsa Lombist juttu teha. Küll rääkis ta tema veidrustest, mis raamatupidamise töö keerulisemaks tegid, küll ka sellest, milline tema arvates peaks üks õige pearaamatupidaja olema ja mismoodi direktoriga ühtse tiimi moodustama, kuni Ain kord küsis:

“Sa räägid nii, nagu rihiksid ise seda kohta?”

Maige vakatas. Tõstis siis pikkamisi pea ja ütles:

“Aga miks ka mitte? Kõrgharidus mul on, kogemus on, ettevõtet tunnen võibolla paremini kui tema… Miks mitte?”

“Nojah…” venitas direktor. “Seda küll, aga…”

“Oota! Ütle – kas sina oleksid selle vastu?”

Nüüd oli Aini kord järele mõelda, ja siis kehitas ta õlgu.

“Vastu-vastu… Mis siin vastu olla, aga Elsaga on mul ikkagi julge, sest tema juba mööda ei lase. Tema hoiab rahaasjadel silma peal!”

“Ja arvad, et mina ei hoiaks? Või ei oskaks hoida?”

“Noh… Ega teie kogemused ei ole just võrreldavad…”

“Tead, härra direktor – mõni õpib eluaeg ja ei saa selgeks. Teine haarab lennult ja kõik läheb nagu lepase reega!” torkas Maige solvunult ja hakkas oma pabereid ülemuse laualt kokku korjama.

“Oota, ära ole nii pire! Elsale ei saa ju midagi ette heita, et teda niisama lihtsalt kohalt lahti teha. Tema on pearaamatupidaja etalon! Mis väega talle sulge sappa panna?” küsis Ain nüüd hoopiski mitte enam direktori moodi. Nad olid Maigega liiga vanad tuttavad, et ülearust distantsi pidada.

“Noh… Vast leiaks ka. Ma olen mõelnud, et…” alustas Maige ja vakatas. Tahtmatult oli ta välja lobisenud saladuse, et Elsa Lombi kohalt lahtikangutamine on saanud talle tõeliseks elueesmärgiks.

“Nii-nii… Et oledki asja tõsiselt kätte võtnud! Mina arvasin, et räägid niisama, jutujätkuks,” muigas Ain, saades kinnitust arvamisele, et Maigel on oma jutuga tuline tõsi taga. “Mismoodi see asi siis sinu arvates käiks?”

“Kui sa tõesti tahaksid, siis… Tead, Ain – selleks on väga lihtne tee…” Naine kaalutles ja jätkas siis, olles otsustanud edasi mängida lahtiste kaartidega. “Meie ettevõtte aktsiatest on üle poole välisinvestorite käes. Ei oleks mingi ime, kui nad nõuaksid, et kogu raamatupidamisaruandlus käiks inglise keeles! Aga Elsal on inglise keel null mis null!”

“Aga sinul?”

“Mina olin kursuse parim! Praegugi vaatan televiisorist filme nii, et subtiitreid ei loe. Olen inglise keeles isegi raamatupidamise terminoloogiat uurinud – saan hakkama!” ajas Maige kangekaelselt lõua ette.

“Nojah, ega minulgi probleeme poleks… Minagi saaksin hakkama, aga kas sel on mõtet? Ikkagi eesti ettevõte…” Ain kirtsutas nina.

“Nostalgia, muud midagi! Ärimaailmas on globaliseerumine praegu loomulik ja ühine keel käib selle juurde nagu euroraha. Varem või hiljem tuleb see nagunii. Nii et – härra direktor, mõtle selle peale, mina olen valmis!” haaras Maige laualt paberid ja kadus kabineti ukse taha, blond juukselakk seljal lehvimas.

“Kurat… Nagu mul muu peale oleks veel vähe mõelda,” torises Ain Pajupuu oma laua taga, kuid tigeduseta. Midagi selles tüdrukus talle meeldis – oli see sihikindlus, millega Maige oma eesmärgi poole püüdles ja oli valmis oma õigsust tõestama? Ja see plaan inglise keelega oli tal pagana osavalt välja mõeldud, juba sellepärast, et see oli vist Elsa Lombi ainus nõrk koht, millest kinni hakata. Aga kuidas selle peaks läbi viima? Mismoodi seda seadusega kooskõlla ajada, et ei tuleks pahandusi ega suurt vallandustoetust… Milline paragrahv, kas ebakompetentsus? Elsa Lombi puhul oleks see naeruväärt, aga keele mittevaldamine on ju samuti ebakompetentsus, niisiis ikkagi õige…

“Näe, mõtlengi juba nii, nagu oleksin otsuse teinud,” pomises Ain tusaselt ja võttis hommikuse posti ette. Arved, reklaamprospektid, järelepärimised… Ja siis ingliskeelne kiri Rootsist, mingilt firmalt, kes tundis huvi Finesteeli toodangu hindade ning maksmistingimuste vastu.

“Tont võtaks, nagu tellitud… Justkui Maige oleks selle ise saatnud!” pomises Ain omaette ja siis ilmus ta näole muie. Direktor võttis pastaka ja kirjutas paberi nurgale:

“Pr. Lomp, palun koostada vastus. A.P..

Sekretär viis posti laiali ja poole tunni pärast oli Elsa Lomp direktori kabinetis.

“Suunasite mulle selle kirja, aga… Teate, ma ei valda inglise keelt! Vast te selgitaksite, mida siin nõutakse?”

“Teie ei oska inglise keelt?” imestas Ain. “Seda ma ei teadnudki! Siis on küll paha lugu, me kavatseme hakata just eksporditurgu otsima ja on arvata, et edaspidi läheb seda tihti vaja… Kas raamatupidamises keegi ei oska?”

“Ma ei tea, me pole sellest rääkinud,” raputas Elsa Lomp pead ja tegi suu kriipsuks. See oli märk, et talle on keegi liiga teinud.

“Mis siis saab, meil ei ole ju võimalik tõlki tööle palgata…” teeskles ka Ain nõutut. “Äkki saata teid keelekursustele?”

See oli muidugi tema poolt rängalt üle pakutud ja Elsa Lomp turtsatas pahaselt.

“Ega ma pole mõni kooliplika! Siiamaani on eesti ja vene keelega hakkama saadud ja nüüd korraga enam mitte!”

“Ajad muutuvad, mis teha…”

“Aga teie – kas teie oskate inglise keelt?”

“Loomulikult, praegu on see iga juhtivtöötaja kohus!” Ain võttis Elsa Lombi käest kirja ja luges selle sisu väheste komistamistega eesti keeles ette. Kohati läks teksti sisu küll veidi viltu, aga tähtis oli soravus, sest see pidi tõestama tema eelnenud sõnu.

“Ahah, see ei ole ju keeruline! Maksetingimuste kohta ma koostan kohe kirja…” sirutas pearaamatupidaja käe paberi järele.

“Koostate? Inglise keeles?”

“Ei… Eesti keeles muidugi!” Elsa Lomp lasi käe langeda.

“Aga kes selle inglise keelde tõlgib?” küsis Ain juba varjamatu kiusuga. Siiamaani oli see ligipääsmatu naine oma üleolekut demonstreerinud, nüüd oli temal võimalus vastata samaga.

“Seda peate teie teadma! Teie olete direktor!”

“Noh, minu arvates ei peaks tõlkimine just direktori kohus olema… Aga see vastus on tähtis, just siit võib meile eksporditurg avanema hakatagi!” noogutas Ain.

Elsa Lomp oli kimbatuses, kuigi üritas kõigest väest olukorrast üle olla. Ta nuuskas närviliselt nina ja arvas:

“Küllap ma leian, kes selle tõlgib… Kas Marika ei oska, ta on ikkagi sekretär?”

“Noh, seal on raamatupidamise termineid tarvis, tema ei saa vast hakkama. Aga Maige Sinirand – tema on ju ülikoolis inglise keelt õppinud, rääkige temaga!”

“Ma ei usu, et temagi oskab!” kähvas pearaamatupidaja. Ega temalegi polnud teadmata, et Maige Ain Pajupuuga üsna sõbralikes suhetes on – ühe kooli inimesed, vist isegi ühel ajal käinud, teadagi…

“Igaks juhuks võiksite küsida,” arvas Ain neutraalselt ja Elsa Lomp läks oma teed. Aga see minek oli kuidagi nurgeline ja andis märku, et midagi on vanemat daami tõsiselt häirinud.

Noor direktor tundis pisikest kahjurõõmu. Kui palju oli ta omal ajal, nii konstruktorina kui osakonnajuhatajana Elsa Lombi ees seisnud ja hukkamõistu osaliseks saanud, teemaks mõni halvasti täidetud või õigeaegselt esitamata aruanne; nüüd lahkus see daam tema kabinetist samamoodi nagu tema omal ajal pearaamatupidaja juurest. Aga selle kahjurõõmu kõrvale asus Ainis õige pea ka mingi rahutus ning see tunne vajas juba tõsisemat analüüsi. Kas polnud ta liiga kergesti end Maige juttudest mõjutada lasknud, tema joonega kaasa läinud ja niimoodi koguni selle pikajuukselise nooriku tööriistaks muutunud? Sest lõppude lõpuks ei olnud ta ju veel isegi kindel, kas selline perspektiiv, et Maige Sinirand saab pearaamatupidaja kohale, on just kõige sobivam variant…? Muidugi, asju ajada oleks temaga lihtsam – võiks otsesõnu välja öelda, mis vaja, võiks isegi riidu minna ja leppida, sest lõpptulemuse nimel on kõik vahendid lubatud. Suhtlemine igatahes paraneks ja muutuks inimlikumaks. Aga mis siis Elsa Lombiga teha? Lahti lasta – ei, see oleks liiga julm ja põhjendamatu ning tekitaks palju pahandust. Või pakkuda varianti, et nad vahetaksid Maigega lihtsalt kohad? Palgavahe on küll suur, aga arvestades senise pearaamatupidaja pikka staazhi võiks talle ju väikese lisaboonuse teha…

“Kuradi keeruline värk see direktoriamet!” käratas Ain Pajupuu omaette ja vaatas siis kähku ukse poole, et kas see on ikka kindlalt kinni.

VII

Evelin Pajupuu ei osanud oma mehe uue ameti üle eriliselt rõõmustada. See läks temast kuidagi kaarega mööda, jõudes kohale vaid teadmisena, et nüüd on Ainil suurem palk ja ametiauto. Rohkem oli nende kodus tunda uue ameti negatiivset poolt: pereisa tuli õhtuti hiljem, kuigi üritas teisi lohutada:

“See on ajutine, ma katsun praegu pabereid uurida ja ennast kurssi viia, alguse asi… Eks hiljem, kui ära harjun, läheb elu jälle vanaviisi edasi.”

Muidu ta ei rutanud oma uue ameti muljeid Eveliniga jagama, ainult vahetevahel, kui miski oli teda tõsiselt pahandanud, tõdes, et inimesed on ikka imelikud. Küüned kõigil enda poole ja katsu sa niisugustega õigust teha…

“Egas’ sina jaksa kõiki asju lahendada, selleks on ju madalamaid mehi ka,” oli naine selle peale arvanud ja jutt sinnapaika jäänudki. Vanapiigast pearaamatupidaja oli ainus, kellest ka Pajupuude peres rohkem juttu tehti – võibolla sellepärast, et Ain ei osanud seda distantsi pidavat vanadaami liigitada ei enda pooldajate ega ka vastaste hulka.

“Tead, ta on na’ isevärki inimene – me oleme juba neli aastat koos töötanud, aga ta vaatab mind, nagu näeks esimest korda. Pagana pihta, ma annaksin kümme krooni, kui ta kas või korraks naerataks, aga ei… Isegi sada või tuhat võiks lubada, sest see on kindlalt välistatud!” seletas mees hapu muigega.

“Nii… Sa tahad siis, et kõik naised sulle naerataksid!” nokkis Evelin, oskamata mehe muret tõsiselt võtta.

“Tead – ta on nagu robot, eatu ja emotsioonideta, mul hakkab temaga kõhe… Teistega saan hakkama, aga Elsaga… ei!”

“Kas ta pensionile ei hakka varsti minema?” tundis Evelin huvi.

“Ei ilmaski! Mul on tunne, et enne lähen mina kui tema! Ainult et…”

“Noh? Mida sa tahtsid öelda?” uuris naine, kui Ain vait jäi.

“Seda, et…mulle seletati ühte moodust, kuidas temast võiks lahti saada. Mitte päriselt, aga pearaamatupidaja kohalt, ma mõtlen. See pole just eetiline, aga…”

Igal inimesel, kui ta just äärmuslikult kinnine ei ole, esineb hetki, mil ta tahab oma mõtteid kellegagi jagada – kas või lihtsalt sellepärast, et teise reaktsiooni kaudu nendes selgust saada. Ain oli jõudnud just sellise momendini – Maige pakutud ettekääne oli liiga ahvatlev, et sellest niisama loobuda, aga teisest küljest, puhtinimlikust aspektist jälle liiga inetu, et sellest kinni haarata. Aga mida arvab sellest Evelin?

“Kas sa tulid ise selle… keeleoskuse peale?” küsis naine, kui mees oli sellest plaanist rääkinud.

“Ei, mitte just päris… Ma ju ütlesin, et mulle pakuti seda varianti. See on Maige plaan.”

“Maige…?”

“Jaa, tema on meil raamatupidaja, sellesama Elsa alluv, me õppisime ülikoolis koos. Siis me, tõsi küll, teineteist ei tundnudki, aga Finesteeli tulime tööle samal aastal.”

“Kas ta tahab ise pearaamatupidajaks saada?”

See oli kõigiti loogiline küsimus, aga Ainil tekkis tunne, et naine vaatab temast läbi nagu röntgeniga ja näeb kõike. Isegi seda, et see pikajuukseline linalakk ei ole mehele sugugi ebameeldiv töökaaslane.

“Nojah… Siis, võibolla, jah. Sihuke variant on võimalik küll.”

“Igatahes inetu plaan. Alatu ja inetu!”

See oli hävitav hinnang. Liiga hävitav, et sellele mitte vastu hakata.

“Omajagu jah, ei vaidle. Aga Elsa Lombiga koos töötada… Tead, ma ütleksin lihtsalt – ta ei ole keskkonnasõbralik!” seletas Ain kortsuskulmul. Ta oli soovinud, et Evelin oleks selle plaani heaks kiitnud, nimetanud teravmeelseks või koguni ainuõigeks. Või siis vähemalt nentinud – nojah, kui on vaja, siis, miks mitte… Aga naine oli täiesti vastu.

“Tead, Ain – ma ei usu, et sina seda teed lähed. Minu arvates on sinul südametunnistus õiges kohas, aga see…” Evelin raputas pead ja läks oma toimetuste juurde tagasi, Ainile jäi aga okas hinge kratsima nagu ikka siis, kui mõni loodetud asi plaanipäraselt ei õnnestu.

Evelinil oli kodutoimetustega liiga palju tegemist, et veel mehe muret omaks võtta. Liiatigi ei olnud siin tegemist ju teab mis ülesaamatu probleemiga, inimesi on igasuguseid, ja sellel, kes direktoriametisse pandud, on kohustus nendega toime tulla. Pealegi kui on tegemist korraliku ja asjatundliku töötajaga, nagu see Elsa Lomp siiski olema pidi. Ometi võttis Evelin ka seda juttu rohkem signaalina, et mehe uus amet jätab kodused mured rohkem tema enda kanda. Need ei olnud küll teab mis suured probleemid, aga kui on tegemist koduga, kus kaks parajas kasvueas marakratti pidevalt tegutsevad, jätkub neid kuhjaga. Kallele on vaja uusi botaseid, vanad tikuvad väikeseks jääma; Kaidoga peaks silmaarsti juurde minema, poiss vaatab kuidagi isemoodi, äkki on tegemist algava lühinägelikkusega; päeval trööpasid mõlemad oma kombinesoonid õues nii mustaks, et tuli ette võtta üleplaaniline pesupesemine ja nüüd ei teagi, kas need homseks ära kuivavad. Siis peab poeskäigu ajaks neile midagi muud selga kombineerima…

Sellised olid Evelin Pajupuu mõtted, kui ta köögis õhtusöögi kallal toimetas ja kolm meest elutoas olid pool raamaturiiulit tühjaks teinud ning üritasid pere kirjavarast pilvelõhkujat ehitada. Alles siis, kui suurehitus robinal kokku kukkus, pistis pereema pea köögiuksest välja ja pahandas:

“Mehed, te lõhute ju raamatud ära! Ega need ei ole telliskivid!”

“Mängult on!” seletas Kalle, olles valmis jälle ehitamist otsast alustama.

“Kuule, Ain – ega see üks pedagoogiline tegevus küll ei ole. Raamatute vastu peab lastel austus tekkima, aga teie loobite neid mööda tuba ringi!” noomis Evelin.

“Ema tapleb! Nüüd pannakse meid kõiki nurka!” tegi Ain peenikest häält ja tõmbas pea õlgade vahele.

“Nurka! Nurka! Isa ka nurka!” kilkas Kaido. Ta oli hiljuti r-hääliku selgeks saanud ja nüüd meeldisid talle eriti need sõnad, kus sai seda põristada. Ta vudis esimesena toanurka ja surus näo vastu tapeeti. Raskelt ohates järgnes talle ka isa ning Kalle jäi mõlemat suuril silmil vahtima, saamata aru, kas nad ainult mängivad või ongi lugu tõsine. Evelin siirdus muigel näoga oma toimetuste juurde ja tõdes oma südames, et tal on elus vedanud nii mehega kui sellega, et peres on kaks toredat ja tervet poissi. Salasoov, et sinna sigineks veel kolmaski järeltulija, seekord kindlasti tüdruklaps, hingitses temas aga ikka edasi ja paari lähema aasta jooksul tahtis ta selle teoks teha. Siis oleks tegemist ideaalperega, mis hääbuvat rahvastikuiivet küll oluliselt ei kergitaks, kuid võimaldaks lastelastelegi onusid-tädisid. Evelin ja Ain olid mõlemad üksikud lapsed ja nii polnud neil peale kaugel elavate isade-emade teisi lähisugulasi. Mõisted onu ja tädi olid poistele seega tundmatud ning see tundus Evelinile ebanormaalne. Kuigi enda onu ja tädiga ei olnud ta kunagi eriti lähedaseks saanud, olid nad ikkagi olemas ja juba üksi teadmine, et vajaduse korral on võimalik kellegi poole kas või nõu saamiseks pöörduda, oli midagi väärt. Pealegi häiris Evelini tõsiasi, et sisserändajate peredes oli lapsi reeglina rohkem kui põliselanikel – see aga tähendas kohalike elanike osatähtsuse järjekindlat vähenemist ning mõistete “eestlased” ja “Eestimaa elanikkond” erinevuse kasvamist…

“Nii, mehed! Tuba korda ja sööma!”

Esimene komando oli liiast – tuba oli juba korras, raamatud riiulis tagasi ja poisid vaatasid televiisorist multifilmi.

“Emme! Kohe lõpeb, siis…”

“Noh, olgu-olgu…” oli Evelin nõus. Poisid jäid televiisori ette, Ain tuli aga kööki ja pani käe ümber naise piha.

“Emme…” osatas ta omalt poolt, aga ta hääles oli nii palju hellust, et Evelin hetkeks oma pea ta rinnale kallutas. See oli õnnehetk, tilluke tühine ajavahemik, mis elule ometi nii palju ilusaid värve annab.

“Laupäeval, kui poodi läheme – äkki hüppaks korraks ka mööblimajja? Kaidole oleks ikkagi uut magamisaset vaja, see titevoodi on lühikeseks jäänud!” nõutas Evelin.

“Nojah, nühib end vastu otsa kiilakaks, mis muud,” muigas Ain. “Mis sa arvad, mida osta – kas väike kušett?”

“Jah, kui ta ennast ainult sealt öösel maha ei keera…”

“Pole viga, paar korda tuleb robinal põrandale, siis harjub ära,” arvas mees. “Igaks juhuks võib ju pehmema vaiba sinna ette panna…”

Pajupuud elasid standardse paneelmaja kolmandal korrusel ja võisid omaks pidada kolmetoalist korterit. Igatepidi keskpärane elamine nii ruumi kui sisustuse poolest; seoses mehe uue ametiga oli Evelin küll omaette mõtisklenud, et nüüd avaneb neil pisitasa võimalus hakata siit-sealt muretsetud mööblit välja vahetama – viimasel ajal ei olnud tal mööblipoodidesse asja olnud, aga postkasti topitavates prospektides oli küll üht-teist huvitavat leida.

“Võibolla saame tulevikus ka suurema korteri…” julges ta Ainiga tasapisi juttu teha.

“Võibolla, kui kõik hästi läheb, saame kümne aasta pärast päris oma maja!” oli mees selle peale arvanud. “Kõigepealt tuleb natuke kosuda, siis võib juba pangalaenule mõtlema hakata. Peaasi – nad maksavad mulle üsna ilusasti!”

Uus amet oli Pajupuude perele avanud ukse paremasse ellu, sinna, kus on rohkem raha ja seega ka rohkem mitmesuguseid võimalusi. Mitte küll otseselt kõrgklassi ülikute hulka – sinna ei olnud Ain kunagi saada unistanudki ja seal poleks ta ennast kuigi mugavalt tundnud – aga keskklassi kõrgema serva peal arvas ta nägevat nende pere jaoks sobivat kohta. Oma väike maja, aed ümber, suur must koer lastega mängimas ja neid kaitsmas… Korralik läikiv auto garaazhi ukse ees ja nemad Eveliniga keset helerohelist muru aiakiigel mõnulemas – niisugune läikpilt ilmus aeg-ajalt mehe silmade ette. Muidugi oli see kõik veel kaugel ja vajas palju tööd ning visa ülepoole pürgimist, aga mitte enam võimatu. Sest nüüd oli kogu sellel unistusel reaalne alus – aktsiaselts Finesteel direktori koht, kindel ja korralik sissetulek…

Kalle ja Kaido jooksid müdinal köögilaua äärde ja võtsid oma kohad sisse.

“Süüa!” nõudis vanem häälekalt.

“Aga tead, emme – kass ei saanudki hiirt kätte!” oli Kaido rahul, et kaval hiireke teleriekraanil oli kurjale kassile järjekordselt ninanipsu mänginud.

VIII

Maige Sinirand ei olnud loobunud oma kavalast plaanist Elsa Lomp kohalt kangutada. Otse vastupidi, see plaan küttis tema kujutlusvõimet, sest selle läbiminekul oleks tema ees tõesti avanenud roheline tee pearaamatupidaja kohale koos kõige sellega, mida niisugune koht kaasa võiks tuua: kõigepealt õigus ettevõtte juhtimisel kaasa rääkida, siis kolleegide lugupidamine ja lõpuks muidugi palju kopsakam palk. Aga esimesi kuid direktoritoolil istuv Ain Pajupuu ei olnud sellest plaanist enam sugugi vaimustatud.

“Ütle, kas Elsa inglise keele puudumine sind tegelikus töös ka häirib?” oli ta otsesõnu küsinud, kui Maige järjekordselt selle teema üles võttis.

“Ee… nojah, praegu meil ei ole inglise keelega palju pistmist, aga edaspidi, kui ekspordiks läheb…”

“Eks siis näe, kui see aeg kätte jõuab!”

“Siis on juba hilja! Sina kui ettevõtte juht pead ettepoole vaatama!” üritas Maige seletada, aga tulutult, Ain raputas vaid pead.

“Saad aru, praegu on see ikkagi ettekääne, muud midagi! Ma ei saa heast peast hakata teisele inimesele auku kaevama!”

“Aga tema kaevaks sulle küll, kui ainult saaks!” torkas Maige. “Sa ei teagi, kui mürgine see mutt oskab olla! Sellest ajast, kui sina direktoriks said, hääldab seda ametit ainult kolme “r”-ga: võtke siia dir-r-rektori allkiri…! Ta ei salli lihtsalt, et noored inimesed eesotsas on! Ja temaga päevast päeva ühes ruumis töötada… brr…!”

“Lohuta end sellega, et see kõik on ikkagi ajutine,” ütles Ain.

“Ajutine… Kui kaua üks ajutine asi kestab?”

“Kuule, sa oled ju jube tige inimene!” nokkis Ain. “Mina arvasin ikka, et leebe kooliõde, aga tegelikult nagu siil!”

“Ah, see oleneb, kelle vastu…” ohkas Maige ja läkitas mehele leebunud pilgu nagu tõestuseks, et endine kooliõde on tõesti leebe. Tegelikult oli Maige ju kenake ja oskas oma miimikaga suurepäraselt mängida – see vaheldus tal imekiiresti, tigedast nõiast võis hetkega saada süütu ingel, kes ei suudaks kärbselegi kurja teha.

“Nii et minu ilus plaan läheb kõik aia taha?” küsis ta mossitades.

“Ilus plaan, et sina selle koha endale saaksid, jah? Minu arvates see lükkub ainult edasi, muud midagi. Ootame ära!”

“Nojah, mis teha – ootame ära,” jäi ka Maige nõusse, võttis laualt allkirjastatud paberid ja läks kabinetist välja.

Ei, ainult Aini abile selle plaani teostamisel lootma jääda ei saa, otsustas ta mööda koridori kõndides. Asju peab ajama teisiti, kõrgemalt ja kavalamalt… Nii, et Ainile jääks selles mängus ainult käsutäitja, mitte otsustaja roll.

“Aga kas ma ikka julgen? Ja kas ma… oskan asja usutavalt esitada, pealegi inglise keeles…” arutles Maige, aga see oli vaid retoorika. Ta ei olnud seda tüüpi, kes alustatud ettevõtmise pooleli jätaks; kui vaja, tuli panuseid lihtsalt suurendada, mängida riski ja kaotuse piiril, lasta ennast hasardist kaasa viia ja kõik ainult ühe eesmärgi nimel – võita. Võita iga hinna eest…

Järgmise juhatuse koosoleku eel mängis Ain talle ise trumbid kätte. Algas kõik tühipaljast telefonikõnest.

“Maige, tule palun, minu juurde.”

Kabinetis istus direktori vastas mees, keda Maige nägupidi tundis – juhatuse esimees Juhansson. Rootslane, kelle käes olid Finesteeli enamusaktsiad.

“Saage tuttavaks – Maige Sinirand, töötab raamatupidajana… Härra Juhansson, juhatuse esimees…” tutvustas Ain. Jutt käis muidugi inglise keeles. “Maige, koosoleku alguseni on kolm tundi, ma pean seda meiepoolsete liikmetega veel ette valmistama… Pakkusin härra Juhanssonile, et seniks tutvustatakse talle linna. Ja sina pidid ju inglise keeles tugev olema! Võta minu auto ja sõitke paar ringi!”