Читать книгу Kaamos - Erik Tohvri - Страница 4

Jaanus Vainumäe roolis uuejärgselt läikiva värviliste kirjadega ekspressbussi Tallinna bussijaama väljuvate liinide terminali, kus reisijad juba kärsitult tammusid. Äsja alanud õppeaasta oli reisijate koosseisu järsult muutnud, enamik olid Tartu üliõpilased ning ka tema vanem tütar Raine kuulus nüüd nende hulka. Pärast mitut pidi kaalumist oli tüdruk otsustanud hakata just Tartu ülikoolis inglise keelt tudeerima. Ning peaaegu iga päev bussiroolis Tartu vahet sõites oli isal võimalus Rainega üsnagi tihti kohtuda – kõigepealt ajendatuna isamurest, et kodus kasvanud tüdruk võõras keskkonnas end liiga erandlikuna ei tunneks, teiseks aga sellepärast, et Riina saatis Rainele alatasa mõne pakikese, mille sisuks oli tavaliselt paar lõiku kodus küpsetatud pirukat, aga vahel ka midagi niisugust, millest ainult naised oskavad lugu pidada.

Jaanus heitis pilgu kellale, avas bussi esiukse ning asus kontrollima pealeastujate pileteid. Sõitjaid sellel liinil jätkus, harva, kui bussis mõni koht tühjaks jäi.

Kõigepealt sisenesid bussi kassast ostetud piletitega reisijad. Tartu… Tartu… Paide… Põltsamaa. Jälle Tartu… luges Jaanus piletitelt. Igapäevane rutiin, kassast ostetud piletitega läks asi kiiresti. Siis aga oli järg nende käes, kes hea õnne peale vabaks jäänud kohtadele lootsid. Pileti müümine nendele jäi bussijuhi mureks ning raha kasseerimisega tuli enamasti pikalt õiendada, sest haruharva oli kellelgi täpne raha valmis pandud.

„Üks pilet Tartusse, palun,” ütles järjekordne reisija ja see hääl pani Jaanuse võpatama. Mees heitis küsijale ehmunud pilgu: kas tõesti…?!

Jah, see piletisoovija oli Loone Kuusik. Seesama naine, kes oli temast tookord Helsingisse, sinna pimedasse tuppa maha jäänud. Tõesti tema, aga ta ei olnud üksi – tal oli käsivarrel laps, kes ema kaelast kinni hoidis. Poiss, umbes kolmeaastane…

Jaanus pööras näo järsu liigutusega kõrvale, nagu oleks kõrvetada saanud. Ometi tabas mees naise pilgu, ja sellest oli küllalt, et taibata – ka tema oli ära tuntud. Aga Loone hääletoon jäi rangelt võõraks ja ametlikuks.

„Te saate lapsekäru alla pakiruumi panna, eks?”

„Jah, küll ma panen, ärge muretsege…” Jaanus võttis raha, tundes, kuidas käsi vastikult väriseb. Trükkis pileti ja ulatas Loonele, nüüd juba teadlikult temaga silmsidet vältides ja sundides ennast naise süles olevast lapsest lausa jõuga mööda vaatama. Meest haaras hirm, et isegi hetkeline silmside selle lapsega lõikaks talle südamesse ja see haav võiks teda kogu elu piinama jääda.

Jaanus Vainumäel oli noorusest pärit reisikihk siiani säilinud. Omal ajal oli ta seetõttu ka omale ameti valinud – lihtsalt autojuhiks jääda poleks talle meeldinud, see amet tõi kaasa hulganisti lisakohustusi: paratamatud kauba laadimise seisakud, õiendamine ekspediitoritega, igasuguste saatekirjade ja muude paberite vormistamine, peale muu veel materiaalne vastutus koorma eest… Ei, bussijuhi töö oli kõigiti parem ning mis seal salata – kahtlemata ka tähtsam ja esinduslikum. Bussijuht oli ikkagi kapten, kes oma kuivamaalaeva ja selles sõitvate inimeste elu ja tervise eest vastutas. Niisugune mees pidi juba oma väljanägemise ja käitumise poolest reisijates usaldust äratama.

Liinile minnes oli Jaanus alati kärsitult ärasõitu oodanud, alles bussi liikuma hakates tundis ta ennast oma elemendis olevat. Seekordne varasügisene päev aga oli erand, vapustavalt ootamatu kohtumine Loonega oli mehe tavaliselt rahuliku oleku täiesti segamini löönud. Mees silmitses bussi kõrvale jäetud kerget lapsekäru ebalevalt, nagu näeks ta niisugust riistapuud esimest korda, astus siis vastumeelsust varjamata käru juurde, haaras selle ettevaatlikult, nagu kardaks ennast põletada, ja tõstis bussi pakiruumi. Seejärel sulges ta luugid, kõndis sammu rahulikuks sundides kiirustamata ümber oma asfaldilaeva ning püüdis jätta muljet, et niisugune viivitus on igati asjakohane – ta silmitses hoolikalt rehve, nagu otsides neist põhjust eesolevat sõitu ära jätta või vähemalt edasi lükata. Tal ei õnnestunud tavapärast rahu leida, teda oli haaranud seletamatu tunne, ebamäärane hirm; see oli mingi nimetu tunne, mis oli talle võõras ja seda ähvardavam.

Esimest korda tundis Jaanus, et ta ei taha bussirooli istuda. Ta lihtsalt ei tohi kohtuda Loonega, selle naisega, kes siinsamas tema bussis istub, või… Või kui päris täpne olla: meest haaranud peaaegu paanilise hirmu põhjus oli hoopiski see väike olend, kes on…

Sinu poeg! ütles keegi nii kõva häälega, et Jaanus ehmunult selja taha vaatas. Ei, seal ei olnud kedagi.

Kui läheks korraldaja juurde ja teataks, et teda on tabanud ootamatu terviserike? Niisugune, mis ei luba bussi juhtida – peapööritus, äravõitmatu tahtmine oksendada… näiteks mingi mürgitus…? Küllap nad mõne asendusjuhi leiaksid, aga muidugi võtab see aega. Reisijad peavad ootama vähemalt tunni, võib-olla kauemgi. Ka Loone ja… ja tema poeg!

Mees, võta end kokku! Sul pole ju midagi viga, istu rooli taha ja sõida! Sa ju nägid selgesti, et Loone ei kavatsegi sinuga tegemist teha, tema mängib oma osa kindlalt lõpuni. Kas sina siis ei oska endas kindlaks jääda? püüdis mõistus mehele sisendada ja lõpuks sai Jaanus tekkinud vastumeelsusest võitu. Mees astus bussi, hoidudes seekord pilku üle reisijate laskmast, nagu ta tavaliselt tegi, et veenduda – kõik on korras ja sõiduvalmis. Juhiistmele laskunud, tegutses ta juba automaatselt – kõrge ekspressbuss tagurdas peatusest välja nagu alati, suundus platsi väljapääsu poole ning sukeldus linnaliiklusse.

Reis oli alanud nii nagu tavaliselt, ometi polnud see Jaanuse jaoks sugugi tavaline sõit. Harilikult silmitses ta sirget teelõiku sõites teeäärset maastikku ning tabas ära paljugi niisugust, mis mõtted mujale viis ja teinekord isegi juurdlema sundis – näe, seal on kombain viljapõllul seisma jäänud, juht on poolest kehast saadik mootorikatte alla pugenud ja üritab ilmselt midagi parandada. Küllap seal sisemuses mõni rihm katkes või hakkas libisema, et enam tööd jätkata ei saanud… Aga siin metsavahel seisavad kolm, isegi neli sõiduautot – marja- ja seeneaeg on käes, ju selles paigas metsaande jagub, äkki võiks vabal päeval perega samuti siiakanti tulla…

Seekord oli kõik teistmoodi. Jaanus istus rooli taga jäigalt, pilku teelt kõrvale pööramata ja hoidus isegi sisepeeglisse vaatamast, sest kartis endale viirastuvat ühe väikese poisi nägu. Nägu, mida ta äsja oli vaid nii põgusalt silmanud, et sellest ükski detail meelde ei jäänud ja mida tal hiljem polekski võimalik ära tunda.

Sedamööda, kuidas buss kilomeetreid neelas ja Tartule aina lähemale jõudis, kasvas ka mehe erutus – mismoodi saaks korraldada nii, et ta lõpp-peatuses enam Loonega vastakuti sattuma ei peaks?

Mees, mida sa kardad?! Mõtle, et teie kolmekesi ju moodustate terve perekonna! Isa, ema ja laps – poeg, keda sa isegi vaadata ei söanda, kuigi oled tema isa… irvitas keegi parastavalt ja see tekitas mehes kirjeldamatut ängi. Midagi niisugust tunneb inimene siis, kui on sattunud tõesti väljapääsmatusse ja ka eriti ohtlikku olukorda. Või bussijuhina ette kujutades – oled oma suure bussiga kuskil võõras ja tundmatus kitsaste tänavate labürindis pärast pikka ekslemist mõnes tänavakitsuses nii kinni kiilunud, et pole enam võimalik edasi sõita ega isegi mitte tagurdada, rääkimata ümberpööramisest, et tuldud teed tagasi sõita. Täielik fiasko, läbikukkumine.

Möödunud aastatega oli Jaanus endale sisendanud, et kõik Loonega seotu on lõplikult möödas. Tookord oli ta Helsingis oma töölepingu kiirendatud korras lõpetanud, loobunud isegi mingist hüvitisest, mida laitmatult töötanud bussijuhtidele lahkumisel makstavat – tema puhul polnud see suur raha, oli ta ju töötanud vaid veidi üle poole aasta.

„Miks sa siis niimoodi, ootamatult …?” oli personalijuht küsinud.

„See et… naine Tallinnas jäi haigeks, lapsed käivad koolis, ei saa üksi hakkama…” oli Jaanus vassinud ja ise mõelnud, ega ta niiviisi valetades Riinale tõesti mingit õnnetust kaela ei too. Igas inimeses pesitseb ju kübeke ebausku, ka nendes, kes seda tunnistada ei taha.

„Nojah, siis muidugi… Mis su naist vaevab?”

„Ei tea veel, uuritakse,” oli Jaanus vastuseks kohmanud, söandamata küsijale silma vaadata.

„Aga kui naine terveks saab, siis tule tagasi! Sinu töö kohta ei ole me ühtki kaebust või etteheidet saanud,” öeldi, ja sellega oligi Jaanuse bussijuhikarjäär Helsingis lõppenud.

Imelikul kombel ei osanud ka Riina mehe tagasitulekust õiget rõõmu tunda. Naine oli imestunult kulme kergitanud ja teda pika pilguga kahtlustavalt uurinud, enne kui küsis:

„Oli sul seal mõni pahandus või?”

„Ei olnud mingit pahandust! Lihtsalt sai isu täis, ja kõik. Mina ei ole loodud perest eemal elama, igatsen kogu aeg laste ja… ja sinu järele!” Mees tundis ka ise, et lause lõpp ei tulnud just siiralt välja. Viimasel ajal oli kodus alalõpmata pahandusi tekkinud, nii et väidetav igatsus ei tundunud sugugi tõepärane, ennem vastupidi. Ja sellest sai Riinagi suurepäraselt aru. Naine tundis endal ka nii suure õiguse olevat, et ütles hetkel pähe turgatanud mõtte ka kohe välja.

„Eks see Loone hakkas sulle kõvasti pinda käima, mis muud… Ju sa mõtlesid, et kõige lihtsam on sealt tema eest jalga lasta.”

„Ah, arva sina, mis tahad,” oli Jaanus selle peale tusaselt ühmanud. Riinal oli tõesti eriline anne olukordi kui mitte just detailides läbi näha, siis nende tuuma tabada. Tõepoolest – see oligi olnud põgenemine, aga rohkem küll iseenda eest, sest Loone oli kindlalt lubanud tema silmapiirilt kaduda. Ning selles, et see naine oma sõna peab, polnud Jaanusel põhjust kahelda.

Aga miks ma siis ikkagi ära tulin ja samamoodi edasi ei töötanud, kui ma temas kindel olen? oli mees endalt küsinud ega osanudki sellele otsesõnu vastata. Midagi oli ikkagi muutunud nii tema enesehinnangus kui maailmanägemises üldse. Jaanus Vainumäe oli end põhimõttekindlaks inimeseks pidanud, niisuguseks, keda ei ole lihtne mõjutada ega tehtud otsustest loobuma sundida. Nüüd pidi ta tunnistama, et niiviisi võib mõelda vaid tinglikult, senikaua kuni ei satuta mingisse ettearvamatusse olukorda. Inimesed ei ole terasest valatud ja ammugi mitte tundetud, igaühel on oma iseloom, eelistused ja nõrkused. Ning kõik need on kuigivõrd mõjutatavad, kuigi seda pole kellelgi kerge tunnistada.

Möödus mitu kuud, enne kui Riina ja Jaanuse vastuolud pikkamisi sulasid ja vahekord jälle endiseks muutus. Või peaaegu endiseks – mis tahes vastuolud ei kao jäljetult, vaid talletuvad kuskile mälusoppi ning võivad sealt kõige sobimatumal momendil ja täiesti ootamatult esile karata.