Читать книгу Äravalitu. Teine raamat - Erik Tohvri - Страница 2

Pikk ja ränk talv oli Vaike Katteri nii kehaliselt kui hingeliselt ära muserdanud. Ta oli linnas elades olnud loomult küll rõõmsameelne ja optimistlik, kuid Lillepõllul hakkas naine end tundma üha enam väljasaadetuna, kel puudub võimalus oma saatust ise määrata. Laul küüditatute mälestuseks, mille ta Marie Underi sõnadele oli loonud, hakkas aina enam ka tema käsilolevat eluetappi iseloomustama; tookord, sellest luuletusest laulu tehes, oli ta salme omatahtsi ümber tõstnud ja kaks hoopis kõrvale jätnud. Nüüd aga näis, et tema praegust igapäevaelu iseloomustab kõige paremini salm, mis tema arvates laulmiseks justkui ei sobinud:

Silmavett oli Vaikel selle talve jooksul tõesti palju kulunud. Aga nii imelik kui see järele mõeldes ei tundunudki, said tema päästjaiks need, kelle nimel ta pidi mitu korda rohkem vaeva nägema ja muretsema: lapsed. Kui mitmeid kordi oli ta pärast Lillepõllule asumist tundnud vastupandamatut soovi siit põgeneda, küsimata, kuhu, milleks ja mismoodi; kui mitmeid kordi oli võidelnud pealetükkiva tahtmisega kaduda igaveseks, lihtsalt joosta midagi mõtlemata alla suure jõe äärde ja vette viskuda – et vabaneda talle langenud koormast. Kui palju kordi oli ta pliidi alla tuld tehes lausa põlvili palunud, et see tõmbama hakkaks ja hingemattev suits ei pääseks tuppa lapsi lämmatama… Sest tuld pidi selles uberikus õige tihti tegema, talvekülm kippus sisse nii ajutistest ustest, aknast kui põrandalaudade vahelt. Algul oli ta kogu päeva tuld pliidi all pidanud, aga kui mees sellele puudevaru kiire vähenemise tõttu jälile sai, tekkis kütmise üle suur pahandus. Ainult teadmine oma kohustusest lapsi toita ja hooldada hoidis naist püsti ning sundis kas või hambaid kokku surudes tegema seda, mida ta ema ja perenaisena tegema pidi.

Talvehommik algaski hädise petroolilambi süütamise ja pliidi alla tuletegemisega. Ka tuletikud olid viletsad ja neid pidi kokku hoidma; materjali kokkuhoiuks oli sõjaajal vaid toosi üks serv väävliseguga kaetud ning tiku tõmbamisel oli vaja hoolega jälgida, et see ribake lootusetult ära ei kuluks. Siis pudruvesi tulele ja pekikillud pannile, et pudrule rasvasilm sisse saaks. Piima rukkijahupudru kõrvale tõi ta Kivistikult, aga hoopiski keeruliseks osutus lugu toiduga, ilma milleta eestlane pole juba sajandeid läbi saanud – leivaga. Kõik talud küpsetasid oma leiva endale ise, aga Lillepõllul see võimalus puudus, siin polnud pliidil isegi praeahju, leivaahjust rääkimata, siin polnud ka leivaastjat ega küpsetamiskogemust. Ja kui Vaike mehelt küsis, kust leiba saab, urahtas too tigedalt:

„Kurat, sina oled naisterahvas ja tuled minu käest seda küsima! Sul peab endal pea otsas olema, taluperenaine!” See viimane sõna kõlas liigagi osatavalt, isegi mõnitavalt, ja Vaike mõtles, et taluperenaiseks pole ta kunagi saada tahtnud ega saagi. Või siiski? Naisele meenus sedamaid Valmer Uusküla, taluperemees Väike-Maarja kandist, kes teda oli tõemeeli kosida tahtnud. Jumal, kui ammu see kõik oli… Ja Valmer, alati sõbralik ja abivalmis mees, näis nüüd nagu muinasjututegelane, keda tegelikkuses ei ole ega saagi olla. Jah, tõepoolest, nii head meest ei saagi olemas olla… Olgu muld talle kerge!

Aga leivaküsimus oli tõesti tõsine ja tundus, et Paul seda lahendama ei hakka. Ei jäänudki Vaikel üle muud kui lapsed õueriidesse panna, siis Ahto vankrisse tõsta ja Maimu käekõrvale võtta ning küla peale kõndida. Kivistikule ei olnud mõtet sisse pööratagi, Laine oli üksik inimene, sealt leiba saada oli ilmselt võimatu ja Vaike kõndis mööda sügisporist teed vankrit lükates edasi, vahepeal Maimuga pragades, kes oma punaste botikutega tahtis kõik poriloigud läbi paterdada. Järgmisse talusse, teisel pool maanteed üle põldude paistvale Hallingule oli rohkem mõtet sisse pöörata, sealtpoolt oli ta kuulnud isegi laste kilkeid ja see pidi tähendama kõigiti elujõulist talu. Veidi tekitas temas kõhedust küll päris uuena tunduv kollaseks värvitud elumaja, mis Lillepõllu ajutise hurtsiku kõrval tundus tõelise lossina; lähemale jõudes nägi Vaike, et seda ümbritses ka korralik lippidest aed ja seegi oli värvitud. Värava taga jalutas suur hundikoer, kes võõraid nähes valjult haukuma hakkas.

Koertesse, olgu need siis suured või väikesed, suhtus Vaike eelarvamusega. Kunagi, kui ta üsna väikese lapsena maal onu juures viibis, oli koer teda hammustanud. Mitte küll rängalt, aga küllalt selleks, et pelgust nende loomade vastu kogu elu kaasas kanda. Ja nüüd, nähes, kuidas see hall kitsesuurune peni värava taga hambaid paljastab, oli tema esimene reaktsioon taanduda, minna kuskile mujale, kus taolist Kerberost teed takistamas ei oleks. Aga juba oldi toas koera haukumist kuuldud, peremees ilmus trepile ja tuli siis kiirustades värava juurde.

„Tere… Meie oleme Lillepõllult, tahaks perenaisega rääkida…” ütles Vaike. „Või… ka peremehega,” lisas ta kiiresti, arvates, et mees võiks öeldut pahaks panna. Paul oleks kindlasti pahandanud, kui keegi oleks tulnud ja avaldanud soovi mitte temaga, vaid tema naisega rääkida.

„Mina olen Hallingu peremees,” noogutati vastuseks, Vaike arvates küllaltki abivalmilt ja tal tekkis sedamaid selle naabri vastu sümpaatia. Siin külas oli teda üsna vaenulikult vastu võetud, Oherdi Vilmat ei tahtnud ta meenutadagi ja isegi Kivistiku Lainega ei saanud nad pikemale jutule, nende maailmad olid selleks liiga erinevad.

„Et siis Lillepõllul on jälle elu sees!” jätkas mees, vahepeal ikka veel haukuvat koera vaigistades. „Ega seal varemete vahel elada teil vist kerge pole.”

„Jah, linnast niisugustesse tingimustesse tulla…” tunnistas Vaike, aga ajas siis selja sirgu, selle mehe ees ei tahtnud ta viletsana näida. „Teha pole midagi, peab hakkama saama. Muidugi, muresid on palju, ja eks ma sellepärast tulingi… Ma ei saa leiba teha, meil pole seal ju leivaahjugi. Tahtsin küsida – äkki saaks teie talust leiba osta?”

„Leiba… Ma pean perenaiselt küsima, ehk ta saaks teile pätsi anda. Või poolgi, tema teeb üsna prisked pätsid.”

„Aitäh, aga see on ainult ajutine kergendus. Äkki saaks me edaspidi hakatagi teilt leiba ostma, iga nädal?” Mehe olek oli Vaikele julgust andnud ja esialgse ebaluse hajutanud. Nüüd oli peremehe kord järele mõelda.

„Osta, jah… Raha eest ei ole praegu küll mõtet midagi müüa, ja mis see leib maksaks, seda ei teagi. Iseasi, kui teilt rukkijahu vastu saaks,” arvas Hallingu peremees.

„Eks ma pean Pendiga rääkima…” ütles Vaike, kuigi teadis, et mis tahes rääkimine Pauli selja taga tekitaks sedamaid kodus (kas Lillepõllu on tõesti kodu?) hiigelpahanduse. Arved Pendiga olid nad seni teretuttavateks jäänudki, kõik vajalikud asjad rentnikuga ajas muidugi Paul. Ja Pendi naist Mallet oli Vaike näinud vaid paar korda eemalt, pärast Lillepõllu põlemist polnud naine jalga sinna tõstnud. Hallingu perenaisest, kelle armule ta nüüd oma leivaküsimusega tahtis saada, ei teadnud ta midagi peale nime – Aili. Sellegi oli ta vaid Kivistiku Laine jutus kord ära tabanud, aga arvas nüüd kasulikuks oma teadmist kasutada. „Vast proua Aili oleks nõus leiba tehes ka meie jaoks paar pätsi ahju panema?”

„Proua Aili…” Hallingu Peeter hakkas naerma, see sõnaühend tundus talle tõesti naljakas. „Prouat meil majas ei ole, prouad elavad linnas! Teie olete proua.”

„Mis proua ma enam…” Vaike ohkas. Pauliga tutvudes oli ta tõesti unistanud proua majaomanikuks saamisest; nüüd oli see aeg lootusetult kauge ja nähtavasti pöördumatult kadunud. Lillepõllu ajutises osmikus elades hakkas naine ka ise kahtlema – kas Nõmme maja ja sealset luksuslikku elamist üldse kunagi eksisteeriski või oli see vaid ilus unenägu.

„Ma kutsun Aili välja, eks rääkige. Tema teab oma tagavaradest kõige paremini, ilma temata ei tohi ma midagi lubada. Aga parem, kui te praegu värava taha jääte, see peni võib lastele külge hakata.”

Mees läks, aga koer jäi värava juurde võõraid valvama. Enam ta ei haukunud, kuid paljastas vahetevahel urisedes hambaid ja Vaikele näis see loom kogu teda ümbritseva elu võrdkujuna. Elu näitas talle oma puremisvalmis hambaid igast kandist ja ta tundis end jõuetuna ennast ja oma lapsi kaitsma. Kõige masendavam oli teadmine, et ta pidi ennast kaitsma ka inimese vastu, kelle kohustus oleks olnud teda kõikides raskustes toetada – oma mehe vastu. Sest siin, Lillepõllul, oli Paul veelgi riiakamaks muutunud, oma ebaõnnestumisi ja halba tuju elas ta Vaikega pahandades välja. Naine leidis sellele küll põhjenduse – mehel oli vajadus end maandada ja külaga ta riidu minna ei saanud, oma naise ja laste peale karjumine oli seevastu ohutu ja pakkus mõnevõrra lahendust, kuid see polnud lohutus. Vaike tundis end veelgi üksikuma ja abitumana ja püüdis kramplikult leida Pauli olemusest häid külgi – mees oli selle viletsa hurtsiku oma kätega valmis ehitanud, hankis toiduained ja küttepuud… aga seda oli ikkagi nagu vähe. Või oli kõiges süüdi hoopis sõda? Tõesti, enne sõda oli Paul tema vastu palju inimlikum olnud. Pahandusi oli ka siis ette tulnud, kuid need olid lühiajalised, lõppesid vahel küll mõne asja lõhkumisega, aga mees ei muutunud vägivaldseks. Siin, Lillepõllul tekkiva pahanduse korral pidi Vaike alati olema valmis Pauli käeulatusest eemale hoidma, sest mehel oli tavaks saanud oma sõnadele mõne ootamatu hoobiga kaalu anda ja alati ei löönud ta vaid palja käega. Esimene kogemus tuli üsna kiiresti pärast hurtsikusse kolimist, kui mees oli näljane ja Vaike ei suutnud halvasti tõmbava pliidi alla tuld läita.

„Sa oled üks saamatuse kehastus! Olen ma ka lollakaga kokku sattunud!” oli Paul karjuma hakanud. Mehel oli paha tuju, ta ei suutnud kuidagi leida kadunud sigaretikeeramisabinõu, üritas juba mitmendat korda sõrmede vahel korralikku plotskit teha ja ikka tulutult.

„Pliit on ju vilets, sellepärast,” vabandas Vaike, aga see oli vaid õli tulle valamine.

„Vilets pliit? Minu tehtud, sellepärast, jah?” Jälle pudenes tubakas mehe kärsitute sõrmede vahel laiali ning tuli otsast alustada.

„Ükskõik kelle tehtud, aga see ei kõlba kuskile!” andis Vaike vastu, ta oli puhumisest poolhingetu ja silmad kipitasid suitsust.

„S-sa kuradi tänamatu lits!” Ootamatult haaras Paul pliidi eest puuhalu ja virutas. Löök tabas naise õlga, valu möödus kiiresti, aga alandus jäi. Mees tormas välja õuele ennast jahutama, nähtavasti sai ka ise aru, et on liiale läinud. Ning vaikival kokkuleppel ei rääkinud kumbki hiljem sellest vahejuhtumist sõnagi, Paul ennast sedavõrd ei alandanud ja naine teadis, et selle meenutamine tekitaks sedamaid uue pahanduse. Lihtsam oli vait olla ja teadmiseks võtta, et niisugune arveteõiendamine võib liigse suupruukimise korral tavapäraseks saadagi.

Aga seda karjuvamat vajadust tundis Vaike kellegi järele, kellele saaks oma muresid kurta ja hinge pealt kõik ära rääkida. Seni ei olnud ta endale leidnud ühtegi südamesõbrannat, kes oleks sedavõrd lähedaseks saanud; noorpõlves pidas Vaike ennast teistest andekamaks ja see tekitas tema ja teiste vahele mingi barjääri. Nõmmel oli ta elanud liiga lühikest aega, et endale tutvusi soetada, pealegi oli ta seal majaomaniku seisuses ja see toetas veelgi teadmist, et ta kuulub äravalitute hulka. Aga siin, Lillepõllul, tundis naine end mahajäetuna ja väljatõugatuna ning hakkas igatsema lähedase ja mõistva inimese järele. Kõige lähemast naabrist, Kivistiku Lainest talle sõbrannat ei saanud; aga milline on Hallingu Aili? Kui äkki…

Hallingu talu perenaine tuli värava poole, teel käsi põlle sisse pühkides, ning Vaike hindas naist väikese ärevusega. Esimesel pilgul ei leidunud midagi, mis tema juures ei sobiks – temaga vast ühepikkune, isegi sama värvi juustega naine näis olevat veel alla neljakümne, käbeda olemisega ja naeratas juba kaugelt.

„Teie olete siis Lillepõllult!” Ta ulatas Vaikele üle värava käe. „Mina olen Aili, oleme peaaegu naabrid.”

„Küll on hea, kui on toredad naabrid!” ütles Vaike südamest. Siin külas polnud keegi teda nii sõbralikult vastu võtnud. Vähe sellest, Hallingu perenaine tõstis väravat sulgeva võru ja valmistus nende juurde välja astuma. Ja see peaaegu vasikasuurune peni oli kohe sealsamas!

„Koer… Lapsed!” häälitses Vaike hädiselt.

„Koer? Meie Prints ei tee kellelegi kurja. Ja lastega on ta harjunud, meil endal on ju lapsed majas. Küll juba suuremad, kümnene ja kaheteistkümnene…” Naine ei teinud Vaike kartust kuulmagi, kükitas Maimu ette ja pakkus lapsele kätt. „Tere, mis sinu nimi on?”

„Maimu. Ja tema on Ahto, aga tema ei oska veel rääkida,” ütles tüdruk vapralt. Vaike aga kõõritas ikka veel kaheldes koera poole, kes perenaise kannul oli aiast välja tulnud ja nüüd tema seelikuõmblust nuusutas. Ometi oli peremees öelnud, et koer võib lastele kuri olla… Kui ei ole, miks ta nii ütles? Ei, seda pidi üle küsima!

„Peremees ütles, et koer on kuri! Aga tundub, et ei olegi…”

„Haukuma on ta küll kange! Aga eks Peeter ei tahtnud võõrale kuulutada, et sel lõvil on lamba hing sees…” Hallingu perenaine sasis Printsi kuklakarvu. „Oli teil ikka asja ka või tulite niisama?”

„Kas peremees ei rääkinud? Meil see leivamure…” Pikkamööda rääkis Vaike leivaküsimuse lahti. Rääkis veel rohkemgi, kurtis oma viletsaid elutingimusi ja oleks jutuhoogu sattununa isegi Pauli suunas mõne noole lendu lasknud, aga sai õigel ajal pidama. Mehe kohati julmuseni küündivat jõhkrust oleks vaid õige lähedasele inimesele kurta võinud – sellisele, kellest võiks kindel olla, et see vaid tema teada jääb. Aili oli küll sümpaatne, aga veel tundmatu.

„Jäime nüüd siia värava juurde lobisema… Või tulete tuppa?”

„Ei-ei, me peame koju minema. Söök peab enne valmis olema, kui Paul koju tuleb! Ainult kui natuke leiba saaks, vähemalt alguseks…”

Mõned minutid hiljem kõndis Vaike Lillepõllu poole, Ahto jalutsis vankris arvata paarikilone leivapoolik, mille Aili oli paberi puudumise tõttu valgesse palakasse keeranud. Tagasiteel astus naine palju julgemini ja isegi naeratas omaette – mitte igatsetud leiva tõttu, vaid sellepärast, et oli enda arvates hea ja kaastundliku inimese leidnud.