Читать книгу Peeglikillud - Erik Tohvri - Страница 7

Pärast seda, kui ema Tallinna kolis, oli meil ruumi lahedamalt, kuigi kaks tuba nelja inimese peale on tegelikult vägagi vähe. Siis ma sellele ei osanud mõelda – minul oli oma voodi, pärit vist sajandi algusest. See oli üleni rauast, otsad ja küljed jämedatest traatkõverikest kokku pandud ning seda monstrumit sai vastavalt lapse mõõdule lühendada ja pikendada. Minu jaoks oli korteris ruumi lahedalt ja tundsin end seal vabalt, see oli kodu. Muidugi oli terve rida tegevusi, mida ma teha ei tohtinud, ja nende hulka kuulus ka raadio kruttimine. See raadio oli üldse üks isevärki riistapuu, muretsetud juba kahekümnendate aastate lõpul ning oleks praegu muuseumiesemena vägagi hinnatud. See oli pikk puldi moodi puukast, lakitud helekollaseks ja peal terve rida hõbedasi lampe. Esiplaat oli must ning sellel oli mitu skaaladega nuppu. Raadio juurde kuulus paar kõrvaklappe, aga mäletan, et oli ka olemas valjuhääldi ehk nagu siis öeldi – häälekõvendaja. See oli tilluke must metallist karbike, mille külge käis kõver grammofonitoru. Raadio sättimine nõudis muidugi oskust ja seda tegi enamasti vanaisa – pani kuuldeklapid pähe, lülitas sisse võrkanoodi (see oli riistapuu, mis asendas akumulaatorit ja anoodpatareid) ning asus siis süvenenud ilmel nuppe kruttima. Vahel vahetas ta aparaadi esiplaadil olevat kärjetaolist pooli, klõpsutas lüliteid ja kuulas jälle pingsalt. Siis ta ilme selgis, ta reguleeris veel pisut ja ulatas klapid mulle. Klappides räägiti, lauldi, puhuti pasunaid, aga vahel kostis vaid niisama vilet. Kui onu Johannes Tallinnast kodus käis, otsis ta enamasti tantsumuusikat. Tema ütlemise järgi tuli seda peamiselt Saksamaalt. Leidnud tugevama jaama, lülitas ta raadio külge valjuhääldi ning tuba täitis vaikne, kuid selge muusika. Ja siis hakkasid noored tantsima – mamma, kui ta veel kodus elas, onu Johannes, tihti tulid külla ka peremees Matsoni poeg ja tütred. Mina istusin nurgas toolil ja imestasin, miks suured inimesed niiviisi sihitult toas ringi sebivad ja ära ei tüdine.

Olen hiljem mõelnud, et üldiselt kitsastes majanduslikes tingimustes, nagu meie pere elas, oli raadio tollal suur luksus – oli see ju üsna varsti pärast Tallinna ringhäälingusaatja asutamist muretsetud. Miks selline väljaminek tehti, ei oskagi öelda, sest vanaisa tehnikahuvi poolest küll silma ei paistnud. Võibolla oli see sündinud onu Johannese pealekäimisel, võibolla huvist maailmaprobleemide vastu, võibolla isegi rahvavalgustaja prestiižist lähtudes… Aga kui ma olin saanud viieaastaseks, tõusis uue raadio soetamine jälle päevakorda ja seda seoses mulle hoopis ootamatu asjaoluga.

„Erik, me kolime siit varsti ära,” teatas vanaema saladuslikult ühel septembripäeval.

„Ära? Kuidas ära, kodunt ära?” imestasin mina.

„Saame uue kodu, palju parema!” lubas tema.

„Aga kas Nooruke ka teab?”

„Teab, teab,” naeris vanaema. „Kas sa ei mäleta, kuidas me jalutades maju vaatasime?”

Tõepoolest, viimasel ajal olime vanaema ja vanaisaga palju linna mööda jalutanud ning iga kord erinevaid tänavaid pidi. Nüüd alles sai mulle selgeks, miks nad maju uurisid, eriti just neid, millel kardinateta akendele olid valged paberilipikud liimitud. See tähendas tolle aja pruugi kohaselt, et korter on välja üürida. Nüüd taipasin ka neid lausekatkeid, mis sel ajal minuni olid jõudnud, kui ma autosid ja hobuseid uurisin.

„Seal on aknad põhja poole, see ei lähe.”

„Värvimata maja, vist hooletu või vaene peremees.”

„Kivimaja, paekivist, ei seda maksa vaadatagi. Niiske!”

Nüüd olid nad siis midagi sobivat leidnud. Kolimine käis kuidagi kähku ja sellest ei ole mul midagi meeles. Ka teekond polnud kuigi pikk, vahest pool kilomeetrit – turuplatsi äärest Rohuaia tänavale. Maja number seitse oli korralik kahekorruseline puumaja, omanik kohalik sakslane Behse. Rohuaia-nimeline tänav paistis silma kahe tähtsa asutusega – Laia tänava nurgal oli kurikuulus Rakvere kohus, mis rahvasõna järgi pidi väga äkiline olema, ja selle kõrval, otse Behse maja vastas, vangimaja. See oli madal kivihoone, varjatud kõrge planguga ja selle katusel oli laudadest kõnnitee, millel kõndis vangivalvur. Vangla ja meie maja väravad olid üle tänava vastastikku, küllap vist sellepärast oli ka Behse lasknud oma krundile kõrge plangu ja kõrged tihedad väravad teha, mis tillukese majandushoovi päikesest pea ilma jätsid. Selline oli minu mängumaa – sadakond ruutmeetrit kõvakstambitud kruusast pinda ja selle keskel pumbakaev. Majal oli kaks ust, vasakpoolset kasutas pererahvas, parempoolse tagant viis aga trepp üles teisele korrusele, otse meie korterisse. Majaga oli kokku ehitatud kõrge kuur ja minu üllatuseks pääses sinna meie korteri esikust treppi mööda, nii et puid sai tuua ilma õue astumata.

Tubasid oli meie uues kodus samuti vaid kaks, kuid need ei olnud senistega üldse võrreldavad. Näiteks köök oli küll väike, võibolla vaid veerand sellest, kus ema oli laadalisi pidanud, kuid soe, kuiv ja valge. Hommikuti paistis sinna isegi päike, seal oli kahhelkivist pliit ja soemüür. Suur tuba on mulle meelde jäänud aga kõigepealt oma tapeedi poolest, mis minu arvates oli väga ilus: tumedale põhjale olid maalitud elusuuruses palmioksad.

„Noh, Erik, kuidas sulle meeldib?” küsis vanaema, keda ma juba ammu emaks kutsusin.

„Eks ta jah, aga... Poetädi on mul siit kauge kuulamas käia!” olevat mina vastanud. See poetädi-lugu oli aga järgmine.

Eelmisel talvel olin külmetunud ja kutsuti arst. Soliidne halli kikkhabemega vanahärra doktor Eberhard võttis oma kohvrist puust seenekujulise toru, pani mulle vastu rinda ja kuulatas. Tänapäevaseid kummitorudega stetoskoope siis veel ei tuntud, poisipõnnile jätsid aga see puutoru ja tohtri keskendunud nägu imposantse mulje. Kui olin terveks saanud, otsisin vanaema õmblussahtlist endale ilmatu suure tühja niidirulli, mis nägi välja peaaegu samamoodi kui tohtri kuuldetoru, ning hakkasin koduseid „kuulama”. Neid tüütas see mäng enne kui mind ja seejärel leidsin endale uue patsiendi. Turuplatsiäärses tellismajas oli Matsoni maarahvakauplus, kust võis osta kõike talumajapidamises vajaminevat, meie väravast teisel pool aga paiknes madal puumaja, milles oli väike toiduainetepood. Seda poodi pidas vanemapoolne ja korpulentne tädike, kelle juures ma vanaema korraldusel käisin lihtsamaid sisseoste tegemas. Osteti tavaliselt „raamatu peale”, müüja pani ostud kirja ja nende eest tasuti kord kuus pärast palgapäeva. Minu igapäevaseks ostuks oli tavaliselt batoonisaia meenutav nisuleib, mida tollal „poolvalgeks” kutsuti. Ostjaid käis hõredalt ja nii võisin ma rahumeeli leti taha minna ning tädi paksu kõhu oma niidirulliga läbi kuulata. Pealegi andis poetädi „oma tohtrile” iga kord ka kommi või paar. Ma ei tea siiamaani, mis mind sinna poodi rohkem meelitas, kas õilis meditsiiniline missioon või maine ahnus...

Pärast kolimist jäi tuttav pood minu jaoks liiga kaugele ja ega ma uues korteris end eriti õnnelikuna tundnudki. Piinlikult puhtaks lakutud hoov ei pakkunud mingeid tegutsemisvõimalusi, pererahva rohuaed oli mulle suletud, tänav samuti ja vangimaja ähvardava naabruse tõttu ma sinna ei kippunudki. Muidugi võttis ema mind poekäikudele ja turule kaasa, traditsioonilisteks muutusid ka minu jalutuskäigud Noorukesega Vallimäele ja Tammikusse, mil vanaisa mulle palju huvitavat rääkis ja näitas. Esimest korda lähedalt Rakvere lossivaremeid nähes olevat ma poetanud lause, mis meie peres käibele läks:

„Jaa, muidu ilus maja, aga natuke katki on.”

See oli toimunud juba enne meie kolimist Behse majja, Vallimäel seisev võimas kivilasum hiljem mulle erilist huvi ei pakkunudki. Tammikus oli isegi huvitavam, eriti kevadel. Seal sai Nooruke mulle palju seletada ja näidata pakatavaid sarapuu-urbi, lilli, linde ja liblikaid. Emaga käisime samuti vahel jalutamas, kuid temale meeldis rohkem Rahvaaed oma tiikide ja hõbepajudega. Argipäevadel oli mul aga lihtsalt igav nagu üksikul lapsel ikka. Muidugi ma mängisin ega põlanud ära selle juures ka nukke (ilmselt mulle ei öeldud, et need on tüdrukute mänguasjad). Kui veel mammaga koos elasime, luges ta mulle jutte mitmetest lasteraamatutest, mis olid täis värvilisi pilte. Jutud jäid kergesti meelde ja pildid aitasid sisus orienteeruda. Nii võisingi igal ajal võtta raamatu õigest kohast lahti ja vuristada veatult kogu lehekülje teksti maha. Niisugune lugemise imiteerimine oli mulle kolme-aastaselt täiesti selge ja võõrad ei jõudnud ära imestada: ise nii väike ja juba oskab soravalt lugeda! Tõeline lugemine sai aga alguse meie linnajalutuskäikudest. Juba õige väikesena õpetas mamma mind poesiltidel leiduvaid suuri tähti tundma:

„Vaata, see koti moodi on uu... see kammi moodi on ee...”

Peab ütlema, et minu jaoks oleks võinud aabits olemata olla. Nelja-aastaselt suutsin lugeda vabalt trükitähtedes tekste, viieaastasena asusin lasteraamatute kallale ja kuueaastaselt olid mul selged ka gooti tähed. Rohuaia tänaval elades hakkasin ma iseseisvalt raamatuid lugema. Kõigepealt lugesin läbi kogu kodus leiduva lastekirjanduse, siis hakkas vanaisa mulle kooli raamatukogust tooma lisa. Mäletan „Robinson Crusoe” eestikeelset esmaväljaannet, mille gooti šriftiga nägin algul üksjagu vaeva. Selle väikeses formaadis raamatu sisu on mul meeles siiamaani, sest selles ei lõppenud Robinsoni seiklused pääsemisega üksikult saarelt, vaid jätkusid ka mandril.

Ühel kevadhommikul äratas mind vanaema õige vara ja oli kuidagi ärevil.

„Mis on? Miks sa mind üles ajasid?”

„Ei midagi, ilus hommik on... Pane ruttu riidesse!” Kättpidi, kuidagi külg ees liikudes juhtis ta mu kööki, mille aknad olid teisele poole.

„Mis on? Mis müra seal väljas on, ja suits ja…”

„Ei tea, mis see Leetbergi-onu seal keedab,” ütles vanaema vastuseks. Just sõna-sõnalt nii – on asju, mis jäävad detailides meelde eluajaks. Siiski lubati mind veerandtunni pärast minna suure toa aknast vaatama, kuidas kohtumaja kõrval Laial tänaval asunud Leetbergi puumaja tuletõrje pingutuste peale kustuma hakkas. Kahekorruselisest majast olid järel vaid raamid, teisel korrusel korstna küljes rippus suur plekkahi. See oli mul esimene kord tulekahju näha ning ettevaatlik vanaema muidugi kartis, et võin ehmudes endale mingi vea külge saada.

Mõne päeva pärast aga toimus hoopis põnevam sündmus – meie värava ees peatus väike kaubaauto ja keegi käbeda olemisega mees hakkas sealt meie korterisse kandma suuri pappkaste. Tervelt viis kasti toodi meie elutuppa ja igaühest võeti välja läikiv raadioaparaat! Iga raadio oli isemoodi, eri vabriku toode.

„Eks te mängige neid paar päeva, siis otsustate,” ütles agent Noorukesele ja läks oma teed. Nooruke hakkaski aparaate uurima, õiendas antennitraadiga ühe juurest teise juurde. Minu arvates mängisid kõik ühtemoodi, mõni oli vaid suurem ja mõni väiksem ning tagasihoidlikuma välimusega. Mulle jäi meelde üks püstskaalaga aparaat, saksa päritolu „Mende”, mille aga Nooruke kohe kõrvale jättis – oli liiga kallis. Lõpuks valis ta kodumaise „RET-i” – kahevärviliselt poleeritud puust kasti, skaala all kaks suurt ja kaks väiksemat pruuni nuppu. Nüüd sai vanaema jälle pühapäevahommikuti jumalateenistust kuulata, sest uude korterisse ei olnud vana raadiot üles pandudki. Mina aga võtsin järjekordse raamatu ning süvenesin uudselt põnevasse tegevusse – lugemisse.

Magamistoa seina taga oli majaperemehe, baltisakslase Behse korter. Läbi vaheseina hakkas sealt õhtuti samuti raadiohäält kostma, aga nende raadio kogu aeg vaid kõneles. Võõras keeles, ähvardav, kohati hirmuäratavalt räuskav kõne vaheldus rahva vaimustushüüetega, mis sageli paisusid kõikematvaks tormimürana kostvaks ovatsiooniks.

„Hitler... Head see ei tähenda,” ütles Nooruke murelikult.

„Jumala eest, et ainult sõda ei tuleks!” pani ema käed risti.

Siis oli sõjani veel aega. Siis ei osanud härra Behse veel uneski näha, et ta üsna peagi füüreri kutset kuulda võttes Tallinnas laevale asub ja nach Vaterland tossutab, sest juba aasta pärast Rohuaia tänavale kolimist ütles ta vanaisale korteri üles. Poeg pidi hakkama abielluma ja asuma meie korterisse elama. Keegi aga ei osanud siis ennustada, et sellele majale on jäänud püsida veel vaid kuus aastat. Suures õhurünnakus, mis Rakvere südalinna hakkis, põles see puumajade kvartal maatasa. Aga siis, kui Nooruke meile jälle uut korterit otsima hakkas, kirjutati aastanumbriks 1938 ja suure sõjani Eestimaal jäi veel kolm aastat.