Читать книгу Seitsmes laps - Erik Valeur - Страница 1

Jäägu parem saladuseks, kuidas ma jõudsin uute juhtlõngadeni juurdluses, mida tunti kui Kongslundi mõrvalugu.

Selle lubaduse andsin ma nii pidulikult kui vaid võimalik. Muidu peetakse sedasorti vandeid natuke koomiliseks, sest tõde ei saa varjata, kui saatusel on teised plaanid. Ja need on tal alati.

Kuid ma püüan igal juhul nii lihtsalt ja täpselt kui võimalik taasesitada need märkimisväärsed sündmused, mille tunnistajaks oli kunagi ühel ajahetkel kogu rahvas. Ma ei taha selles protsessis poolt valida, poole valimist suudab ainult kõige armulisem jumal andestavalt leebe pilguga pealt vaadata. Siin ma peaaegu et kuulen Kongslundi kuulsat esinaist selliste arutluste peale nähvavat, et milleks küll jumalat sellesse asjasse segada.

Tema maailmas, mida asustasid viiekümne aasta vältel kümned tuhanded vanemateta lapsed, polnud mingit halastavat jumalat – eriti mitte sellist vanema hallipäise härra sarnast, kes oleks tundnud vajadust päeva lõpuks inimestele andestada.

Siin oli ainult preilide raugematu soov parandada läinud põlvkondade tohutu egoismi jälgi, ning see projekt oli kohe algusest peale allutatud tumedale ja metsikule stsenaariumile, milles polnud mingeid religioosseid ega ka ratsionaalseid mõjutusi väljastpoolt. Kõrvust sikutamine ja tõukamine oli neile meeldivaks ajaviiteks, äkilised kukkumised uurimisvahendiks.

„Saatus on ainuke jõud, mis midagi tähendab, ja inimlapsed alistuvad saatusele; saatus saab sellega nii hästi hakkama,” tavatses esinaine öelda nakatava entusiasmiga, mille poolest ta oli kuulus – et siis seejärel röögatada, nii et seinad kõmisesid: „Siin pole meil kunagi veel ei jumala ega kuradi abi vaja läinud!”

Mäletan ikka veel seda kahisevat heli, mis ta rinnust pärast selle väljaütlemist kuuldavale tuli ja mis pani meid, lapsi, nii imetlusest kui ka hirmust hinge kinni hoidma – ja isegi praegu, kui sellest on juba nii palju aega möödas, möönaksin, et tal oli õigus.

Sissejuhatuseks minu enda rollile piisab sellest, kui ütlen, et veetsin nagu selle raamatu peategelasedki oma elu esimesed aastad lastekodus, mille nimi oli Kongslund, ja kogu mu elu on mind sinna tagasi tõmmanud. Miks, seda ma päriselt ei mõista. See pidi nii minema, et Marie mu viimaks leidis.

See lugu põhineb Marie üksikasjalikel ülestähendustel, mis on kombineeritud minu enda uurimustega sündmustest, mida tema ei saanud detailselt teada. Nii on ka nende kuue lapse kujutamisega, kellega koos ta veetis Kongslundis oma esimesed elukuud – ja mis lõppes sellega, et nad muutusid talle lõpuks mingiks kinnisideeks.

Mõistatuslik lugu seitsmendast lapsest, nagu mina seda näen, on ka jutustus igatsusest, ja ma arvan, et isegi Kongslundi psühholoogid nõustuksid selle tõlgendusega, kui neil oleks sellest aimu olnud. Muidu jälgisid nad maailma murtud hingi oma helkivate prilliklaaside tagant ja läbi piibusuitsupahvakute.

Alles on ainult lootus, et Marie ja saatus oleksid kõigest hoolimata, siinkohal niisiis kuni eesriide sulgumiseni selle heatahtliku järelsõna suhtes üksmeelel.

Kui see soov täitub, pole tema taevasseminek olnud asjatu. Siis istub ta pilvedel selle pöökpuu all, mis pakkus ükskord varju ka Taani viimasele absoluutsele monarhile. Aga Marie laulab laulu sinistest elevantidest, nii nagu ta laulis neist lapsenagi. Õhtu õhtu järel.

Ja seekord, arvan ma, ei lõpeta ta enne, kui on jõudnud viimase salmini.

30. aprillil 2011