Читать книгу Iseendal jalus - Erika Nessel - Страница 5

Ta vihkas Dixoneid, vihkas iseennast ja seda pimedat maailma, millesse mürinal viis teda „Harley Davidson„, lõigates skalpellina valgusvihku öise udu sisse. Enesele aru andmata oma tegudest, surus ta aina gaasi juurde. Kruusatee oli auklik. Ühel pool võsa, teisel pool karjus. Loopides tagaratta alt kive ja tolmu, sööstis ta edasi, laternavalgus sähvimas piki metsatukka. Hetketi valgustas see iga puutüve eraldi.

Ja tema hing nuttis. Valusas meeleheites valis ta puud, mille vastu põrgates võiks nii hõlpsalt kustutada oma küünla. Ei julgnud, muidugi mitte.

Metsatukk lõppes. Ühtäkki leidis ta end maastikult, mille servades, kaugel metsade ääres, teisel pool põldu ja karjamaid, paistis küla kui tondiloss. Tema ise aga seisis üksi keset teed. Ta oli peatunud. Ei teagi, miks. Tolmupilv keerles veel Martini ümber pärast seda, kui ta pidurdades oma pirueti sooritanud oli. Ise veel õieti taipamata, miks nimelt, vaatas ta enese ümber: Paremale jäi tuttav toomingavõsa. Selle taga kohises meri. Eespool tõusis tee järsult mäkke ning kadus lahja udu sisse. Skeet teadis, mis seal ees on.

Tee viib otse mööda serva, kuni jõuab kaarega järgmise külani, mis asub umbes kaheksa kilomeetri kaugusel otse merekaldal. Haruteed pidi võib jõuda kenasti tagasi Valgekülasse, kuid siis tuleb läbida mets ja mööduda Kuuallika talust...Aga see järsak! See neetud järsak tõmbab teda enese ligi kui magnet. Ta veel hädavaevu suudab sellele kutsele vastu panna.

Mets kohises. Üsna lähedal huikas oma võigast naeru kassikakk. Külm judin käis seepeale üle selja. Skeet vaatas toomingate poole. Need seisid veel raagus. Lehekesed alles tärkamas pungadest. Ei, mitte iial, ei mingi hinna eest ei astu ta enam sellesse metsa...

Närviliselt pööras ta tsikli ringi ning vajutas gaasi põhja. See ei rahustanud. Võimas masin ei aidanud põgeneda iseenda eest. Selles oli Lisa Dixonil õigus. Ja kui ta nii küla poole tagasi kihutas, püüdes vabaneda vihast, mis kobrutas vahuna üle ääre, märkas ta ennast haletsedes, kui pagana üksi ta on.

Miks, põrgu päralt, pean ma alati sellele järsakule sõitma? Tahtmatult, hajameelselt...küsis Skeet enselt. Nii oli ta selle kuu jooksul juba tosin korda sinna üles kihutanud. Kord leidis end järsaku servalt. Oma kolmkümmend meetrit vabalendu oli all ja meri ja kivid... Siis äkki ta taipas, et vaid üks ettevaatamatu samm ning ta kukubki alla. Ta värises üleni, kui sealt eemale astus. Ja mõtles Markile, kaua istudes maas, seljaga maailma serva poole.

„Ei, ma ei tule veel. Mul on siin mõni asi tegemata. Sinagi poleks pidanud minema. Anna mulle andeks, nii kukkus välja.” Ta rääkis seda iseendale, kujutledes vaimusilmas kukkumist kuristikku. Seda polnud tõesti tarvis. Ja Mark oleks võinud edasi elada. Noor ja loll nagu ta oli, ometi sõber...

„Neetud!” karjus Skeet, teades, et on pimedal teel üksi ning tsikli hääl summutab tema karjed. „Neetud! Olge te kõik neetud!”

Aga äkitselt viha vaibus, hinge pudenes rahu. Selline, kõike andestav, pime ja kurt kurjuse suhtes. Pimedus oli hea. Ta armastas seda. Skeet mõistis Dixonite tundeid. Andestas Lisale ja pisut iseendalegi. Rahunes peagi, nähes küla ja selle keskel tuttavat maja. Elupuuhekk oli ümber. Ei võrku ega väravat. Seal elas lapsepõlvesõbranna, tüdruk, kes Martinit alati kaitses ja toetas, kui see hädasse jäi. Melly parim sõbranna, kellega Skeet kunagi lühikest aega oli ka käinud. See oli ammu. Iseloomud või miski muu ei klappinud, ent nad jäid kõigele vaatamata sõpradeks, nii kauaks kuni... Siiski aimas Skeet, et Chloe südames lõõmab endiselt tuluke. Vaatamata Marco Caseyle, kelle käevangu Chloe habras kogu sugugi ei sobi.

Ometi hoidus Chloe´gi nüüd Martinist eemale. Nad polnud suhelnud, selleks polnud vajadust. Martin oli liialt ametis oma üksindusega, tööga... Chloe olekust luges ta välja samasugust tõrjumist nagu kõigi teiste puhul ning isegi ei üritanud sõbralikke suhteid kuidagi taastada.

Vaevamata seekord oma pead tagajärgedega, jättis Martin tsikli teeservale seisma. Suundus Riggside maja poole. Koer haukus. Ta ootas, kuni see rahuneb. Skeet teadis täpselt, kus asub Chloe magamistoa aken. Teadis, et ei eksi. Ketikoer jäi teisele poole maja ega märganud tema hiilimist. Oksake praksatas talla all. Aken oli pime.

Jäädes ise vargsi nurga taha, koputas ta sõrmenukkidega akna pihta.Toetas selja mugavalt vastu seina. Huvitav, kas Chloe võtab vastu pudeli, mis mulle nii närvidele käib,mõtles ta, - või ajab temagi külalise minema?

Koputas teist korda. Krabin ja sammud toas näitasid, et tüdruk on ärganud. Aken lükati avali. Chloe Riggsi heledad juuksed olid õlgadel laiali ning pitsiline öösärk jättis nähtavale kehakontuurid.

Oma poolteist aastat polnud Skeet selle akna all seisnud. Lasi nüüd plikal enesel arvata, kes võiks pimeduses hiilida.

„Marco!? Oled see sina, Marco?... Jestas!” Chloe kattis kiljatades suu käega, kui seina äärest astus eemale pikakasvuline, tuttav siluett. „Skeet? Püha jumal!” Chloe hääl katkes. Õnneks ei küsinud ta, mida Skeet siin teeb või mida ta tahab. Kuid Martin tundis õhus seda küsimust, mis valjult ütlemata jäi. Igaüks küsis nii ja selles küsimuses oli hirm. Varjatud või avalik, ent alati tajutav.

„Ma ei tulnud sind tapma, Chloe, ma tahtsin sind lihtsalt näha.Tere siis.” Noormehe hääl oli vaikne, peaaegu sosin, täis pettumuse kibedust.

„Tere,Skeet, rõõm sindki näha!” naeratas tüdruk kergendusega.

„Rõõm? Vaevalt küll. Sa kardad mind nagu kõik teisedki.”

„Sa eksid. Ma ei karda sind sugugi. Sa ilmusid lihtsalt ootamatult. Ma olin kindel, et see on Casey. Sind ei osanud ma oodata.”

„Nüüd siis nägid,” ühmas Skeet ja pistis käe põue. Nii ei tulda tüdruku juurde liksipudeliga. Aga äkki oli ta kõigest tüdinud ja väsinud. Käsi põues peatus, kui Chloe mahedalt küsis:

„Midagi on kehvasti, Skeet? Sa näed välja üsna tujutu.”

„Ma... jah, tulen Dixonite juurest.” Ta siiski võttis pudeli põuest ning ulatas tüdrukule. „Näe, arvasin,et viin neile lepituseks,aga...”

„Sind visati välja, eks?”

„Just nii.”

„Aitäh!” Naeratus püsis Chloe huulil ja see oli Martini arvates kena. „Tule sisse! Ma leian mõne pitsi ja...”

„Ma ei taha.”

„Tule! Sa rumal! Miks sa läksid neid torkima? Ole sina ise ja ära tee teistest väljagi!”

„Sul on hea öelda! Kõik peavad mind endiselt mõrtsukaks. Kuidas sellega elada, ma ei tea,” tunnistas Skeet õnnetult. Ent siiski järgnes Chloe´le. Astus aknalauale ning hüppas tuppa vaikselt kui kass. „Kus su vanemad on?”

„Magavad ilmselt. Nad teavad, et Marco käib siin. Neid ei huvita.”

„Loodan, et nad ei märka, kes siin täna on,” pomises Skeet arglikult. „Ära põe!” Chloe puhkes lausa naerma. Pani seinalambi põlema. Leidis kapist kaks tillukest pitsi. „Sa pole varem kunagi kõhelnud, kui midagi tahtsid.”

„See neetud aasta... See on mind muutnud. Ehk olen ma argpüks.”

„Ei, julge kutt ei muutu iial araks!” naeratas Chloe enesekindlalt.„Sa oled lihtsalt ettevaatlik. Elu on sind kõvasti räsinud.”

„Need on parimad sõnad, mida ma kuu aja jooksul kuulnud olen,” muigas Skeet, pudelist punast, lõhnavat sisu pitsidesse valades. Istus siis voodi servale ja silmitses tüdrukut, kes kahvatu lambi valguses hommikumantlit selga tõmbas. „Ära pane seda, ole nii,” palus ta härdalt.

Chloe raputas pead, tõmbas vöö tugevasti ümber.

Skeet Martin ohkas.

„Millal sul Marcoga see... romaan algas?” küsis ta ettevaatlikult.

Chloe´ile meeldis kadedus, mida mees enda arvates osavalt uudishimu taha üritas peita.

„Tahad ausalt? Siis, kui sind ära viidi. Ära arva, et ma sind ei igatsenud. Lihtsalt arvasin tookord nagu kõik teisedki, et sa tegid tõesti Markile otsa peale. See kõik oli nii hirmus... Lisaks oli teil ju paras tüli selle Fanny pärast. Mul polnud vähimatki põhjust sind ootama jääda.”

„Ja nüüd arvad, et olen süütu või?” imestas Martin.

„Kui sa suutsid kohtus puhtaks jääda, siis ei saa keegi sind enam süüdistada. Rääkigu kurjad keeled mida tahavad. Sa lihtsalt jäid võmmidele jalgu.”

„Miks sa arvad, et ma poleks võinud teda tüli käigus tappa?”

„Sest ma ei usu seda. Sa oled liiga aus.Sa poleks suutnud nii kaua valetada.”

„Näib,et sa oled minust päris heal arvamusel,” oli Martin nüüd meelitatud.

Chloe naeris.

„Mu arvamus ei muutunud isegi siis, kui sa Fanny või Mellyga käisid.”

„Ja mina, rumal, pole sinust osanud hoolida. Anna andeks, Chloe, see on nii keeruline.”

„Ma tean, Skeet, ammu antud. Joo parem liksi, et su elu taas joonde saaks!”

Nad lõid klaasid kokku, vaadates teine-teisele silma ja võtsid mõlemad lonksu.

Lõpuks saabus sellelgi päeval hetk, kus Martini hinge imbus tõeline rahulolu. Lõpuks ometi kohtas ta inimest, kes pole unustanud, missugune oli ta enne juhtunut. Ja kui pudel otsakorrale jõudis, soovis Skeet vaid üht, et Chloe jääks purju ja unustaks oma neetud Marco ning laseks lõdvemaks kollase hommikumantli vöö. Ja kuna tüdruk teda nii avameelselt imetles, lootis Skeet siiralt, et talle lubatakse väikest hellitust. Ühtäkki oli ta selles peaaegu kindel ja tahtis rohkemgi. Kuid niipea, kui kätt sirutas, tõmbus Chloe temast eemale.

„Ära unusta, kellega ma nüüd käin, Martin!”

„Ei unusta,” ühmas Skeet pahuralt ja irvitas siis äkki: „Aga ma olen su Marcost tugevam.Tahad ehk kihla vedada?”

„Marco on sust tervelt kolm aastat vanem,” tähendas Chloe.

„Mis sellest? Ma löön tal igatahes näo üles, kui ta järgmine kord täis peaga sind näpib!”

„Lõpeta, Skeet!” käratas Chloe vihaga. „Ja seda tuled sa ütlema nüüd, kui ise ei taipagi,mida räägid!”

„Ma tunnen ju tema kombeid, Chloe, täis peaga on su Marco täielik jobu!”

„Mitte palju hullem kui sina praegu. Unusta siis see jobu ära. Ma ei vaja teie kaklusi ja sina ei vaja veel ühte võmmide jama, mida sulle kindlapeale kaela väänatakse!”

„Ah nii? Sul on õigus, tüdruk.” Skeet tõmbus kohe tagasi.Võmmidest oli tal enam kui kõrini. „Sa lausa meeldid mulle. Mis oleks, kui sa jätaksid selle Marco heaga maha? Ma olen nüüd tagasi. Olen nälginud ja õnnetu. Mis oleks, kui sa armastaksid mind veidi?”

„Unusta ära!” Chloe istus tema vastas, teisel pool väikest lauda ja itsitas.

Skeet oli natuke solvunud. Jõi närviliselt järgmise pitsi põhjani ja valas siis veel. Chloe puudutas klaasi vaid huultega.

„Miks sa üldse hoolid sellest, kas mul on jamad või mitte?” turtsatas Skeet.

Chloe vastas täiesti tõsiselt:

„Lihtsalt hoolin. Ma armastasin sind, aga sa jätsid mu maha. Sa magasid Mellyga, kui mina üksinda nutsin. Nüüd olen ma Marco oma, aga see ei tähenda midagi.”

„Kuidas nii, et ei midagi?”

„Sina olid mu lemmik juba siis, kui olid alles kümne-aastane nolk. Mäletad, kui te poistega meres, kalju all suplesite ning meie, plikad, teid piiludes vahele jäime? Teised olid kõik labased või lapsikud, aga sina...Sa vaatsid mulle otse silma ja andsid suure merekarbi. See on siiani alles.”

„Mina seda hästi ei mäleta. Võib-olla oli see keegi teine?”

„Mine nüüd! Tol ajal polnud meil külas ühtki nii täiskasvanud poissi, kui sina. Muide, mitte üksi mina ei imetlenud sind!”

Skeet naeratas. Haaras üle laua Chloe´il käest.

„Aga nüüd oleme ju suured! Melly hakkab abielluma, minul pole kedagi.Sa ei pea enam ainult imetlema!” Martini silmad lõid hämaruses hõõguma. Lootuse täitumine näis olevat käeulatuses. Eriti veel nüüd, kui Chloe naeratades tema poole küünitas. Korraks vaid puutusid kokku nende huuled.Skeet püüdis suudlust hoida, kuid Chloe tõmbus järsult tagasi.

„Ma armastan sind nüüdki, kuid mitte nii palju, et see segaks mul oma elu elada.”

„Mida see tähendab?” ei saanud Martin enam millestki aru.

„Seda, et oled sõber, aga ma siiski eelistan voodisse Marcot.”

„Kurat!” pahvatas Martin ning põrutas rusikaga lauale. Aga tüdruk naeris süütult ja see viha lahtus kohe. „Pagana plika! Sa oled...„Ta ei leidnud sõnu, et iseloomustada seda jultumust. „Mida sa oma Marcole räägid, kui ta minust teada saab?”

„Eks me näe. Võib-olla räägin tõtt. Sa pole ju mind puutunud, eks ole?”

„Parem ole vait, siis jäävad ehk su kondid terveks.”

„Sa ju lubasid, et saad Marcost jagu.”

„Tahad sa tõesti meid tülli ajada?” imestas Skeet nördinult. Ta mõtles ette kaklusele. Marco Casey´ga polnud ta veel kunagi jõudu katsunud. Casey oli küll kogukas ja pealtnäha paksuke, aga mitte nõrk. Tema võitlusmeetoditest polnud Martinil aimugi. Üldiselt oli Casey ´ga tüli norimine talle vastumeelne.

„Ei, Skeet, mul oleks sinust kahju. Muide, pudel sai äsja tühjaks, kell on varsti kaks öösel ning mul on homme töörohke päev.”

„Hea küll.” Skeet ajas end laisalt jalule. „Aitäh, et sa mind üldse sisse lasid. Eks on minulgi aeg koju minna.”

„Oled sa täna üldse koju jõudnud?” küsis Chloe murelikult.

„Ei, mulle ei meeldi seal.”

„Jah, ma saan sinust aru.”

„See pole õige kodu, tead. Ma pole iialgi varem korteris elanud. Unistasin, et saan kord oma talus peremeheks ja... mis sest rääkida.”

„Säh sulle saatuse irooniat!” sõnas Chloe Riggs kibedalt. „Mul on tõesti kahju.”

Skeet Martin võttis korraks Chloe käe ja silitas seda õrnalt oma kareda peoga. Naeratas veidi mõrult. Keeras siis selja, ronis aknast välja, hüppas alla pehmele rohule. Ükski oksake ei praksatanud tema raskuse all. Võib-olla neid polnudki. Pöördus korraks veel tagasi aknast sisse vaatama. Chloe toetus kätega aknalauale.

„Õnn kaasa!” ütles Chloe naerdes ning lükkas teda peoga vastu rinda, et aknast eemale saada. Martini lootus kerjata veel üks suudlus, läks luhta. Tüdruk sulges vaikselt akna.

„Häh!” turtsatas Martin, oskamata otsustada, mida nimelt peaks nüüd tegema. Kas nutma või naerma? Naer jäi peale ning endamisi itsitades kõndis ta üle muruplatsi oma tsikli juurde.

Istus sadulasse ja lõi mootori käima. Aeglaselt liikus „Harley Davidson” paigast. Nüüd ta teadis, et tahab minna koju ja magada. Ja näha unes Chloe Riggsi, kes ei kannaks seda neetud kollast hommikumantlit.

Külapoeks oli Valgekülas kena väike roheline maja. Lillepeenar ukse ees ja lahke müüja leti taga. Vana Crosby oli seda poodi pidanud kõik kakskümmend viimast aastat. Martin mäletas väga ähmaselt endist majaomanikku. See oli siis lihtsalt üks maja. Crosbyd tegid sellest poe ning külarahvas oli tänulik selle eest, et enam polnud vaja sõita kaugele linna, et osta päts leiba.

Skeet Martin oli siin igapäevane külaline nagu kõik Valgeküla elanikud. Kuid tema tulekut ei tervitatud siin enam. Pärast mõrva ja vanglat ei tahtnud keegi teda siin enam viisakalt kohelda. Crosby´d, nagu pooled teisedki, olid kaljukindlalt veendunud, et ta on kõigele vaatamata süüdi. Ja mõnikord pani see Martini mõtlema, et kui oleks tapetud tema, mitte Mark, kas teda olekski nii väga tagantjärele haletsetud? Võib-olla mitte. Kuid pood oli olemas ja see oli paraku ka ainus võimalus muretseda suitsu või toitu. Mitte alati ei tahtnud ta sõita pärast tööd linna poole, et veidi kulutada raha. Ebaviisakale kohtlemisele vaatamata astus ta ikkagi sellest uksest sisse. Lihtsalt jonni pärast, näitamaks kõigile, et tal on ükskõik, mida temast arvatakse. Ta oskas olla külmavereline, kui olukord nõudis. Tegelikult ei olnud.

„Tere, Fanny!” Skeet Martin põrkus poodi astudes kokku selle omaniku tütrega. Mustad lokid õlgadel, miniseelik ja kõrged kontsad. Külatüdruku jaoks nägi Fanny liigagi moekas välja. Ja eks oli tal ju, mille üle uhkust tunda. Martini arvates oli Fanny nii ilus, et võimatu oli silmi ära pöörata. See võimas ilu võttis tal alati hinge kinni ja ... kahjuks ka kadunud Markil ja nii mõnelgi teisel veel.

„Tere!” Fanny läks temast mööda ega aeglustanud isegi sammu. Skeet polnud teda tagasi tulles veel kohanudki. Ta soovis Fannyle midagi ilusat öelda, kuid tüdruk ei vaadanud tema poolegi.

Ent Skeet ei mõelnud kunagi pikalt, mida teha. Pööras ringi,et järgneda endisele lemmikule.

„Fanny!” hüüdis ta vaikselt ja haaras näitsikul õlast.

„Mida sa tahad?” Fanny sõjakas ilme ei ennustanud head, kuid algus oli juba tehtud ja taganeda polnud enam võimalik. Hetkeks seisid nad vastamisi, vaatasid teine-teisele silma. Fanny pikad ripsmed,selge pilk ja sinised silmad tungisid Martinile valusalt hinge.

„Mis lahti on? Miks sa teed nägu, nagu ei tunnekski mind?” küsis Skeet otse.

„Vabanda, kui sulle miski hinge peale käib. Ma ei tegele mõrtsukatega.”

„Ma pole mõrtsukas!”

„Sa tulid just äsja vanglast!”

” Sest mind mõisteti õigeks!”

„Vaid tänu su vanematele, kes maksid selle eest kodu ja eluga, et memmekas parima advokaadi saaks!”

Skeet võpatas.See märkus tabas otse naelapea pihta.

„Mis see sinu asi on? Mu vanemad jäta rahule!” hakkas ta ärrituma.

„Ega ju pole enam kedagi rahule jätta! Su vanemad olid vähemalt lugupeetud inimesed, kuigi vaesed. Mida sina oma elus saavutanud oled? Sa oled lihtsalt tülgastav, ma ei taha tunda mõrvarit, sest su õigeks mõistmine polnud aus mäng!” Skeet tõmbus rünnaku eest tagasi. Tal ei jätkunud sõnu, et midagi vastu panna. „Ja see, et sa enne juhtunut Markiga minu pärast aina kisklesid, on selge tõestus, et sina teda just tapsidki! Kellel veel oleks olnud selleks põhjust?”

„SINA pole selleks kindlasti mingi põhjus!” urises Skeet läbi hammaste.„Ma ei tapaks ilmaski SINUsuguse nõia pärast oma sõpra! Sa polegi seda väärt!”

Fanny tõstis äkitselt käe ning lajatas Martinile vägeva kõrvakiilu. Skeet kannastas selle välja. Põsk kõrbes kui tules,kuid ta ei öelnud enam sõnagi. Ainult pilk, jäine ja ähvardav, sundis Fannyt kiiresti lahkuma.

See siis ongi kohtumine endise pruudiga! - mõtles Skeet kibedalt. Ja sellise pärast kakles ta veel Markiga? Unustas isegi Melly ja igavese austaja Chloe? Kui naeruväärne! Skeet vaatas tummalt, kuidas Fanny autosse istus ning ema seltsis minema sõitis.

„Said, mis tahtsid?” naeris keegi.

Skeet vaatas kiiresti hääle suunas ning avastas enda kõrvalt Melly Archeri.

„Mida sina siin teed?”

„Vaatan, kuidas sa naiste käest vastu vahtimist saad,” itsitas Melly.

„Oli põnev,eks ole?” muigas Skeet hapult, puudutades lõpuks oma hõõguvat põske.

„Jah, polnud viga. Mida sa talle ütlesid, et ta nii marru läks?”

„Ma parem ei kordaks seda. Siin on liiga palju võõraid kõrvu ja ma olen surmani tüdinud mõrtsuka hüüdnimest.”

Melly naeratas siiralt.

„Oli sul poodi sisse kah asja või tulid ainult tüli norima?”

„Janu tapab.Ja suitsupuudus.Tuled sa kaasa?”

„Ei, juba käisin. Kuidas sul söögiga on? Raatsid ikka leiva peale ka raha raisata või eladki ainult õllest ja suitsust? ”

„Ega ma armastagi õlut. Ära minu pärast muretse, kapid on toitu täis, aga isu ei ole,” tunnistas Skeet ausalt.

„Miks nii? Sa oled päris kõhnaks jäänud,” muretses Melly ikkagi.

„Pole mul häda midagi. Elan täitsa ära,” arvas Martin.Ta astus sammu ukse suunas, kuid pöördus järsku tagasi vaatama. „Kuule, kui sa koju tõttad, võin ma sind ära visata.Tahad sa?”

„Ei,aitäh.Jim lööb mu maha, kui mind sinuga tulemas näeb.Ta on hirmus armukade.”

„Kas lähed siis hoopis Jimmy poole või?” See mõte küll Martinile ei meeldinud. See oli tobe.

„Vastupidi. Jim on meil. Mu vanemad poputavad teda. Nad on temast vaimustuses.”

„Aga sina?” küsis Skeet ruttu.

Melly sattus segadusse, tõstis siis pilgu arglikult Martinile ja...Selle pilguga sai öeldud kõik, mis vaja. Skeet naeratas õnnelikult.

„Eks mine siis. Tee, kuidas tahad. Mina ei kao kuhugi.”

Melly noogutas vaid, taganes mõne sammu ning samas astus Skeet Martin poodi.

Järgnevatel päevadel mõtles Skeet tihti Chloe´st,ent kaine mõistus hoidis instinktid vaos. Melly oli tema jaoks niikuinii keelatud maa. Ta püüdis teda igaveseks unustada.

Dixoneid nägi ta korra päevas nagu graafiku järgi. Poerännakul Lisat või kuskil juhuslikult Ralphi. Nagu ennegi, hoidus ta neist eemale niipalju kui võimalik. Lisa vältis teda samuti.Ei tervitanud iial, vaatas üleolevalt või keeras hoopis selja. Ralph püüdis justkui luua kontakti, kui nad ootamatult kokku trehvasid, ent Skeet ise põgenes tema eest.

Tal oli tõsiselt piinlik oma pugemise pärast. Lootis vaid,et see käik väljendas küllalt kahetsust. Et vaid Dixonid, ei keegi muu, saavad sellest ehk aru.

Kõik oli täpselt nii, nagu enne ning korduvalt sõimas ta selle pakkumise eest Vicky Millanit. Ka siis, kui ligi nädal sai mööda.Oli kolmapäeva õhtu ja Skeet kord taas leti juures Millaniga vastamisi jäi.

„Kust võisin ma teada, et sa ei mõista oma mainet parandada?” turtsus Millan pahaselt. „Ma ju pakkusin ennast kaasa. Teadsin, et see nii lihtsalt ei lähe. Aga ei! Tema läheb aina üksi! Ja kuhu sa selle ilusa pudeli pistsid, mida nii vapralt kaasa krabasid? See oleks ehk neile mõjunud!”

„Ma ei hakka enam iialgi pugema! Olgu sellega lõpp!”

„Hea küll. Mulle tundus nagu, et sa põed sellepärast.”

Tal polnudki enam Vickyga millestki rääkida.

Mõne minuti pärast tulid sisse Jim Faehley ja Melly Archer. Kindel tulevane pruutpaar. Juba olid nad kihlatud, räägiti aina pulmadest, valmistuti rahaliselt ja moraalselt. Kaks rikast talupärijat, lausa naabrid, sätivad leivad-vorstid ühte kappi, kraabivad talumaad ühe nime alla. Ja siis...siis õitseb ja haljendab Faehleyde impeerium - ülbust täis suguvõsa, kes kõik nõrgemad maha tallab.

Skeet vihkas isegi mõtet sellisest Valgeküla tulevikust. Aga mis saab tema üksi teha selle vastu? Faehleyd on alati olnud küla rikkurid. Neid ei võta ükski üleujutus ega põud. Nad on kõige auväärsem perekond kogu ümbruskonnas. Korraldavad üritusi, peavad sulaseid, isegi meelitavad turiste...

Milleni jõudis nende kõrvalt Kuuallika talu? Mahamüümiseni. Küll tahtsid nad selle endale osta, kuid võta näpust! Tuli keegi Potter ja pakkus rohkem ja meeldis Rob Martinile enam kui Faehley´d. Skeet oli nüüd õnnelik, et Jim sellest vähemalt ilma jäi.

Martinile lihtsalt ei mahtunud pähe, kuidas võib Melly, - tema oma Melly säärase lollusega nõus olla, et lihtsalt läheb ja abiellubki Faehleyga, et oma kodu võrra suurendada veel enam Jimmy rikkust ja võimu.

Jälgides silmanurgast Mellyt, märkas ta jälle selle pilku, kui noor daam end lauakese taha istuma sättis. Seekord keeras Skeet end pukil veidi ning vaatas vastu. Kui pole enam õigust puutuda, siis vaadata ju ometigi võib. Niisugune oli tema isiklik seisukoht.

Jim tuli tema kõrvale, tellis kaks praadi ja pudeli veini.

„Tere õhtust, Skeet,” viskas mokaotsast.

„Millal siis pulmi peetakse?” küsis see vastu, varjamata raasugi öelust oma hääles.

Jim tajus seda hästi,viskas pea selga ning mõõtis Martinit uhke pilguga.

„Melly kibeleb tanu alla.Varsti.”

„No-noh...” Skeet oli pettunud.

Kui Jim oma pruudi juurde naases, saatis Skeet teda pilguga. Õigemini mitte teda, sest see mees oli tema silmis täiesti väärtusetu. Pigem püüdis ta tabada Mellyt. Korraks kohtusidki nende pilgud. Martinile näis, et Melly silmis oli palve. Skeet võttis lonksu õlut ja kui uuesti Melly poole vaatas, tegeles see oma prae uurimisega.

Neetud! - tal oleks nagu midagi öelda, mõtles Skeet endamisi. Aga ükskõik kui palju ta ka ei piilunud Melly poole, ei kohanud ta enam selle pilku. Küllap näis.

„Hei, Skeet, tere kah!” Raske käsi langes õlale nii ootamatult, et Martin võpatades õlut kurku tõmbas. Hädavaevu suutis läkastamist tagasi hoida. Vaatas kiiresti üles.

Marco Casey oli see, kes tema kõrvalpukile istuma vajus. Turske ja suurt kasvu, rasvumisele määratud tüüp. Asjaolu,et Marco on Chloe Riggsi uus väljavalitu, ei mõjutanud kuidagi Martini enesetunnet. Ta vaid imestas, miks Casey tuleb äkki nii sõbraliku moega. Tavaliselt näis ta olevat pigem Faehley´de sõber. Skeet ei tundnud kõhedust, kuigi mõtles silmapilgu jooksul külaskäigule Chloe juurde. Kas Casey teab sellest? Nende vahel ei juhtunud midagi, seega oli Martini südametunnistus puhtam kui tavliselt.

„Tere, Casey,” ühmas Skeet vastu ning naeratas samas lahkelt. „Pole sind nagu ammu siin näinud.”

„Samad sõnad, Martin,” Casey tellis terve pudeli viskit - kahele. „Ma teen sulle välja,sõber,” teatas Marco irvitades.

Millan võttis riiulilt pudeli, avas selle ning valas pitsidesse, asetas pudeli kõrvale. Marco pole iial olnud eriline sõber. Millest nüüd äkki...?

„Aitäh,... sõber!” pomises Skeet hämmeldunult viimase sõna endale habemesse. Võttis siis pitsi ning jõi selle põhjani. Kirtsutas korraks nina, kui kibe-kõrvetav vedelik ta sisemusse voolas.

„Sa oled üks tore mees, Martin,” jätkas Casey heatujuliselt. „Käisid,näe, kohtust ja vanglastki läbi, said kuulsaks ja puha.Su pilt oli talvel kõigis lehtedes - vaata ja imetle kodukandimeest! Mulle meeldis see pilt, mis võmmid sinust tegid. Nüüd oled tagasi veel kenamana kui varem, naised kaotavad pea, kui sind näevad. Räägi mulle, Skeet, mida sa oma kongis küll õppisid, et neile nii peale lähed?”

Skeet Martin neelatas kramplikult. Sõber?! Häh! Uus portsjon mõnitusi, ei midagi enamat.

„Ma ei tea, millest sa räägid,” urises ta kurjalt ja aina kõõritas samas altkulmu Casey´t.

„Oh, niisama tühjast-tähjast. Millest siis sina rääkida tahaksid? Äkki räägime parem sellet, kuidas sa minu eidega keppisid?” Casey valas uue pitsi nii endale kui sõbrale, ei koonerdanud. „Kuidas ta sulle meeldis kah? Ta on mul äge, eks ole? Kahju lausa, et sa ikka veel endale mõnda tibi pole leidnud. Oota, las ma meenutan, millal see nüüd oligi? Reede õhtul, eks ole? Sa olid juua täis ja kõndisid Riggside juurde. Ega ma tea, kas saidki temaga hakkama? Ta polnud küll sinust eriti vaimustuses, nii et... mu eit on keevaline. Ega talle igaüks kõlbagi.”

Skeet niisutas huuli. Hääl oli reetlikult kähe, kuid ta suutis veel säilitada rahu. Huvitav, millise piirini?

„Kas ta ise seda sulle rääkiski või?” küsis ta rahulikult. Aga selle tundetu kesta all vasardas juba süda rinnus. Ei, ta ei kartnud, et võiks Casey käest tuupi saada. Ta oli oma rusikate peale kindel. Kui, siis vaid omaenese tegude tagajärgi. Seda ta kartis tõesti, et iga tema tegu kaevatakse võmmidele ette ning siis läheb ta kogu täiega trellide taha.

„Kuidas võtta? See libu keerutas, mis jaksas, aga tema vanemad lobisesid välja. Milleks on mehele rusikad, kui mitte selleks, et litsile aru pähe panna?”

Skeet ajas end jäigalt sirgu.

„Kas sa lõid teda või?” küsis väga tasa, puurides nüüd Casey´t pilguga, mis rääkis iseenda eest.

„Vaevalt nüüd seda, aga paar sinikat tuletavad talle meelde, kellele ta kuulub!”

Ühe hetkega oli Skeet Martin kahe käega Marcol rinnust kinni.

„Sa siis lõid teda või? Va kärnane lojus! Oli, mis meie vahel oli, aga SINUL pole õigust Chloe´it lüüa!”

Eemal nurgalauast karjatas Melly Archer, et jätku nad järele, kuid Martin vaevu pani seda tähele.

„No kuule, tõmba tagasi, mees! ” soovitas Casey ning Martinile näis, et Marco lausa säras rõõmust. „Chloe on ikkagi minu eit! Sest pole ju midagi, et ta sind, kui vangi, ära põlgas. Ära ärritu, see pole sinu asi, mis ma temaga teen!” Ja samas ikka irvitas talle näkku. Pikkust oli neil enam-vähem ühepalju. Ühe kaal teise lihaste vastu.

„Kui sa teada tahad, siis saatis Chloe mind otsesõnu persse!” jätkas Skeet kähinal, vaadates väga lähedalt Casey´ile otse silma. „Ta on pagana kena küll, aga kahju, et sulle, jobule, truu! Aga ära muretse, SÕBER; nüüdsest hoian ma tal silma peal, et sa isegi piiksuda tema peale ei julgeks!” Skeet jõudis vaevu lause lõpetada, kui keegi haaras temast selja tagant kinni.

„Korista oma käed eemale, kongielanik! ” röögatas hääl otse kõrva sisse. Samas rebiti teda jõuga Casey´st eemale ning ta tajus, et seda ei teinud üksainus mees. Enne, kui hilja, enne, kui teda liiga kaugele tiritakse ja ta tasakaalu võib kaotada, kasutas ta veel oma juhust. Lõi kogu jõuga küljelt Marcole jalaga kõhtu. Hetkeks nägi , kuidas see karjatades kägarasse vajus. Aga samas sai ise kahelt poolt ja mitu hoopi korraga. Valu tundmata kiskus end lõpuks meeste haardest lahti ning kas inertsi või löögi tõttu, kes seda teab, lendas näoli letile. Ümber pöördudes tabas käsi klaase leti peal ning hele klirin tähistas nende purunemist.

See, et ta tõustes nägi enda ees üles tõstetud rusikaga Jim Faehley´t, ajas teda äkki rohkem raevu, kui ta eales oleks osanud aimata.

„Sa igavene värdjas!” röögatas Skeet Martin ja kasutades ühtviisi hästi rusikaid, jalgu, põlvi ja kogu oma keha, ründas armutult vastast juba enne, kui too tõstetud rusikas teda ennast tabada jõudis. Sellest jäi väheks, et Jim tagurpidi üle laua kukkus. Skeet hüppas järele ja enam hoolimata kellestki teisest, peksis Faehley´t nii, kuidas jaksas.

„Lõpeta ometi, Martin! Aitab! Kas sa kuuled?” See oli ilmselt Vick Millan, kes teda jõuga ohvrist eemale kiskus. Näis, et Faehley oli oma osa kätte saanud. Köhis, kõõksus ja vingerdas põrandal. Nägu oli hullusti verine. Ei, Vicky´t Skeet ei löönud ega löö kah kunagi. Lasi end püsti ja leti juurde talutada, kuid raevukat pilku oma vastaselt ei pööranud. „Mis sul ometi arus on, poiss? Sa lähed ju vangi tagasi! Ja seekord põhjusega, idioot!” Vicky surus teda vägisi leti taha ning pani oma tooli peale istuma, lootes ehk, et üle leti Skeet enam ei põgene. Hoidis teda vägisi õlgadest kinni. Pöördus teiste poole: „Kaduge siit kõik! Pidu on tänaseks läbi! Ja teie, tohmanid - ei mingit kitumist või ma ütlen, et teie alustasite! Skeet on mu sõber, te veel maksate selle eest! Nüüd aga kasige kõik välja! Tehke ruum tühjaks, kähku, kurat teid võtaks!”

Nad kiirustasid välja, kõik hanereas. Melly Archer jäi meelega viimaseks, astus hästi lähedalt mööda. Lühike punane seelik ning valge pluus, kohevad, punakad juuksed, värvitud suu... Ta oli ilus ning Skeet pööras pilgu temale, rebides selle vaevaga lahti Faehleyst, keda mehed uksest välja talutasid.

„Milleks küll SEDA vaja oli?” küsis Melly tasa, vangutas laitvalt pead ja läks siis teistega kaasa.

„Rahune maha!” käskis Vick Millan teravalt.

Skeet märkas alles nüüd, et väriseb üle terve keha. Vastupandamatu soov oli minna Jimmyle järele ja anda talle veel. Kõige eest.

„Mis sul ometi selle Jimmy vastu on?” vihastas lõpuks Millan täiega. „Vaata ennast, mis nad sinuga tegid! Aga need jobud ei jäta seda niisama. Nad veel lähevad su peale kaebama! Iga su aps on ju arvel! Sa ometi mõtle, mida sa teed! Nad kasutavad selle ära!”

„Neetud!” See käis kõige kohta, mis juhtus. Eriti aga kahtlase nire kohta, mis kippus vägisi üle silma voolama. Alles nüüd hakkas ta tundma valu. Seda oli igal pool. Pea hõõgus nagu lahtine haav. Silma oli raske lahti hoida, see vasem kleepus vägisi kinni. Terve keha oleks kui hakklihamasinast läbi käinud.

„Ma...ma lähen nüüd koju,” sõnas ta äkki ja tahtis tõusta. Vick lükkas teda toolile tagasi.

„Enne jood pitsi kangemat, et maha rahuneda!” nõudis Millan.

„O.K., ma olen rahulik.”

„Sittagi!” nähvas Vick lootusetult. „Ja sa lähed KOJU, on selge? Mitte Chloe ega Melly juurde ega ka mitte Jim Faehleyt tapma, vaid KOJU, said aru?” Skeet võpatas Faehley nime kuuldes. „Ma ei saa aru, miks see Jim sind nii marru ajab? Tavaliselt sa ju pole nii hull, kuigi sa oled hull küll. Unusta ta ära. Las ta abiellub oma Mellyga ja asi tahe. Mis see sinusse puutub?”

„Ei puutugi!” nähvas Skeet tigedalt, ikka veel raskelt hingeldades ning võttis vastu klaasi viskit, mida Vick talle ulatas. Sõrmenukid olid verised, käsi värises.

„Teil on mingi varasem jama, eks ole?” taipas Vick oma tarkusest.

„Jah, ta on lihtsalt üks räpane siga!”

„Hea küll. Suudad sa ise sõita või viin sind autoga koju? Maga ennast välja. Kõik on jälle korras.”

„Sa oled vist tõesti sõber, Vick,” pomises Skeet.„Aitäh sulle kõige eest.”

„Hea küll,” sõnas Vicky veel kord. „Juba pideva tänamise eest peaks sulle aumärgi rinda panema. Mõni ei märka seda kord aastaski öelda.”

Martin naeratas üle jõu ning ajas end leti najale toetudes püsti. Oli üllatunud, kui baar tema silme ees rängalt kõikuma lõi.

„Rahulikult, poiss,” ütles baarman tasa ja toetas teda kaenla alt.„Su pea on hullusti verine. Peaks ehk arsti kutsuma?”

„Seda jama veel tarvis! Ma saan hakkama.” Ta komberdas laudade vahelt trepini ja siis üles, väljapääsu poole. Üks laud ja selle lähedal seisnud toolid olid kõik ühes hunnikus.

Nüüd oli valu teravam ja konkreetsem, see tuikas ja põles kusagil vasaku oimu kohal. Aga ta sai värske õhu kätte ning leidis hämaras oma „Harley„. Keegi oli selle vihahoos kummuli lükanud. Ta tõstis selle vandudes ratastele ja istus sadulasse. Tagasi vaadates nägi ukse juures seisvat Millanit.

„Kuule, Skeet, on sul kedagi, kes su haava seob?”

„On küll, ole mureta,” lubas Skeet hooletult.

Ma ehk helistan sulle mõne aja pärast?”

„Ei, pole tarvis. Kõik on korras.”

„Noh, ise tead,” arvas Millan murelikult.

„O.K.,” Skeet lõi mootori käima. Tal polnud kedagi appi kutsuda ja see, et ta oli sunnitud Vickyle valetama, tegi meele kurvaks. Kiivrit ta pähe ei pannud, sõitis ettevaatlikult läbi küla kodu poole. Silme ees virvendas veidi. Hea, et teel juhtus ta olema üksi. Kartis, et ei suuda vastutuleva autoga küllalt distantsi hoida.

Veri voolas nüüd üle terve põse ja silm kleepus vägisi kinni. Tuul puhus näkku. See oli külm ja hea. Nii külm ja värskendav, et vaatamata värinatele ta peaaegu unustas oma lüüasaamise.

Täiesti vaevatuna jõudis ta koju, lükkas tsikli garaazhi ning lukustas hoolikalt ukse. Maailm tiirles ta ümber.

„Kuradi kurat!” urises Martin läbi hammaste.„Ole sa neetud, va SÕBER!” Lohistas end raskelt trepist üles teisele korrusele. Lõpuks, kui koduukseni jäi vaid kaks sammu, vajus ta trepimadelmele istuma.

Vaprus jättis teda siinkohal maha. Kas poleks olnud siiski targem Millanit kuulda võtta, lasta tal endal näiteks pea kinni siduda või teha tont teab, mida veel. Peahaav võib olla ju pagana ohtlik. Hädavaevu mäletas ta lööki vastu pead. Aga mis ja millal, ei tea. Ta leidis taskust võtme ja vaatas ukse poole. Kaks sammu. Mitte käpuli, vaid püsti. See näis olevat lausa võimatu. Siis otsustas kutsuda abi, võttis põuest mobiili. Silm ei seletanud numbreid ega nimesid. Valis esimese ettejuhtuva ning vajutas O.K.. Kuulas hetke vältel kutsungeid.Vastu võttis naine, kelle hääl tundus liigagi tuttav. Tal polnud võimalustki eksida.

„Tule, palun, appi,” pomises ta vaevu.„Mul on halb. Ma ei jõua koju...”

„Skeet?” kostis Melly vapustatud hääl „Oled see sina või?” Melly sattus lausa paanikasse. „Ütle mulle, kus sa oled?”

„Ukse taga,” Skeet naeratas hädiselt, tundes Mellyt nii lähedal olevana. „Kodus.”

„Ole rahulik, mul võtab hetk aega. Ma tulen kohe.” Kõne katkes.

Skeet Martin langetas telefoni ja vaatas abitult kinniseid uksi. Kollane lamp põles nurgas. Kasimata kiviseinad ümberringi. Seda oli nii raske koduks nimetada. Siinpoolses trepikojas on ta ainus elav hing. Kaks peret elavad teises. Siin võib end lolliks röökida ja mitte keegi ei kuule. Ta pidi oigama, kui iiveldus peaaegu oksele ajas. Saaks ometigi voodisse... Skeet üritas tõusta, sai jalad alla, komberdas ukseni, torkas võtme lukuauku ning keeras ukse lahti. aga siis läks silme ees mustaks ning pehmendamaks kukkumist, pidi ta sinnasamasse uuesti maha istuma.

Näis, nagu oleks tohutu aeg möödunud ja samas sulges ta silmad vaid korraks.Ootamatult oli Melly Archer kükitamas tema ees.

„Tule tuppa, Skeet, las ma aitan sind,” pakkus Melly lahkelt oma õlga. Lükkas käe noormehe kaenla alla. Skeet nägi välja päris kohutav. Veri oli värvinud vasaku poole näost punaseks, osaliselt juba kuivanud, osaliselt värske. Melly hinges segunenud tunded ulatusid haletsusest vastikuseni. Aga Skeet vaatas talle armunud pilguga otsa ega üritanudki tõusta.

„Ei jõua,” naeratas viimane hädiselt. Talle meeldis väga niiviisi Mellyst kinni hoida, vaatamata kehvale olukorrale.

„Tule ometi!” käskis Melly teravalt. „Ära mängi lolli!”

Ta tõusis vastumeelselt ja seekord kõndis vapralt Melly õlale toetudes ühe hooga magamistuppa välja. Vajus lõdvalt oma voodile. Istus seal ja määris käed verega kokku. Ropendas.

Melly sättis kiiruga padjale suure rätiku, mis enne toolikorjul oli rippunud. Niipea, kui Melly sellega hakkama sai, vajus Skeet oiates külili.

„Oli sul nüüd tarvis sellele Marcole kallale karata või? Napakas tüüp oled, Skeet! Mis sul seal kõrtsis ometi hakkas?”

„Ta lõi Chloe´t - minu pärast. Ma ei kannata, kui mõni lojus...”

„Chloe´t pole ilmaski keegi löönud! See oli ju lõks, tola! Nad tahtsid sulle lihtsalt ära teha! Sa jääd ka kõike uskuma, naiivne tohman, nagu sa oled!”

„Kas...Kas Chloe on siis terve?”

„Täieti. Vastupidiselt sulle ja Jimmyle! Ma ütlesin kohe, et see nali läheb neile kalliks maksma. Jim on praegu kodus siruli nagu sinagi!”

„Tore!” irvitas Skeet.

„Las ma pesen su haava puhtaks. See tuleb kinni siduda. Näita oma pea ette...oh, jestas!” Tüdruk lükkas õrnalt verega määrdunud juuksed laiali, et näha üsna väikest, lõigatud haava ja selle ümber tohutut muhku. „Oh, pagan, sul läks veel päris hästi, kuigi see värk on väga inetu. Kuidas põrutusega on?”

„Misasi on põrutus?” küsis Martin vastu.

„Idioot!” kirus Melly ja naeratas siis lootusetult. „Peavalu, iiveldus, minestamine...Kas sa mitte ei minestanud seal ukse taga?”

„Ei.”

„Miks sa seal siis istusid, aga mitte oma toas?” Melly vaatles teda tähelepanelikult, kulm kortsus.

„Ootasin sind.”

Melly turtsatas põlastavalt.

„Lõpeta oma lollused!” Kus on su sidemed ja ravimikarp? Kus? Vasta enne, kui verest tühjaks jooksed!”

„Seal...” Skeet osutas kapisahtli poole ning oigas jälle.

Melly leidis ravimid hooletult sahtlis laiali olevatena. Võttis sidemerulli, kompressilapid,valuvaigistid. Tõi köögist kausiga vett ja asus hoolikalt pesema haava Martini peas.

„Miks sa tulid?” küsis Skeet vaevukuuldavalt, istus nüüd kõrgeks sätitud padja najal ning imetles silnmanurgast murepitserit Melly näos.„Sa ju abiellud Faehley´ga. Miks sa siia tulid?”

„Sest sa kutsusid. Ma küsin nüüd parem sinult: Miks sa just mind kutsusid?”

„Ära abiellu. Palun, Melly, ära tee seda!”

„Kuidas see sinusse puutub? Tahad kõik plikad endale jätta?”

„Lihtsalt..., ära usalda Jimmyt. Ta on petis ja väärakas. Jäta see jama ära.”

„Mille poolest sina ise parem oled? Täna olid ju sina see, kes teistele kolki andis ja ega ise kah ilma ei jäänud. Jim läks Marcot kaitsma.”

„Sa ütlesid,et see oli lõks,” mainis Skeet.

Melly kõhkles.

„Ma kuulsin enne midagi nende jutust. Võib-olla ma eksin. Igatahes polnud sul tarvis Marcole kallale karata.”

„Ta sai, mida tahtis,” teadis Martin öelda.

„Seda küll. Ja sina said kah oma tasu. Nii,et ole vait, võta tablett sisse ja maga hommikuni.” Melly Archer lõpetas pea sidumise ja astus eemale. Surus talle pihku tableti ning veeklaasi ja oli valmis minema. „Ole edaspidi ettevaatlik, sa ei meeldi enam kohalikele.”

„Ma tean seda paremini kui sina, Melly.”

„Head und, vägilane!” naeratas Melly veidi kaastundlikult, sättides tekki Martinile peale ning lahkudes lisas veel: „Kui läheb halvemaks, kutsu kindlasti kiirabi. Ma tulen sind hommikul vaatama.”