Читать книгу Kõlu kuld 2 - Erkki Kõlu - Страница 28

Küla. Õhtu. Tillukeses taluhütis istuvad eit ja taat.

„Kuule, eit, tuletaks õige noorust meelde?” paneb taat ette.

„Aga kuidas?”

„Nagu lehm ja pull! Lehm on ühes nurgas, pull teises. Lehm teeb: „Muu!”, pull tormab kohale ja kargab talle peale. Ja nii edasi.”

„Hea küll.”

Mõlemad võtavad positsioonid sisse.

„Kas tule kah ära kustutame?” küsib eit.

„Hea küll, kustuta.”

Pimeduses teeb eit:

„Muu!”

Sammud, vilisev hingamine ja siis äkki: kolin, prantsatus, karjatus. Ja vaikus.

„Muu!” teeb eit. „Muu!”

Siis kostab kuskilt taadi nõrk hääl:

„Mis kuradi „Muu!”, Keldriluugi oleks pidanud kinni panema!”