Читать книгу Kirju - Evelin Ilves - Страница 8

KUI ME TOOMASEGA VIIS AASTAT TAGASI jõulude ajal rahva-rõivais Halliste kirikusse läksime, oli seljal palju uudishimulikke pilke tunda. Möödunud aastal aga ütles üks külla tulnud ärimees: võib-olla on naljakas, kui üks Mulgi kuues mees poes sabas seisab. Kui neid aga juba viis tükki on, pole see enam nali. Sest pilt on nõnda jõuline. Miks ei võiks pühapäevadel Mulgimaale sattunud külalised näha siin tõelist elusat Mulgi rahvarõivast?

Mulgi kuub on kõige tuntum ja mulgilikum asi. Et seda meeste kõrval ka naised kandsid, on vähem teada. Siinsed must-punased ja puna-valged värvid aga kuuluvad rõivamoe ajatusse elegantsi. Nii võiks Mulgi rõivastiili aineil kujundada ülikondi ja kleite, millega ka kontoriõhustikus ning ballil ilma teeks. Mulkide pikki musti ja punaseid kokkuõmblemata vaipseelikuid saaks lausa praeguse trendina esitleda. Austerlased ja lõunasakslased on aastaid nii oma rahvariideid stiliseerinud ja igapäevaselt kantavaks teinud. See ei takista neil tähtpäevadel ja pühapäevil päris ehtsas rahvarõivas õllelauas meeliskleda. Uhkusest peaaegu upakil. Kohamärk missugune!

KODU VISIITKAART ON UKS. Uurides seinavaiba jaoks vanu Mulgi mustreid ja triipe, sündis idee seelikutriipudes taluustest. Ja mõeldud, tehtud! Triipude teipimine ja võõpamine on tänapäevaste vahenditega puhas ning peenike töö. Nii said Ärma talu neliteist ust vanimasse Halliste triibustikku kahe nädalaga. Kõige ehedamalt reageeris koju tulnud kaasa: „Kui ma sisse sõitsin, mõtlesin, et ustele on vaibad riputatud. Palju vaipu. Kust nad küll tulid?“ Tuttav sisekujundaja võttis muljed kokku nõnda: nüüd pole see enam arhailine talu, vaid midagi täiesti uut. Kui soovite, siis näiteks kiiksuga põhjamaa. Kuidas see paistaks, kui Mulgi talude uksed igaüks oma kihelkonna triipe kannaksid? Võõrale meeldejääv mälestus, omadele kui peremärk, mis juba beebieas meelde sööbib.

MAITSED, MIS JÄÄVAD MÄLLU. Leib ja leivategu on eestlastele kui püha üritus. Minu aastatepikkune unistus sai lõpuks teoks, kui nädalaid mässamist päädis päris ehtsa juuretisega koduse leiva ahjulükkamisega. Et juuretis on elus asi, tuleb teda kunstniku hellusega käsitella. Edasine sõltub juba hoidja hoolest. Ärma talus on jälle pool aastat igal laupäeval leiba tehtud. Ja keegi ei kahtle, kui ütlen, et soe leib ei jäta külmaks ka kõige eeterlikumat isikut. Teadsin küll, et meil, eestlastel, musta leiva geen olemas on. Kuid hea uudis on, et see ka soomlastel ja rootslastel, taanlastel ja sakslastel on! Nii ongi tee külalise südamesse sillutet. Lihtne ja läbinisti eestilik. Aga parima Mulgi maitse leidmiseks kuluks üks retseptivõistlus ära. On ju igal perenaisel omad saladused, mida suurema asja nimel vahel ka jagada võib. Mina oleksin küll osaline. Ja et i-le täpp peale saaks, kuluks leiva peale ehtne taluvõi ära. Mitte see, mis järgmise aasta 1. mail Rasvavõide nime kandma hakkab. Ikka päris asi. Jätku Mulgi Maitsele!