Читать книгу Arvo Kukumägi. Alasti elu - Evelin Kivimaa - Страница 4

Ega mina enam mingi setu ole, ma olen ilmahulgus. Kui ma oleks õige setu, siis ma elaksin Setumaal. Ometi, kui ma juba Tartust autoga läbi sõidan, siis hakkan setu keeles mõtlema, mis siis, et olen sealt juba üle 30 aasta eemal.

Mõtlesin ikka, et tahan maailma näha. Noorena ronisin talveõhtuti redelit mööda maja katusele, et vahtida Pihkva ja Petseri linna tulede kuma. Tahtsin ruttu-ruttu minema saada, laia ilma rändama.

Praegune setundus on pseudovärk. Pannakse sõlgedega memmekesed lennukisse ja veetakse Ameerikasse leelotama. See on muudetud nagu mingiks kaubaks. Mina mäletan aega, kui see oli autentne. Setu pulmad ja matused, sõnnikuveo- ja kartulivõtutalgud. Keegi ei nikerdanud üksinda hanguga oma kartulivao vahel. Tehti korraga ära, kartul keldrisse ja kuhja ka veel, ja oli ühel perel lõpetatud. Järgmisel päeval mindi teise peresse. Terve küla oli koos, igal õhtul kaeti pikk laud, kus olid head ja paremad söögid ja teinekord koduõlut.

Minu koduküla Litvina on Värskast 17 kilomeetri kaugusel. Tee sinna läheb läbi Venemaa – seal ei või kinni pidada, muidu oled Pihkvas soolaputkas.

Minu lapsepõlves oli külas 15 suitsu. Nüüdsel ajal on päris kohalikke kolm suitsu: üks memm ja kaks meest, kelle naised on ära põgenenud. Varem töötasid nad sovhoosis, nüüd neil tööd ei ole. Nad elavad töötu abirahast ja korilusest, käivad mööda külasid tööd otsimas ja joovad salaviina. Elavad ka oma elukest, on südamlikud ja sõbralikud ja pole neil häda midagi. Igaühele on antud oma pahmas tallata.

Pärast ema surma on mu lapsepõlvekodu tühjana seisnud. 13 aastat. Selle aja jooksul on seal 15 korda sees käidud. Varastatud on vana mööblit, hobuse hõbepäitsed, kõike. Isegi plekist lusikad veeti minema.

Kui jumal annab, siis ma lähen kunagi Setumaale tagasi. Kitsekesed söövad rohtu, mina joon vabarnavarreteed ja püüan kala.

Anastassia akordioni mängimas.

Inimeseraasuke: Kuku on suurisilmi maailma uudistanud vähem kui aasta.