Читать книгу Vennad Karamazovid. I osa - Fjodor Dostojevski - Страница 13

Võib-olla mõni lugeja arvab, et minu noormees oli juba loomult haiglane, ekstaatiline ja kesiselt arenenud jõuetu unistaja, kängu jäänud ja kidur mehike. Vastupidi, Aljoša oli tol ajal tegelikult sihvakas punaste põskede ja selge pilguga ning tervisest pakatav üheksateistkümneaastane nooruk. Tol ajal oli ta õigupoolest omaette vägagi nägus, rühikas keskmist kasvu tumeblond noormees, korrapärase näoovaaliga, mis oli ehk pisut pikavõitu ning millest vaatasid vastu säravad laia vahega tumehallid silmad, loomult üsna mõtlik ja üsna rahulik. Võidakse öelda, et punased põsed ei keela kedagi olemast fanaatik või müstik: kuid minule näib siiski, et Aljoša oli rohkem kui nii mõnigi hoopis realist. Jah, muidugi, kloostris uskus ta küll täielikult ka imedesse, aga minu arust ei aja imed realisti kunagi segadusse. Need ei ole imed, mis realisti usu poole tõmbavad. Tõeline realist, kui ta ei ole usklik, leiab endas igal ajal jõudu ja julgust mitte hakata uskuma imesse, ja kui ime kerkib tema ette kui vaieldamatu fakt, siis hakkab ta pigemini küll oma meeltes kahtlema kui seda fakti tunnistama. Ja kui ta seda tunnistabki, siis tunnistab ta seda kui loomulikku fakti, mida tema pole lihtsalt seniajani teadnud. Realistil ei sünni usk imest, vaid ime usust. Kui realist kord juba usub, siis peab ta just oma realismi tõttu tingimata tunnistama ka imet. Apostel Toomas ütles, et ta ei usu, kui pole näinud, ja kui ta nägi, siis ütles ta: „Minu Issand ja minu Jumal!” Kas ime pani ta uskuma? Kõige tõenäolisem vastus on – ei, uskuma hakkas ta vaid seetõttu, et tahtis uskuda, ja võib-olla uskuski ta oma olemuse sügavaimas salasopis päriselt juba siis, kui kinnitas: „Ma ei usu, kuni pole oma silmaga näinud!”

Võidakse öelda, et Aljoša oli nürimeelne ja arenematu, et ta ei olnud koolikursust lõpetanud jne. See, et ta polnud kooli lõpetanud, oli tõsi, kuid öelda, et ta oli nürimeelne või rumal, oleks igatahes väga ülekohtune. Ma kordan lihtsalt, mida olen juba eespoolgi avaldanud: ta astus niisugusele teele vaid seetõttu, et see tee oli tollal ainus, mis teda köitis ning mis tema meelest kujutas endast ühtäkki ideaalset lahendust tema pimedusest valgusesse püüdlevale hingele. Lisagem veel, et ta oli juba osalt meie uuema aja nooruk, see tähendab loomult aus inimene, kes nõudis tõde, otsis seda ja uskus sellesse, ja kui ta sellesse juba uskus, nõudis ta ka selle viivitamatut, kogu hingejõuga teenimist, nõudis kiiret kangelastegu ühes kindla tahtmisega ohverdada selleks kangelasteoks kas või kõik, koguni elu. Ehkki jah, õnnetuseks ei saa need noorukid aru, et väga paljudel säärastel puhkudel on elu ohverdamine vahest kõige kergem kõigist ohvritest ja et näiteks viie või kuue aasta ohverdamine oma noorest pulbitsevast elust rängale, vaevarikkale õppimisele, teadusele, kas või ainult selleks, et kümnekordistada oma jõud ja teenida siis sedasama tõde ning saata korda seesama kangelastegu, mida ta ihaleb ja tahab teoks teha – säärane ohver käib paljudele neist kõikjal meie ümber peaaegu täielikult üle jõu. Aljoša valis vaid kõikidele vastupidise tee, kuid ikkagi sellestsamast ihast kiire kangelasteo järele. Niipea kui ta oli sügavama mõtlemise peale jõudnud rabava veendumuseni, et surematus ja Jumal on olemas, ütles ta endale mõistagi otsekohe: „Ma tahan elada surematuse nimel, kuid poolik kompromiss on mulle vastuvõetamatu.” Täpselt samuti, nagu ta oleks – leides, et surematust ja Jumalat ei ole – hakanud viivitamatult ateistiks ja sotsialistiks (kuna sotsialism ei ole ainult töörahva ehk niinimetatud neljanda seisuse küsimus, vaid eeskätt ateismi küsimus, ateismi tänapäevase kehastuse küsimus, tolle Paabeli torni küsimus, mida ehitati nimelt ilma Jumalata, mitte selleks, et jõuda maa peal elades taevasse, vaid selleks, et tuua taevas maa peale). Aljošale tundus koguni võõrastav ja võimatu endist viisi edasi elada. On ju öeldud: „Anna ära kõik ja käi minu järel, kui tahad täiuslik olla.” Nõnda siis ütles Aljoša endale: „Ma ei saa anda „kõige” asemel kaks rubla ja minna käsule „käi minu järel” kuuletumise asemel kõigest hommikupalvusele.” Võib-olla oli tema lapsepõlvemälestustes säilinud mingi mulje meie linna lähedalt kloostrist, kuhu ema oli teda võib-olla hommikupalvusele kaasa võtnud. Võib-olla olid mõju avaldanud ka loojuva päikese längus kiired, mis langesid ikoonile hetkel, kui tema kiljasuust ema teda selle poole küünitas. Järelemõtlikuna oligi ta tookord võib-olla tulnud siia vaid vaatama, kas siin on ikka „kõik” – või on siingi ainult „kaks rubla”, ja näinud kloostris seda vagameest …

See vagamees, nagu ma olen juba eespool öelnud, oli vagamees Zossima; kuid siinkohal peaks lisama ka veel mõne täiendava sõna, mida see vagameeste seisus meie kloostrites üldse tähendab, ja kahju on, et ma ei tunne end sellel teel piisavalt pädevana ning kindlana. Proovin siiski väheste sõnadega ja üldjoontes asja seletada. Ja kõigepealt seda, mida kinnitavad asjaomased ning pädevad isikud: nimelt, et nood vagamehed ja seesugune vagameeste seisus on meil, meie vene kloostrites, tekkinud alles üsna hiljuti, sellest pole veel sadat aastatki, samal ajal kui kogu õigeusklikus Idas ja eriti Siinail ning Athosel on nad olemas olnud juba kaugelt rohkem kui tuhat aastat. Kinnitatakse, et noid vagamehi olevat leidunud ka meil, Venemaal, juba väga iidsetel aegadel, või vähemalt arvatakse, et pidi kindlasti leiduma, kuid Venemaad tabanud hädade, tatari ikke ja segaduste tõttu ning pärast Konstantinoopoli langemist ka varasemate meid Idaga ühendanud sidemete katkemist oli see institutsioon meil unustusse vajunud ja vagamehed kadunud. Ent möödunud sajandi lõpul oli meil siiski alanud vagameeste seisuse taassünd, mis oli toimunud suure „usuvägilase” (nagu teda nimetatakse) Paissi Velitškovski ning tema õpilaste eestvedamisel, kuid tänapäeval, ligemale sada aastat hiljem, on neid küll väga väheste kloostrite juures leida ja neile on kohati osaks langenud peaaegu et tagakiusamine – kui Venemaal ennekuulmatule uuendusele. Eriti heal järjel olid nad meil Venemaal olnud ühes kuulsas, Kozelskaja Optina eraklas. Millal ja kes oli ka meie linnalähedases kloostris selle institutsiooni sisse seadnud, ei oska ma öelda, kuid seal arvati vagameeste olemasolu juba kolmandat järge ja vagamees Zossima oli neist viimane, kuid temagi nõrkuse ja tõbede kätte peaaegu suremas, kusjuures oli alles teadmata, keda tema asemele panna. See küsimus oli meie kloostrile oluline, sest meie klooster polnud varemalt millegagi laiemalt tuntud olnud: siin ei leidunud ei pühakusäilmeid, ei imettegevaid ikoone ega kuulsaid pärimusigi mitte, mis oleksid kuidagi seotud meie ajalooga, ei olnud tal ette näidata ajalukku läinud vägitöid ega teeneid isamaa ees. Meie klooster oli jõudnud õitsvale järjele ning saanud üle kogu Venemaa kuulsaks just oma vagameestega, kelle juurde, keda nägema ja kuulama voolas kokku palverändureid kõikjalt Venemaalt, tuhandete verstade tagant. Niisiis, kes säärane vagamees õieti on? Vagamees on see, kes võtab teie hinge, teie tahte oma hinge ja oma tahtesse. Kui te valite endale vagamehe, ütlete ise lahti omaenese tahtest ning annate selle täielikult tema käsu alla ühes täieliku lahtiütlemisega iseendast. Selle läbikatsumise, selle hirmsa elukooli võtab pühendunu vastu vabatahtlikult, lootuses jõuda pärast pikka läbikatsumist võiduni iseenese üle, saavutada säärane enesevalitsemine, millega ta võiks eluaegse teenimise järel lõpuks saavutada juba ülima vabaduse, see tähendab vabaduse iseendast, et hoiduda nende saatusest, kes on kogu elu ära elanud, kuid ei ole ennast iseendas leidnudki. See asjakorraldus, see vagameeste institutsioon – see ei ole teoreetiline väljamõeldis, vaid on kujunenud Idas praktikast, mis meie ajaks on kestnud juba tuhat aastat. Enesesalgaja kohustused oma vagamehe ees on midagi muud kui tavaline ”kuuletumine”, mis on alati olemas olnud ka meie vene kloostrites. Neis kohustustes tunnistatakse kõigi pühendunute igavest pihti oma vagamehe ees ning lahutamatut sidet siduja ja seotu vahel. Teatakse rääkida näiteks, et kunagi ennevanasti, kristluse algaegadel, olevat keegi säherdune mungaseisuseks valmistuv noviits jätnud täitmata mingi käsu, mille tema vagamees oli talle peale pannud, läinud tema juurest ja oma kloostrist ära ning rännanud teisele maale, Süüriast Egiptusesse. Seal olevat ta pärast pikaajalist ja suurt usuvägilase tööd lõpuks kannatanud usu eest piinamist ja võtnud vastu märtrisurma. Kui aga kirik tema keha hauda õnnistas, austades teda juba kui pühakut, oli puusärk märtri kehaga pärast diakoni hüüatust „Pühitsematud, välja!” äkitselt liikuma hakanud ning pühakojast välja paiskunud, ja nõnda oli see sündinud kolmel korral. Alles siis oli lõpuks selgunud, et see püha usukannataja oli murdnud teenimise tõotust ning lahkunud vagamehe juurest ja et seetõttu ei saanud talle ka tema suurtest usuvägitegudest hoolimata andeks anda, kuni seesama vagamees polnud teda ta tõotusest vabastanud. Ja alles siis, kui too vagamees oli sinna kutsutud ja lahkunu lõpuks teenimisest vabaks andnud – alles siis oli olnud võimalik tema keha mulda sängitada. Muidugi on see vaid üks muistne legend, kuid palun väga, kohe tuleb ka uusaegne tõsilugu: keegi meie munk, kes oli tänapäeval oma hingepäästet teenimas Athose kloostris, sai äkitselt oma vagamehelt käsu lahkuda Athoselt, mida ta armastas kõigest hingest nagu pühadust, nagu vaikset pelgupaika, ning minna palverännakule, algul Jeruusalemma pühadesse paikadesse ja seejärel tagasi Venemaale, põhjalasse, Siberisse: „Sinu koht on seal, mitte siin!” Löödud ja murest murtud munk ilmus Konstantinoopolisse oikumeenilise patriarhi palge ette ning palus end kuuletumisest vabastada, kuid kõigi õigeusklike käskija vastas talle, et mitte ainult tema, oikumeeniline patriarh, ei saa munka vabastada – kogu maailmas ei ole ega saagi olla niisugust võimu, mis võiks vabastada ta kuuletumiskäsust, mille vagamees on talle kord peale pannud, välja arvatud vaid sellesama vagamehe võim. Niisiis on vagamehi õnnistatud teatud puhkudel piiritu ning käsitamatu võimuga. Ja seetõttu ongi paljudes meie kloostrites vagameestele esialgu osaks saanud peaaegu tagakiusamine. Kuid rahva hulgas oli hakatud neist kohe algusest peale suuresti lugu pidama. Meie kloostri eraklasse oli nende juurde kokku voolanud niihästi lihtinimesi kui ka eriti tähtsaid isikuid, et nende ees põrmu langedes tunnistada neile oma kahtlusi, pihtida patte, rääkida oma kannatustest ja paluda nõuannet ning juhatust. Seda nähes olid vagameeste vastased häält tõstnud, süüdistades vagamehi peale kõige muu ka selles, nagu madaldaksid nood niiviisi omavoliliselt ja kergemeelselt pihisakramenti, ehkki alaline pihtimine vagamehele, nagu teeb noviits või siis mõni ilmikutest, toimub hoopis teisiti kui sakramendi puhul. Kujunes aga nõnda, et vagamehed jäid püsima ja jätkasid Venemaa kloostrite juures tasapisi oma tegevust. Tõsi on küllap seegi, et säärasest järeleproovitud ja juba tuhandeaastasest tööriistast, mille abil toimub inimese kõlbeline ümbersünd orjusest vabadusse ja kõlbelisse täiustumisse, võib saada kahe teraga mõõk, nii et mõni inimene langeb ja täieliku enesevalitsuse saavutamise asemel satub võib-olla, vastupidi, hoopis saatanliku uhkuse küüsi, see tähendab ahelatesse, ega jõuagi vabaduseni.

Vagamees Zossima oli ligemale kuuskümmend viis aastat vana, põlvnes mõisnikusoost, oli kunagi varasest noorusest alates olnud sõjaväelane ning teeninud Kaukaasias kõrgema ohvitserina. Pole kahtlust, et Aljošat oli rabanud selle vagamehe mingi eriline hingeomadus. Aljoša elaski otse tema juures eraklas, sest Zossima oli hakanud Aljošat südamest armastama ja lubanud ta enda ligi. Peab ütlema, et tollal seal kloostris elades ei olnud Aljoša veel seotud, ta võis minna kas või terveteks päevadeks ükskõik kuhu, ja kui ta kandiski vaimuliku alusrüüd, siis vabatahtlikult, soovimata kloostris teiste hulgast välja paista. Ja muidugi oli see ka talle endale meelepärane. Võib-olla mõjutas Aljoša noorukiea kujutlusvõimet tugevasti ka see väe ja kuulsuse aupaiste, mis tema vagameest lakkamatult ümbritses. Vagamees Zossima kohta ütlesid paljud, et kui ta oli juba nii paljude aastate vältel vastu võtnud kõiki, kes olid tulnud talle muret südamelt ära rääkima ja janunesid tema nõuannet ning tervendavat sõna – et sellega oli ta oma hinge vastu võtnud nii palju pihtimusi, kurvastust ja ülestunnistusi, et oli lõpuks omandanud sedavõrd peene läbinägelikkuse, millega võis juba esimesest pilgust võõra tulija näkku ära arvata, mis tolle inimese siia oli toonud, mida talle on vaja, ja koguni, mis laadi valu tema südant vaevab, ning vahel ta üllatas, jahmatas, lausa heidutas tulijat tema saladuse säärase etteteadmisega – enne kui inimene ise oleks sõnagi lausunud. Ent Aljoša oli seejuures peaaegu alati tähele pannud, et paljud, peaaegu kõik, kes vagamehe juurde esimest korda omaette vestluseks sisse astusid, olid sinna minnes hirmunud ja ärevil, kuid välja tulles peaaegu alati selginud ning rõõmsa näoga, et süngeimalgi palgel valitses rõõm. Aljošat oli erakordselt rabanud ka see, et vagamees ei olnud sugugi karm; otse vastupidi: suhtlemisel oli ta alati peaaegu rõõmsameelne. Mungad ütlesid tema kohta, et ta süda hoiab nagu nimme just selle poole, kes on patusem, ja et seda, kes on kõige patusem, armastab ta veel kõige rohkem. Munkade seas leidus – koguni vagamehe viimastel elupäevadelgi – tema vihkajaid ja kadestajaid, kuid neid oli siis juba vähe järele jäänud ning nad olid vait, ehk küll mõni neist oli kloostris vägagi kuulus ja tähtis isik, nagu näiteks üks igivana munk, suur vaikija ja ebatavaline paastuja. Siiski pooldas suur enamik kahtlemata vagamees Zossimat ning väga paljud neist armastasid teda koguni kõigest südamest, palavalt ja siiralt; mõned aga olid temasse peaaegu fanaatiliselt kiindunud. Nood ütlesid lausa otsesõnu, ehkki muide üsna kuuldamatult, et ta on pühak ja et selles ei ole enam mingit kahtlust, ja tema peatset lõppu ette nähes ootasid nad koguni juba kohe tema hingeheitmise järel viivitamatult sündivaid imesid ja suurt au kloostrile lahkunu armust kohe kõige lähemas tulevikus. Vagamehe imettegevasse jõusse uskus vastuvaidlematult ka Aljoša, niisamuti, nagu ta uskus vastuvaidlematult ka toda kirikust välja paiskunud puusärgi lugu. Ta nägi, kuidas paljud, kes olid tulnud sinna haigete laste või täiskasvanud sugulastega ja palusid, et vagamees paneks neile käed peale ning loeks nende eest palvet, tulid varsti tagasi, mõni juba järgmisel päeval, langesid vagamehe ette põlvili ja tänasid teda pisarsilmil nende haigete tervendamise eest. Kas see oli tõepoolest tervendamine või lihtsalt haiguse kulus toimunud loomulik pööre paranemisele – seda küsimust polnud Aljošale olemas, sest ta uskus täielikult oma õpetaja vaimuväesse ning õpetaja kuulsus oli talle nagu isiklik võit. Eriti värises Aljoša süda aga siis, ja ta oleks nagu üleni särama löönud, kui vagamees välja tuli ning seda tulemist erakla väravas ootavate jumalakartlike lihtinimeste, kogu Venemaalt kindlas usus siia teda nägema ja temalt õnnistust saama kokku voolanud inimsumma ette astus. Nad langesid tema ees põrmu, nutsid, suudlesid tema jalgu, suudlesid maad, millel ta seisis, ja kiirgusid, naised sirutasid kätel tema poole oma lapsi, talutasid lähemale haigeid kiljasuid. Erak rääkis nendega, luges nende eest lühikese palve, õnnistas neid ja saatis nad ära. Viimasel ajal oli ta haigushoogude tõttu vahel nii nõrk, et suutis vaid vaevu oma kambrist väljuda, palverändurid ootasid kloostris tema väljatulekut mõnikord mitu päeva. Aljošale polnud mingi küsimus, miks nad teda nii väga armastavad, miks nad tema ees põrmu langevad või miks nad liigutuspisaraid valavad, kui vaid tema palet silmavad. Oo, Aljoša mõistis väga hästi, et vene lihtinimese tööst ja murest ning eriti veel alatisest ülekohtust ja nii kogu maailma kui ka omaenese alatisest patust vaevatud vagur hing ei vaja midagi rohkemat, tal ei ole suuremat lohutust kui leida mingi pühadus või pühak, langeda selle ette maha ja kummardada seda: „Kui meil siin on patt, ülekohus ja kiusatus, siis seal kuskil mujal maa peal on ikka keegi, kes on püha ja kõigest kõrgem; see-eest on tema käes õigus, see-eest teab tema, mis õigus on; tähendab, õigus maa peal ei sure, õigus jõuab järelikult ükskord ka meie juurde ja hakkab valitsema kogu maailmas, nagu on kuulutatud.” Aljoša teadis, et kogu rahvas tunneb ja koguni arutleb just nõnda, ta mõistis seda; ja selles, et vagamees ongi rahva silmis just see pühak, see Jumala õiguse hoidja – selles ei kahelnud Aljoša juba põrmugi, niisamuti nagu need nutvad külataadid ja nende haiged eided, kes lapsi käte peal vagamehe poole küünitasid. Ja veendumus, et see püha mees toob hinge heites kloostrile erakordset kuulsust, valitses Aljoša südames vahest veel kindlamini kui kellelgi teisel kogu kloostris. Ja üldse oli kogu selle viimase aja tema südames üha rohkem hoogu juurde saanud mingi sügav, leegitsev sisemine vaimustus. Teda ei ajanud sugugi eksitusse, et vagamees seisab tema ees üksinda: „Igal juhul on ta püha, tema süda kätkeb uuenemise saladust kõikidele, seda väge, mis paneb ükskord õiguse maa peal maksma, siis on kõik pühad ning armastavad üksteist, siis ei ole enam rikkaid ja vaeseid, ülendatuid ja alandatuid, vaid kõik on nagu Jumala lapsed ja algab tõeline Kristuse riik.” See oli see, millest uneles Aljoša süda.

Aljošale avaldas ilmselt väga sügavat muljet tema mõlema venna saabumine meie linna, sest ta polnud neid ju varem üldse tundnudki. Poolvend Dmitri Fjodorovitšiga, kes tuli siia küll hiljem, sai ta kiiremini lähedasemaks kui teise, (samast emaüsast) pärisvenna Ivan Fjodorovitšiga. Aljoša oleks kangesti tahtnud vend Ivani lähemalt tundma õppida, kuid see vend oli nüüd juba kaks kuud siin elanud, ja ehkki nad olid üsna sageli kokku puutunud, ei olnud nad kuidagiviisi sõbrunenud: Aljoša ise oli sõnakehv ja oleks nagu midagi oodanud ning otsekui häbenenud, kuid vend Ivan, kelle ainitisi ja uudishimulikke pilke oli Aljoša algul küll endal tajunud, lakkas varsti tema peale vist mõtlemastki. Seda märgates sattus Aljoša mõnevõrra segadusse. Ta pani venna ükskõiksuse nende vanusevahe ja eriti hariduse erinevuse arvele. Kuid Aljošal oli mõttes ka muud: võib-olla tulenes Ivani nii vähene huvi ja osavõtlikkus veel millestki, mis oli Aljošale sootuks teadmata? Talle tundus millegipärast, nagu oleksid Ivani mõtted olnud kuidagi hõivatud mingist sisimast ja tähtsast asjast, nagu püüdleks ta mingile eesmärgile, mis on talle võib-olla ränkraske, nii et tal on muulegi mõelda kui Aljošale, ja see oligi vahest ainus põhjus, miks ta silmitses Aljošat nii hajameelsel moel. Veel mõtiskles Aljoša ka selle üle, kas pole ehk tegemist haritud ateisti teatud laadi põlgusega tema kui rumalapoolse mungaks püüdleja vastu. Ta teadis kindlalt, et vend on ateist. Selle põlguse peale, kui seda üldse oligi, ei võinud ta küll solvuda, kuid ootas siiski mõningases iseendalegi mõistetamatus ja ärevas hämmelduses, millal tuleb vennal ükskord tahtmine talle lähemale astuda. Vend Dmitri Fjodorovitš aga ilmutas Ivani suhtes õieti väga sügavat lugupidamist ja rääkis temast kuidagi iseäranis suure kaasaelamisega. Temalt kuuliski Aljoša peensusteni tollest tähtsast asjast, mis oli vanemad vennad viimasel ajal tähelepandava ja tiheda sidemega kokku köitnud. Dmitri vaimustusavaldused vend Ivani puhul olid Aljoša silmis seda ilmekamad, et Dmitri oli Ivaniga võrreldes peaaegu täiesti harimatu mees ja nii isiksuse kui ka iseloomu poolest olid nad teineteisele sedavõrd järsud vastandid, et kaht omavahel vähem sobivat inimest oleks olnud võimatu mõtteski kujutleda.

Ja nimelt sel ajal leidis vagamehe erakukambris aset kõikide meie kõnealuse iseäraliku perekonna liikmete kohtumine või õigemini perekonna kokkutulek, millel oli Aljošale erakordne mõju. Mainitud kokkusaamise ettekääne oli tegelikult võlts. Nimelt olid lahkhelid pärandi- ja varaliste vaidluste asjus Dmitri Fjodorovitši ja tema isa Fjodor Pavlovitši vahel jõudnud siis juba nähtavasti lahendamatusse seisu. Suhted olid läinud teravaks ja väljakannatamatuks. Fjodor Pavlovitš oli ilmselt esimesena ja ilmselt naljatamisi avaldanud mõtet, et nad kõik võiksid üheskoos minna vagamees Zossima juurde, ja ehkki nad tema otsest vahetalitust ei tarvitaks, oleks neil seal vahest siiski viisakam kokku leppida, kuna vagamehe seisus ja isik mõjuksid võibolla kuidagi vaigistavalt ja lepitavalt. Dmitri Fjodorovitš, kes polnud kunagi eraklas viibinud ega püha meest oma ihusilmaga näinud, arvas muidugi, et teda tahetakse mingil moel selle vagamehega heidutada; aga kuna ta oli südamepõhjas juba endale ka ise salaja ette heitnud paljusid eriti teravaid ülesastumisi oma vaidlustes isaga viimasel ajal, siis võttis ta väljakutse vastu. Olgu muide öeldud, et tema ei elanud isa majas nagu Ivan Fjodorovitš, vaid omaette, linna teises otsas. Ja juhtumisi oli siis ka Pjotr Aleksandrovitš Miussov, kes sel ajal parajasti meie linnas viibis, Fjodor Pavlovitši mõttest eriti agaralt kinni haaranud. Neljakümnendate-viiekümnendate aastate liberaal, vabamõtleja ja ateist, nagu ta oli, läks ta – võib-olla igavusest, võib-olla lihtsalt kergemeelsest lustist – selle asjaga innukalt kaasa. Äkitselt oli tal tulnud tahtmine heita pilk kloostrile ja „pühakule”. Kuna tema ammused vaidlused kloostriga polnud ikka veel lõppenud ning vägikaikavedu nende valduste piiri ja metsas raiete tegemise ning jõest kala püüdmise õiguse jms. üle kestis ikka veel, kasutaski ta kähku juhust, tuues ettekäändeks, et ta tahaks vaga isa kloostriülemaga isiklikult arutada, kas nende vaidlusi annaks ehk kuidagi sõbralikul meelel lõpetada. Sääraste heade kavatsustega külalist võidi kloostris muidugi suurema tähelepanu ja lahkusega vastu võtta kui mõnd lihtsat uudistajat. Kõikide nendesinaste kaalutluste tagajärjel võis haigele vagamehele, kes viimasel ajal peaaegu üldse enam oma kambrist väljas ei käinud ja haiguse tõttu koguni tavalistele külalistele ära ütles, osaks saada teatud surveavaldus kloostri poolt. Nõnda siis oligi juhtunud, et vagamees oli lõpuks nõustunud ja ka päev kindlaks määratud. „Kes pani mind nende vahemeheks?” sõnas ta vaid naeratades Aljošale.

Kui Aljoša oli kokkusaamise kavast kuulnud, oli ta sattunud suurde segadusse. Sest kui keegi neist protsessijatest ja vaidlejatest oleks üldse suutnud seda kokkusaamist tõsiselt võtta, siis kahtlemata ainult vend Dmitri; kõik teised pidid siia tulema kindlasti vaid kergemeelsetel ning vagamehele võib-olla solvavatelgi eesmärkidel – nõnda nägi seda asja Aljoša. Et vend Ivan ja Miussov tulevad uudishimust, vahest vaid kõige labasemast uudishimust, ja isa arvatavasti mingit narri mängima või tsirkust tegema. Oo, ehkki Aljoša vaikis, tundis ta oma isa juba vägagi hästi ja sügavalt. Ma kordan: see poiss ei olnud sugugi nii lihtsameelne, nagu kõik temast arvasid. Ta ootas kindlaksmääratud päeva raske südamega. Muidugi lootis ta endamisi omas südamepõhjas väga, et kõik need perekondlikud lahkhelid ometi kord mingi lahenduse leiavad. Kuid kõige rohkem muretses ta siiski vagamehe pärast: ta värises tema pärast, tema väärikuse pärast, kartis teda tabavaid solvanguid, eriti Miussovi peeni viisakaid pilkeid ja haritud Ivani üleolevaid ütlematajätmisi, nii nagu ta seda kõike oma vaimusilmas nägi. Aljošal oli olnud koguni tahtmine riskida ja vagameest hoiatada, soov öelda talle midagi nende isikute kohta, kelle tulekut oli oodata, kuid ta mõtles järele ja vaikis. Ta saatis vaid määratud päeva eelõhtul ühe tuttava kaudu vend Dmitrile sõna, et armastab teda väga ja ootab lubadusest kinnipidamist. Dmitri jäi mõttesse, sest ei suutnud meenutada, mida ta küll oli Aljošale lubanud, ning vastas vaid kirjaga, et hoiab end kõigest väest „madalusse laskumast”, ja ehkki ta erakust ja vend Ivanist sügavasti lugu peab, on ta veendunud, et tegemist on mingi just temale seatud lõksuga või vääritu kometimänguga. „Kuid sellegipoolest neelan ennemini keele alla, kui et suhtun tarviliku lugupidamiseta pühasse mehesse, kellest sina nii väga lugu pead,” lõpetas Dmitri oma kirja. Aljošat ei julgustanud see kuigivõrd.