Читать книгу Oona ja Salinger - Frédéric Beigbeder - Страница 8

„I knew he’d be a writer. I could smell it.”

OONA O’NEILL J. D. SALINGERI KOHTA

1940. aasta New Yorgis suitsetasid kõik igal pool, baarides, restoranides, taksodes, rongides ja eriti Stork Clubis. Klubist väljudes silmad alati kipitasid ja juuksed haisesid sigareti järele. Inimesed kahjustasid oma tervist rohkem kui tänapäeval, sest keegi ei saanud neile ette heita riikliku sotsiaalkindlustuse raha raiskamist – sellist asja polnud veel leiutatud. Kell oli peaaegu üksteist õhtul ja selleks kellaajaks oli raske pikliku baariruumi laudade taga istuvate klientide nägusid eristada. Stork polnud klubi, vaid läbipaistmatu pilv. Õhupallidega täidetud võrgu all esitas smokingutes orkester Cab Calloway lugusid. Või oli see Cab Calloway ise? Seinale oli joonistatud suitsu kimuv toonekurg, torukübar peas. Restoran oli pühapäeva õhtul rahvast niivõrd tulvil, et kliendid pidid spenseri ja musta kikilipsuga kelneritele joogitellimusi lausa karjuma. Ent see neid ei häirinud, pealegi räägivad ameeriklased alati valjusti, eriti kui neile vee ja purustatud jääga burbooni valmistatakse.

Oli üks New Orleansist pärit kileda häälega linalakk noormees, kes ei suutnud naeratust näolt pühkida, kui käis väljas rikastest pärijannadest trio, Gloria Vanderbilti, Oona O’Neilli ja Carol Marcusega – läänemaailma ajaloo esimeste it-girls’idega, kes peitsid end suitsukardina taha. Päeviti saatis noormees oma kirjatükke ajalehtedele, kus neid veel ei avaldatud. Ja öösiti pühkis musta siidtaskurätiga oma ümaraid prille, enne kui need uuesti ninale asetas ja riidetüki valge pintsaku vasakusse rinnataskusse torkas, sättides selle spetsiaalselt nii, et neli nurka osutaksid üle taskuääre lae poole nagu tema pea kohal rippuvaid õhupalle sihtivad nooled. Ta arvas, et kena riietus teeb inimese intelligentseks ja tema puhul vastas see tõele. Ta oli 16-aastane, tema nimi oli Truman Capote ja stseen leidis aset aadressil 3 East 53rd Street.

„Kullakesed, te olete minu luiged.”

„Miks sa meid luikedeks nimetad?” uuris Gloria ja puhus talle sigaretisuitsu näkku.

„Eks ikka sellepärast, et esiteks olete te valged,” vastas Capote, hoidudes köhimast, „teiseks sirutate end elegantselt välja, teil on graatsilised pikad kaelad...”

„Ja võib-olla ka teravad oranžid nokad?”

„Jah, sinu nokk, Gloria, on väga terav, seda tõestad sa igal õhtul. Ent pigem punane, niimoodi ära võõbatud, et huulepulga sisu on sattunud ka üle ääre näole ja esihammaste peale.”

„Aga kus meie tiivad on?” küsis Oona.

Truman Capote’il jätkus sellel hetkel (siniseid) silmi vaid kelnerile, Antillidelt pärit noormehele, kelle esihambaid eraldas lai vahe, mistõttu ta meenutas Yannick Noah’d^[1.] tükk maad enne seda, kui Yannick Noah üldse sündis.

„Noormees, olge palun nii armas ja tooge meile neli vodkamartiinit, nii võin kindel olla, et näen teid peatselt jälle.”

Truman naeratas triost kõige kaunimale.

„Murdsin teil une pealt tiivad, kulla Oona,” vastas ta, „et te ei saaks minust liiga kaugele lennata. Ma hoian teid veel ühe kümnendi endale. Ärge muretsege, aeg lendab.”

„Truman,” ütles Gloria, „kui meie oleme luiged, siis kes sina oled... väike rõve notsu?”

Kõik purskasid naerma. Gloria oli õela märkuse kuuldavale toonud, nagu lahendaks sellega antud küsimuse igaveseks. Truman läks näost üleni punaseks ja ükski sealihatoodete austaja poleks tõepoolest suutnud tema võludele vastu panna. Ent tema heledad silmad välkusid kelmikalt ja kõik, mis ta ütles, oli kerge ja lõbus ning eristas teda siiski liuatäiest sealihast. Baarisaali teisest otsast vaatas nende kuuendat lauda üks meeter üheksakümnene tüüp, ilma et oleks midagi öelnud, sest ta ei öelnud kunagi midagi. Aga tegelikult koondusid niikuinii kõigi pilgud Storkis kuuendale lauale, mis asus L-kujulise saali nurgas. 1940. aastal oli Jerome David Salinger 21-aastane. Ta elas veel vanematega, aadressil 1133 Park Avenue, 91. tänava nurgal. Kuna ta oli pikka kasvu, kena ja hästi riides, lasti teda vahel kaaslaseta Stork Clubi, mis oli New Yorgi kõige kinnisem klubi. Tema isa oli juut, kes oli rikastunud koššer-juustude ja suitsulihaga kaubitsemise teel. Hetkel polnud Jerryl vähimatki põhjust saada igavese ja võlgu elava nooruspõlve leiutajaks.

Hetkel on ta üdini häbelik noormees, kes süütab sigaretti sama sundimatult nagu Humphrey Bogart – see laitmatu liigutus oli nõudnud nädalatepikkust harjutamist vannitoapeegli ees. Truman Capote on temast snobistlikum, ent ka tundlikum ja vaimukam, ehkki on seejuures ennast täis. Välimuselt on ta Salingeri vastand: sama lühike, kui teine on pikk, siniste silmadega, samas kui Salingeri omad on mustad ja läbitungivad, heledate juustega Salingeri tumepruunide kõrval (ehk siis tüüpiline Alabama poisikese larhv kohutava mühkami kõrval, kes üritab jäljendada New Yorgi intellektuaale). Nad kõik sunnivad end tõmbama ühe sigareti teise järel, et täisealised näida, ja teavad, et neil veab, et võivad selles eriti eksklusiivses paigas alkoholi pruukida. See on ainus hetk nende elus, kui nad käituvad nagu täiskasvanud. Capote paneb juba kirja kõik, mida ta näeb, ja latrab edasi kõik, mida kuuleb. Ta teab väga hästi, et oma kolme luigeta poleks ta sellesse klubisse eales sisse pääsenud. Nemad on tema võlusõna, nende jalge ette laotatakse kõikjal punane vaip, nad poseerivad ajakirjadele Harper’s Bazaar ja Vogue. Nad on post-flapper’id ja prefeministid: pidutsedes ja suitsetades, seljas õhukesed siidkleidikesed, mida täiendavad silmatorkavad pärlkaelakeed, jätkavad nad enesele teadmata aeglast emantsipatsiooni, mis sai alguse 1920ndatel ja pole kaugeltki veel lõppenud. Capote läheb selle liikumisega kaasa ja lahutab portselansufražettide meelt. Kolmkümmend viis aastat hiljem jutustab ta sellest kõigest õelusega oma romaanis „Vastatud palved”, sõbrannad pööravad talle selja ja ta vajub masendusse, mille uputab alkoholi, narkootikumidesse ja rahustitesse. Ent praegu on Trumanil veel armas murelik näoke nagu vanematest hüljatud lapsel, kes on varakult aru saanud, et peab üksilduse peletamiseks mälestusi kuhjama. Loomingulisele hingele pole ükski pidu tasuta. Kirjanikud, kes õhtuti väljas käivad, ei lõbutse kunagi täiel määral, iseenesestmõista nad töötavad. Teie arvate, et nad ajavad niisama lolli juttu, aga neil töö käib, nad otsivad parasjagu lauset, mis õigustaks järgmise päeva pohmelust. Kui läheb õnneks, jääb mõni lause ka pärast ülelugemist alles ja see lisatakse mõnesse teksti. Kui õhtu on täiesti läbi kukkunud, ei jää salve midagi, isegi mitte ühtegi metafoori, nalja, kalambuuri ega kõlakat. Kahjuks on nii, et kui saak on ka olematu, ei vannu kirjanikud veel alla: seda saab kasutada ettekäändena, et siis veel enam väljas käia, veel rohkem juua, nagu tühjaks saanud kaevanduses edasi rassiv kullaotsija.

J. D. Salinger lähenes nende lauale. Ta hoidis end alati kergelt küürus, et teistest mitte liigselt üle olla – ta polnud üksnes kõige pikem, vaid ka kõige vanem. Capote’i jalg vabises tooli all nagu erutunud koera saba. Tema avas esimesena suu.

„Preilid, kas võiksite öelda, kes on see suur musta sulestikuga lind? Mõni haigur? Või flamingo?”

„Hello, there. Minu nimi on Salinger. Jerry Salinger, rõõm tutvuda. Minu lemmiklind isiklikult on... (ta mõtles natuke liiga kaua) ameerika tütarlaps lühikestes pükstes^[2.].”

Jerryl läks korda panna naeratama New Yorgi kõige kõrgimad neiud. Trumanile jõudis sõnum kohale ja ta vaatas, kuidas kõrendik kummardab, et suudelda trio käsi: kui ta oli lind, siis toonekurg, kelle kohalolek selles klubis oli igati õigustatud (stork on tõlkes „toonekurg”, got it?). Oona oli tüdrukutest kõige häbelikum. Ühtlasi ka kõige malbem, hoolimata oma õlgu paljastavast mustast kleidist. Vaikimisele ja punanupuõie karva õhetusele pakkusid vastukaalu mustad läbitungimatud silmad: ta meenutas Jean-Baptiste Greuze’i naiivitaride portreesid, mis ripuvad Londonis Wallace Collection’is. Ta polnud justkui oma ilust teadlik, ehkki kõik meenutasid talle seda tema sünnist saadik – välja arvatud isa. Kohmetus, enesekindluse puudumine ja kogelemine kaunistasid iga tema liigutust, kui ta klaasi enda vastu surus, nimetissõrmega jääkuubikuid liigutas, et siis sõrme lutsuda, nagu jooksnuks see verd, või järjepanu oma kohalolu pärast vabandas, nagu ei teadnukski ta, et klubi vajab tema sealolekut moes püsimiseks. Omadussõna clumsy olekski nagu leiutatud tema kohutava kimbatuse kirjeldamiseks. Tekkis soov see hüljatud kassipoeg enda hoole alla võtta. Gloria oli keerulisem, Carol blondim, tema jäljendas Jean Harlow’ lainelist soengut ja joonistatud kulme. Selline oli nende sõpruse saladus: triost enam moodustasid nad läbilõike, igale maitsele oli üks ja keegi ei pakkunud teisele konkurentsi. Neile, kellele meeldisid keerukad naised, saatuslikud vambid, oli uhke miljardär Gloria. Need, kes eelistasid sensuaalseid või hüsteerilisi naisi, või kartsid, et neil hakkab igav, või kellele meeldis õiendada saada, võisid valida Caroli. Ja need, keda ei ahvatlenud raha ega ekstravagantsus... Need, kes otsisid endassesulgunud naist, keda kaitsta, inglit, keda päästa... need võisid hõlpsalt langeda Oona lõksu.

Oona äratas oma rahuliku olekuga lugupidamist. Ta oli nende kambast kõige talitsetum, ent mitte kõige vähem lummav. Kui ta naeratas, uuristusid tema põskedesse kaks lohku ja elu tundus peaaegu talutav tingimusel, et tema silmad alati säravad. Alates sellest, kui Oona sai viisteist, ei hoolitsenud ema tema eest enam peaaegu üldse, ja ta elas Caroli juures aadressil 420 Park Avenue. Alates sellest, kui Oona sai viisteist, lasi sinises vormiriietuses doorman Oona O’Neilli Storki sisse alati, kui tüdruk seda soovis, sest klubiomanik jumaldas tema perekonnanime. Sherman Billingsley hoidis tal silma peal, kutsus teda my most beautiful baby, pani ta istuma Cub Roomi (VIP-ala) parimasse lauda ja tegi talle jooke välja. Mees oli snobistlik nagu Waldorf Astoria hotelli bidee ja just sel põhimõttel tema äri toimis: kamp ilusaid tüdrukuid, kasvõi alaealisi – iseäranis alaealisi – loovad õhustiku, eriti kui neil on kuulsad nimed, mis meelitavad kohale fotograafe ja rikkaid mehi.

„Võtke koomale, tüdrukud,” ütles Truman, „tehke ometi Jerryle ruumi! Jerry, ma tutvustan teile oma luikesid.”

„Minu arvates ei meenuta see preili küll luike,” leidis Jerry. „Pigem haavatud tuvi. Kuidas teie nimi on, kallis pesast välja kukkunud lind?”

„Eh... Te hakkate naerma...” kõhkles Oona.

„Öelge ikka.”

„Oona. See on gaeli nimi.”

„Ilus, Oona. Ja mida see tähendab...”

„Kuuldavasti „ainuke”.”

„Aga muidugi, olen ma ikka rumal, seda on ju kohe kuulda. Oona nagu One.”

Capote purskas kriiskavalt naerma.

„Una on keldi legendides haldjas,” ütles ta. „Haldjate kuninganna.”

„Hm... Kas teil on üleloomulikke võimeid?” uuris Jerry.

Samal hetkel tõi noor kelner joogid. Unustasin öelda, et samal hetkel vallutas ka Saksamaa Prantsusmaa. Pariisis, mis oli teises ajavööndis, marssisid Saksa väed mööda Champs-Elysées’d.

„Noh, näete ju küll,” vastas Truman, „Oona võlub viina lauale!”

„Ma oskan ka tuhatoose ära nõiduda...” ütles Oona.

„See kleptomaan kogub varastatud tuhatoose,” irvitas Gloria.

„Arusaamatu, millega politsei tegeleb,” kommenteeris Carol.

Just siis naeratas Oona õhtu jooksul teist korda. Kui Oona naeratas, silmalaud pooleldi kinni, polnud kära enam kuulda. Nagu oleks ülejäänud maailma hääl maha keeratud. Vähemalt nii Jerryle tundus: Oona suu, kontrast tema punaste huulte ja valgete hammaste vahel, kõrged põsesarnad, veinipunane küünelakk, mis sobis kirsipunase suuga, see täiuslik kõrgseltskonna tüdruk võttis ta täiesti tummaks. Mida see brünett ometi tähendas? Miks pani tüdruk, keda ta tundis viis minutit, tal kõhu keerama? Kas keegi võiks keelata tüdrukul teha seda teolt tabatud lapse nägu? Ka Jerry oleks tahtnud võmmid kohale kutsuda. Riik ei tohiks lubada naistel oma laugusid sel viisil ära kasutada. Jerry pomises endamisi: