Читать книгу Ära tee kahju - Генри Марш - Страница 6

Neurokirurgia hõlmab aju- ja lülisambahaiguste ning -traumadega patsientide kirurgilist ravi. Kuna selliseid probleeme tuleb ette harva, on neurokirurge ja neurokirurgiaosakondi oluliselt vähem võrreldes muude meditsiinierialadega. Meditsiinitudengina ei näinud ma kunagi ühtki neurokirurgilist operatsiooni. Haiglas, kus ma stažeerisin, ei lubatud meid neurokirurgilisi operatsioone vaatama – neid peeti ülispetsiifilisteks ja tavaliste tudengite jaoks liiga keerulisteks. Ükskord üldkirurgiaosakonna koridoris kõndides heitsin põgusa pilgu neurokirurgia operatsioonisaali ukse pisikesse aknasse. Nägin alasti naist, kes narkoosi all, pea täiesti paljaks aetud, istus tikksirgelt erilisel operatsioonilaual. Tema taga seisis uskumatult pikk vanemapoolne neurokirurg, nägu peidus kirurgimaski all, pea küljes keerukas pealamp. Oma tohutu suurte kätega määris ta naise paljast pealage tumepruuni joodi sisaldava antiseptikuga. See kõik meenutas stseeni õudusfilmist.

Kolm aastat hiljem olin sellessamas neurokirurgia operatsioonisaalis ja jälgisin, kuidas kahest haiglas töötavast juhtivast neurokirurgist noorem opereerib naispatsiendi ajuarteri rebenenud aneurüsmi. Selleks ajaks oli mul arstidiplom olnud poolteist aastat, olin jõudnud juba pettuda ja mul polnud enam mingeid illusioone meditsiinikarjääri suhtes. Töötasin sel ajal oma õppehaigla intensiivraviosakonnas stažeeriva arstina. Üks anestesioloog, kes mu tüdimust märkas, tegi ettepaneku, et aitaksin tal patsienti operatsiooniks ette valmistada.

See operatsioon ei sarnanenud ühegi varem nähtud operatsiooniga, mille juurde tavaliselt näisid kuuluvat pikad vererohked sisselõiked ja suured libedad kehaosad. See lõikus tehti operatsioonimikroskoobi abil naise pea ühele küljele lõigatud väikese ava kaudu, kasutades vaid ülipeeneid instrumente ajuveresoonte vabastamiseks.

Aneurüsmid on väikesed õhupallisarnased ajuarterite laiendid, mis võivad ajus põhjustada – ja sageli põhjustavadki – katastroofilise verejooksu. Operatsioonil asetatakse aneurüsmi ainult mõne millimeetri jämedusele kaelale tilluke vedruga metallklamber, et ära hoida aneurüsmi rebenemist. On väga suur oht, et sügaval kitsas ruumis otse peaaju all töötav kirurg võib aneurüsmi kogemata katki teha, püüdes seda vabastada ümbritsevast ajukoest ja veresoontest ning klipsida. Aneurüsmidel on õhukesed haprad seinad ja neis voolab kõrge rõhu all arteriaalne veri. Mõnikord on aneurüsmi sein nii õhuke, et selle sees on näha tumepunaseid verepööriseid, mis operatsioonimikroskoobi suurenduse all näivad tohutu suured ja hirmuäratavad. Kui kirurg lõhub aneurüsmi enne klipsimist, patsient tavaliselt sureb või saab vähemalt ulatusliku ajurabanduse – see on saatus, mis võib olla hullem kui surm.

Personal operatsioonisaalis vaikis. Polnud kuulda tavalisi nalju ega jutuvada. Mõnikord võrdlevad neurokirurgid aneurüsmi opereerimist pommi kahjutuks tegemisega, ehkki siin on vaja teistlaadi vaprust, sest ohus on patsiendi, mitte kirurgi elu. Lõikus, mille pealtvaataja ma olin, ei olnud rahulik ja kiretu tehniline toiming, vaid meenutas pigem hasartset jahti ohtlikule aneurüsmile. Minu silmade ees toimus tõeline jaht – kirurg hiilis vargsi sügaval patsiendi aju all peituva aneurüsmi poole, püüdes seda mitte häirida. Ja siis saabus kulminatsioon – tal läks korda aneurüsmini jõuda, see kinni püüda ja tappa sädeleva vedruga varustatud titaanklambriga ning sel moel patsiendi elu päästa. Kuid selles oli veel enamat. Operatsioon toimus aju lähedal, kõikide mõtete ja tunnete, inimese elus kõige tähtsama salapärase kandja lähedal – müsteerium, mis näis mulle sama võimas nagu tähed öötaevas ja universum meie ümber. Lõikus oli elegantne, täpne, ohtlik ja ääretult tähendusrikas. „Mis võiks olla toredam kui hakata neurokirurgiks,” mõtlesin ma. Mul oli kummaline tunne, et just seda olin eneselegi teadmata tahtnud teha kogu oma elu. See oli armastus esimesest silmapilgust.

Operatsioon läks hästi. Aneurüsm klipsiti edukalt, katastroofiline rabandus või verejooks õnnestus ära hoida ja operatsioonisaali õhkkond oli korraga rõõmus ja pingevaba. Läksin sel õhtul koju ja teatasin naisele, et kavatsen hakata neurokirurgiks. Ta näis veidi üllatunud, sest ma ei suutnud kaua otsustada, millise eriala arstiks ma tahan saada, aga tundus siiski, et ta pidas mu otsust mõistlikuks. Kumbki meist ei võinud sel ajal teada, et minu kiindumus neurokirurgiasse, pikad tööpäevad ja erialast tingitud kõrge enesehinnang viivad meie abielu lõppemiseni kakskümmend viis aastat hiljem.

Kolmkümmend aastat hiljem, mitusada aneurüsmioperatsiooni seljataga, uuesti abielus ja veel vaid mõned aastad pensionini, väntasin ühel esmaspäevahommikul jalgrattaga tööle aneurüsmi klipsima. Kuumalaine oli äsja läbi saanud ja Lõuna-Londoni kohal rippusid rasked hallid vihmapilved. Kogu öö oli sadanud nagu oavarrest. Liiklust oli vähe – paistis, et peaaegu kõik on linnast minema puhkusele sõitnud. Rentslid haigla ees olid nii vett täis, et mööduvad punased bussid paiskasid kõnniteele veepilvi ja harvad jalgsi tööle ruttavad inimesed pidid eemale hüppama, kui buss mööda vuhises.

Praegu opereerin ma aneurüsme harva. Kõik minu aeglaselt ja suure vaevaga omandatud aneurüsme opereeriva kirurgi oskused on uue tehnoloogia tuleku tõttu tarbetuks muutunud. Lahtise lõikuse asemel viib radioloog – mitte neurokirurg – patsiendi kubemesse paigutatud sondi kaudu kateetri ja metallkoili reiearterisse ja sealt ülespoole aneurüsmini ning aneurüsm blokeeritakse seestpoolt, mitte ei klipsita väljastpoolt. Patsientide jaoks on see kahtlemata vähem ebameeldiv kogemus kui tavaline lõikus. Kuigi neurokirurgia pole enam see mis varem, on patsiendid neurokirurgi kaotusest võitnud. Praegu on suurem osa minu tööst seotud ajukasvajatega, sellistega nagu glioom, meningioom või neurinoom – järelliide „-oom” tuleb kasvajat tähistavast Muinas-Kreeka sõnast, mille esimene pool näitab, millist tüüpi rakust on kasvaja tõenäoliselt alguse saanud. Mõnikord ei saa aneurüsmist endovaskulaarse koilimise abil jagu, seepärast leian end aeg-ajalt hommikul tööle minemas selles kontrollitud hirmu ja ärevuse seisundis, millega minevikus nii hästi tuttav olin.

Iga hommik algab koosolekuga – seadsin selle sisse paarkümmend aastat tagasi. Sain selleks inspiratsiooni televisiooni politseiseriaalist „Hill Street Blues”, milles karismaatiline ülemkonstaabel igal hommikul alluvatele tarmukat moraali loeb ja juhtnööre jagab, enne kui need politseiautode sireenide huilates linnatänavatele ruttavad. Just sel ajal otsustas valitsus kärpida nooremarstide tööaega. Arstid olevat väsinud ja üle töötanud ning see seadvat patsientide elu ohtu. Ometi ei muutnud pikem uneaeg nooremarste tõhusamateks ja usaldusväärsemateks, vaid järjest pahuramateks ja neid võis üha vähem usaldada. Minu meelest tuli see sellest, et vahetuste kaupa töötades ei tundnud nad enam end olulistena ja kollektiivi kuuluvatena. See tunne tekib pikki tööpäevi tehes. Lootsin, et tänu igahommikustele koosolekutele, kus arutatakse läbi vastuvõetud patsientide haiguslood, kavandatakse patsientide edasist ravi ja harjutatakse nooremarste pidevalt juurde õppima, saame kadunud koostöövaimu tagasi.

Hommikused koosolekud on väga populaarsed. Need ei sarnane üldsegi igavate ja tujutute haigla juhtkonna koosolekutega, kus arutatakse haigla ees seisvaid uusimaid eesmärke või küsimust, kuidas uute ravieeskirjadega kohaneda. Meie neurokirurgiaosakonna hommikused koosolekud on midagi hoopis teistsugust. Igal hommikul täpselt kell kaheksa koguneme pimedasse akendeta röntgenikabinetti, teeme kõva häält, vaidleme ja naerame oma vaeste patsientide ajupilte vaadates ja nende arvel võllanalja tehes. Istume poolringis, ligi tosin arsti ja nooremarsti, otsekui oleksime kosmosesüstiku Enterprise pardal.

Meie vastas on rida monitore ja valge sein, millele kuvatakse mustvalged pildid ajust selle tegelikest mõõtmetest mitu korda suuremana. Need on nende patsientide ajupildid, kes on viimase kahekümne nelja tunni jooksul erakorralise meditsiini osakonda toodud. Paljudel neist on laialdane ajuverejooks või tõsine peatrauma või hiljaaegu avastatud ajukasvaja. Me istume seal, elus, terved ja oma tööga rahul ning uurime mingi sardoonilise lõbu ja olümposliku rahuga neid inimliku kannatuse ja hävingu abstraktseid kujutisi, lootes leida opereerimiseks huvitavaid haigusjuhtumeid. Nooremarstid esitlevad haiguslugusid ja jutustavad ootamatutest katastroofidest või kohutavatest tragöödiatest, mis korduvad päev päeva, aasta aasta järel, justkui ei tulekski inimlikele kannatustele kunagi lõppu.

Sel hommikul istusin oma tavalisele kohale tagumisse nurka. Nooremarstid istuvad esimeses reas ja kirurgi eriala stažöörid teises reas nende taga. Küsisin, kes nooremarstidest oli olnud erakorralise meditsiini osakonnas valves.

„Üks asendaja,” vastas keegi, „aga tema on juba koju läinud.”

„Reedel vastas erakorralistele väljakutsetele tervelt viis arsti,” ütles üks mu kolleeg. „Viis arsti! Iga nelja koma millegagi tunni jooksul andsid nad erakorralisi väljakutseid üksteisele üle! See on täielik kaos…”

„Kas meie jaoks on midagi?” küsisin mina. Üks nooremarst tõusis püsi ja astus arvuti juurde, mis seisis laual meie ees.

„Kolmekümne kahe aastane naine,” alustas ta napisõnaliselt. „Lõikus on määratud tänaseks. Tal olid peavalud, skaneering on tehtud.” Sel ajal kui ta rääkis, ilmus seinale suurendatud ajupilt.

Vaatasin noori arste ega suutnud oma hämmelduseks neist mitte ühegi nime meenutada. Kakskümmend viis aastat tagasi, kui minust juhtiv kirurg sai, oli osakonnas ainult kaks nooremarsti, nüüd on neid kaheksa. Minevikus tundsin neid kõiki ja pöörasin isiklikult tähelepanu nende karjääri edenemisele, aga nüüd tulevad ja lahkuvad nad niisama kiiresti kui patsiendid. Palusin ühel neist kirjeldada ajupilti seinal meie ees ja vabandasin, et ei tea, kuidas tema poole pöörduda.

„Alzheimer!” hüüatas tagantpoolt toa pimedusest keegi mitte just hea huumorisoonega arst-resident.

Nooremarst ütles, et ta on Emily.

„See on aju kompuuteruuring,” lausus ta.

„Jah, seda me näeme kõik. Aga mida see näitab?”

Tekkis kohmetu vaikus.

Mõne aja pärast hakkas mul temast kahju. Astusin lähemale ja osutasin pildile. Selgitasin, et ajuarterid meenutavad puuoksi, mis väljapoole sirutudes kitsamaks muutuvad. Pöörasin tähelepanu väikesele mügarikule ühel ajuarteril, mürgisele marjale meie puul, ja vaatasin küsivalt Emilyle otsa.

„Kas see on aneurüsm?” küsis Emily.

„Parempoolse keskmise ajuarteri aneurüsm,” vastasin talle. Selgitasin, et naise peavalud olid tegelikult üsnagi leebed ega olnud tõenäoliselt üldse aneurüsmist põhjustatud ning et aneurüsm avastati täiesti juhuslikult. Sellel ei olnud peavaludega midagi tegemist.

„Kes järgmiseks eksamile tuleb?” küsisin ja pöördusin kirurgi erialaks valmistuvate arst-residentide poole, kes ülikooli lõpus peavad kõik tegema riikliku neurokirurgiaeksami. Et stažööre selleks eksamiks ette valmistada, püüan neile regulaarselt selliseid küsitlusi korraldada.

„See on rebenemata aneurüsm läbimõõduga seitse millimeetrit,” ütles Fiona, stažööridest kogenuim. „Vastavalt 1998. aasta rahvusvahelisele uuringule on selle rebenemise tõenäosus 0,5 protsenti aastas.”

„Aga kui see rebeneb?”

„Viisteist protsenti patsientidest sureb kohe ja kolmkümmend portsenti mõne järgmise nädala jooksul tavaliselt uue verejooksu tõttu. Edasine kumulatiivne risk on neli protsenti aastas.”

„Väga hea, sa oled statistikaga kursis. Aga mida me selles olukorras peaksime tegema?”

„Küsima radioloogidelt, kas nad saavad koilida.”

„Juba küsisin. Nad ütlevad, et ei saa.”

Interventsiooniradioloogid – arstid-röntgenoloogid, kes tänapäeval tavaliselt aneurüsme ravivad – ütlesid, et aneurüsm on vale kujuga ja kui seda tahetakse ravida, tuleks see kirurgiliselt klipsida.

„Te võiksite opereerida…”

„Aga kas ma peaksin?”

„Ma ei tea.”

Fional oli õigus. Ka mina ei teadnud. Kui me ei tee midagi, võib patsient lõpuks saada verejooksu, mille tõenäoline tagajärg on ulatuslik ajurabandus või surm. Aga samas võib naine surra aastate pärast millegi muu tõttu, ilma et aneurüsm kunagi rebeneks. Hetkel tundis naine end suurepäraselt, peavalud, mille tõttu talle kompuuteruuring tehti, polnud aneurüsmiga seotud ja hakkasid vähehaaval taanduma. Aneurüsm avastati juhuslikult. Kui opereerin, võin põhjustada rabanduse ja ta invaliidiks jätta – risk oleks tõenäoliselt neli või viis protsenti. Nii et lõikusega seotud akuutne risk oli peaaegu niisama suur kui risk kogu tema elule, kui me ei tee midagi. Ja ometi, kui me ei opereeri, peab ta elama teadmisega, et tal on ajus aneurüsm, mis võib ta iga hetk tappa.

„Nii et mida me siis peaksime tegema?”

„Patsiendiga nõu pidama.”

*

Esimest korda kohtusin selle naisega mõne nädala eest ambulatoorsel vastuvõtul. Kompuuteruuringu tellinud raviarst saatis ta minu juurde, aga tema saatekirjast ei selgunud muud, kui et patsient on kolmekümne kahe aastane ja tal on rebenemata aneurüsm. Naine tuli vastuvõtule üksinda, elegantselt riides, päikeseprillid pealaele pikkadele tumedatele juustele lükatud. Ta astus ambulatoorsete haigete kõledasse vastuvõturuumi, istus toolile mu kirjutuslaua kõrval ja pani oma peene disainerikoti põrandale tooli kõrvale. Siis vaatas ta mulle ärevalt otsa.

Vabandasin, et olin tal oodata lasknud, ja jäin enne jutuajamise jätkamist kõhklema. Ma ei tahtnud alustada küsimustega tema perekonna või tema enda kohta – see oleks kõlanud nii, nagu oleksin kindel, et ta varsti sureb. Küsisin peavalude kohta. Ta rääkis oma peavaludest ja ütles ka, et tal on juba parem. Nüüd tagantjärele mõeldes tundusid peavalud tõepoolest ohutud. Kui peavaludel on tõsine põhjus, tuleb see tavaliselt ilmsiks nende iseloomust. Naise raviarsti korraldatud uuring – lootuses, et normaalne ajupilt rahustab patsienti – oli tekitanud täiesti uue probleemi ja ehkki patsient ei kannatanud enam peavalude all, vaevas teda nüüd suur mure. Muidugi oli ta tuhninud Internetis ja uskus nüüd, et tal on peas viitsütikuga pomm, mis iga hetk plahvatab. Minu vastuvõtule pääsemist oli ta oodanud mitu nädalat.

Näitasin talle arvutiekraanil angiogrammi ja selgitasin, et aneurüsm on väga väike ning on täiesti võimalik, et see ei rebene kunagi. Ütlesin, et ainult suured aneurüsmid on ohtlikud ja vajavad kindlasti operatsiooni ning et operatsiooniga seotud risk pole tõenäoliselt väiksem kui oht, et aneurüsm rebeneb ja ta saab rabanduse.

„Ja muud ravi peale lõikuse ei ole?” küsis ta.

Ütlesin, et ainus võimalus tema ravimiseks on operatsioon. Probleem on selles, kas seda teha või mitte.

„Kui ohtlik see operatsioon on?” Ta hakkas nutma, kui ütlesin, et nelja- või viieprotsendilise tõenäosusega ta sureb või jääb invaliidiks.

„Ja kui me ei opereeri?” küsis ta läbi pisarate.

„Te võite lihtsalt surra vanadusse, ilma et aneurüsm kunagi rebeneks.”

„Mulle öeldi, et teie olete meie maa üks paremaid neurokirurge,” ütles ta naiivses usus, millega murelikud patsiendid püüavad hirmu alla suruda.

„Seda nüüd küll mitte. Aga mul on kindlasti tohutud kogemused. Ja ma võin lubada, et teen kõik endast oleneva. Ma ei eita, et olen täielikult vastutav selle eest, mis teiega juhtub, aga kahjuks peate ise otsustama, kas soovite operatsiooni või mitte. Kui ma teaksin, mida te peaksite tegema, ütleksin kindlasti.”

„Mida teie minu asemel teeksite?”

Viivitasin vastusega. Tõsiasi oli see, et kuuekümne ühe aastaselt oli mul seljataga suurem osa elust, paremad aastad muu hulgas. Meie vanusevahe tõttu oli mul eluaastaid ees vähem kui temal, seega oht, et lõikamata jäänud aneurüsm tema eluajal rebeneb, oleks minul tunduvalt väiksem, aga operatsiooniga seotud risk suurem.

„Ma ei laseks aneurüsmi opereerida,” ütlesin, „aga mul oleks päris raske selle olemasolu unustada.”

„Ma tahan operatsiooni,” lausus naine. „Ma ei taha elada, see asjandus peas,” rõhutas ta oma peale osutades.

„Te ei pea kohe praegu otsustama. Minge koju ja arutage seda oma perekonnaga.”

„Ei, ma olen otsustanud.”

Olin veidi aega vait. Ma ei olnud üldsegi kindel, et ta oli tegelikult kuulanud, mida ma lõikusega seotud ohtudest rääkisin, kahtlesin, kas kõige selle uuesti seletamine paneks teda otsust muutma, niisiis asusime teele mööda pikki haiglakoridore, et leida minu sekretär ja määrata operatsiooni kuupäev.

Ühel pühapäevaõhtul kolm nädalat hiljem läksin haiglasse nagu tavaliselt, et kohtuda selle naisega ja teiste patsientidega, kellel pidi järgmisel päeval operatsioon olema. Läksin haiglasse vastumeelselt, ärritunult ja murelikult, sest mõte selle patsiendiga kohtumisest ja tema hirmuga kokkupuutumisest oli kogu päeva mu peas tiirelnud.

Igal pühapäevaõhtul, kui sõidan jalgrattaga haiglasse, on mul halb eelaimus. See on tunne, mis näib tekkivat lihtsalt üleminekust kodustelt oludelt töistele, olenemata sellest, kui rasked operatsioonid mul ees seisavad. Need õhtused visiidid on minu rituaal juba palju aastaid ja ometi, kuidas ma ka püüaks, ei suuda ma harjuda ja vabaneda nende pühapäevaõhtupoolikute hirmust ja murest, peaaegu viimsepäevatundest, kui väntan mööda vaikseid kõrvaltänavaid haigla poole. Aga mul tasub vaid patsiente näha, nendega juttu ajada ja arutada läbi järgmise päeva sündmused, kui hirm kaob ja ma lähen tagasi koju palju paremas tujus, järgmise päeva lõikusteks valmis.

Leidsin naise ühest kõige rahvarohkemast palatist. Olin lootnud, et ka tema abikaasa on kohal ning saan rääkida mõlemaga, aga naise sõnul oli mees juba koju laste juurde läinud. Vestlesime mõne minuti operatsioonist. Otsus oli nüüd tehtud ja ma ei näinud vajadust taas riskidele tähelepanu pöörata nagu siis, kui ta esimest korda minu juurde tuli, ehkki pidin neile siiski viitama, kui ulatasin talle allkirjastamiseks keeruka nõusolekuankeedi.

„Loodan, et saate magada,” ütlesin talle. „Luban, et mina magan kindlasti ja see on praeguses olukorras isegi tähtsam.” Ta naeratas selle nalja peale, mida ma kordan kõikidele oma patsientidele, kui kohtun nendega õhtul enne operatsiooni. Naine sai tõenäoliselt juba aru, et rahu, puhkus ja vaikus on viimased asjad, mida haiglalt oodata, eriti veel siis, kui järgmisel hommikul seisab ees ajuoperatsioon.

Käisin vaatamas veel kaht järgmise päeva patsienti ja arutasin lõikuste üksikasjad läbi ka nendega. Mõlemad kirjutasid nõusolekuankeedile alla ja ütlesid, et usaldavad mind väga.

Ärevus võib olla nakkav, aga nakkav on ka usaldus ja haigla parkla poole kõndides tundsin, kuidas patsientide usaldus mulle julgust juurde annab. Olin otsekui kapten laevas – alus tipp-topp korras, tekk hoolikalt puhtaks küüritud ja kõik järgmise päeva lõikusteks valmis. Neid rõõmsaid merenduslikke metafoore mõttes mängitades sõitsin koju.

Pärast hommikust koosolekut läksin ettevalmistustuppa, kus patsient narkoosi oodates raamil lamas.

„Tere hommikust,” ütlesin talle võimalikult reipal häälel. „Kas magada saite?”

„Jah,” vastas ta rahulikult, „magasin päris hea une.”

„Kõik läheb hästi,” ütlesin mina.

Mõtlesin jälle, kas ta ikka tõesti mõistab, millise riski ta võtab. Võib-olla on ta väga vapper, võib-olla naiivne, võibolla on kõik, mida ma rääkisin, tal kõrvust mööda läinud.

Riietusruumis panin selga operatsioonirõivad. Üks mu kolleeg vahetas seal samuti riideid ja ma küsisin, millised lõikused tema päevanimekirjas on.

„Oh, lihtsalt mõned seljad,” vastas ta. „Sul on aneurüsm?”

„Rebenemata aneurüsmidega on see häda,” ütlesin, „et kui patsient invaliidina üles ärkab, võid ainult iseennast süüdistada. Enne lõikust oli temaga kõik korras. Rebenenud aneurüsmi korral on verejooks tihtipeale juba oma töö teinud.”

„See on tõsi. Aga rebenemata aneurüsme on tavaliselt palju kergem klipsida.”

Astusin operatsioonisaali, kus minu assistent Jeff asetas naist juba operatsioonilauale. Minu osakonna eripära on selles, et siin stažeerivad ühe aasta Seattle’i neurokirurgia koolitusprogrammis osalevad Ameerika kirurgid. Jeff oli üks neist ja nagu enamik Ameerika stažööre, silmapaistev arst. Ta kinnitas naise pea operatsioonilaua külge – kolm hingedega raamile kinnitatud naela lükatakse läbi peanaha koljusse, et pead paigal hoida.

Olin naisele lubanud, et juukseid aetakse maha võimalikult vähe, ja Jeff hakkaski ta pealage raseerima. Ei ole mingeid tõendeid selle kohta, et varasem tava ajada patsientidel pea paljaks nagu süüdimõistetutel oleks kuidagi mõjutanud infektsioonimäärasid, millega seda kommet näilikult põhjendati. Mina arvan, et tegelik põhjus, ehkki sellest endale aru ei antud, oli see, et kirurgidel oli kergem opereerida inimlikest omadustest ilmajäetud patsiente.

Kui säästev raseerimine on tehtud, läheme käsi pesema, tuleme seejärel kinnastes, maskides ja operatsioonirõivastes laua äärde tagasi ja alustame lõikust. Esimese umbes kümne minuti jooksul määritakse patsiendi pea antiseptikuga kokku, ta kaetakse steriilsete operatsioonilinadega, nii et näha jääb vaid opereeritav piirkond, ja instrumendid ning muud kirurgiriistad seatakse koos operatsiooniõega valmis.

„Skalpell,” ütlen operatsiooniõde Irwinile. „Alustan,” hõikan anestesioloogile laua teises otsas ja lahti see läheb.

Pärast kolmekümmet minutit tööd suruõhupuuride ja -lõikuritega on naise kolju avatud ja selle sisepinna ebaühtlased luuservad on tasaseks lihvitud.

„Valgus maha, mikroskoop sisse ja kirurgitool!” hüüan niisama palju erutusest kui vajadusest end kuuldavaks teha kõigi operatsioonisaali seadmete ja masinate põrina, sumina ja sahina keskel.

Tänapäevased binokulaarsed operatsioonimikroskoobid on imelised asjad ja ma olen sügavalt oma mikroskoopi kiindunud, nii nagu iga meistrimees on kiindunud oma tööriistadesse. Seade maksab üle saja tuhande naela ja oma veerandtonnisest kaalust hoolimata püsib suurepäraselt tasakaalus. Paigale asetatud mikroskoop kummardub üle patsiendi pea justkui uudishimulik mõtlik toonekurg. Selle okulaarid, millest läbi ma patsiendi ajju vaatan, hõljuvad sulgkergelt minu ees oma tasakaalustatud varre otsas ja minu väiksemgi sõrmeliigutus puldil paneb need liikuma. Mikroskoop mitte ainult ei suurenda, vaid ka valgustab objekti särava ksenoonvalgusega, mis on ere nagu päike.

Kaks operatsiooniõde lükkavad küürutades raske operatsioonimikroskoobi laua juurde ja mina ronin selle taha käetugedega varustatud reguleeritavasse kirurgitooli. See hetk äratab minus endiselt sügavat aukartust ja ma tunnen nüüdki veel sedasama lapselikku õhinat, mida tundsin kolmkümmend aastat tagasi oma elu esimest aneurüsmioperatsiooni vaadates. Olen nagu keskaegne rüütel, kes tõuseb oma ratsu selga ja läheb taga ajama müütilist koletist. Ja mikroskoobis avanev pilt patsiendi ajust on tõesti veidi maagiline – selgem, teravam ja palju ilusam kui väljaspoolne haiglamaailm oma igavate koridoride, komiteede, juhtkonna, paberitöö ja aruannetega. Mikroskoobi tohutult kalli optika pakutaval pildil on ainulaadne sügavus ja selgus, mille intensiivsust ja salapära minu ärevus veelgi võimendab. See pilt on väga isiklik, ja kuigi minu ümber on meeskond, kes jälgib operatsiooni mikroskoobiga ühendatud videomonitorilt, seisab assistent minu kõrval ja vaatab lõikust seadme lisaoptikaga ning kõigil haiglakoridoridesse ülesriputatud niinimetatud kliinikuhalduse plakatitel ülistatakse meeskonnatöö ja kommunikatsiooni tähtsust, on see siin minu jaoks ikkagi kahevõitlus.

„Noh, Jeff, hakkame tööle. Anna mulle ajuretraktor,” lisan Irwinile.

Valin retraktori, õhukese painduva terasriba, mille ots on ümmargune nagu pulgajäätisel, ja lükkan selle patsiendi otsmikusagara alla. Ettevaatlikult, millimeeter millimeetri haaval kergitan aju koljupõhjast ülespoole – elevatsioon on õige kirurgiline termin –, et tekitada aju alla kitsas ruum, mida mööda aneurüsmi poole tungida. Olen opereerinud mikroskoobi abil nii palju aastaid, et sellest on peaaegu saanud mu keha pikendus. Seda kasutades on mul tunne, nagu roniksin mikroskoopi pidi alla patsiendi pähe, minu instrumentide otsad oleksid aga justkui mu enda sõrmeotsad.

Näitan Jeffile unearterit ja palun Irwinilt mikrokäärid. Lõikan ettevaatlikult peent ämblikuvõrgu sarnast kesta suure arteri ümbert, mis hoiab elus aju teist poolkera. Peenemast peenem ämblikuvõrkkest on saanud nime kreekakeelsest ämblikku tähendavast sõnast, sest näeb välja nagu kõige peenem ämblikuvõrk.

„Milline võrratu vaade!” hüüatab Jeff. Ja seda see on, sest lõikame aneurüsmi enne selle hävitavat rebenemist, nii et aju anatoomia on puhas ja selge.

„Teine ajuretraktor,” ütlen nüüd.

Varustatud kahe retraktoriga, hakkan otsmiku- ja oimusagarat, mida ämblikuvõrkkest koos hoiab, teineteisest eemale kangutama. Kristallselge pea- ja seljaajuvedelik, mida arstid liikvoriks kutsuvad, keerleb ämblikuvõrkkesta võrgukiirtes, välgatab ja sätendab mikroskoobivalguses nagu hõbe. Läbi selle näen aju enda siledat kollast pinda, millesse tungivad väikesed punased veresooned – arterioolid – moodustavad kauneid harusid nagu suur jõgi kõrgusest vaadatuna. Ajupoolkerade vahel kulgevad sätendavad tumepunased veresooned keskmise ajuarteri ja lõpuks ka aneurüsmi poole.

„Võrratu!” hüüatab Jeff taas.

„Liikvori kohta öeldi varem „selge nagu džinn”, kui selles ei paistnud verd ega põletikku,” ütlesin Jeffile, „aga tänapäeval peame me arvatavasti kasutama alkoholivaba terminoloogiat.”

Leian peagi parempoolse keskmise ajuarteri. Mikroskoobi all näeb see vaid mõnemillimeetrise läbimõõduga arter välja tohutu suur ja ähvardav, jäme ja roosakaspunane ning pulseerib halvaendeliselt südamega ühes taktis. Pean minema mööda seda soont sügavale ajusagarate vahelisse lõhesse, mida tuntakse Sylvia fissuuri nime all, et leida oma pesast aneurüsm, mis arteri seinast välja sopistub. Rebenenud aneurüsmi korral võib keskmise ajuarteri dissektsioon olla aeglane ja piinarikas töö, sest äsjase verejooksu tõttu kleepuvad ajusagarad tihtipeale kokku. Nende eraldamine on raske ja keeruline ning samal ajal on alati hirm, et aneurüsm hakkab uuesti veritsema.

Eraldan ajusagarad neid ettevaatlikult lahku lükates ja lõikan neid koos hoidva ämblikuvõrkkesta õrnu kiude mikrokääridega, samal ajal aga hoian vaadet puhtana, imedes väikese aspiraatoriga ajuvedelikku ja verd. Ajus on suur hulk veresooni ja ma pean arvukate veenide ja pisiarterite vigastamist vältima, et veritsus ei muudaks vaatepilti ähmaseks ja aju verevarustus ei saaks kannatada. Mõnikord, kui sagarate eraldamine on eriti keeruline, vaevanõudev või ohtlik, teen väikese pausi, lasen käsivartel käetugedel puhata ja silmitsen enda ees olevat aju. Kas mõtted, mis seda veresoontega kaetud tihket rasvast proteiinikamakat vaadates minu peas ristlevad, on tõesti pärit samasugusest materjalist? Vastus on alati üks – muidugi on – ja see mõte on iseenesest nii absurdne ja arusaamatu, et jätkan operatsiooni.

Seekord läheb ajusagarate eraldamine kergesti. Aju justkui tõmbaks ise ennast lahti ja minul on vaja ainult kõige väiksemat vahelesegamist, et otsmiku- ja oimusagar kiiresti eralduksid. Juba mõne minuti pärast näeme aneurüsmi, mis on täiesti vaba ümbritsevast ajukoest ja mikroskoobi heledas valguses sädelevatest tumepunastest veenidest.