Читать книгу Valitseda elu - Georg Hackenschmidt - Страница 30

Hoiak, mida juhivad mälestused, on niisiis formaalne ja kanaliseeritud. Kuna ta esindab kätt eraldi, peitub temas ka kehalise ebaühtluse alge. Kui mälestus kätkeb käe teisenduses, mille tekitas kepi varasema kasutamise kogemus, siis ei saa ta kuuluda kogu kehasüsteemile. Ja kui mälestust ei loonud sedasorti tegevus, mis kulmineerub seestpoolt väljapoole, siis ei esinda ta kehasüsteemi vaistlikku võimelisust. Ta pigem piirab kui avardab keha pürgimusi, — teisisõnu, ta on midagi võõrast, mille käsi on omandanud, aga mida ülejäänud keha ei jaga.

Keha, mis järgib oma seesmisi kasvu- ja avanemispürgimusi, on alati õigete proportsioonidega. Iga teisendus, mis on tema mõnele osale väljastpoolt peale surutud, toob järelikult kaasa ebaühtluse. Ja iga hoiak, mis esindab niisugust ebaühtlust, peab seda peegeldama.