Читать книгу Jäälohe - George R. R. Martin - Страница 2

ADARALE meeldis talv kõige rohkem, sest siis läks maailm külmaks ja talvel tuli jäälohe.

Ta polnud päris kindel, kas külm tõi kohale jäälohe, või oli see jäälohe, kes tõi külma. See küsimus tegi sageli muret ta vennale Geoffile, kes oli temast kaks aastat vanem ja täitmatult uudishimulik, kuid Adara sellistest asjadest eriti ei hoolinud. Talle piisas õnnetundeks sellest, et külm ja lumi ja jäälohe saabusid oma õigel ajal.

Tänu oma sünnipäevale teadis ta alati, millal need pidid tulema. Adara oli talvelaps, sündinud kõige ägedama pakase ajal, mida inimesed üldse mäletasid – isegi Vana Laura, kes elas naabertalus ja mäletas asju, mis olid toimunud enne, kui keegi teine oli sündinud. Inimesed rääkisid seniajani sellest pakasest. Adara kuulis seda sageli.

Aga nad rääkisid ka teistest asjadest. Rääkisid, et selle hirmsa pakase jäisus oli pikaleveninud sünnituse ööl tapnud ta ema – külm oli hiilinud mööda suurest tulest, mille Adara isa oli üles teinud, ja pugenud tekkide vahele, mis katsid nurgavoodit. Rääkisid, et külm oli pugenud Adarasse juba ema-ihus – et ta nahk oli sündides olnud helesinine ja katsudes jäine ning et ta polnud soojenenud ka kõigi järgmiste aastate jooksul. Talv oli teda puudutanud, talle oma märgi jätnud, teinud ta enda omaks.

Oli tõsi, et Adara erines teistest lastest. Ta oli väga tõsine väike tüdruk, kes vaid harva hoolis teistega mängimisest. Inimesed ütlesid, et ta on ilus – kuid oma heleda naha, blondide juuste ja suurte, selgete, siniste silmadega kuidagi kummalisel, eemalehoidval viisil. Ta naeratas, kuid mitte tihti. Keegi polnud näinud teda nutmas. Kord, kui ta oli viiene, oli ta astunud lumehange all peitunud, lauatükis püsti olevale naelale ja see oli läinud läbi ta jala, aga Adara polnud nutnud ega karjunud ka siis. Ta oli tõmmanud jala vabaks ja kõndinud verejälgi maha jättes majja tagasi, sinna jõudes öelnud ainult: „Isa, ma tegin endale haiget.” Tavaliselt lapsepõlvega kaasnevad mossitamised, jonnimised ja pisarad polnud tema jaoks.

Isegi perekond teadis, et Adara on teistsugune. Ta isa oli suure pahura karu moodi mees, kel polnud inimestega eriti asja, ent alati ilmus ta näole naeratus, kui Geoff teda küsimustega kiusas, ning tal jätkus naeru ja kallistusi Adara vanema õe Teri jaoks, kes oli kuldne ja tedretähniline ning flirtis häbitult kõigi kohalike poistega. Kallistusi jätkus ka Adarale, kuid ainult pikkade talvede ajal. Ent naeratused jäid puudu. Ta haaras Adara oma käte vahele, surus väikese keha oma tohutu jõuga enda vastu, ta rinnust kostis nuuksatus ja suured pisarad voolasid mööda ta punetavaid põski. Suvel ta Adarat ei kallistanud. Suvel oli tal selleks liiga palju tööd.

Kõigil peale Adara oli suvel palju tegemist. Geoff töötas koos isaga põldudel, küsis lõputult selle ja teise kohta ning õppis kõike, mida farmeril on tarvis teada. Kui ta ei töötanud, jooksis ta sõpradega jõe äärde seiklusi otsima. Teri hoolitses majapidamise eest, valmistas süüa, ja kui oli kõrghooaeg, töötas natuke ka ristmiku ääres võõrastemajas. Võõrastemaja omaniku tütar oli ta sõber ja noorem poeg enam kui sõber ning tagasi tulles ta alati itsitas ja rääkis ränduritelt, sõduritelt ja kuninga käskjalgadelt kuuldud uudiseid ja kuulujutte. Teri ja Geoffi jaoks oli suvi kõige parem aeg ning kummalgi neist polnud Adara jaoks aega.

Kõige rohkem tegemist oli isal. Iga päev ootas tuhat asja tegemist, ja kui ta need oli ära teinud, leidis ta eest tuhat järgmist. Ta töötas koidust hämarikuni. Ta lihased läksid suvega kõvaks ja vintskeks, ta haises põllult koju tulles higi järele, kuid tulles naeratas ta alati. Pärast õhtusööki istus ta koos Geoffiga, jutustas talle lugusid ja vastas ta küsimustele, või õpetas Terile uusi toiduvalmistamise nippe – või siis jalutas võõrastemajja. Ta oli tõeline suvemees.

Suvel ta ei joonud, välja arvatud klaas või paar veini oma venna külaskäigu tähistamiseks.