Читать книгу Mõõkade maru I: Teras ja lumi - George R. R. Martin - Страница 5

Ser Desmond Grell oli kogu elu Tullyde suguvõsa teeninud. Kui Catelyn sündis, oli ta veel kannupoiss, sai rüütliks siis, kui Catelyn käima ja ratsutama ja ujuma õppis, ja oli isand Hosteri tütre pulmapäevaks relvaülemaks tõusnud. Ta oli näinud, kuidas väikesest Catist kasvas noor naine, vägeva valitseja kaasa, kuninga ema. Ja nüüd on ta näinud ka seda, kuidas minust sai reetur.

Kui Edmure sõjasõidule läks, määras ta ser Desmondi lossipealikuks, mistõttu Catelyni kuritöö arutamine oli nüüd vana rüütli kohus. Et oma kitsikust leevendada võttis ta endaga kaasa Catelyni isa kojaülema, range loomuga Utherydes Wayni. Mõlemad mehed seisid ja vaatasid talle otsa: jässakas ser Desmond näost punetav ja kohmetu; morn Utherydes sünge ja nukker. Kumbki ootas, et teine alustaks. Nad on kogu elu mu isa teeninud ja ma tasusin neile häbiteoga, mõtles Catelyn väsinult.

„Teie pojad,” sõnas ser Desmond lõpuks. „Meister Vyman rääkis meile. Vaesed poisid. Kohutav. Kohutav. Kuid…”

„Me jagame teie kurvastust, mu emand,” ütles Utherydes Wayn. „Kogu Vetevoo leinab koos teiega, kuid…”

„Küllap röövis see uudis teilt mõistuse,” segas ser Desmond vahele, „murest sündinud meeletus, ema meeletus, inimesed mõistavad seda. Te ei andnud endale aru…”

„Andsin küll,” ütles Catelyn kindlalt. „Ma andsin endale aru, mida ma teen, ja mõistsin, et talitan reetlikult. Kui te mu karistamata jätate, hakkavad inimesed arvama, et me punusime koos salanõu Jaime Lannisteri vabastamiseks. See oli minu ja ainult minu tegu ja mina üksi pean selle eest vastust andma. Pange mind ahelatesse, mis Kuningatapjast vabaks jäid, ja ma kannan neid uhkusega, kui te nõnda otsustate.”

„Ahelatesse?” Ainuüksi see sõna täitis õnnetu ser Desmondi ilmse kohkumusega. „Kuninga ema, minu käskija lihase tütre? Võimatu.”

„Ehk nõustub mu emand koduarestiga oma ruumides, kuni ser Edmure tagasi jõuab,” sõnas kojaülem Utherydes Wayn. „Üksipäini, et oma tapetud poegade eest palvetada.”

„Jah, arest,” nõustus ser Desmond. „Arest tornikambris, sellest piisab.”

„Kui ma pean arestis olema, siis sündigu see mu isa ruumides, et ma saaksin talle ta viimastel elupäevadel tröösti pakkuda.”

Ser Desmond mõtles hetke järele. „Olgu nii. Te ei pea mugavusest ja lahkusest mitte puudust tundma, kuid teil on keelatud lossis ringi liikuda. Võite küll vabalt käia seitsmekojas, kuid muul ajal püsige isand Hosteri ruumides, kuni valitseja Edmure tagasi jõuab.”

„Nagu soovite.” Kuni nende isa veel elas, polnud Edmure mingi valitseja, kuid Catelyn ei hakanud vanamehe sõnu parandama. „Pange mind valve alla, kui vajalikuks peate, kuid ma tõotan teile, et ma ei ürita põgeneda.”

Ser Desmond noogutas, olles ilmselt rõõmus, et selle ebameeldiva ülesandega on nüüd asi ühel pool, kuid nukrapilguline Utherydes Wayn jäi pärast lossipealiku lahkumist veel hetkeks paigale. „Te tegite ränga eksisammu, mu emand, kuid ilmaasjata. Ser Desmond saatis ser Robin Rygeri neid jälitama, et Kuningatapja tagasi tuua… või vähemalt tema pea.”

Seda oli Catelyn kartnudki. Andku Sõdalane su mõõgakäele rammu, Brienne, palvetas ta. Ta oli teinud kõik, mis tema võimuses, nüüd jäi veel üle ainult loota.

Tema asjad olid viidud ta isa magamistuppa, kus kõige tähtsam mööbliese oli suur baldahhiinvoodi, kus Catelyn oli ilmale tulnud; selle nikerdatud sambad kujutasid hüppavaid forelle. Tema isa oli viidud alumisele vahekorrusele ja haigevoodi seatud vastu kolmnurkset rõdu, kuhu pääses isand Hosteri külalistekambrist ja kust ta sai näha jõgesid, mida ta oli eluaeg väga armastanud.

Isand Hoster magas, kui Catelyn sisse astus. Ta läks välja rõdule ja jäi seisma, üks käsi krobelisele kivirinnatisele toetatud. Lossi nurga taga suubus kiire vooluga Kärestikujõgi tüünesse Punaharru ja Catelyn nägi siit kaugele allajõge. Kui idast ligineb triibuline puri, siis on see naasev ser Robin. Kuid esialgu oli veteväli tühi. Catelyn tänas selle eest jumalaid ja läks tagasi sisse ja istus oma isa juurde.

Catelyn ei teadnud, kas isand Hoster mõistab, et ta on seal või kas tema juuresolek pakub isand Hosterile mingit tröösti, kuid talle endale mõjus isa seltsis viibimine lohutavalt. Mida sa ütleksid, kui sa mu kuriteost teada saaksid, isa? mõistatas Catelyn. Kas sa oleksid samuti talitanud, kui Lysa ja mina oleksime vaenlase käes olnud? Või mõistaksid ka sina mu hukka ja nimetaksid seda ema meeletuseks?

Selles toas valitses surma lõhn: raske, imal ja rüve lõhn, mis hakkas külge. See tõi Catelynile meelde pojad, kelle ta oli kaotanud, tema armsa Brani ja väikese Rickoni, kes olid tapetud Nedi endise kasupoja Theon Greyjoy käe läbi. Ta leinas ikka veel Nedi taga ja sellel leinal ei olnud lõppu, kuid jääda ilma ka oma lapsukestest… „Lapse kaotus on kohutavalt valus,” sosistas ta vaikselt, rohkem endale kui isale.

Isand Hoster avas silmad. „Neitsikannike,” kahistas ta valust tuhmil häälel.

Ta ei tunne mind ära. Catelyn oli sellega juba harjunud, et isa pidas teda tema emaks või tema õeks Lysaks, kuid Neitsikannike oli talle võõras nimi. „Mina olen Catelyn,” ütles ta. „Mina olen Cat, isa.”

„Anna mulle andeks… veri… oh, palun… Neitsikannike…”

Kas tema isa elus oli ehk olnud mõni teine naine? Võib-olla mõni külatüdruk, keda ta oli nooruses kurjasti pruukinud? Ehk leidis ta pärast meie ema surma tröösti mõne teenijapiiga embuses? See mõte oli veider ja hämmeldusttekitav. Korraga tekkis Catelynil tunne, nagu ei teaks ta oma isast õieti midagi. „Kes on Neitsikannike, isa? Kas tahad, et ma laseksin ta siia kutsuda? Kust ma selle naise leida võiksin? Elab ta veel?”

Isand Hoster ägas. „Surnud.” Tema käsi kobas Catelyni oma järele. „Sa saad veel lapsi… toredaid ja õiget verd lapsi.”

Veel? mõtles Catelyn. On ta unustanud, et Nedi pole enam? Kas ta räägib ikka veel Neitsikannikesega või nüüd juba minuga või Lysaga või emaga?

Isa köhis ja tema suhu tõusis verine röga. Ta pigistas Catelyni sõrmi. „…ole hea naine ja jumalad õnnistavad sind… pojad… õiget verd… aaahhh.” Isand Hosteri käsi tõmbus äkilises valuhoos pingule. Ta surus sõrmeküüned Catelyni käe sisse ja tõi kuuldavale summutatud karje.

Meister Vyman saabus kärmelt ja segas valmis järjekordse annuse moonipiima ja aitas oma käskijal selle alla neelata. Üsna peatselt magas isand Hoster Tully taas sügavat und.

„Ta päris ühe naise järele,” ütles Cat. „Neitsikannikese.”

„Neitsikannike?” Meister vaatas talle ilmetult otsa.

„Te ei tunne kedagi sellenimelist? Mõni teenijatüdruk, mõni naine siitkandi küladest? Võib-olla mõni ammune tuttav?” Catelyn oli Vetevoolt väga kaua aega eemal olnud.

„Ei, mu emand. Ma võin lasta järele küsida, kui soovite. Utherydes Wayn teab kindlasti, kui mõni sellenimeline kunagi Vetevool ametis oli. Kas te ütlesite Neitsikannike? Lihtrahvas paneb sageli oma tütardele nimed lillede ja taimede järgi.” Meistril oli mõtlik ilme. „Ma mäletan ühte lesknaist, kes käis tihtilugu lossis vanu kingi otsimas, et endale uusi taldu teha. Mulle hakkab nüüd meenuma, et ta nimi oli Neitsikannike. Või hoopis Aaskannike? Midagi sellist. Aga ta pole juba aastaid enam siin käinud…”

„Tema nimi oli lihtsalt Kannike,” sõnas Catelyn, kes seda vana naist hästi mäletas.

„Või nii?” Meistril oli vabandav ilme. „Vabandage mind, emand Catelyn, kuid ma ei saa kauemaks jääda. Ser Desmondi otsusel tohime me teiega rääkida ainult nii palju, kui meie kohustused seda nõuavad.”

„Siis peate te talitama tema käsku mööda.” Catelyn ei pannud seda ser Desmondile pahaks; vanal rüütlil polnud põhjust teda usaldada ja kahtlemata pelgas mees, et Vetevoo valitseja tütar võib paljude alamate jätkuvat ustavust ära kasutada ja veel mingeid nurjatusi korda saata. Vähemalt olen ma sõjast prii, mõtles ta, olgugi vaid lühikeseks ajaks.

Pärast meistri lahkumist tõmbas Catelyn ülle villase mantli ja läks uuesti välja rõdule. Päike sillerdas mõlema jõe pinnal, kullates lossist mööda voogavat vett. Ta pani käed varjuks silmade kohale ja otsis, täis kartust, pilguga kauget purje. Kuid ta ei näinud midagi ja see tähendas, et tema lootused ei ole veel kustunud.

Ta hoidis pilku jõel terve selle päeva, hilisõhtuni välja, kuni tal jalad seismisest valusaks jäid. Enne päevaveeru jõudis lossi üks kaaren, kes suurte mustade tiibadega vehkides alla lindlasse laskus. Mustad tiivad, mustad sõnumid, mõtles Catelyn, meenutades eelmist lindu, kes oli tulles kaasa toonud hirmsa teate.

Meister Vyman tuli õhtul tagasi isand Tullyt avitama ja tõi Catelynile tagasihoidliku õhtueine, mis koosnes leivast, juustust ja keedetud loomalihast mädarõikaga. „Ma kõnelesin Utherydes Wayniga, mu emand. Ta oli täiesti kindel, et tema teenistusaja jooksul ei ole Vetevool elanud ühtegi Neitsikannikese nimelist naisterahvast.”

„Täna tuli üks kaaren. Kas Jaime on uuesti kinni võetud?” Või tapetud, jumalad hoidku?

„Ei, mu emand, meil pole Kuningatapja kohta mingeid uudiseid.”

„Või on veel mõni lahing toimunud? Kas Edmure on hädas? Või Robb? Olge nii hea ja leevendage mu kartusi.”

„Mu emand, ma ei tohiks…” Vyman vaatas ringi, otsekui tahtes veenduda, et peale nende pole toas kedagi. „Isand Tywin on jõemaadelt lahkunud. Koolmekohtadel valitseb vaikus.”

„Kust see kaaren siis tuli?”

„Läänest,” vastas meister, isand Hosteri voodiriideid kohendades ja Catelyni pilku vältides.

„Kas mõni teade Robbilt?”

Meister ebales. „Jah, mu emand.”

„Midagi on juhtunud.” Catelyn mõistis seda mehe olekust. Meister varjas tema eest midagi. „Rääkige mulle. Kas Robbiga? On ta haavatud?” Mitte surnud, jumalad hoidku, palun ära ütle mulle, et ta on surnud.

„Majesteet sai tormijooksus Rünkale haavata,” sõnas meister Vyman endiselt puiklevalt, „kuid ta kirjutab, et muretsemiseks pole põhjust ja et ta loodab peatselt tagasi jõuda.”

„Haavata? Kuhu? Kui raskelt?”

„Ta kirjutab, et muretsemiseks pole põhjust.”

„Iga tema haav paneb mu muretsema. Kas tema eest kantakse hoolt?”

„Ma olen selles kindel. Kahtlemata tohterdab Rünka meister tema haava.”

„Kuhu ta haavata sai?”

„Mu emand, mul ei ole voli teiega rääkida. Vabandage mind.” Vyman korjas oma arstimid kokku ja lahkus tõtakalt ja Catelyn jäi jälle isaga kahekesi. Moonipiim oli oma töö teinud ja isand Hoster sügavasse unne vajunud. Tema lahtise suu ühest nurgast jooksis peenike süljenire alla ja tegi padja märjaks. Catelyn võttis linase rätiku ja pühkis selle õrnalt ära. Isa oiatas, kui ta seda tegi. „Andesta mulle,” ütles ta nii vaikselt, et Catelyn ta sõnu vaevu kuulis. „Neitsikannike… veri… see veri… jumalad heitku armu…”

Isa sõnad häirisid Catelyni vägagi, kuigi ta ei mõistnud nende mõtet. Veri, mõtles ta. Miks peab veri alati mängus olema? Isa, kes see naine oli ja mida sa talle tegid, et selle eest peab nii väga andestust paluma?

Sel ööl magas Catelyn halvasti, teda painasid ähmased unenäod tema kadunud ja surnud lastest. Ta ärkas juba ammu enne koitu, kõrvus kajamas isa sõnad. Toredaid ja õigest soost lapsi… miks ta pidi nõnda ütlema… kas võis juhtuda, et ta sigitas selle Neitsikannikesega sohilapse? Catelyn ei suutnud seda uskuda. Oma vennast oleks ta seda uskunud; ta poleks üllatunud, kui oleks teada saanud, et Edmure’il on kümmekond vallaslast. Kuid tema isa, isand Hoster Tully puhul polnud see lihtsalt võimalik.

Kas Neitsikannike võis olla Lysa hellitusnimi, nii nagu ta mind Catiks kutsus? Isand Hoster oli Catelyni varemgi Lysaga segi ajanud. Sa saad veel lapsi, ütles ta. Toredaid ja õigest soost lapsi. Lysal oli olnud viis nurisünnitust – kaks Kotkapesas, kolm Kuningalinnas… kuid mitte ühtegi Vetevool, isand Hosteri juures, kes oleks teda trööstida saanud. Mitte ühtegi, kui ainult… kui ta sel esimesel korral rasedaks ei jäänud…

Catelyn ja ta õde olid abiellunud ühel ja samal päeval ja jäänud oma isa hoolde, kui nende vastsed abikaasad ära sõitsid, et Roberti mässuga ühineda. Hiljem, kui neil kuupuhastus harilikul ajal tulemata jäi, rääkis Lysa rõõmuõhinaga sellest, et nad mõlemad kannavad kindlasti poega. „Sinu pojast saab Talitundru aujärjepärija ja minu omast Kotkapesa valitseja. Oi, nad saavad südamesõpradeks, nii nagu sinu Ned ja isand Robert. Neist saavad pigem vennad kui nõod, ma olen selles kohe päris kindel.” Ta oli nii õnnelik.

Aga varsti pärast seda algas Lysal kuupuhastus ja kogu ta rõõm haihtus. Catelyn oli alati arvanud, et Lysal jäi see tookord lihtsalt veidi hiljaks, aga kui ta oli siis käima peal…

Catelynile meenus, kuidas ta väikese näost punetava ja kisendava, kuid juba siis tugeva ja tarmuka Robbi esimest korda õele hoida andis. Kohe, kui Lysa lapse oma sülle võttis, uppus ta nägu pisaratesse. Ta andis poisi kähku Catelynile tagasi ja tõttas minema.

Kui ta oli just lapsest ilma jäänud, siis seletaks see isa sõnu ja veel paljut muudki… Lysa paaripanek isand Arryniga sõlmiti kiirustades ja Jon oli juba siis vana mees, nende isast vanem. Vana järeltulijateta mees. Kahe esimese naisega ei olnud ta lapsi saanud, tema vennapoeg oli hukatud koos Brandon Starkiga Kuningalinnas, tema uljas nõbu oli langenud Kelladelahingus. Ta vajas noort naist, et Arrynite sugu edasi kestaks… noort ja teadupärast viljakat naist.

Catelyn tõusis, tõmbas hommikumantli selga, laskus trepist alla pimendatud võõrastetuppa ja jäi isa voodi kõrvale seisma. Teda valdas abitu hirm. „Isa,” ütles ta, „isa, ma tean, mida sa tegid.” Ta ei olnud enam süütu mõrsja, kelle pea on täis unelmaid. Ta oli lesk, reetur, leinav ema ja tark, väga elutark. „Sa sundisid teda Lysat ära võtma,” sosistas ta. „Lysa oli see hind, mille Jon Arryn pidi maksma Tullyde koja mõõkade ja odade eest.”

Polnud siis ime, et tema õe abielus polnud mingit armastust. Arrynid olid uhked ja kaitsesid kiivalt oma au. Ehkki isand Jon Lysaga abiellus, et Tullyd mässuga ühineksid ja et talle lõpuks poeg sünniks, oli tal kindlasti raske armastada naist, kes heitis temaga voodisse rüvetatuna ja vastu tahtmist. Kahtlemata oli ta heatahtlik ja kohusetruu mees, kuid Lysa vajas soojust.

Järgmisel päeval pruukosti võttes palus Catelyn sule ja paberit tuua ja hakkas kirjutama kirja oma õele Arryni orus. Vaevaga sõnu otsides jutustas ta Lysale Branist ja Rickonist, kuid peamiselt kirjutas ta nende isast. Nüüd, kui tema elupäevad lõpule liginevad, ei mõtle ta muust kui sulle tehtud ülekohtust. Isand Vyman ütleb, et ta ei julge moonipiima enam kangemaks teha. Isal on aeg oma mõõk ja kilp käest panna. Tal on aeg puhkama minna. Ometi ripub ta visalt elu küljes ega vannu surmale alla. Ma arvan, et ta teeb seda sinu pärast. Ta vajab su andestust. Ma tean, et sõja tõttu on teekond Kotkapesast Vetevoole kardetav, kuid küllap suudaks tugev rüütlitesalk su üle Kuumägede tuua, ilma et sa ohtu peaksid kartma? Sada või tuhat meest? Ja kui sa ei saa tulla, siis ehk kirjutad talle vähemalt? Paar südamlikku sõna, nii et ta võiks rahus surra? Kirjuta talle, mida heaks arvad ja ma loen selle talle ette ja kergendan ta südant.

Ent kui Catelyn sule käest pani ja palus pitserivaha tuua, taipas ta, et see kiri on ilmselt liiga napp ja jääb hiljaks. Meister Vyman ei uskunud, et isand Hoster nii kaua elus püsib, kuni kaaren Kotkapesasse ja sealt tagasi jõuab. Kuigi ta on seda juttu varemgi rääkinud… Tullyde soost mehed ei vandunud alla ka kõige lootusetumas olukorras. Kui Catelyn oli kirja meistri kätte andnud, läks ta seitsmekotta ja süütas ühe küünla Isale Taevas omaenda isa eest, teise küünla Vanaeidele, kes surma värava vahelt välja vaadates esimese kaarna maailma laskis, ja kolmanda Emale – Lysa ja kõigi nende laste eest, kellest nad mõlemad olid ilma jäänud.

Hiljem samal päeval, kui ta istus isand Hosteri voodiserval, raamat käes, ja luges ikka ja jälle ühte ja sedasama lõiku, kuulis ta valje hääli ja pasunahüüdu. Ser Robin, mõtles ta sedamaid ja võpatas. Ta läks rõdule, kuid jõgedel ei hakanud talle midagi silma, küll aga kuulis ta siit väljast selgemini hääli – paljude hobuste korskamist, turviste kilksumist ja sekka ka rõõmuhõiskeid. Catelyn läks keerdtrepist üles torni katusele. Ser Desmond ei keelanud mul katusele minna, mõtles ta üles minnes endamisi.

Hääled kostsid lossi teisest otsast peavärava juurest. Trobikond mehi seisis langevõre ees, mis jõnksukaupa üles kerkis ja lossi ees väljal oli mitusada ratsanikku. Tuulepuhang pani nende lipud lehvima ja üle Catelyni keha käis rõõmuvärin, kui ta nägi Vetevoo hüppavat forelli. Edmure.

Möödus kaks tundi, enne kui vend arvas heaks tema juurde tulla. Selleks ajaks kajas loss kärarikkast kohtumisrõõmust, kui mehed kallistasid naisi ja lapsi, kelle nad olid siia jätnud. Lindlast oli lendu tõusnud kolm kaarnat, mustad tiivad õhus vehkimas. Catelyn jälgis neid oma isa rõdult. Ta oli juukseid pesnud, riideid vahetanud ja venna süüdistusteks ette valmistunud… kuid ootus oli ikkagi ränk.

Kui ta lõpuks oma ukse taga samme kuulis, võttis ta istet ja ristas käed rüppe. Edmure’i saapad, säärekaitsed ja ülekuub olid kuivanud punase poriga kaetud. Teda vaadates poleks küll arvanud, et ta on lahingu võitnud.

Ta oli kõhn ja näost ära, põsed kahvatud, habe sugemata ja tema silmad kiiskasid.

„Edmure,” sõnas Catelyn ärevalt, „sa näed halb välja. Kas midagi on juhtunud? Kas lannisterlased tungisid üle jõe?”

„Ma lõin nad tagasi. Isand Tywin, Gregor Clegane, Addam Marbrand – ma sundisin nad taanduma. Kuid Stannis…” Edmure krimpsutas nägu.

„Stannis? Mis temaga on?”

„Ta kaotas lahingu Kuningalinna all,” sõnas Edmure löödult. „Tema laevastik põles ära, tema sõjavägi peksti laiali.”

Lannisterlaste võit oli halb uudis, kuid Catelyn ei suutnud oma venna ilmset masendust jagada. Teda painasid ikka veel nägemused varjust, mida ta oli näinud Renly telgis hiilimas, ja sellest, kuidas veri läbi kuninga soomuskrae välja purskas. „Stannis polnud meile suurem sõber kui isand Tywin.”

„Sa ei mõista. Mägiaed on Joffreyle truudust vandunud. Dorne samuti. Kogu lõuna.” Vend pigistas huuled kokku. „Ja sina võtsid nõuks Kuningatapja vabaks lasta. Sul polnud selleks õigust.”

„Mul oli ema õigus.” Catelyni hääl oli rahulik, ehkki Mägiaia kohta kuuldud uudis oli Robbi lootustele rängaks hoobiks. Kuid praegu polnud aeg sellele mõelda.

„Polnud õigust,” kordas Edmure. „Ta oli Robbi vang, sinu kuninga vang, ja Robb käskis minul hoolt kanda, et temaga midagi ei juhtuks.”

„Brienne hoolitseb selle eest. Ta vandus seda oma mõõga nimel.”

„See naine?”

„Ta viib Jaime Kuningalinna ja toob Arya ja Sansa tervelt siia meie juurde.”

„Cersei ei loobu neist mingil juhul.”

„Mitte Cersei. Tyrion. Ta vandus seda kohtus kõigi kuuldes. Ja ka Kuningatapja vandus seda.”

„Jaime sõna ei maksa midagi. Pahareti kohta räägitakse, et ta olevat lahingus kirvehoobi pähe saanud. Ta sureb, enne kui su Brienne Kuningalinna jõuab – kui üldse jõuab.”

„Sureb?” Kas jumalad võisid tõesti olla nii armutud? Catelyn oli Jaimet sada korda vanduma sundinud, kuid tema lootused olid rajatud Jaime venna tõotusele.

Edmure ei hoolinud tema ahastusest. „Jaime oli minu hoolealune ja küll ma ta uuesti kätte saan. Ma läkitasin kaarnad…”

„Kellele? Kui mitu?”

„Kolm,” vastas Edmure, „et see teade ikka kindlasti isand Boltoni kätte jõuaks. Olgu jõge või teed mööda, peavad nad Vetevoolt Kuningalinna minnes Harrenhali lähedalt mööduma.”

„Harrenhali.” Tundus, nagu oleks tuba ainuüksi sellest sõnast pimedamaks tõmbunud. Hirm tegi Catelyni hääle tuhmiks, kui ta küsis: „Kas sa ka mõistad, mida sa oled teinud, Edmure?”

„Ära pelga, ma ei maininud sinu tegu sõnagagi. Ma kirjutasin, et Jaime on põgenenud ja pakkusin tema uuesti kinnivõtmise eest tuhat kuldmünti.”

Takka hullemaks läheb, mõtles Catelyn meeleheitel. Minu vend on lollpea. Tema silmadesse valgusid vägisi tahtmatud pisarad. „Kui see oli põgenemine, mitte pantvangide vahetus,” sõnas ta vaikselt, „miks peaksid Lannisterid mu tütred Brienne’ile üle andma?”

„Selleni asi ei jõuagi. Kuningatapja tuuakse siia tagasi, see on nüüd päris kindel”

„Päris kindel on ainult see, et ma ei näe enam kunagi oma tütreid. Brienne oleks suutnud ta tervelt Kuningalinna viia… kui keegi neid püüdma ei hakka. Nüüd aga…” Catelyn ei suutnud jätkata. „Mine ära, Edmure.” Siin, selles lossis, mis pidi varsti Edmure’i omaks saama, polnud tal mingit õigust oma venda käskida, kuid tema toon ei sallinud vastuvaidlemist. „Jäta mind isa ja mu leinaga üksi, mul pole sulle rohkem midagi öelda. Mine. Mine.” Ta tahtis ainult pikali heita, silmad sulgeda ja magama jääda ja palvetada, et ta ei näeks und.