Читать книгу Head ärikombed. Lihtne ametietikett ja käitumisjuhised - Gerda Kroom (koostaja) - Страница 8

Käitumisviis on samasugune moodus ümbritsevate inimeste vastu austust ilmutada nagu puhas ja korrektne riietus, viisakas pöördumine kaasvestleja poole ja taktitunne.

Käitumismaneeride puhul on küllaltki suur roll harjumustel. Need võivad rõhutada inimese väärtusi, kuid samuti muuta olematuks parimadki iseloomujooned.

Mõnikord peab inimene end üleval ebaloomulikult ja kaotab sellega palju. Äriinimene peab olema loomulik, kuna katse näida kellegi teisena paistab kõrvaltvaatajale hästi silma.

Žestid ja liigutused on osa imagost. Väga sageli juhtub, et just žestid näitavad, milline on inimese meeleolu, kuigi ta ise püüab seda varjata. Liigutused ei tohi olla järsud ega kiired. Vestluse ajal ei maksa silmi maha lüüa ega istuda lõdvas poosis. Lõdvestuda võib jõudehetkel, tööajal on korrektne hoiak ärimehe lahutamatu osa.

Kui viibite endast vanemate inimeste keskel, peate loomulikult käituma vaoshoitumalt ja taktitundelisemalt kui omaealiste seas.

Kõnnak ei tohi olla lodev, ei maksa kätega vehkida ega võtta pikki samme. Kõige parem variant on mõõdukad liigutused ja sirge rüht.

Toolil istudes pole vaja sellega kiikuda ega istuda tooli servale, ei soovitata ka küünarnukke lauale toetada. Istuda ja tõusta tuleb käratult. Tooli ei nihutata mööda põrandat edasi-tagasi, vaid tõstetakse teise kohta seljatoest kinni võttes.

Harjumused masinlikult jalgu kõlgutada, toolil niheleda või aeg-ajalt kingakontsaga vastu tooli kopsida kuuluvad kindlasti sobimatute kilda. Sedasorti käitumise korral võidakse mõelda, et inimene lihtsalt ei soovi jutuajamist jätkata. Vesteldes on kõige parem istuda sirgelt, ei maksa ettepoole kummarduda ega tahapoole nõjatuda. Samuti ei ole ilus jutuajamise ajal pead kätele toetada. See võib jätta mulje, et vestleja tunneb igavust või väsimust.

Käte rinnal ristamine on põhimõtteliselt lubatud, kuid vestluskaaslane võib seda žesti võtta kui rahulolematust või soovi vestlus lõpetada.

Kõrgele tõstetud õlad ja õlgade vahele tõmmatud pea näitavad pinguldatud olekut, jättes teist kinnise inimese mulje.

Vestluskaaslase poolehoiu võitmiseks on mõistlik pea veidi küljele kallutada. Selline žest loob mulje, et inimene kuulab tähelepanelikult.

Vestluse ajal pole vaja teha asju, mida võiks tõlgendada ajavõitmisena (sigareti süütamine, prilliklaaside puhastamine). See näib katsena vastusest kõrvale hiilida.

Vestluse puhul kehtib põhireegel, mille kohaselt tuleb vestluskaaslase suhtes näidata üles vaieldamatut austust ja lugupidamist. Enamasti ei luba hea tooni reeglid arutada vestluskaaslase või teiste kohalviibijate rahalisi asju, füüsilisi puudusi ega haigusi. Reeglina ei tohiks jutuajamine puudutada ümbritsevaid inimesi, samuti tuleb vältida teemasid, mis võivad anda põhjust kellegi süüdistamiseks laimus. Lubamatu on teha isiklikke rünnakuid ja ebakohaseid märkusi vestluskaaslase aadressil.

Peab vältima jutuajamist kõrgendatud toonil, tuleb taktitundeliselt hoiduda teemadest ja küsimustest, mille üle arutlemine võiks põhjustada vestluskaaslase ägestumist. Jutuajamise käigus peab vältima pealetükkivat hoiakut, vestluskaaslase poolt öeldu tähelepanuta jätmist ja sellele kiirustades hinnangu andmist. Samas jätavad halva mulje ka need, kes on alati valmis otsekohe nõustuma kõigega, mis öeldakse.

Tark vestluskaaslane annab alati kaasvestlejale võimaluse oma seisukoht välja öelda, sealjuures lühikeste repliikidega jutuajamist suunates. Ühiskonnas hinnatakse kõrgelt oskust kuulata ja pausi pidada. Osav vestluskaaslane ei hakka vastu vaidlema, rääkima käskival ja ähvardaval toonil ega tüütuid nõuandeid jagama.

Suunake kogu oma tähelepanu vestluskaaslasele, reageerige ta sõnadele žesti, pilgu või lühikese lausega. Tähelepanematust võidakse pidada ülbuseks ja taktituseks.

Komplimendid aitavad võita palju häid sõpru, saavutada edu ja lugupidamist. Kuid võlts ehk kohustuslik “valvekompliment” võib vestluskaaslast üksnes solvata, teist jääb mulje kui kahepalgelisest ja ebausaldusväärsest inimesest. Sellist arvamust on hiljem raske ümber lükata. Seega on komplimendi tegemise kuldreegel – see olgu täiesti siiras. Olge maksimaalselt sõbralik ja loomulik. Lubamatu on teha ühte ja sama komplimenti kahele kõrvuti seisvale inimesele.

Komplimenti tehes pidage kinni mõõdu- ja taktitundest. Enda aadressil tehtud komplimenti vastu võttes tänage lühidalt ja andke mõista, et see meeldis teile. Vastake heade sõnadega, olemata pealetükkiv edasise kiituse suhtes.

Erilist rolli mängivad komplimendid ametlikus kirjavahetuses. Real juhtudel, näiteks diplomaatilises kirjavahetuses, peetakse kohustuslikuks komplimendi olemasolu nii ametliku kirja alguses kui ka lõpus. Mõne taolise kohustusliku atribuudi puudumist võidakse pidada lausa sihilikuks solvanguks.

Tänapäeval kasutatakse üha sagedamini võõrsõnu ja professionaalset žargooni, mis on paratamatu protsess. Tähtis on aga silmas pidada, et taoliste sõnade ja väljendite kasutamine ei muudaks suhteid ümbritsevate inimestega keerulisemaks ega solvaks neid. Professionaalse žargooni ja võõrkeelsete väljendite liigne kasutamine võib jätta vale mulje, justkui püüaksite vestluskaaslast alandada ja näidata teda ebakompetentsena. Püüdke rääkida kirjanduslikus keeles. Võõrsõnu ja professionaalset žargooni võib kasutada mõõdukalt vaid juhul, kui olete kindel, et vestluskaaslane teid täielikult mõistab. Kui selline veendumus puudub, aga võõrsõnade ja žargooni kasutamine on siiski vajalik (näiteks tsitaadi puhul), siis tuleb lisada oma sõnadele tõlge või lihtsalt öeldu mõtet selgitada.

Erilise ettevaatusega tuleb läheneda võõrkeele või žargooni kasutamisele mitme vestluskaaslastega vesteldes. Püüdke valida kõigile mõistetav keel ja rahulik vestlusmaneer. Kui see pole võimalik, peab enne kahepoolse võõrkeelse jutuajamise jätkamist vabandama kolmanda osapoole ees ning hiljem talle lühidalt räägitu sisu ümber jutustama.