Читать книгу Salapäevik. Hendrik Groen, 83 ¼ aastat vana - Groen Hendrik - Страница 25

Kuu viimane laupäev: bingoõhtu. Hasartmängusõltuvuses vanurid võitlevad kirsikommide karbi nimel. Elanike komitee esimees ise loeb numbrid ette. Katsugu keegi vahele rääkida. Kui kõlab „44”, ütleb proua Slothouwer raudkindlalt „näljatalv”, ja kogu saal vaatab teda nördinult.

Vahepeal soovis üks rühm bingot kolmapäevale tõsta, sest laupäeval on paljudel pereliikmed külas. See polnud küll tõsi. Tegelik põhjus oli ilmselt laupäevane teleprogramm. Kolmapäevaõhtune lauluklubi protestis kohe ja pakkus esmaspäeva, millest jälle piljardiklubi midagi kuulda ei tahtnud. Nende meelest oli reede palju sobivam. See ettepanek põrkas „vahvalt liikuvate vanainimeste” jõulisele vastupanule, kes oleks pärast lõunast võimlemist liiga väsinud, et õhtul veel bingotada.

Kui pärast kolme koosolekut ikka veel otsusele polnud jõutud, otsustas meie isiklik Saalomon proua Stelwagen, et esialgu jääb kõik nagu vanasti. Komitee liikmete suhted on seejärel põhjalikult sassis. Ihutakse nuge.

Kooli- ja internetikiusamine on lehtedes ja teles populaarne kõneaine, aga vanadekodud seal just sageli jutuks ei tule. Väärikad vanainimesed ei kiusa. See on valearusaam. Tulge päevaks vaatama ja teie arvamus muutub. Meil on siin tõelisi spetsialiste. Slothouwerid, vallalised õeksed, on kardetud duo. Üks keeras soolatopsil kaane pealt ära, teine ulatas selle nende lemmikohvrile proua de Leeuw’le, kes kogu soola ja ka topsikaane oma praetud muna peale raputas. Proua de Leeuw vaatas nördinult muna, topsi ja siis kõrvalistujate poole. „Mina ei saa siin midagi teha. Oma süü. Ise olete alati nii kohmakas,” tänitas üks Slothouweritest, teine noogutas kinnituseks. Pole aimugi, miks nad nii teevad. Proua de Leeuw on nimele vastupidiselt arglik lambuke. Igaks juhuks palub ta vabandust kõige eest, mis tema ümber juhtub. Enne peab keegi ennast ära tapma ja selge põhjenduskirja järele jätma, kui sellele piinamisele tähelepanu hakatakse pöörama.