Читать книгу Jüri Jaanson. Sauruse tee - Gunnar Press - Страница 18

“Anne oli mu esimene treener ja mina tema esimene õpilane, aga Viljandi võimalused ammendusid kiiresti,” tähendab Jüri Jaanson.

Anne Freimuth on Tartu tüdruk, kes võidab 1976–1979 mitmepaatidel kuus Eesti meistrikulda. Viljandisse jõuab ta otse ülikoolist, napilt 22-aastasena, olles üks esimesi, kes lõpetab kõrgkooli sõudmise treenerina. Viljandis loob ta 1981. aasta augustis esimese treeningugrupi.

Viljandi järve ääres on Tartu sõudjate ehitatud primitiivne baas, pigem küll treener Jüri Kuruli eestvõttel ehitatud paadikuur. Järv on sõudmiseks soodne, kuid kuuris seisab ainult mõni päevinäinud alus.

Paatide hankimiseks sõidab nooruke treener Riia tehasesse. Raha on, aga valima peab tema. “Näitasin tehases ühepaadile, mis seisis lae all riiulis. Vastutulelik onu hakkas seda mingi konksuga koukima, kuni paat prantsatas põrandale ja kronstein läks katki. Mõni paat oli kõver, mõni muul moel vigane. Kuidas osanuks minusugune plika määrata esmapilgul, mis on mis?!”

Paadid jõuavad Viljandisse ja Freimuthi “esimesed pääsukesed” sõuavad kevadel 1982 järvele. Suvi kulgeb suuremates paatides, üksnes Jaanson istub õige pea punasesse ühepaati, mis puhkab praegu reliikviana ellingus. Treener näeb, et Jüri ja paat saavad kohe sõbraks, poiss leiab omanäolise sujuva tõmbe. Tasakaaluga enam muret pole, sportlane istub, kaks aeru kindlaks toeks, ega pea tegema järske pöördeid. Freimuthi meelest võib paaditunnetus olla puuduliku kuulmise tõttu isegi parem.