Читать книгу Valge kuningas - Gyorgy Dragoman - Страница 4

Ekskavaatorid tulid pühapäeva ennelõunal, mängisime just teise tänava omadega jalkat, nad juhtisid neli kaks ja mäng käis viieni, oli peaaegu kindel, et saame pähe, aga mul polnud sellest midagi, tahtsin koju minna, sest pühapäeval olin ma tavaliselt alati kodus, ma ootasin isa, sest kui ta Doonau kanali juurde viidi, lubas ta, et tuleb mulle järele ja viib mu endaga kaasa, tõsi küll, ema ütles, et ärgu ma oodaku, sest pärast kaheksat kuud sunnitööd võib olla, et ma ei tunne teda enam äragi, ja üleüldse, me teaksime ette, kui ta koju tuleks, aga ma ei uskunud päriselt, et ta tõesti töölaagris on, kuigi olime paar ette valmis kirjutatud laagrikirja saanud, aga mina mõtlesin, et äkki isa ei ole töölaagris, vaid töötab lihtsalt mingis salajases uurimisinstituudis, nii nagu ta ütles, sest ma olin lugenud, et kui ameeriklased Los Alamoses aatompommi tegid, ei tohtinud ka keegi teada, kus teadlased tegelikult on, ja ma teadsin, et isa tuleb kindlasti koju, ta tuleb mulle järele ja viib endaga kaasa, viib mind ka mere äärde, ja ma teadsin, et kui tema mind ära ei tunne, siis mina tunneksin teda ikkagi, sest foto, mille ma tema vana sõjaväepileti küljest võtsin, oli mul alati kaasas, ühesõnaga, ma tahtsin koju minna, suutsin vaevu oodata, et nad veel ühe värava lööks ja mäng lõppeks.

Me ründasime parajasti, pall oli Suure Prodáni käes, aga ekskavaatorid keerasid teelt maha otse jalkaplatsile, tulid platsi keskele, üks sõitis otse Suure Prodáni poole, peaaegu talle otsa, Prodán jõudis vaevu eest ära hüpata, siis jäid mõlemad ekskavaatorid väljaku keskel seisma, mürisesid väga valjusti, õhk oli haisvat sinist suitsu täis, siis lülitasid kaks juhti mootori korraga välja, saabus vaikus, meie olime ka vait, seisime ümber masinate, need olid kollaseks võõbatud ja paljudest kohtadest roostes, üksnes kopalõugade hambad läikisid natuke.

Siis ronis üks juhtidest masina otsast alla, jäi seisma, vaatas Suure Prodáni poole, tule siia, ütles mees talle. Prodán läks väga aeglaselt sinna, enne viskas veel palli Öcsile, jäi siis töölise ees seisma, ta oli ainult neljateistaastane, aga suurt kasvu, peaaegu sama pikk kui tööline, toona ei olnud ta juba aasta aega koolis käinud, sest isa saatis ta ehitusele tööle, oli näha, et ta ei karda töölist, ühesõnaga, Prodán jäi tema ees seisma, mis vaja, küsis ta.

Töölise nägu tõmbus irvele, siis lõi ta rusikaga Prodánile kolmnurka, nii et see kägarasse tõmbus, maha löön su, kuidas sa minuga räägid, ütles ta, aga ei karjunud, astus siis sammu tagasi ja vaatas naeratades, kuidas Prodán kätt kõhule surub, mida te soovite, küsis ta, ikka veel kõhtu kinni hoides. Tööline noogutas, oskad küll ilusasti rääkida, ütles ta, vaatas siis teise töölise poole, see istus ikka veel ekskavaatoriistmel, kuuled, Traján, see oskab ilusasti ka rääkida, teine tööline noogutas selle peale, sülitas siis, hea küll, ütles ta, tore on.

Tööline torkas käe taskusse, võttis välja raha, andis selle Prodánile, lähed tood kolm pakki filtrita Karpaatiat, ütles ta, ja jooksuga, tead, kuhu lähed, Põdra võõrastemajja, see on pühapäeval ka lahti. Prodán noogutas, pööras ringi ja hakkas asfalttee poole minema, aga tööline hõikas talle veel järele, oota, ütles ta, võib-olla seal joob üks selline rõugearmilise näoga mees, Kirkaks kutsutakse, noh, kui teda näed, ütle talle, et Trajáni omad teatavad, et ta võib putka tuua, jäi meelde?

Prodán noogutas, hakkas siis jälle minema, tööline vaatas, kuidas ta läheb, karjus talle järele, ma ütlesin, et jooksuga, kui sa viie minuti pärast tagasi pole, löön maha, kuuled, pööras siis ümber, sirutas käe ekskavaatori istme alla, võttis sealt välja suure paberkoti ja patentvõtme ja libistas pilgu üle meie, tulge lähemale, ütles ta, ärge kartke.

Keegi ei liigutanud, mina vaatasin töölise saapaid, üks pael oli punane, algupärane saapapael, aga teine selline nöörist tehtud pael, ühesõnaga, keegi ei liigutanud, nii et tööline harutas kotisuu lahti ja sirutas seda meie poole, päris karamell, ütles ta, võtke kõik.

Teised astusid selle peale lähemale, kott oli väga suur, vähemalt kolmekilone, ma nägin värvilist kommipaberit, kotis olid tõepoolest karamellid, tööline sirutas kotti jälle meie poole, võtke, ütles ta, pole vaja karta, ja siis hakkas Áron liikuma, astus ettepoole, kaevus ühe käega kotti, tõmbas käe välja, pihk oli karamelle täis, ühe pani ta kohe suhu ka, isegi paberist ei võtnud välja, näris koos sellega puruks, aitäh, ütles ta täis suuga, tööline ainult noogutas, pakkus kotti teistele, palun, ütles ta, võtke-võtke.

Kõik torkasid üksteise järel käe kotti, kõik olid juba võtnud, ainult mina mitte, aga kommid ei olnud ikka veel otsas, neid oli veel palju järel, tööline vaatas minu poole, mis on, küsis ta, kas sa ei taha, astus siis minu juurde, hoidis kotti mu näo ees, ära solva mind, võta, ütles ta, raputasin pead ja ütlesin, et ei tohi kommi süüa, kuigi ma tegelikult komme väga armastasin, aga eelmisel päeval olin nii palju mentoolikomme söönud, et mul oli maiustustest süda täitsa paha, aga tööline raputas kotti, ole nüüd, ütles ta, mis tähendab ei tohi, pistis siis käe kotti ja võttis ühe karamelli välja, sirutas kahe sõrme vahel minu poole ja ütles, et ma suu lahti teeksin, tal oli väga suur käsi, ma nägin, et sõrmed on õlised, tahtsin end ringi pöörata, et ära joosta, aga siis tundsin, et keegi võtab mul selja tagant õlast kinni, see oli teine tööline, ta oli niimoodi mu selja taha tulnud, et ma tähelegi ei pannud, ta pigistas kõvasti mu õlga, kuulsin, et ta ütleb, et ma ei liigutaks, muidu rebib ta mu tükkideks, tehku ma kohe suu lahti, ta haaras ühe käega tagantpoolt mu kaelast, ma tundsin, kuidas ta pöidla ja nimetissõrmega külgedelt mu lõualuud pigistab, et ma suu lahti teeks, raputasin pead, proovisin teda hammustada, aga haare oli liiga tugev, siis kuulsin, et üks tööline hõikas, et mitte nii, pigista ta nina kinni, Traján, ja juba tundsingi, et ei saa õhku, sulgesin silmad, tahtsin karjuda, et laske lahti, sest mu isa peksab teid vaeseomaks, ma ei tahtnud suud lahti teha, tundsin, et mul kõrvus kohiseb, siis oli karamell korraga mu keelel, tööline pani selle kahe sõrmega mu suhu, ta sõrmedel oli kibe tubakamaik, mul hakkas sellest kõhus keerama, tahtsin välja sülitada, aga nad surusid mu suu kokku ja pigistasid jälle nina kinni, karamelli maiku ma ei tundnudki, ainult seda, et see koos paberiga mu hammaste vahel puruneb, siis lasid nad mu lahti, kukkusin maha ja tahtsin välja sülitada, aga suus polnud enam midagi, ainult seda kibedat tubakamaiku tundsin ikka veel, kurgus kraapis, aga ma ei tahtnud nutta, karjusin neile, et mu isa lööb teid selle eest maha, aga töölised ainult irvitasid, ja siis see, keda teine Trajániks kutsus, ütles, et küll nad mu isa lõusta üles taovad ja pidagu ma lõuad, muidu topib ta need karamelli täis, vaatas siis teiste poole, hea küll, poisid, ütles ta, sõite kommid ära, aga võtke nüüd teadmiseks, et ei saanud neid tasuta, maailmas ei saa midagi tasuta, kõige eest tuleb vaeva näha, ja seepeale noogutas ka teine, nii ta on, ütles ta, ja kes ei tööta, see ei söö, aga teie juba sõite, nii et nüüd ootab töö, ja kui ta seda ütles, läks ta ekskavaatori juurde, võttis selle tagaosast suure presentkompsu ja viskas meie ette maha, siin see on, ütles ta, tehke lahti, komps veeres meie jalge ette, see oli rihmaga kinni köidetud, kõik taganesid, keegi ei tahtnud seda puudutada, lihtsalt seisime seal, vaatasime töölisi ja nemad meid, Traján jõllitas muudkui mind, vaatas mulle otse silma, nägin, kuidas ta oma suud noolib, teadsin, et käratab mulle kohe peale, et ma pihta hakkaks, ta käsib mind, et ma võtaks ja rihma lahti harutaks, aga siis korraga pööras Traján ümber ja teine tööline ka, nad vaatasid tee poole, Suur Prodán jõudis just siis tagasi, tõi sigaretid, läks joostes Trajáni juurde, andis talle sigaretid ja allesjäänud raha, Traján pani kaks pakki ja raha ära, kolmanda paki viskas teisele töölisele, säh, Feri, mürgita sa ka ennast, ütles ta, vaatas siis jälle Prodáni poole, kas sa selle rõugearmilisega ei kohtunud, küsis ta, Prodán raputas pead, Trajáni-nimeline tööline sülgas, persse, Kirka, vana munn, ütles ta vaikselt, vaatas siis jälle Prodáni poole, hüva on, mis sa seisad siin, jaga ilusasti labidad välja, ja äigas jalaga presentkompsu poole, labidaid on piisavalt, kõigile jagub, nii et kärmesti, meil pole tervet päeva aega, ütles ta.

Seepeale Prodán kummardus, harutas kompsu lahti, selles olid lühikesed raudvarrega labidad, aga hästi palju, vähemalt nelikümmend tükki, nende pead ja varred olid musta emailvärviga värvitud, ta võttis ühe kätte, vaatas Feri-nimelisele töölisele otsa, mida te teha soovite, küsis ta temalt. Tööline viipas peaga metsa poole, mitte meie, vaid teie soovite, ütles ta, teate, ülal metsa all ehitatakse tervet uut rajooni, siit hakkab üks reoveekanal minema, selleks kaevate te igatahes ühe lõigu, niimoodi ühiskondliku tööna, et riigile diislit kokku hoida.

Prodán vaatas üles, kus, siin jalkaväljakul, küsis ta. Feri sülgas, siin jah, kohe mõõdame välja, kuhu see täpselt tuleb.

Prodán vaatas labidat ega öelnud midagi, siis tegi ikkagi suu lahti, aga see on meie väljak, ütles ta. Traján astus Prodáni juurde, muidugi, ütles ta, jäi tema ette seisma, just seepärast te tahategi kaevamises aidata, teie palusite, teie kool, ainult teie pärast hankisime labidad, nii et aitab mölast, igaüks võtku labidas, mida varem pihta hakkate, seda varem lõpetate, te olete lapsed, teil pole vaja leiba teenida, nii et teil on aega küll. Suur Prodán taganes seepeale sammukese, mina ei käi koolis, vaid töötan ehitusel, ütles ta, täna on pühapäev ja see on nagu aamen kirikus, et mina täna labidat kätte ei võta. Traján viibutas juba rusikat, aga lüüa enam ei saanud, sest teine tööline, see Feri astus ta kõrvale ja haaras tal käest, oota, see on nutikas poiss, pole vaja talle liiga teha, pakkus siis Prodánile karamellikotti, sa ei saanud kommi, ütles ta, võta.

Prodán ei tahtnud esialgu võtta, siis aga võttis ikkagi, ma nägin, et tal oli pihk karamelle täitsa täis, kui ta komme taskusse pani, pillas ta ühe äärepealt maha, Feri sirutas ikka veel kotti tema poole, võta julgesti, ütles ta, nii et Prodán haaras veel peotäie karamelle ja pani jälle taskusse, Feri kortsutas kotisuu kokku, hea küll, ütles ta, hiljem saad veel, praegu aita labidad laiali jagada, Traján mõõdab niikaua välja, kuhu kraav tuleb, aga Prodán ei liigutanud, vaatas ekskavaatoreid ja siis jälle Feri poole, kas ma võin ekskavaatorisse minna, küsis ta.

Feri kehitas õlgu, olgu, kui töö edeneb, võid minu pärast minna, käima võid ka panna, aga jaga nüüd ilusasti labidad laiali, mullatöödega tuleb juba pihta hakata, ära karda, nende koolidirektor teab ka sellest, ta lubas neil pärastlõunati siin töötada, nad käivad kõik kaheteistkümnendas koolis, kas pole, ütle teistele, et kuni nad siin töötavad, pole neil vaja koduseid ülesandeid teha, küll näed, nad veel rõõmustavad.

Prodán noogutas, hea küll, ütles ta, võttis maast ühe labida, andis Áronile, siis andis teistele ka, igaüks sai labida, mina ka, säh, Dzsátá, ütles ta, kasuta terviseks. Oma vennale ei andnud ta muidugi labidat, vaid kommi, vaatas tööliste poole, see on mu vend, ütles ta, tema aitab mind, Traján hakkas seepeale urisema, aga Feri üksnes noogutas, hea küll, teie kahekesi olete brigaadi juhid, aga kui töö ei edene, leiame teie asemele kedagi teist, te veel näete, kui ilus asi on selline vabatahtlik ühiskondlik töö, kui hea tunne on ehitada riiki, võite enda üle uhked olla, et saite kaasa lüüa, kuigi olete lapsed, kui te korralikult töötate, olete nädalaga valmis, see pole midagi, kui te veel Doonau kanalit näeks, noh, see on alles tõeline mullatöö.

Kui ta seda ütles, siis ma tundsin, kuidas mul hakkab kuum, pistsin käe tasku ja kompasin isa fotot, ma polnud veel kunagi kohtunud kellegagi, kes Dooanu kanali juures oleks töötanud, vaatasin Trajáni poole, nägin, et ta võttis mingi lehe välja, murdis selle lahti, vaatas jupi aega, siis haaras maast ühe labida, jalutas väljaku tagumisse serva, lõi ühe väravapostitähise juures maasse, mõõdetud, hõikas ta Ferile, siit läheb otse. Siis rivistasid Prodán ja Feri meid üles, polnud vaja suuruse järjekorras seista, peaasi, et ilusasti reas, üksteisest mitte liiga kaugel, kui kõik seisid, andis Traján Prodánile ka labida, olgu, ütles ta, sa ei pea töötama, ainult näita teistele, kuidas tööriista kasutada tuleb, löö aga ilusasti mulda.

Prodán alguses ei tahtnud, nägin sellest, kuidas ta labidat hoidis, et kõige parema meelega oleks ta töölistele kallale läinud, aga siis hakkas ta ikkagi kaevama, pildus mulda oma selja taha ja siis hakkasid teised ka tööle, mina ka, labidavart oli väga halb hoida, see hõõrus mu pihku, maa oli väga kõva, jalaga pidi sisse suruma, labidas aga oli nii lühike, et tuli kummarduda, mul hakkas varsti selg valutama, ühesõnaga, töö ei läinud eriti, aga mitte ainult mul, vaid teistel ka, mina mõtlesin kogu aeg Doonau kanalile, et kui raske võib olla tervet jõge mujale juhtida ja huvitav, mida mu isa seal teeb, sest ta oli paar korda kirja saatnud, aga neis kirjutas ta vaid niipalju, et tal läheb hästi, muud midagi, ühesõnaga, ma proovisin selle peale mõelda, vahepeal hakkas mu selg üha rohkem valutama ja pihud ka, aga tööd pooleli jätta ma ei julgenud.

Prodán muidugi ei töötanud enam ammu, käis, labidas käes, meie taga ja ütles, et töötage aga, Áronile lõi korra vastu perset ka, aga tööline ütles talle, et nii ärgu rohkem tehku, muidu lööb maha, piisab sellest, kui ta ainult jälgib, kes ei anna korralikult labidale pihta, küll nemad siis ülejäänu korraldavad, nii et pärast seda ei teinud Prodán kellelegi haiget, kõndis ainult meil järel ja vaatas, kuidas me töötame.

Töölised laotasid vahepeal ekskavaatori kõrvale teki maha, lesisid seal, Traján suitsetas, Feri aga sõi midagi, kui korra taha vaatasin, siis istus Prodán ka sinna nende kõrvale ja ainult tema vend jalutas veel meie taga, kui ma uuesti taha vaatasin, nägin, et nad mängivad kaarte.

Korraga Áron kukkus, ta tahtis just labidat maasse suruda, aga tald libises labida pealt maha ja jalad läksid alt ära, ta kukkus külili maha ja lihtsalt lamas seal, üks jalg augus, nagu ei tahaks ta üldse püsti tõusta, siis jätsid kõik töö pooleli ja pühkisid laupa, me seisime ümber Ároni ja Öcsi küsis, et mis viga on, aga Áron ei ütelnud midagi, üksnes raputas pead.

Siis tõusis üks töölistest, Feri, püsti, tuli sinna, vaatas Áronit, nõrgad olete, ütles ta, Doonau kanali juures ei peaks te päevagi vastu, siis ütles, et olgu, paus, võime veerand tundi vahet pidada ja proovigu me niikaua ennast kokku võtta, muidu on ta meiega rahul, sest me töötame korralikult, ja et ärgu me kartku, lõunaks võime koju minna, aga pärast lõunat peavad kõik tagasi tulema, sest töö kestab pimedani, ja seda ütles ka veel, et nad kirjutasid kõigi nimed paberile üles ja selle ka, kus keegi elab, ja kes tagasi ei tule, sellele lähevad nad eraldi järele, sest ühiskondlikku tööd ei tohi keegi saboteerida.

Siis pöördus tööline ümber ja läks ekskavaatori juurde, teised aga istusid maha Ároni kõrvale, kõik puhkasid, üksnes Jani tonksis põlvega palli, tal oli selline pallitunnetus, et võis kuitahes palju kordi seda teha. Mina istusin ka maas, vaatasin auku, mille ma kaevanud olin, see polnud üldse sügav, selle seinas paistsid väikesed kivid ja rohuliblede valged juured, siis võtsin isa foto välja ja vaatasin seda ka, see oli suurest käperdamisest juba määrdunud, aga tema nägu oli ikkagi hästi näha, varem ütlesid kõik, kui väga ma isale sarnanen, kord silmitsesin end pikalt taskupeeglist, niimoodi, et panin isa pildi enda kõrvale ja nägin tõesti, et mu lõug ja suu on täpselt selline nagu tema oma.

Ühesõnaga, ma istusin parajasti ja vaatasin pilti, kui üks tööline korraga mu kõrval seisma jäi, tema saapapaela järgi sain aru, et see on Feri, ta kummardus ja haaras isa foto mu käest, mida sa vaatad, küsis ta, vaatas siis pilti, hoidis seda silmadele hästi lähedal, nagu keegi, kes ei näe hästi, kes see on, su isa või, küsis ta, ja mina ei vastanud, ainult noogutasin ja tundsin, et lähen üle kogu keha kuumaks, mu kõrvad läksid tuliseks ja ma ei suutnud midagi öelda, ei seda, et jah, ega seda, et ei, ainult noogutasin ja mu kõht tõmbus krampi ja oli täiesti selline tunne, nagu oleks mingi klimp mu kõhust läbi söögitoru ja kaela ülespoole liikuma hakanud, ja kui see mu kurguni jõudis, tegin ma ühekorraga suu lahti ja küsisin, et ega te ei tunne teda, aga mu hääl värises väga, tema on ka seal Doonau kanali juures, teie tulite ka sealt, kas pole?

Siis pani tööline nimetissõrme suule, kummardus lähemale ja tegi tss!, siis sosistas, et see on riigisaladus, samal ajal pilgutas mulle silma, siis ei öelnud tükk aega midagi, vaatas ainult pilti, keerutas seda siiasinna, nagu ei näeks ta korralikult, vahepeal noolis mitu korda suud, vangutas siis pead, ajas end sirgu ja hüüdis teisele töölisele, tule siia, Traján, vaata seda, sa ei usu oma silmi!

Traján pani leivatüki, mida ta näris, tekile maha, tõusis püsti ja tuli meie juurde. Kui ta sinna jõudis, andis Feri sõna lausumata foto tema kätte, vaata tähelepanelikult, esimese hooga ei saa arugi, aga vaata korralikult, ütles ta. Siis vaatas Traján ka tükk aega pilti, keerutas siiasinna, raputas siis pead, mida ma nägema peaksin, küsis ta, ma ei näe midagi. Feri noolis seepeale jälle suud, sest sa oled pime, sellepärast, ütles ta, torkas näpuga mu isa näkku, vaata suud, siis saad aru, et see pole keegi muu kui Kirka. Traján kibrutas seepeale laupa ja vaatas pilti, siis naeratas äkki, ah sa kurat, tõesti, olgu ma neetud, kui see Kirka pole! Selle peale hakkas Feri ka noogutama, tõmbas pildi Trajáni käest ära, Kirka jah, ütles ta, ja vaata, kui noor ta oli, vaata, ta nägu oli veel puhta sile, ei usukski, kui ise ei näeks, jäi siis vait, vaatas minu poole, etskae, sina oled siis Kirka poeg, ütles ta, sirutas käe ja kui ma seda surusin, patsutasid nad mulle õlale, sa võid oma isa üle uhke olla, ütles ta, ta on väga korralik inimene.

Ta surus tugevasti mu kätt, aga see polnud valus, kas te tunnete teda, tõesti tunnete, küsisin ma. Traján noogutas, muidugi tunneme, ütles ta, ta tuleb kohe siia, tema toob putka, milles me elama hakkame, andis foto tagasi minu kätte, säh, pane ära, ütles ta. Kas ta tuleb tõesti siia, Jumala eest, küsisin ma, ja kuulsin ise ka, kui väga mu hääl väriseb, tundsin, et kogu mu ihu väriseb, nagu siis, kui inimesel on külmavärinad. Feri vaatas siis uuesti minu poole, mis sa ütlesid, mis su nimi on, küsis ta. Ütlesin talle oma nime, Feri noogutas, jah, ta rääkis sinust, õige jah, kas pole, Traján, sa ju mäletad ka, ütles, et pole sind ammu näinud ja et ta otsib su üles ja tõi sulle midagi.

Kui ma seda kuulsin, hakkas mul korrapealt pea ringi käima, ma vaatasin maha kingade peale, nägin, et kõik käib ringi, mullakamakad ja rohulibled, kivikesed ka, kõik keerles, ma oleks äärepealt kukkunud, aga Traján võttis mul ümbert kinni, olgu, ütles ta, rahune maha. Aga mina värisesin ikka veel, mulle tulid meelde isa kirjad, need postkaardid, ja see, kuidas ema teda alguses tagasi ootas, ta võpatas alati, kui kella helistati, sest uskus iga kord, et isa lasti koju, te valetate, ütlesin, kui isa oleks tagasi tulnud, siis oleks ta mind juba kindlasti üles otsinud, ta oleks koju meie juurde tulnud, minu isa ei kutsuta Kirkaks, minu isa ei ole teie sõber.

Feri võttis siis mul õlgadest kinni ja keeras mind enda poole, rahune maha, ütles ta uuesti, mis ajast sa pole oma isa näinud? Ütlesin, et peaaegu üheksa kuud, tööline noogutas, üheksa kuud Doonau kanali juures on väga pikk aeg, ütles ta ja küsis siis, kas ma tean, mis on mustad rõuged, ja mina ütlesin, et tean, üks haigus, mida enam ei ole, ja siis ütles tööline, et jah, muidugi, kummardus veel lähemale ja hakkas sosistama, nii et ma sain vaevu aru, mida ta räägib, ja ta sosistas, et on näinud inimesi mustadesse rõugetesse suremas, sest kanali juures lööb see haigus siin-seal välja, eriti ümberkasvatuslaagrites, aga nendest ei tohi keegi rääkida, ja et mu isa nakatus ka seal ja peaaegu suri sellesse, aga see oli tema õnn, et ta sellepärast välja lasti ega tehtud kogu ümberkasvatust temaga lõpuni, sest siis ta ei mäletaks midagi oma varasemast elust, nõnda muutus nakkuse tõttu ainult tema nägu, aga niivõrd, et teda pole võimalik äragi tunda, ja ta häbeneb sellepärast väga ega kirjutanud seepärast ega julgenud ka külla tulla, sest ta kardab, mida me talle ütleme, ta peab veel julgust ja jõudu koguma, aga kui ta nüüd tuleb ja putka toob, näen ma niikuinii oma silmaga, ja ütles siis uuesti, et ma ei kardaks, pakkus mulle karamellikotti ja ütles, et ma võtaks ega kardaks, sest küllap ma vere häält ikka tunnen ja kui ma piisavalt julge olen, saab kõik korda.

Siis istusid kaks töölist tekile tagasi, Traján kolkis kaht labidat kokku ja hüüdis, et paus on läbi ja et tund aega tuleb veel töötada, siis võivad kõik koju lõunale minna ja alles kahe tunni pärast tuleb tagasi tulla.

Hakkasime uuesti kaevama, mul käis ikka veel pea ringi ja labidas oleks nagu iseenesest mu käes liikunud, pildusin aina mulda enda selja taha ja vaatasin kogu aeg teed, aga kedagi ei tulnud ja ma ei tahtnud alatasa sinna vaadata, aga ei saanud teisiti, siis panin silmad kinni, sest ma ei tahtnud seda tühja teed näha, tegin ainult siis lahti, kui ma labida maasse vajutasin, aga seegi ei aidanud, sest nägin ka suletud silmi isa nägu ja kui muld murenes, mõtlesin rõugetele ja ma ei tahtnud ville kujutleda, siis kuulsin korraga krapihäält, vaatasin üles ja nägin, et putka läheneb, kaks eeslit tõmbas seda ja ühele oli krapp kaela seotud, putka oli päris suur ja halliks värvitud ja ees katusel istus keegi, ta oli tekki mähitud ja suunas eesleid pika kepiga, siis pudenes mul labidas käest ja ma vaatasin seda kuju, tal oli sirmiga kaevurikiiver peas ja ma ei näinud ta nägu, tema hoiak ei olnud üldse tuttav, putka jõudis üha lähemale, keeras jalkaväljakule, ajaja nägu polnud ikka veel näha, ma ronisin august välja, seisin seal serva peal ja ootasin, tundsin, et mu jalad värisevad ja käed ka värisesid, siis sikutas mees ohja, eeslid jäid seisma, ta hüppas pukist alla, nägin ainult tema selga, aga liigutus sarnanes tõesti mu isa omaga, see, kuidas ta pead hoidis, nüüd vaatasid kõik mind, töölised ja teised ka, ma tegin ühe sammu ajaja suunas, siis pöördus ta korraga minu poole, vaatas mulle otsa ja heitis teki maha, ma nägin ta nägu, see oli üks suur rõugearm, näojooni ei paistnudki üldse, sest rõugearmid olid väga sügavad ja puutusid üksteisega kokku ja need olid mingisuguse valkja salviga sisse määritud, sellest läikis kogu ta nägu rasvaselt, kui ta nägi, et ma teda vaatan, naeratas ta mulle, ma tahtsin üksnes ta silmi ja suud näha, siis ma juba teadsin, et see pole mu isa, ta ei ole mu isa, ta ei saa olla mu isa, aga ikkagi astusin veel sammu tema poole, avasin suu ja ütlesin isa, kuigi ma teadsin, et ei näe mitte oma isa ja töölised valetasid, aga ütlesin ikkagi ja sellest, et ma selle välja ütlesin, tundsin hetkeks, et see on siiski mu isa, sest ta naeratas ikka veel ja sellest ehmusin ma veel enam, tundsin, et mul hakkab külm, siis puhkesid kõik korraga minu ümber naerma, Traján ja Feri ja Prodánid ja teised ka, ka see rõugearmiline tööline, kellest ma nüüd juba kindlasti teadsin, et ta pole mu isa, kui see vali naer mind igast suunast ümbritses, pistsin käe tasku, võtsin isa pildi kätte ja tundsin, et hakkan kohe nutma, surusin hambad kokku, pöördusin ümber ja hakkasin paneelmajade poole jooksma, kuulsin ikka veel, et nad irvitavad mu üle ja ma ei teadnud, mida ma emale ütlen, ainult jooksin ja soovisin, et ma kunagi koju ei jõuaks.