Читать книгу Hullumeelsuse mägedes - H. P. Lovecraft - Страница 6

Ma oletan, et laiemas avalikkuses leidsid laia kõlapinda meie raadio teel edastatud ülevaated, kus räägiti Lake´i suundumisest loodepoolsetele aladele, mida polnud eales puudutanud ühegi inimese jalg, ehkki me ei maininud tema pööraseid lootusi korraldada revolutsioon bioloogia- ja geoloogiateadustes tervikuna. Tema esimene väljasõit koos Pabodie ja veel viie mehega 11. kuni 18. jaanuarini – mida tumestas kahe koera kaotus, kui kelk jäävalli ületamisel ümber läks – oli andnud meile veel rohkem ürgaegseid kiltkivi näidiseid, ja isegi minus tekkis huvi selles uskumatult iidses maapõuekihis leiduvate ülirohkete ilmselgete fossiilijäljendite vastu. Need kuulusid tihtipeale siiski väga primitiivsetele eluvormidele ega sisaldanud erilisi üllatusi peale selle, et silmanähtavalt kambriumieelsetes kivimites üldse mingeid elusorganisme leidus – aga just sellele paistsid kivistised viitavat. Seetõttu ei näinud ma sügavat mõtet Lake´i nõudmises teha meie pingelises programmis selline kõrvalepõige, mis nõuaks kõigi nelja lennuki, paljude meeste ja ekspeditsiooni kõigi seadeldiste ja aparatuuri kasutamist. Lõppude lõpuks ei pannud ma plaanile ka vetot, ehkki otsustasin loodesse suunduva seltskonnaga mitte ühineda, olgugi et Lake oleks väga soovinud kasutada minu geoloogiateadmisi. Kui nad olid lahkunud, jäin mina Pabodie ja veel viie mehega baasi, kus me töötasime välja ida poole kolimise lõpliku plaani. Selle kohavahetuse ettevalmistamisel oli üks lennuk juba hakanud kohale vedama vajalikku bensiinivaru McMurdo lahe äärest, kuid see asi tuli ajutiselt peatada. Ma hoidsin enda juures ka ühte kelku ja üheksat koera, sest oleks olnud ettevaatamatu olla mis tahes ajahetkel ilma võimaliku transpordita selles täiesti inimtühjas ja aegade hämaruses surnud maailmas.

Lake´i tundmatusse suundunud alamekspeditsioon – nagu kõik mäletavad – saatis lennukite lühilainesaatjatega ise oma aruandeid, mis jõudsid samaaegselt nii lõunapoolsesse baasi vastuvõtjateni kui ka McMurdo lahes ootavale «Arkhamile». Sealt edastati need laiale maailmale lainepikkustel kuni viiskümmend meetrit. Ekspeditsioon asus teele 22. jaanuaril kell neli hommikul ja esimese raadiosõnumi saime juba kahe tunni pärast, kui Lake teatas meile maandumisest ning väikesemahuliste sulatamiste ja puurimiste alustamisest umbes 300 miili kaugusel. Kuus tundi hiljem saabus teine sõnum ja erutatud Lake raporteeris meeletust, kopra agarusega võrreldavast tööst, madala šahti lahtisulatamisest ja lõhkamisest. Rahmeldamine päädis mitmete kiltkivifragmentide leidmisega, mis kandsid umbes samasuguseid jäljendeid kui esialgne peamurdmist tekitanud kivimitükk.

Veel kolm tundi hiljem tuli lühike sõnum, mis ütles, et hoolimata lõikavast ja tugevast tormituulest tõusevad lennukid taas õhku. Ja kui ma selle vastu protesteerisin ning soovitasin mitte asjatult riskida, vastas Lake napilt, et uued proovid on sellised, mis õigustavad igasugust riski. Ma mõistsin, et tema erutus oli kasvanud peaaegu vastuhakuks, ega saanud midagi ette võtta, et takistada tema mõtlematut käitumist, mis seadis ohtu terve ekspeditsiooni saatuse. Oli kohutav mõeldagi, kuidas ta sööstab üha sügavamale ja sügavamale sellesse mõõtmatusse, halvaendelisse ja ohtlikku lumetormide ning saladuste maailma, mis laius ta ees umbes 1500 miili ulatuses kuni väheuuritud ning süngete Kuninganna Mary ja Knoxi rannikualadeni.

Seejärel, umbes poolteist tundi hiljem saabus Lake´i õhusviibivast lennukist erakordselt ärev sõnum, mis sundis mind peaaegu oma seisukohti ümber hindama ja soovima, et oleksin väikse ekspeditsiooniga kaasa läinud.

«10:05 õhtul. Lendame. Lumetorm lõppes. Märkasime eespool seninägematult kõrget mäeahelikku. Võib-olla sama kõrge kui Himaalaja. Umbkaudne asukoht: 76° 15´ lõunalaiust ja 113° 10´ idapikkust. Nii pikk, et vasakule ega paremale vaadates pole lõppu näha. Tundub, et on kaks tegutsevat vulkaani. Kõik mäetipud on musta värvi ja lumevabad. Nende poolt puhuvad tuuled takistavad navigeerimist.»

Pärast seda jäime Pabodie ja teiste meestega hinge kinni hoides vastuvõtja juurde uusi teateid ootama. Mõte 700 miili kaugusel kõrguvatest titaanlikest mägedest äratas meis kõigis peituva seiklusekihu ja me tundsime rõõmu, et just meie ekspeditsioon – olgugi, et mitte meie isiklikult – oli nende mägede avastajaks. Tund aega hiljem võttis Lake taas ühendust.