Читать книгу 100 põhjust minna Belgiasse - Hanna Miller - Страница 8

Rooma provints, Frangi riik, Burgundia ja Brabant, Põhja-Madalmaade, Lõuna- Madalmaade, Püha Saksa Roomariik, Hispaania ja Austria Habsburgid, Madalmaade ühendkuningriik, Belgia kuningriik, Benelux, Flandria ja Valloonia – kõik need mõisted jooksevad täieliku iseenesestmõistetavusega läbi, kui on juttu Belgiast, tekitades üksjagu segadust ja küsimusi. Mis see Belgia siis õieti on? Küsimust „ja kus ta asub?” ei teki tõenäoliselt enam ainuüksi tänu sellele, et Belgia pealinnast Brüsselist on saanud Euroopa Liidu institutsionaalne pealinn ja NATO peakorter.

Euroopa Komisjoni hoone Schumani platsil.

Miks just Brüssel?

Esmaseks sammuks selles suunas oli Euroopa (Majandus)ühenduse keskuse loomine Brüsselisse 1958. aastal. Miks just Brüssel selleks paigaks valiti, sellele leiab täpsemaid selgitusi Teise maailmasõja järgse Euroopa suundumuste üksikasjalikest käsitlustest ^[1.] või lühidas ja konkreetses sõnastuses kodulehelt, mis kuulub Eesti Alalisele Esindusele EL-i juures. Seal seisab kirjas: „Otsus ühenduse pealinna kohta tuli – nagu Euroopa Liidus sageli – raske kompromissina. Juba Euroopa Ühenduse asutamisel 1952. aastal jagunesid liikmete arvamused neljaks: Prantsusmaa eelistas ühenduse residentsina tollal Prantsusmaale kuulunud Saarbrückenit, Luksemburg pakkus enda pealinna, Holland Haagi ja Belgia Liége’i. 1958. aastal nõustusid liikmesriigid Belgia peaministri Paul-Henri Spaaki ettepanekuga viia ühenduse poliitilised institutsioonid Brüsselisse. Brüsseli kasuks rääkisid EXPO 58 maailmanäituseks parandatud infrastruktuur, linna ideaalne asukoht Euroopa südames ja Belgia neutraalne positsioon Euroopa poliitilises elus.” ^[2.] Kuid ehk võib vastata ka, küll samuti ajaloole tugineva, lihtloogika põhjal, mis viitab jõujoonele kahe – tihtipeale vastandlikel positsioonidel seisnud – suurriigi, Prantsusmaa ja Saksamaa, vahel. ^[3.] Nii paiknevadki EL-i tähtsaimad institutsioonid nende kahe riigi piirimail, osalt väikeriikides, kellel puuduvad nii või teisiti ambitsioonid kellelgi üle pea kasvada. Samas ei saa jätta mainimata, et just Belgia ^[4.] ja Luksemburg olid koos Hollandi ja Itaaliaga, lisaks juba nimetatud Saksamaale ja Prantsusmaale, esimeste Euroopa ühenduste eestvedajaiks. Meretagused ja veidi isepäised britid on aga jäänud nii mõnigi kord pigem (mandrit) kõrvaltvaatavale positsioonile. Seega polegi imestada, et silmatorkamatust väikeriigi pealinnast sai nn mõjukas Brüssel. Teisteks olulisteks tugipunktideks valiti Luxembourg ja korduvalt prantslaste-sakslaste vahel käest kätte käinud ning praegu taas Prantsusmaa alla kuuluva Alsace’i (Elsassi, sks) pealinn Strasbourg (Straßburg, sks)^[5.] .

Gallia Belgicast Madalmaade ühendkuningriigini

Aga alustame algusest. Nimi Belgia tuleneb kunagise Rooma provintsi nimest Gallia Belgica, mil Põhjamerest Genfi järveni ulatunud ala asustasid kelti ja germaani päritolu hõimud. Varasel keskajal kuulus praeguse Belgia ala Frangi riigi koosseisu ning seda jagati ja tükeldati koos kogu riigiga. 14.–16. sajandil oli Belgial, Hollandil ja Luksemburgil ühine ajalugu ehk teisisõnu Põhja- (Hollandi provintsid) ja Lõuna-Madalmaad (Belgia ja Luksemburgi alad) kuulusid kokku ning kandsid esialgu nimetust Burgundia Madalmaad ja seejärel Habsburgide Madalmaad, mõlemad Püha Saksa Rooma riigi koosseisus. Burgundia hertsogite valitsuse ajal (1384–1477) kujunesid nii majanduslikus kui ka kultuurilises mõttes juhtivateks Flandria krahvkonna ja Brabanti hertsogiriigi linnad ehk teisisõnu Antwerpen, Brugge, Gent, Brüssel ja Mechelen, mis asuvad kõik praeguse Belgia kuningriigi aladel. Burgundia hertsogite väljasuremisel päris valdused Habsburgide koda (1477), kuigi nimi jäi esialgu veel endiseks – Burgundia Madalmaad (kuni aastani 1556). Sellesse perioodi jäävat Karl V valitsusaega kirjeldatakse kui piirkonna ühtsuse- ja õitsenguajastut. Pärast Karl V troonist loobumist (1556) läksid Madalmaad lõplikult Habsburgide Hispaania liini kätte, viimase väljasuremisel (1714) Austria liini valdusesse, millest ka vastavalt nimed Hispaania (Habsburgide) Madalmaad (1556–1714) ja Austria (Habsburgide) Madalmaad (1714–1795). Kui Hispaania Madalmaad hõlmasid veel nii Hollandi, Belgia kui Luksemburgi alasid, siis Austria Madalmaad katsid vaid Lõuna-Madalmaid (Belgia ja Luksemburgi alad). Põhja-Madalmaad ehk siis kalvinistlik Holland võitles end usutülides ja 80-aastases sõjas (1568–1648) lahti katoliiklikust Hispaaniast ja seega ka välja Püha Saksa Rooma riigi koosseisust, moodustades iseseisva Seitsme Ühendatud Provintsi Vabariigi (1579/1581–1795). Algselt liitusid selle eraldumisprotsessiga ka protestantlik Flandria ning Brabant, kuid õige pea (1585) panid hispaanlased seal uuesti oma sõna maksma, mis tähendas järeleandmatut rekatoliseerimist. Tulemuseks oli kultuurikandjate – intellektuaalide, kunstnike, kaupmeeskonna – massiline pagemine põhjaprovintsidesse. Antwerpenile ja teistele Flandria juhtivatele linnadele andis selline asjade käik tõsise hoobi, tähendades nende senise õitsengu lõppu ja ühtlasi kuldajastu algust Hollandis ehk siis Seitsme Ühendatud Provintsi Vabariigis. Pidevad vastuolud üheltpoolt Hollandi ja Hispaania vahel ning teisalt Habsburgide ja Prantsusmaa vahel räsisid piirkonda sajandeid. 1790. aastal ilmus esimene vihje tulevasele Belgia riigile. Nimelt kuulutasid Lõuna-Madalmaad – siis juba Habsburgide Austria liini valduses – end revolutsioonipuhangus keiser Joseph II vastu Ühinenud Belgia Riikideks (Etats Belgiques Unis), olles võtnud eelnevalt vastu iseseisvusdeklaratsiooni. Nii Lõuna-Madalmaade iseseisvumiskatse kui ka Seitsme Ühendatud Provintsi Vabariik leidsid lõpu revolutsioonituultes sündinud Prantsusmaa Esimese Vabariigi annektsiooni läbi (1795). Viini kongressil (1815) otsustati taas liita praeguse Belgia, Hollandi ja Luksemburgi alad, mille tulemusel sündis unitaarne Madalmaade ühendkuningriik. Õige pea viisid vastuolud nii usulisel kui ka keelelisel tasapinnal revolutsioonini ja Belgia kuningriigi sünnini.

Belgia kuningriik

Belgia kuningriik sündis 1830. aastal Belgia revolutsiooni tulemusena. Sündmus ise kõlab peaaegu dramatiseeringuna. Nimelt hakkasid 25. augustil Brüsselis etendunud prantsuse helilooja D. Auberi rahvusromantilise ooperi „Portici tumm” („La Muette de Portici”) järel kõlama publiku seast prantsuskeelsed hüüded – „Elagu vabadus!” Emotsioonide lained lõid tänaval veelgi kõrgemale ja tõmbasid iroonilisel viisil kaasa just äsjast Madalmaade kuninga sünnipäeva tähistama ilmunud rahvamassid.

Kongo päritolu belglannad kogunemassõbratari laulatusele.

Mõistagi ei juhtunud seejuures midagi lausa ootamatult väraval ja üleöö, isegi lahkulöömine Hollandist ei olnud esmalt veel jutuks. Tuli oli hõõgunud tuha all juba aastaid ning probleemid, mis tulenesid erinevustest keeles, mentaliteedis ja religioonis, olid sisse kodeeritud juba unitaarriigi olemusse. Keele puhul ei saa mainimata jätta üht Belgiale iseloomulikku momenti, mis kehtib siiani. Nimelt kasutab riigi aadelkond – kuningriigis eksisteerivad tiitlid ja seisused endiselt – ja teatud koorekiht, sõltumata oma rahvuslikust päritolust, prantsuse keelt kui „traditsioonilist ülemkihi keelt”. Hoiak mitte õppida hollandi keelt kui kunagise lihtrahva keelt on säilinud kohati tänini, nagu on tunnistanud mitmed prantsuskeelsed belglased. Seega pole praegugi ime, kui Flandrias elav ja sajandeid seal valdusi omav ning tüüpilist flaamipärast nime kandev krahv kasutab vaid prantsuse keelt. Nii pooldas prantsuse keelt ka revolutsioonipäevil suur osa flaami kõrgkihist. Lisaks mängisid rolli veel mitmed muud nüansid. Kunagi tööstuslikult edukas lõunas, st Valloonias, algas mitmetest välistegureist tingituna langusperiood, samuti valitses seal võrreldes merendusele-kaubandusele orienteeritud põhjaosaga ligi kümme korda suurem kirjaoskamatus. Viimase likvideerimisele pööras kuningas Wilhelm I küll väga suurt rõhku, rajades maa lõunaosas oma valitsusajal 1500 uut kooli. Tugevat vastuseisu tekitasid ühendkuningriigi valdavalt katoliiklikus ja prantsuskeelses elanikkonnas nii riigi poolt pealesurutud hollandi keel kui ka protestantlik religioon. Ka kohtade jaotust parlamendis peeti ebaproportsionaalseks, lisaks mitmetele muudele riigiametnike ja sõjaväega seotud korraldustele. Siinjuures ei saa jätta viitamata ühele olulisele aspektile – kasutades Belgiast rääkides allikmaterjale, tasub alati pöörata tähelepanu autorile. Flaamid ja valloonid võivad käsitleda ja tõlgendada materjali erinevalt ja nii võib ühele ja samale sündmusele või näitajale leida üpris vastakaid arvamusi-põhjendusi. Nii või teisiti, kuid revolutsiooniaasta septembri lõpul saatis Madalmaade kuningas Brüsselisse 12 000 mehest koosneva armee. Nelja-viiepäevase võitluse järel, mis tõi endaga kaasa kokku 1200 langenut, oli hollandlaste armee sunnitud lahkuma. Võim oli nüüd vabadusvõitlejate käes. Sügise jooksul moodustati ajutine valitsus ja viidi läbi parlamendi – Rahvuskongressi – valimised. Viimase peamiseks ülesandeks oli uue riigi põhiseaduse väljatöötamine. 7. veebruaril 1831 võetigi vastu Belgia kuningriigi põhiseadus. Nüüd oli vaja vaid leida kuningas! Ettepanekuid tehti mitmetele kandidaatidele, kel aga kas ei olnud vastavaid ambitsioone või ei soovinud neid sellele positsioonile teised otsustavad jõud. Lõpuks jäi valik peatuma saksa printsil Leopold von Sachsen-Coburg ja Gothal (1790, Coburg – 1865, Laeken/Brüssel), kes oli just loobunud ettepanekust asuda Kreeka kuningatroonile. Olgu vahemärkusena öeldud, et siit on pärit Belgia meedias tänini käibel olev väljend gotha, mida seltskonnaajakirjandus kasutab üldnimetusena maa koorekihi ja aadelkonna kohta. Pärast oma koduse hertsogiriigi vallutamist Napoleoni poolt (1806) suundus noor prints Pariisi. Tänu oma õe abielule Vene suurvürsti Konstantin Pavlovitšiga oli Leopoldile omistatud juba kõrgeid aukraade Vene tsaariarmees. Nii loobus ta talle pakutud Napoleoni adjutandi positsioonist ja liitus hoopis Vene armeega (1812), kus ta tõsteti 1816. aastal kindralleitnandi auastmesse. Samal aastal abiellus prints Inglise troonipärijanna, printsess Charlottega, kes aasta pärast sünnitamisel suri. Briti kuningakojaga jäi Leopold mitmete niitide kaudu edaspidigi tihedalt seotuks. Enne Belgia troonile asumist jõudis prints olla veel lühidas abielus saksa näitlejanna Karoline Baueriga. Aasta pärast kuningavande andmist abiellus Leopold Prantsuse kuninga tütre, Orléansi printsessi Louise Mariega. Sellest abielust sündis järgmine belglaste kuningas – Leopold II (1835–1909).

Leopold II monogramm Laekeni kuninglike valduste väraval.

Hollandlaste poolt leidis iseseisev Belgia tunnustamist alles 1839. aastal. Leppides uue olukorraga, nimetati senine Madalmaade ühendkuningriik ümber Hollandi kuningriigiks.

Leopold I, protestant ja vabamüürlane, on maetud koos oma kahe kuninglikust soost abikaasaga Laekeni Jumalaema kirikusse Brüsselis, nii nagu ka kõik järgmised Belgia valitsejad. Kuigi Belgia kuningakoja ajaloost annab väga hea ülevaate Belvue muuseum Brüsseli kesklinnas, kuningalossi tiibhoones, olgu siinkohal siiski üht-teist lühidalt kirjas. Kroonitud peade reas on vast kõige enam tuntud Leopold II, kes läks ajalukku nii Brüsseli ehitaja kui ka Kongo türannina. Enne troonile asumist (1865) kandis kroonprints Leopold – hiljem traditsiooniks kujunenud – Brabanti hertsogi tiitlit. Olnud 20 aastat troonil ja mõlgutanud mõtteid võimalikest koloniaalvaldustest, omandas Leopold II 1885. aastal Kesk-Aafrikas Kongo riigi kui isikliku eravalduse. Peamisteks väljaveoartikliteks olid elevandiluu, kautšuk, palmiõli, kohv, kuid ka vask, uraan, plii, teemandid jne. Väidetavalt hukkus türanliku valitseja julmuste läbi Kongos umbes 10 miljonit inimest. Aasta enne surma loovutas Leopold II oma eravalduse Aafrikas Belgia riigile. Sellega seoses nimetati riik samal 1908. aastal ümber Belgia Kongoks. Iseseisvaks sai Kongo 1960. aastal. Kuna abielust Austria ertshertsoginna Marie Henriettega sündinud poeg suri noorelt ja tütred jäid pärilusest kõrvale, asus pärast Leopold II surma troonile tema nõbu, Albert I (1875–1934). Viis päeva enne surma jõudis aga kuningas Leopold uuesti abielluda – ja nimelt Pariisi prostituudi Josephine Delacroix’ga (ka Caroline Lacroix), kellega tal oli juba kaks poega, sündinud küll aastaid pärast abikaasa Marie Henriette surma (1902). Kuningas Albert I valitsemisperioodi jäi Belgiale raskeid kannatusi toonud Esimene maailmasõda. Keeldunud Saksa keisririigi nõudest kasutada Belgiat läbimarsiks Prantsusmaale, tugevdas Albert I hoopis kuningriigi armeed ja osutas sakslastele tugevat vastupanu. Sõjajärgselt panustas rahva poolt kangelasena austatud kuningas oma isiklikku vara riigi ülesehitustöösse. Albert I hukkus õnnetult mägironimisel Ardennides Namuri lähistel. Abielust Baieri printsessi Elisabeth Gabrielega sündis belglaste järgmine kuningas Leopold III (1901–1983), kes pidi saatuse tahtel tooma oma kuningriigi läbi Teise maailmasõja. Paraku see päris sirgjooneliselt ei läinud. Esmalt jäi Belgia sõjas neutraalseks, kapituleerudes aga juba 1940. aastal. Olukord tekitas pingeid valitsuse ja kuninga vahel, kuni valitsus sisuliselt monarhi rolli üle võttis. Kuninga perekond oli aastani 1944 koduarestis oma Laekeni lossis, seejärel Himmleri käsul Saksimaal ja Austrias, kus ameeriklased nad vabastasid. Kuna rahva suhtumine oma riiki tagasi pöördunud kuningasse oli äärmiselt tõrjuv ja teda kahtlustati koostöös sakslastega, määras üleminekuvalitsus regendiks kuninga venna, prints Charlesi (1903–1983, regent 1944–1950). Leopold III suundus Šveitsi eksiili, kus uurimiskomisjon vabastas ta lõplikult süüdistusest reeturluses. Pöördunud 1950. aastal uuesti tagasi kodumaale, ei olnud rahva vastuvõtt aga sugugi parem. Kui flaamid toetasid kuningat ja soovisid tema jätkamist riigitroonil, siis olid valloonid selle vastu. Säilitamaks riigi ühtsust ja monarhiat, loobus Leopold III 1951. aastal troonist oma vanema poja Baudouini (1930–1993) kasuks. Pärast troonist loobumist sai kuningast Belgia prints ja Brabanti hertsog. Leopold III abielust Rootsi printsessi Astridiga sündis (1934) ka Belgia praegune kuningas Albert II, kes astus troonile pärast oma venna Baudouini surma. Prints Albert ei olnud veel aastanegi, kui tema ema Astrid hukkus autoõnnetuses Šveitsis, kus rooli hoidnud kuninglik abikaasa kaotas kontrolli sõiduki üle. 1941. aastal abiellus kuningas uuesti, võttes abikaasaks Inglismaale pagenud flaami jõukast perekonnast pärit neiu nimega Mary Lilian Baels. Belglaste südamed kuulusid aga armastatud kuninganna Astridile ja Lilianit, tituleerituna Réthy printsessi, ei võetud iial omaks, kuigi oma ämma, lesk-kuninganna Elisabethi soosingu ja toe ta võitis. See abielu oli väidetavalt samuti üks põhjus, miks kuningas Leopold III troonist loobus. Pärast troonile astunud vend Baudouini abiellumist 1960. aastal Hispaania kõrgaadlist pärit Fabiolaga jätsid Leopold ja Lilian maha Laekeni lossi ning asusid elama ameeriklase W. Tucki rajatud Argenteuil’ lossi (Domaine d’Argenteuil, praegu eravalduses, ei ole seotud kuningakojaga) Waterloo lähistel. Abielust sündinud kolmel lapsel puudub igasugune õigus troonile. Kuna tegemist on lähiajalooga, on paljud kuningakojaga seotud arhiivimaterjalid veel kinnised ning avatakse alles aastakümnete pärast. Valitsev kuningas Albert II abiellus 1959. aastal Itaalia printsessi Paolaga, kellega paaril on kolm last – kroonprints Philipp, printsess Astrid ja prints Laurent. Kõik kolm on ammugi abielus ja valitseval kuningapaaril on arvukalt lapselapsi. Kuningas ja kuninganna elavad Brüsselis, Laekenis, kuid mitte lossis, vaid oma villas nimega Belvedère, kus nad elasid ka enne troonile asumist.