Читать книгу Ehh, uhhuduur! Ratastel Teheranist Addis Abebasse - Hannes Hanso - Страница 14

Natanz – Esfahan, teisipäev, 5. jaanuar

Wend

e-kiri

Iraan on imelik riik. Rattasõidu mõnust võtab poole maha teadmine, et mitte mingi valemiga ei oota meid päeva lõpus külm õlu. Jääb puhas piin. Tagumik lööb tuld ja sädemeid. Meil on olnud paar päris teravat hetke (kui jätta omavaheline nägelemine välja). Eile oli junn jahe, kui sõjaväepolitsei võttis meid rajalt maha, hoidis neli tundi kinni, kuulas üle, konfiskeeris kõik tehnika ja passid ning neid kusagil uuris. Meid valvas automaadiga sõdur. Olime vist tuumarajatiste tsoonis, kus iga välismaalane on potentsiaalne agent või kurat teab kes. Igatahes olid muremõtted ja must stsenaarium peas. Tee ääres võis tõepoolest näha radareid ning õhutõrjekahureid.

Igatahes lõppes kõik õnnelikult ja nad veendusid, et meie filmitud materjal ei kõlba spioneerimiseks. Uhh! Jäime ööseks teele, või mis ööseks, siin on kella kuuest kottpime ja olime juba kell seitse kuses. Juua-süüa pole. Teed ei näe. Ööbida ei ole kusagil, aga siis ilmus teeviit − mošee 3 km. Rohelised halogeenlambid juhatasid teed mošeeni, kus pidi küll öömaja eest maksma. Tegelikult ei maganud me mošees, vaid mingis leerimajas.

Hannes

Tänaseks oleme olnud teel ligi kümmekond päeva. Hakkab toimuma meele ja keha ühinemine. Usun, et saame Iraanis kirja üle tuhande sõidukilomeetri. Mida rohkem higistan ja ähin, seda kindlamalt tekib tasakaal pea ja füüsise vahel.

Hiinas tegin regulaarselt sporti, kuid sõin siiski üle. Kehakaal püsis enam-vähem normaalne, aga pärast suurt õhtusööki oli pidevalt ebamugav trummis tunne. Ega jõulud Saaremaal ka selles suhtes ei aidanud. Nüüd tunnen üle pika aja esimest korda, et mul on kõht tühi. Ei söö, kui pole tegelikult vaja.

Ärkame hommikul kusagil maanteeäärses mošees ja ma olen näljane. Söön ning olen ikkagi näljane. Saan lõunasöögi söödud, tõusen lauast, aga ikka tahaks veel süüa, Lahe! Nii peabki. Mulle meeldib, et ainevahetus on korralikult käivitunud. Ratta seljas veedetud tunnid teevad imet.

Kristjan

Meeldetuletuseks – peale ajukepi saab sellel reisil ka parasjagu higi valada. Hommik algas magusa 15-kilomeetrise tõusuga (ja mitte söögiga), tee oli õnneks hea ning tunni aja pärast leidsime peidetud oaasi ehk maanteeäärse teeninduskompleksi, mis oli eelmisel päeval tabamata jäänud. Külastajaid oli vähe ja kellaaeg varajane. Poekeste hõreda rea ees hävitas eesel kidurat haljastust.

Õnneks oli üks vanem keeleoskaja mees läbisõidul ning suutis meie kanafileeja riisikuhilasoovi kokapoistele selgeks teha. Maja tagant kostis paar paanilist kaagutust ning hommikusöök hakkas valmima. Tegime aega parajaks eelmise päeva sündmuste meenutamisega.

Hommikusöök oli kõige olulisem toidukord päevas ja jumala eest ei tohtinud kõht tühjaks jääda. Tellisime peale kana ka praemunad, kuid see soov oli läinud kaduma poolel teel kööki. Suutsime käemärkide ja munemisliigutustega end mõistetavaks teha ja varsti olid rasva uppunud munad meie ees laual. Lihtne, aga seni kõige kallim hommikusöök: 400 000 riaali! Seni olime poole vähemaga hakkama saanud. Kuldaväärt kana, pole midagi öelda!

Et toit saaks kiiremini seeditud, tervitasid meid pärast hommikusööki prisked tõusud. Grupp hakkas esimest korda lagunema rohkem- ja vähemjõudjateks. Vahed olid siiski veel väikesed.

Taniil jõudis korraks isegi mõelda, et vist oleks mõnusam rookida kodus lund, kuid mõte taandus kurule jõudmisega. Tarkpeadel tekkis värske idee: filmiks! Juhtisin põgusalt tähelepanu mäe tipus asuvatele antennidele ja pakkusin, et idee võiks kõrvale jätta.

Teine argument peale antennide oli ausõna, mille olime andnud filmimise kohta enne Esfahani. Mitte aukartusest Kukekese ees, vaid tegelikust olukorrast lähtuvalt – pidime arvestama, et siin riigis käivad asjad omamoodi. Olime seda eile kogenud. Teisalt muidugi, mida karmim reis, seda parema loo saab hiljem rääkida.

Pärast kuru algasid pikad väljateenitud laskumised. Puhas nauding. Veeresime ega pidanud suurt väntama. Kiirus oli keskmiselt 30 kilomeetrit tunnis. Selline idüll, et avastasin end sügavalt haigutamas ja taipasin, et ka jalgratta sadulas võis magama jääda!

Lõbu jätkus paarikümneks kilomeetriks. Siis vedas tee laugeks ja tuli nürilt rühkima hakata. Liivo tegi ettepaneku filmida ja sõitis ette. Hea, et ei jõudnud võtta kaamerat välja, sest järgmiseks märkas ta tee ääres parkimas politseiautot. Ka hommikul nähtud patrull tegi valvsaks ja suured kinokunstnikud taltusid selleks päevaks.

Õelaid vastutuuli polnud siiamaani esinenud. Sõit läks hoolimata kiiruse kukkumisest jõudsalt Esfahani poole. Täna õhtuks sooviks kohale jõuda, Pärsia Pärl ootas meid!

Lõpuks tuligi silt: Esfahan 35 kilomeetrit. Sobis, jõudu oli parasjagu. Liiklus tundus kuidagi hõredavõitu, aga seda parem.

Jõudsime kontrollpunkti, kus viit näitas, et pidime pöörama kiirteelt maha. Korraks peatunud, jagati meile rohelised lendlehed, millest me ei saanud ööd ega mütsi aru, kuid võtsime need kaasa. Võib-olla oli tegemist üliolulise revolutsioonilise sõnumiga või eriti soodsa pesupulbripakkumisega? Igal juhul võis trükist minna vaja, kas või põõsas käiguks.

Mahapööre viis meid Teherani-Esfahani maanteele, mis oli avatud kõigele liikuvale. Värskelt valminud kiirtee, mida mööda olime tulnud, oli tasuline ja seda kasutati vähem.

Saime kaasliiklejateks komplekti mootorratastest, bussidest, traktoritest ja muidugi mõnusalt tossavatest ning kaootiliselt liikuvatest veoautodest. Ohutusala teepervel asendus aukliku kruusajutiga ja meil tuli balansseerida veoautodest üle jääval paarikümne sentimeetri laiusel asfaldiribal. Samas, kui hoog oli piisav, siis polnudki seda nii vähe, vähemalt suutis ratta otse hoida.

Võimas loož, kus istudes võis šahh Abbas Suur jälgida all väljakul etendatud tõsielutükki „Argipäev“. Ükski vaatus ei kordunud

Liivo võttis ees võimsa hoo üles ja mul oli tegemist, et tal sabas püsida. Ise vaatas ta tihtilugu üle õla, kas ikka tuleme. Hüüdsin talle, et andku, kuis jaksab! Kõik soovisid kiiremini kohale jõuda. Mõne aja pärast tuli rõõmusõnum: Esfahani 35 kilomeetrit! Mida p…set, me nägime sama silti 15 kilomeetrit tagasi! TujuTujurikkuja, raisk! Kes neid maanteid mõõtmas käib?! Silma järgi panevad vä? Mis seal vaielda, nüüd oli vaja leida motivatsiooni- ja energiavaru, mis järgmisteks päevadeks tallele pandud. Nüri sõit, kuid õnneks laugel maal.

Kui sõidad ratas rattas, et eesliikuja tekitatud tuulekotti ära kasutada, siis pead rippuma silmadega eessõitja tagumikus. Sestap Liivo rähmaski, et rongiga sõites näeb ka rohkem kui ratta seljast. Olin nõus, aga siis ei saa hingata sisse magushaput bensutossu ega kuulda kõrvulukustavaid signaale, mis enamasti on tervituseks ja mõnel juhul antud isegi asja eest. Siinmail lastakse signaali enda tulekust märku andmiseks ja mitte teistele nende vaimse tervise kohta arvamuse avaldamiseks. Siin käib signaaliga kaasas naeratus, Eestis aga keskmine sõrm.

Pärsia Pärl ehk Esfahan võttis meid vastu loojuva päikese, koledate äärelinna kortermajade ja adrenaliinirohke linnaliiklusega. Õnneks ei pidanud me palju ekslema, sest kaart näitas, et sama tänav, mida mööda linna sisse sõitsime, viibki meid Lonely Planetist välja valitud hotellini.

Paar korda saapaga mõnda taksot endast eemale tõugates jõudsimegi kohale. Kohe hotelli peal tegutses internetipunkt, mis oli alati suur boonus. Mulle meeldis pärast ühist õhtusööki eralduda grupist ja nokitseda oma maailmas. Kõigepealt aga muidugi õhtusöök.

Esfahan oli kuulus ennekõike Šahh Abbas Suure väljaku poolest. See oli imposantne ristkülikukujuline ala, mida ümbritses valdavalt kaarvõlvide kaskaad. Iga külje keskel asus mõni märkimisväärne ehitis või värav. Kaunim neist oli valitseja residents põhjaküljes, mille suurelt, väljakule avanevalt rõdult oli kunagi hea vaade all käinud möllule – saabunud karavanidest lõbusate naisteni; segamini rahvad, keeled ja kultuurid. Kõike seda mõõdukalt distantsilt jälgida võis olla võimas luksus. Kui soovisid, siis sekkusid, kui ei soovinud, siis tõmbasid kardinad ette, ja need kardinad olid Suure Teatri lava eesriiete suurused.

Väljaku lääneküljes paiknes mošee, mille kõik võlvialused olid tihedalt täis kauplejaid. Ehtne idamaine turg. Palju korduvat kaupa, mis ei kutsu ostma, aga kui olla siin pisut kauem omapäi, leiad head urkad üles.

Erinevalt uhhuduurlikust käitumisest sammusime nooblisse restorani platsi ühes ääres. Enamik meist oli pisut kabedamad riided selga ajanud, kuid nägime siiski välja nagu ebaselge sõnumiga stiilipeo külalised. Meie näod olid varakevadisest päikesest kõrbenud, kuid õnnelikud. Ma eeldan, et kui oleksime olnud kohalikud, poleks meid sisse lastud. Nüüd aga olime kõik rootsi laua kallal trügimas ja külastajatest tühi restoran oli meie päralt.

Sisustusega oli kõvasti vaeva nähtud. Kohalik ilumeel ja meile harjumuspärane minimalism jäid üksteisest kaugele. Kui peaksin lühiajalisest mälukaotusest siin restoranis ärkama, võiksin arvata, et olen sattunud Kesk-Venemaale, kus paari metallikoormaga rikkaks saanud bandiit on avanud isikliku eliitrestorani. Toit aga maitses hea.

Tänaval ajasime vappekülma trotsides keresse paar jäätisekokteili ja suundusime hotelli.

Oo, püha netipunkt! Seadsin end arvuti taha ja märkasin silmanurgast, et naabril on lahti Facebook, mida mul ei olnud õnnestunud Teheranis avada. Klõbistasin aadressi arvutisse, kuid ikkagi viskas ette islamirevolutsioonilised kirjad. Küsisin naabrilt, kas ta on kavalam või privilegeeritum kui tavakülastajad, mispeale ta raputas pead ja soovitas kohalike itimeeste käest abi paluda.

Tuligi itimees, käivitas programmi nimega Puff the Magic Dragon ja häkkis mind paari minutiga keskvõimu blokeeringutest mööda. Vaata, mida tahad – kas või islami porri!

Olime siiani sõites oma uute ratastega sina peale saanud ning neile nimedki andnud. Nüüd on hea seda olulist teavet jagada. Niisiis:

• Wend – Mammut;

• Mart – Mahindra reinkarnatsioon (Mahindra oli ka ta eelmise reisi ratta nimi ja mees oli tegelikult laisk ega viitsinud uut välja mõelda);

• Taniil – Rima;

• Hannes – Kurjuse Telg;

• Liivo – Merike;

• Kristjan – 1001 Silmarõõmu, kellest pärast Pärsiast lahkumist jääb järele vaid Silmarõõm.

Sain Liivo käest muidugi võtta, et olin omavoliliselt tema ratta ristinud. Aga sellest nimest oli meil suusoojaks juttu. Nii armas ju! Väljendagu end teinekord konkreetsemalt!

Majutusime nii, et Wend sattus eraldi tuppa koos võõraste seljakotireisijatega. Me ülejäänud viis saime oma toa. Wennale kui usinale suhtlejale sobis võõrastega semmimine. Kui ma pea korraks nende ukse vahelt sisse pistsin, seletas ta juba, oksad laiali ja tuluke silmis, kuidas ta Kukekesel käed seljataha oli väänanud ning sm Kalašnikov kabuhirmus üle väljade lidunud. Toakaaslaste silmist paistis hirmu ja aukartust.

Wend

Paberil kiri koju

Iraan ei võlunud mind kolm aastat tagasi ja praegugi ei tunne, et tahaksin siia tagasi tulla. Asi pole mitte ainult õlles või selle puudumises. Ma ei ole leidnud midagi, mis seda kompenseeriks.

Surutus ja umbusk käivad siin riigis käsikäes lahkete nägude ning naeratusega. Ajatolla Khomeini isikukultus on võrreldav Lenini, Stalini, Hitleri ja seltsimees Mao kummardamisega. Väljakud ning tänavad on Khomeini-nimelised ja kuhu ka ei vaataks, näed juhi üleelusuuruses pilte. Tänavatel ripuvad plekist plakatid, mis räägivad tõelisest islamist ja tõelistest uskmatutest. Kuidas saab joonduda mehe järele, kelle suust pärineb mõte: „Islamis pole kohta huumorile!“? Ma ei ole kriitiline mitte maa ega inimeste, vaid riigi ja riigikorra suhtes.

Meist. Vaikselt loksub rütm paika. Väntamine, söömine, magamine. Aeg-ajalt mõni klots. Hannes käitub vahetevahel nagu kommunist – kõik vara on ühine. Liivo on täiuslikkuse ihaluses humoorikas, küll ei sobi talle vaade või voodi asend toas. Veel on tema kaubamärgiks saanud kohmitsemine. Mart on reisi käigus muutunud stoiliseks ja rõõsaks – kuulab sõidu ajal iPodist muusikat ning vehib Rammsteini saatel, käed taeva poole. Kristjan on kui loomevalus luuletaja, sest tema õlul on raamatu kirjutamine. Istub igal vabal hetkel, nina arvutis, ja laseb sulel lipata. Taniil on nagu Taniil ikka. Muutumatu. Mina olen millegi otsinguil. Ainult et ma ei tea, mille. Aga tunnen… ei, kurat, nüüd läheb jaburaks. Uni vist mässab mu ajuga.