Читать книгу Kuues sõrm - Helga Nõu - Страница 9

Kui kaua ta pimeduses viibib, on raske öelda, aga küsimus saab ainult olla sekundites, sest bussisõitjad eided ei ole veel ära jõudnud minna, kui ta end aietades püsti ajab. Vasak käsi on marraskil ja tilgub verd. Paremal püksipõlvel on suur poriplekk. Oli seda nüüd veel vaja!

Eided pööravad pead ja silmitsevad teda kahtlustavalt. Keegi teine ei tee temast väljagi. Poiss, kes ta taga istus, on juba kadunud, niisamuti kui teised bussisolijad. Kõik lähevad oma teed. Keegi ei aita teda ega näita kaastunnet, keegi ei küsi, kas ta viga sai. Ise peab ta end püsti ajama ja longates tuge otsima. Ei ole ka midagi, mille vastu toetada. Käeulatuses seisavad ainult kaks roostes ja haisvat prügikasti.

Selja taga, R-kioski ees, kihistavad mõned plikakesed naerda – ei tea, kas tema üle? Ei, sinnapoole ta ei lähe. Valu- ja vihapisarad silmis, lonkab ta selle asemel üle sõiduraja väljuvate busside platvormile ja istub vabale kollakasrohelisele puupingile. Ta pühib taskurätikuga oma marraskil kätt ja nühib jakivarrukaga määrdunud püksipõlve.

Kuidas võis ta ometi nii kohmakas olla! Inimesed uudistavad teda, aga ta väldib nende pilke. Ei tea, kas nad nägid ta kukkumist? Tänaval kõhuli kukkumine on piinlik ja häbiväärne. Inimene kukub asja ees, teist taga jala pealt maha. Keegi ei tunne kaasa, kui sul halvasti läheb. Küllap isegi parastavad endamisi, või arvavad, et kukkuja on purjus või muidu allakäinud, et ei suuda jalgadel püsida. Parem siit kiiremas korras minema saada!

Haiglasse minekuni on veel kaks tundi aega ja ta ei taha sinna liiga vara jõuda, eriti praeguses haledas seisundis. Veritsev käsi ja valutav põlv nõuavad ülevaatamist, aga ta tahab seda teha üksi, mitte teiste silmade all. Tahaks nagu vigane loom urgu pugeda, et seal üksinda ja rahus oma haavu lakkuda. Aga kus on selline koht? Igal pool on ainult parastavad, pahatahtlikud ja omakasupüüdvad inimesed.

Oleks vähemalt vaja tualettruumi, kus end pesta saaks. Bussijaama WC ei meelita, parem siis mõne kohviku oma. Wilde’i kohvikut ta teab. See on päris ligidal, ainult paari kvartali kaugusel. Seal võiks ta pärast tassi kohvi juua ja ennast natuke aega koguda. Raha tal ju on, sest isa oli salaja, ema teadmata, kakssada krooni kaasa andnud. Milleks, seda ta ei öelnud. Võib-olla tundis isa siiski mingit süümepiina? Saja krooni ümber on ka Karinal endal rahakotis, seega kokku kolmsada.

Ta haarab otsustavalt kandekoti sangadest kinni, tõuseb ja hakkab nii sirgelt kui võimalik, ainult kergelt longates, kesklinna ja Wilde’i kohviku poole astuma. Taksode rida ootab sõitjaid, aga sellest läheb ta püstipäi mööda. Nii palju jaksab ta ikka omal jalul käia. Tee on tuttav: fooride juurest üle suure ristmiku, siis Kaubamaja eest läbi, üle Riia tänava ja läbi Vanemuise pargi. Kollane teatrimaja jälgib teda kõrgendikult oma suure neljakandilise klaassilmaga, nagu kontrollides, et ta oma osa näidendis õigesti mängib. Karina vaatab aga piinlikult jalgade ette maha, et mitte uuesti komistada.

Liiklus on elav ja inimesi sagib igas suunas. Keegi müksab teda möödudes ja paar kilavat noorukit heidavad vihase pilgu, kui ta kandekott neile jooksmisel ette jääb. Tal ei ole aega ega jaksu neist välja teha. Nurgapealses majas on postkontor ja edasi läheb Ülikooli tänav kuni Hansapanga nurgani. Juba paistabki panga moodne must klaashoone.

King loksub jalas, sest kõndides on kingapael lahti läinud, ja Karina peab kummarduma, et seda uuesti siduda. Kui ta jälle silmad tõstab, tunneb ta kerget peapööritust. Ta ei saa ka järsku aru, kus ta on. Sealt ta ju tuli ... Aga kus on pangahoone? See ometi paistis eemalt ega saa korraga maa alla kaduda!

Karina vahib natuke aega arusaamatult: siin on küll tänavanurk, aga mitte Vallikraavi kivimüür nõlvakul kasvavate puudega. Ja ümber nurga, kus oleks pidanud olema punane telliskivisein ja kohvik, selle ees istuvate Vilde ja Wilde’iga, kõrgub hoopis mingi hall, tumedate akendega maja. Mis see nüüd on? Kogu tänav on võõras ja ta ei tunne enam midagi ära. Siis on ta ilmselt vale nurga pealt ära keeranud ja valesse tänavasse sattunud ...

Täielik jama! Kuidas on võimalik nii lühikese maa peal ära eksida? „Nüüd olen küll igavene tobujopski,” pahandab ta endaga. „Või on mul ajuvapustus, et ei leia üles Wilde’i kohvikut. See peab ju siinsamas olema!”

Veel ei saa ta oma segadust tõsiselt võtta. See on lihtsalt mingi aps, seletab ta endale. Ka ei saa olla tegemist maavärina või terrorismiatentaadiga, kus tornid varisevad ja majad ainult mõne sekundi vältel kaovad. Teised jalakäijad tulevad ja lähevad, nagu poleks midagi juhtunud. Eneseuhkus ei luba teda ka vastutulijatelt küsida. Nad mõtleksid, et ta on mingi peast põrunud ohmu. Või mats maalt (mida ta ju muidugi ongi). Kohvikunurk peab lihtsalt olema siinsamas, risti Hansapanga vastas, ehkki praegusel momendil ei ole ei kohvikut, ei panka, ei tänavaristi. Mis pagana ...

Selle asemel on otse ees vanaraamatupood, mida ta siin varem pole näinud. „ANTIKVARIAAT – müüme uusi ja vanu raamatuid”, teatab silt aknal. Uks on lahti.

Tagantjärele ei oska ta seletada, mis ajendil ta sinna sisse astub. Tal pole kavatsust raamatuid osta ega isegi vaadata. Ometi oleks nagu mingi tundmata jõud, mis teda sinna sisse tõmbab. Aga olgu, antud olukorras ei ole tal ka kuskile mujale minna.

Madal trepp viib mõned astmed alla ja äriruumid asuvad pool korrust tänavapinnast madalamal. Raamatupood koosneb mitmest, vähemalt kahest ruumist, niipalju kui ukse juurest paistab. Esimene tuba on pikk ja kitsas, igatahes mõjub see kitsana, kuna seinad on maast laeni täidetud raamaturiiulitega ja tuhandete või kindlasti kümnete tuhandete raamatutega.

Juba uksel on tunda midagi õhus ja meeleolus. Lõhn, mõtleb Karina. Siin on mingi eriskummaline lõhn. Aga peale selle midagi veel.

Ta vaatab ringi. Mis raamatuid siin õieti müüakse? Poemeest pole näha, ja algul ta arvab, et on seal päris üksi.

Siis näeb ta riiulite vahel midagi läikimas ja märkab kerge ehmatusega ratastooli ja selles istuvat meest kümmekond meetrit eemal. Kuidas ta teda varem ei näinud? Kas oli ta seal algusest peale või tuli hääletult hiljem? Kas tema ongi poemees?

Karina noogutab igaks juhuks, aga invaliid ei nooguta vastu ega osuta talle vähimatki tähelepanu. Ta näib hoopis süvenevat raamatusse, mida ta põlvedel hoiab ja aeg-ajalt lehitseb. Ilmselt ta ei teeninda kundesid, nendib Karina.

Aga ikka see lõhn! Poeruumis on mingi eriline hõng, segu paberist ja vanadest raamatutest, aga millestki veel. See on nagu millegi magusa, kõrbenud suhkru või viiruki lõhn, natuke nagu vene kirikus, aga mitte päris. See ei ole ebameeldiv lõhn, vastupidi, on peaaegu joovastav, hakkab natuke pähe ... Karina hingab seda sisse ja tal on peagi lahe olla, nii et ei tunne enam oma vigastatud kätt ega põlve. Samuti on valgustus parasjagu mõnus ja mahe. Ta imestab, et isegi häirivat poriplekki püksipõlvel pole näha.

Ühtlasi kogeb ta järjest kasvavat erutust. Siin on midagi peidus, tunneb ta. Võib-olla vastus küsimusele, mis teda piinab.

Ta otsib, astub ühe riiuli juurest teise juurde, puudutab sõrmeotstega köiteid, võtab mõne neist välja. On tunne, nagu ei oleks tal enam kindlat pinda jalgade all ja ta hõljuks põrandast natuke kõrgemal. Ta on tulnud otsima tõde, teab ta korraga, seda, mida tema eest senini on varjatud. Kõigile täiskasvanutele on see teada, ka isale ja emale. Seepärast ongi nad osanud teda üle kavaldada ja alt vedada.