Читать книгу Aja jälg kivis. Ameerika Ühendriigid - Helgi Erilaid - Страница 11

Washington

Valge maja

Samal ajal, kui arhitekt L’Enfant oma plaane tegi ning alanud olid kiired ettevalmistused Ameerika Ühendriikide pealinna ehitamiseks, kuulutati välja ka presidendi elu- ja tööhoone projektide konkurss. Üheksa projekti hulgast valiti välja iiri päritolu arhitekti James Hobani oma, mis oli praktiline ja kaunis, kuid president George Washington polnud sellega siiski päriselt rahul. Ta leidis, et Hobani plaanide järgi ehitatud uus maja oleks liiga väike ja mitte nii võimas, esinduslik ning monumentaalne, nagu peaks olema ühe suure riigi presidendi residents. Washingtoni soovide kohaselt tehti projekteeritud ehitis laiemaks ning see sai kolme madala korruse asemel kaks kõrgemat ja esinduslikumat.

Ehitustööd algasid nurgakivi panekuga oktoobris 1792, kuid mingit pidulikku tseremooniat ei korraldatud. Ehitajad olid enamasti Aafrikast toodud mustad orjad ja Euroopast saabunud immigrandid. Liivakivist seinad, reljeefsed roosid ja lillevanikud põhjafassaadil, kalasoomusemuster akende kohal – selline oli esimene Valge Maja, mille valmimist president George Washington pidevalt jälgis. Uues majas elada ta ei jõudnudki, sest tema valitsusaeg lõppes 1797, presidendi pseudorenessanss-stiilis loss sai aga valmis aastal 1800.

Esimene president, kes 1. novembril 1800 uude residentsi kolis, oli John Adams. Ta kirjutas oma naisele Abigailile: „Ma palun taevalt õnnistust sellele majale ja kõigile, kes siin kunagi elama peaksid. Valitsegu selle katuse alt meie maad alati vaid ausad ja targad mehed.“ Theodore Roosevelti käsul graveeriti need sõnad Valge Maja esinduslikule kaminasimsile.

John Adams elas presidendi residentsis lühikest aega. Tema järel kolis sisse Thomas Jefferson, kes olevat kaevanud, et maja on liiga suur, siia mahtuvat tema sõnade kohaselt elama veel kaks kuningat, üks paavst ja Tiibeti kõrgem laama oma kaaskonnaga. Ometi laskis ise arhitektina tegutsenud Jefferson hoonele lisada ida- ja läänepoolsed kolonnaadid – madalad sammastikud, mille all asuvad ruumid sobisid argiste majapidamistööde jaoks.

Kui Ühendriikide pealinn Washington aina kasvas ning õige mitu presidenti – John Adams, Thomas Jefferson ja juba ka James Madison oma residentsist seda suurt maad valitsenud olid, proovis Briti Kuningriik veel kord oma endist kolooniat tagasi võita. Kuid 1812–1814 väldanud sõda olukorda ei muutnud, Ühendriigid olid ja jäid.

Pealinnas Washingtonis sõjapäevil möllanud suures tulekahjus jäid aga ka Valgest Majast järele vaid ohtlikult nõrgad välisseinad, mis tuli maha lõhkuda. Briti väed olid lossi ka põhjalikult rüüstanud, päästa õnnestus vaid George Washingtoni portree ja kaunis ajalooline ehtekarp.

Pärast tulekahjut elas ja töötas president James Madison ühes pealinna terveks jäänud hoones, arhitektid James Hoban ja Benjamin Henry Latrobe tegid aga uue Valge Maja projekti. Hoonet ehitati 1815–1817. Nii põhja- kui ka lõunafassaad sai kaunid dekoratiivsed sammas-eeskojad – põhja pool klassitsistlikku templiviilu kandvad sambad, lõunafassaad elegantse sammastest poolkaare. Lossisarnane maja Washingtonis muutus üha enam riigi elu peakorteriks ja südameks.

Seda hoonet on erinevatel aegadel õige mitut moodi kutsutud – presidendi palee, presidendi maja, presidendi häärber, valitsuskabinet, kuid aastal 1901 andis konservatiivne president Theodore Roosevelt hoonele selle praeguse nime. Tema sõnad olid olnud järgmised: „Ma nimetan selle koha Valgeks Majaks, et seda mitte iial ei hakataks kutsuma alamate, primitiivsete neegritest metslaste majaks. Seda poleks meie esiisad kindlasti soovinud.“ Niimoodi öelnud Ameerika Ühendriikide president Theodore Roosevelt, kelle sõnu uuematel aegadel üpriski rassistlikeks võiks pidada. Legend või tõde – mine võta kinni.

Tseremoonia Philadelphia ovaalsaalis

Toosama president Roosevelt võttis aastal 1902 ette Valge Maja uuendamise keerulise töö. 19. sajandi juurdeehitised lõhuti maha ning rajati ajutine kompleks, mida hiljem läänetiivaks on hakatud kutsuma. Novembris 1902 töötas president Roosevelt juba oma uues läänetiiva kabinetis. 1909 sai Ühendriikide presidendiks William Howard Taft, kes kuulutas varsti pärast ametisse pühitsemist välja järjekordse arhitektide konkursi. Roosevelti-aegse ajutise töökabinettide kompleksi asemele tuli luua uus, omaette sissekäiguga majaosa, mis juba olemasoleva ehitisega sobiks.

Konkursi võitis Washingtoni arhitekt Nathan C. Wyeth, kes projekteeris laiendatud majatiiva, milles oli ka uus töökabinet presidendi jaoks, Sinine saal. Oma kujult sarnanes see USA esimese presidendi George Washingtoni Philadelphia häärberi saaliga. Washington käskis nimelt selle ruumi sirged seinad ovaalseks ümber ehitada, sest ovaalikujuline ruum sobis eriti hästi pidulike vastuvõttude jaoks, sellel oli ka oma nimi – levee, audience, kohtumine. See oli Inglismaa õukonnast pärit traditsioon, kus presidendile tutvustati riigi prominentseid härrasmehi. Tseremoonia käis kindla ammuse etiketi kohaselt. Mõelgem end mõneks hetkeks 18. sajandi lõppu, USA presidendi vastuvõtule.

… Pidulikes rõivastes, pikk-kuubedes ja puuderdatud parukates külalised astuvad üksteise järel uksest sisse, sammuvad kamina ees seisva presidendi juurde ning teevad tema ees sügava kummarduse, samal ajal kui presidendi abi vaikselt nende nimesid ütleb. Seejärel astub külaline kindlaksmääratud kohale. 15 minuti pärast uksed suletakse ja külalised sätitakse ringis seisma. President astub ringi sees iga külalise juurde ja ütleb tema nime, lisades mõne komplimendi või õnnitluse, teeb ka kerge kummarduse, kuid ei suru kellelgi kätt. Kui ring täis saab, läheb president tagasi oma kohale kamina ees, külalised astuvad üksteise järel tema juurde, teevad vaikse kummarduse ja lahkuvad.

Selle pantomiimilaadse tseremoonia lõpetas USA kolmas president Thomas Jefferson, kes 1801. aastal ametisse astudes asendas ammuse piduliku rituaali lihtsa käesurumisega. Kuid just äsjakirjeldatud tseremoonia jaoks laskis president Washington oma Philadelphia häärberisse ovaalse ruumi ehitada, mis võis olla eeskujuks Valge Maja läänetiiva loojatele täiesti erilise presidendi töötoa, ovaalkabineti kujundamisel. President William Howard Taft oli esimene, kes selles kabinetis 1909. aastal tööle asus. Veebruaris 1912 kirjutas ta siin alla dokumendile, millega liideti Ameerika Ühendriikidega Arizona ja New Mexico osariik. Nüüd kuulus USA koosseisu 48 osariiki.

Ovaalkabineti bluus

Suures ovaalses ruumis on kolm kõrget lõuna poole avanevat akent, nende ees seisab presidendi laud. Põhjapoolses otsas on kamin. Ruumil on neli ust. Idapoolne avaneb roosiaeda, läänepoolne väiksemasse privaatkabinetti ja söögituppa, loodepoolne läänetiiva peakoridori ja kirdepoolne presidendi sekretäri kabinetti. Iga president sisustab ovaalkabineti tavaliselt oma maitse järgi. Aknad saavad uued eesriided, tuuakse ka uut mööblit ning pannakse paika uus ovaalne vaip, mis katab suure osa põrandast. Sellel vaibal on alati USA presidendi kotkaga pitsat, mida on kujutatud ka ruumi laes. Maalid ovaalkabineti seintele valitakse Valge Maja rikkalikust kunstikogust või laenatakse muuseumidest. Peaaegu 20. sajandi algusest peale on presidendid teinud oma tööd suure massiivse ja kaunite nikerdustega nn Resolute-laua taga, mis valmistati kuninganna Victoria käsul Briti fregati HMS Resolute puumaterjalist.

25. jaanuaril 1915 kuulas president Woodrow Wilson Valge Maja ovaalkabinetis esimest telefonikõnet ühest Ameerika mandri äärest teise – New Yorgist San Franciscosse.

Aprillis 1917 sai ovaalkabinetist sõjakabinet ja Valge Maja läänetiivast sama hästi kui esimese maailmasõja staap, mis töötas 24 tundi ööpäevas. Ligi 75 inimest tegelesid siin pidevalt telegrammide, telefonikõnede ja sõjakaartidega.

1929. aasta jõululaupäeva õhtul puhkes läänetiivas tulekahju. Pärast kustutamist asuti ruume taastama, suurem ümberehitus võeti ette 1934. aastal Franklin Delano Roosevelti ajal. Läänetiib laienes veelgi ja ovaalkabinet kolis oma praegusse asukohta, tiiva kagunurka, kust avaneb uhke vaade Valge Maja roosiaiale.

1941. aasta detsembris lendas üle maailma teade jaapanlaste pommirünnakust Pearl Harborile. Vihased ameeriklased piirasid Valge Maja ümber, salateenistuse mehed katsid ovaalkabineti aknad kuulikindlate klaasidega, automaatpüssidega kaitsemeeskond valvas katusel. Uue idatiiva alla asuti pommivarjendit ehitama.

12. aprillil 1945 andis Harry Truman ovaalkabinetis presidendivande, kogu tseremoonia vältas vaid minuti. Sõda ju kestis. Sama aasta 14. augustil sai president Truman ovaalkabinetis toimunud pressikonverentsil teatada, et Jaapan on alla andnud ja teine maailmasõda lõppenud.

1954. aasta oktoobris tehti valitsuskabineti istungist Valge Maja läänetiivas esimene teleülekanne, 1961 kolisid Valgesse Majja John ning Jacqueline Kennedy. Noor presidendipaar, eriti aga Jackie, leidis, et maja Trumani-aegne sisustus vajaks uuendamist. Jackie Kennedy oskas Valge Maja küllalt piiratud eelarvet arukalt ära kasutades hoone pidulikumat osa mitte ainult värskendada, vaid vanu autentseid esemeid kasutades hoopis suursugusemaks ja ajaloolisemaks muuta.

Alati stiilne Jackie tundis kunsti ja oskas hinnata ehtsat vana mööblit. Ta leidis endale abilised, tuntud kunstikoguja Henry Francis du Ponti ja tuntud prantslasest sisekujundaja Stephane Boudini, kes aitasid sajanditevanuse Valge Maja jaoks õigeid antiikesemeid otsida. Eriti silmapaistev oli söögisaali seinu kattev ehtsalt vana tapeet, millel on kujutatud stseene Ameerika vabadussõjast.

Valges Majas on värvilised saalid – kollane, sinine, punane, roheline –, kõik need muutusid tänu Jackie Kennedy ja tema abiliste tööle säravamaks, moodsamaks, elegantsemaks ja suursugusemaks. Vanad maalid, kaunid lühtrid, ajastutruu mööbel, heledamad toonid. Boudin uuendas ka läänetiiva ja ovaalkabineti, kus kogu Kennedy presidendiaja jooksul väga kõvasti tööd tehti ja lausa maailmakriise lahendati. Kui Nõukogude Liidu raketid Kuubale jõudsid, oli aatomisõjast päris vähe puudu, kuid õnneks suudeti mõistlik lahendus leida.

Restaureerimistööd Valges Majas jätkusid ka siis, kui John ja Jackie Kennedy 1963. aasta novembris Texasesse sõitsid. Nii ei näinudki nad lõplikult renoveeritud läänetiiba ja ovaalkabinetti.

1968. aasta märtsis teatas president Lyndon Johnson ovaalkabinetis toimunud teleesinemises Ameerika rahvale, et ta ei kandideeri uuesti presidendiks. Ta lootis, et ehk aitab see otsus kaasa Vietnami sõja lõppemisele.

Aasta hiljem, 1969, kõlasid ovaalkabinetis ajalukku läinud sõnad: „Hallo, Neil ja Buzz, ma räägin teiega Valge Maja ovaalkabinetist ja see on päris kindlasti kõige ajaloolisem telefonikõne, mis üldse kunagi on tehtud.“ Nii ütles president Richard Nixon raadiotelefoni kaudu kosmoselaev Apollo 11 komandörile Neil Armstrongile ja piloot Edwin Buzz Aldrinile juulikuu 20. päeval. Kuu ja Maa vahel polnud tõesti enne telefoniühendust olnud.

1986. aasta jaanuaris vaatas president Ronald Reagan oma abilistega ovaalkabinetis salvestust kosmoselaev Challengeri stardist, mis lõppes katastroofi ja meeskonna hukkumisega. Kõrbetormi nime kandva operatsiooni ajal Lahesõja päevil muutis president George Bush Valge Maja läänetiiva sõja strateegiliseks keskuseks. Iraak jäi Valget Maja kauaks kummitama, kuigi vahepeal valitses seal president, kelle ajal elu pisut lõbusamaks muutus.

Bill Clintoni Valge Maja aastatel läks USA majandus üpris kenasti ülesmäge, ent on asju, mida üks president endale lubada ei tohiks. Kuidagi tulevad ka kõige intiimsemad seigad päevavalgele, kuigi Valge Maja ja selle läänetiib püüavad sellistes lugudes alati äärmiselt delikaatsed olla. Aga keep smiling käib Ameerika elu juurde, armetutes olukordades püütakse ikka head nägu teha ja president Bill Clinton lahkus naeratades.

Valgesse Majja kolis George W. Bush. 11. septembril 2001 sai läänetiivast taas omamoodi sõjastaap. Sõda terrorismiga kestab ka president Barack Obama ajal, maailm lõhestub ja protesteerib, vägivald võimutseb, inimesed hukkuvad ja ikka veel esineb vaesust. Üks lõputu bluus …

Esimese perekonna kodu

Valge Maja Washingtonis, Ameerika Ühendriikide presidendi residents. 132 ruumi, 35 vannituba, 412 ust, 147 akent, 28 kaminat, 8 treppi, 3 lifti.

Köögis töötab viis täiskohaga kokka, kes suudavad imekiiresti valmistada piduliku õhtusöögi 140 külalisele ning suupisted rohkem kui tuhandele. Residentsi juurde kuuluvad tenniseväljakud, jooksurada, bassein, keeglirada ja teater.