Читать книгу Vallaslaps. Eevi Altma abielu - Helmi Mäelo - Страница 9

Järgmisel sügisel pääseb Kaarin tõepoolest linna. Ta on nüüd juba kuueteistkümnene. Elliga koos astuvad nad majateenijate kursustele. Ainult kolm kuud, siis on Kaarini meelest maailm kõigeks lahti. Kui ometi antaks kätte ka karjasesuvedel teenitud palk! Aga ei, nemad seal hoiavad, hoiavad, nagu oleks kahekümneaastasel rohkem raha vaja kui kuueteistkümnesel. Hoopis vastuoksa, just nüüd oleks talle seda eeskätt vaja. Mis kõik selle eest võiks osta! Nüüd ei ole Kaarinil ju midagi ilusat. Need mõne kleidid ja need mõne kingad, mis lastekodust antakse. Kahekümneaastaselt on Kaarin juba neli aastat teeninud – siis pole talle seda karjasepalka enam tarviski. Mõtle, neli aastat! Igas aastas on kaksteistkümmend kuud, ja iga kuu viisteistkümmend krooni. Oi, Jumal, säherdune hiiglasumma… Kaarin otse väriseb õnnest.

Õppimist kursusel ei võta Kaarin üldse tõsiselt. On’s tarvis neid tahmaseid potte nii küürida, on’s tarvis kõike just nii täpselt teha? Miks peab üldse olema nii palju toite? Oh, sa taevas, siis sama lusikaga ei tohi veel mitut toitu segadagi – eks toit ole ikka toit! Ja maitsta, miks üldse peab tegija maitsma, eks need maitse, kes söövad! Ja põrandad. Lastekodus ei pestud neid sugugi iga päev, miks peab siin olema kõik nii puhas? Perekonnas nõutakse – tühi jutt, Kaarin seda ei usu. Kes jõuab siis kõike üksinda teha, kui on mitu põrandat, mitu inimest ja Jumal teab mis veel kõik. Kaarin juba niisugusesse perekonda ei lähe.

Kui kursuse lõpupäevadel ühed ja teised sõlmivad lepinguid teenistuseandjatega, on Kaarin nagu vaost löödud. Ta ei suuda kuidagi mõista, miks juhataja ka temale ei soovita kohta. Elligi juba teab, kuhu ta läheb, aga Kaarin mitte. Eks nad ole ju mõlemad ühest ja samast lastekodust! Kui juhataja soovitab Kaarinile veel kord kursust korrata, pahvatab Kaarin haavunult nutma. Siis tema peaks jääma veel siia, kui teised lähevad teenima! Kui juhataja Kaarinile kohta ei muretse, küllap Kaarin ise muretseb! Kaarin teab, kus elab Roosi, küll Roosi aitab, Roosi on juba terve aasta linnas olnud.

Roosi juhatabki Kaarini tööbörsile. Rida aadresse sedelitel, nii ta hakkab otsima tundmatuid tänavaid ja maju. Ta otsustab vaadata enne kõik läbi, siis pidada Roosiga nõu ja siis alles valida, kuhu minna. Ega’s Kaarin igasse majja lähe! Kui tore, varsti saab palka…!

Lõunaks on ta läbi käinud kõik antud aadressid. Kahest kohast öeldud kohe ära, Kaarin olevat liiga noor… Kolme kohta kästi tulla tagasi, kahte ta ei lähe, ühte ta veel mõtleb… Ühes kohas olnud päris noor perenaine, see kutsunud kohe, aga Kaarin veel ei tea; seal on „vääks” majas, kuula alati selle piiksumist… Roosi nõuandel otsustab Kaarin siiski vastu võtta koha hambaarsti juures. Roosil on juba üks tuttav hambaarsti juures, saab nii palju jootraha. Kui hästi viisakalt aidata härradele mantleid selga, kohe annavad; prouad ei anna, väga harva saab nendelt. Ja see tuleb kõik palgale lisaks. Kaarin otse kepsleb heameelest.

Teel hambaarsti juurde otsustab Kaarin kõigega nõustuda, mis proua ette laob. Kui ainult sellise koha kätte saaks, küll pärast muuga toime tuleks. Eks ikka kursustelt jäänud ka midagi meelde. Kui mõnda asja ei tea, ütleb lihtsalt: kursustel ei õpetatud. Või siis tema süüdi on, kui ei õpetatud. Kaarini julge ülesastumine, kõigega nõustumine, kõike teadmine meeldib prouale. Ometi on kord leidnud kena noore inimese, kes rõõmuga suhtub töösse. Juba samal õhtul võib Kaarin sisse kolida. Oma väike tuba on teenijal kah. Oma väike tuba… Taevalik! Kaarinil ei ole elus varemalt olnud oma tuba, oma väikest tuba. Seda lihtsalt ei mõistnud ta unistadagi.

Kaarin tuleb kohe, kolib kohe… Ja juba samal õhtul kõnnivad läbi tubade – proua ees, Kaarin taga. Proua seletab Kaarinile tööd, Kaarin vaevalt kuuleb proua sõnu. Sellist mööblit, nii suuri peegleid ei ole Kaarin iial enne oma elus näinud. Kõik just nagu muinasjuttudes! Kaarin ei suuda tagasi hoida imestusavaldust.

„Taevalik, siin on taevalik!” hüüab ta prouale õnnest säravail silmil.

„Eks ole?” vastab proua, pisut meelitatud Kaarini vaimustusest. „Peate olema pööraselt ettevaatlik, et midagi ei riku. Endine teenija tõmbas tolmupühkimisel maha suure hiina vaasi… Peate olema ettevaatlik.”

„Muidugi, proua, ma ei puutu neid näpuotsagagi.”

„Kuidas nii, te peate ju tolmu pühkima!”

„Ah jaa, muidugi, jaa,” päästab end Kaarin esimesest kitsikusest.

Juba järgmisel hommikul läheb asi halvasti. Kaarin sirutab end veel mõnusalt voodis, kui proua juba vihaselt põrutab uksele.

„Kas Kaarin magab veel? Sa taevas! Pidite ju tõusma hiljemalt kell kuus, nüüd juba üle kaheksa.”

Kaarin ise üles tõusma, seda ta lihtsalt ei teadnud. Lastekodus äratas kell, karjas perenaine, kursustel majaema, küllap perekonnaski äratas majaproua. Ikka see, kes on kõrgem, nii mõtles Kaarin. Uni on küll juba ammu läinud, kuid proua ikka veel ei koputanud. Nüüd järsku kuri põrutamine, kust Kaarin seda teadis?

Nii imelik, kui see ka on, aga ikka lähevad kõik asjad selle järgi, kuidas on läinud esimene. Kohv keeb üle ja kustutab priimuse, juustuviilud on saanud leivapaksused. Kui proua tuleb kööki, pugib Kaarin paremaid suutäisi oma kõhtu.

Seda pahandust! Lõuna – jaa, niisugust toitu on ta kursustel kuulnud ja näinud küll, kuid meeles ei ole enam mitte kui midagi. Kuid siiski, Kaarin leiab väljapääsu. On tal ju alles vihik, kuhu pidid kõik õpetused sisse kantama. Kui ta ometi seda toitu ei oleks jätnud vahele! On õnne. Kaarin leiabki vihikust toiduõpetuse ja asub omaette vilistades tööle. Kuni ta õiendab liha juures, lagunevad aga kartulid, neid ei saa enam üldse lahutada veest. Oi häda! Kuid olgu, Kaarin teeb nendest hoopis pudru. Majaproua ei lepi aga Kaarini kombinatsioonidega. Juba pärast lõunasööki ilmub ta kööki, kroon näpu vahel.

„Kulla laps, mul on kahju, kuid teist minule abilist küll ei saa… Siis on rikkalikult tänase päeva palk, õhtul võite minna. Enne teete muidugi kõik korda.”

Esimest korda elus tabab Kaarinit nii sügav pettumus. Et majaabilise elu on nii raske, seda ta lihtsalt varemalt ei uskunud. Kõike peab üksi tegema, kõike. Küll prouadel on kerge, ainult käskida ja nii toredates tubades elada! Kaarini arvates pidi ta majaabilise tööga samuti toime tulema kui mitme suve jooksul karjasetööga. Aga nüüd! Millegagi ei olda rahul. Mis sellest, et priimus kustus, et juustuviil oli paks, et ta ise sõi, et kartulite asemel andis lauale samadest kartulitest pudru, et kaste oli pisut liiga pruun, et piimasupp kõrbes põhja – iga inimene ju eksib ja pealegi, kui peab kõike päris üksi tegema. Siis seda tähendab üksiteenija!

On juba hämardunud, kui Kaarin astub tänavale. Ta ei ole õieti veel mõelnudki, kuhu minna ja kus ööbida. Seda teab ta aga kindlasti, et homme läheb ja võtab vastu teise koha. Ega’s sellestki midagi ole, kui iga päev ise koha peal, nii teenib veel rohkemgi. Küllap Roosi, veel parem, Eevi pool võib ikka ööbida.

Uus paberraha kindas aga kõditab korduvalt peopesa. Nagu kiuste koonduvad mõtted raha ümber. Sellega võiks ju midagi teha. Aga mida? Poed on juba suletud, see pagariäri seal on küll avatud, kuid Kaarin on täna isegi küllalt magusat saanud. Seda keedist ja kõiksugu pudeleid, mis Kaarin sahvris leidis! Kuidas võib olla neid maitsmata?

Jõudnud kesklinna, haaravad Kaarini tähelepanu kinode heledad tuled. Ta läheb kinno, muidugi läheb kinno! Võibolla jääb raha veel ülegi, küllap selle eest ostab homme midagi vajalikku.

Et kinos on nii pööraselt huvitav, seda Kaarin jällegi ei mõistnud aimata. Kahju vaid, et kino liiga vara suletakse. Kaarin oleks meeleldi veel mõne korra programmi läbi vaadanud. Kui tore oli seal! Millised uhked toad, millised uhked riided ja mida need inimesed kõik sõid ja jõid – ja seda just kui tõeluses! Kui Kaarin ühe päevagi saaks elada sellist elu! Ei, ta ei tahagi enam majaabiliseks, ta läheb tänavale, ta läheb parkidesse ning otsib oma õnne. Küllap temagi õnn kord tuleb, nii nagu filmis sellele tüdrukule tuli.

Ümisedes meeldejäänud viisi, astub Kaarin jälle tänavale. Jalad on kerged ja süda rõõmus. Kuidas elu on siiski tore!

„Kuhu preili ruttab?” küsib vanaldane härra Kaarinit peatades ja talle sõbralikult otsa vaadates.

„Ei kuhugi. Ma tulin kinost.”

„Nii, nii… Ja oli ilus pilt?”

„Otse taevalik!”

„No mida te seal siis nägite? Preili lubab ehk saata. Kuhu preili läheb?”

„Ma ei tea veel.”

„Ehk preili tuleb siis minuga?”

„Kuhu teie lähete?”

„Ma ei tea ka veel…”

„Justkui kinos, kuid see härra seal teadis!” hüüab Kaarin üllatunult.

„Küllap meiegi siis teame… Kas preili on nõus?”

Miks Kaarin ei ole nõus. Kõnni vaevalt mõnikümmend sammu tänaval, ja kohe naeratab õnn. Oli tarvis kõike seda kurjuste janti ja asjata vaeva…

Haaratud õnnetundest, seletab Kaarini silm käiku, kuna härra juhib sammud kõrvalisi tänavaid kaudu ühe nurgapealse suure maja ukseni. Valges kuldnööpidega kuues mees avab ukse ning tervitab tulijaid sügava kummardusega. Peaaegu kui filmis! Vanahärra sosistab valges kuues mehele midagi kõrva, pistab talle siis midagi pihku, mille järel neid palutakse astuda trepist üles. Hele trepp, kirju vaip, punased käsipuud. Pisut küll teisiti kui filmis. Teine härra, mustas sabaga kuues, valge krae ja lips ees, ootab neid ülal trepiotsal. Ka sellele sosistab vanahärra midagi kõrva, mille peale neid sügavate kummarduste saatel juhitakse pika koridori lõppu üksikusse tuppa.

„Ja siin te elate?” pöördub Kaarin oma saatja poole.

„Preili ehk võtab mantli maha?” ootab teener abivalmilt.

Sa jumal, preili! Kaarinile ei ole keegi varemalt öelnud „preili”. Täna õhtul juba teine. Kõik nagu unes. Oli Kaarinil küll tarvis seda kursuste janti!

Teenri lahkudes suleb vanahärra ukse. Kaarin hakkab silmitsema tuba. Nurgas väike kirjutuslaud, seina ääres punane sohva, kõrval paar punast tooli, ees punane laud. Vastasseinas kapp. Voodi, väike kapp ja mõned toolid.

„Siis siin te elate… aga teised toad?” kordab Kaarin uuesti küsimust.

„Kõik ülal ja all ning ümberringi…”

„Tähendab, loss?”

„Peaaegu!” naerab vanaldane härra Kaarini kätt haarates.Samas koputatakse uksele ning sisse astub endine sabakuues härra, pahema käe viiel sõrmel suur kandik kuhjatud söökide ja jookidega.

„Palun!” ütleb ja väljub jälle, kui kõik kandikult lauale laotud.

Kui maitsvad on toidud, kui maitsev on punane viin!

Naerda, ainult naerda tahaks Kaarin… Ainult vanahärra ei lase, ikka suleb suu oma habemes põsega. Oh sa vanahärra, kui hea sa oled…

Järgmisel hommikul ärgates leiab Kaarin end üksi voodist. Ka tuba on tühi. Kuidas ta on saanud voodi, kes tema on lahti rõivastanud, seda Kaarin ei mäleta. Küll pingutab, kuid mitte ei mäleta. Ja kus ta üldse on? Küllap vanahärra majas. On’s see siin tema tuba? Vist küll. Laual vedelevad segipaisatult veel õhtused sööginõud. Mõnel taldrikul näib olevat toitu. Suhu koguneb sülge. Süüa, Kaarin tahab süüa. Kuid kus on Kaarini rõivad, isegi särk puudub seljast. Ei siin ega seal toolil näe Kaarin oma rõivaid. Siis… siis… nagu uduste mägede tagant meenub talle, kuidas ta ise pildus laiali oma rõivad, siia, sinna… igale poole. Ja vaata, seal ripub kleit, seal sukk, seal särk… Miks ta tegi küll nii?!

Parajasti kui ta rõivastunult istub laua ääres ning kustutab nälga, klõbiseb võti lukuaugus. Sisse astub eilne pikas kuues härra.

„Tere hommikust, preili! Kas preili soovib ehk kohvi?”

„Kohvi, kas saab kohvi?”

„Jaa, kui preili soovib…”

„Soovin küll… Kas vanahärra saadab?”

„Just nii, preili.” Teener väljub naeratades.

Siis peaaegu nii nagu filmis, peaaegu… aga siiski, mingid imelikud mälestused segavad… Kehas on imelik tunne, pea on nii raske, teine õlg valutab, nagu hammustatud… tõepoolest hamba jäljed… Jälle meenub midagi, millele ei julge mõelda. Ei, see pole siiski võimalik!

Kohvi tuuakse, ja mitte ainult kohvi, vaid ka kohvisaiu, muna, juustu, võid. Jaa, nii õhukesed lõigati ka kursusel juustuviilud, aga miks neid nii õhukesi?

„Palun, armuline preili.”

„Mis maja see on?” küsib Kaarin, kuna teener millegipärast pärast kohvi lauale asetamist ei välju kohe toast.

„Võõrastemaja, preili.”

„Võõrastemaja… Kas see on eilse vanahärra võõrastemaja?”

„Ei, preili, see on hoopis teise härra võõrastemaja.”

„Aga kuidas eilne vanahärra võis mind siia tuua?”

„Igaüks võib teid siia tuua, kes maksab.”

„Siis vanahärra maksab?”

„Ta juba maksis. Härra palub teid oodata kuni õhtuni, ta tahab tungivalt teiega kõnelda ühe väga tähtsa asja üle. Ta palub teid üldse täna mitte väljuda.”

„Mispärast? Ma võin ju tulla õhtuks tagasi… Aga kes see vanahärra on?”

„Üks väga rikas härra, armuline preili.”

„Rikas?”

„Just nii.”

„Siis tema tahab kõnelda minu tulevikust. Oh need lollid kõik seal lastekodus ja seal kursusel, nüüd nad kõik mõtlevad, et mina olen majateenijaks… Aga vaata, aga oodaku!”

„Siis preili on lastekodust?”

„Muidugi lastekodust, aga juba välja kirjutatud. Ja kursustelt ka juba välja kirjutatud. Kuid ütelge mulle siiski, miks ma pean kogu päeva siin istuma?”

„Vististi härra ei tea kindlat aega, millal tal on võimalik tulla, ja palub seepärast oodata. Eks see ole teie oma huvides. Muidugi, kui te soovite just minna, vägisi ei pea me teid kinni. Kuid siis ei tule härra enam iialgi – nii ta ütles päris kindlasti… ja see härra peab sõna.”

„Siis ma juba ootan,” nõustub Kaarin.

„Tänan! Et preilil poleks igav, toon varsti mõned pildiajakirjad.”

Kui Kaarin jääb jälle üksi, hakkavad mõtted lendama ringi. Mis temast küll saab? Eilne film kuulutab hiilgavat tulevikku, kuid samas segab midagi tumedat mälestuses. Millegipärast kiusavad teda täna kümme ja rohkem aastaid tagasi nähtud pildid lapsepõlvest. Võib-olla see segipaisatud tuba, need söögid ja punane viin. Kas ema ikka veel elab nii? Kaarin peaks õieti ema nägema. Kust Kaarin saaks ema aadressi? Võib-olla ta elab endises korteris, aga Kaarin ei tea sedagi… Kui nüüd Kaarin saab toredad rõivad, siis otsib üles ema… Jaa, mitte enne. Saab siis näha, kummal on ilusamad. Küll emal olid enne ilusad!

Õhtu vanahärra saabudes on Kaarin ootusest juba peaaegu väsinud. Vahetevahel ta isegi kartis, et teda on petetud. Nüüd on rõõm seda suurem, miski temas ainult takistab seda väljendamast. Vanahärra on eilsest veelgi sõbralikum. Kuidas ta hoolitsevalt pärib päeva käigu üle! Kas Kaarin on saanud ka süüa, kas tal on midagi puudunud, kas ta on tundnud end hästi, kas ta ei kahetse eilset õhtut?

Ei, Kaarin ei mõista kahetseda, Kaarin ei mäleta sellest palju, Kaarinit vaevab vaid mure oma tuleviku pärast.

„Kuni oled mulle kindel ja hea, ei pruugi sul midagi muretseda.”

Muidugi püüab Kaarin olla, kui ta teab, kuidas olla, ainult et kogu päeva ta ei taha nii istuda, see on igav.

Siis selgub Kaarinile tema tulevase elu ülesanne. Ei, Kaarin ei taha! Kuidas ta oli kõike sellist enesele kujutlenud teisiti, nüüd üks vanahärra… Ei, Kaarin ei taha. Kaarin igatses enesele peigmeest, nagu oli Annal ja teistel tüdrukutel, kui ta oli karjas, noort, ilusat, tugevat unistab Kaarin… Nüüd… Ei, ei…!

Kui õhtusöögi vahele joodud punane viin hakkab kehas liikuma, tunneb Kaarin, millise jõuga muutuvad ka tema mõtted. Vanahärral on õigus, noortel ei ole raha, noored ei saa midagi oma pruutidele lubada, noorte pruudid peavad tegema tööd; ainult vanahärra võib lubada, temal on raha, tema „ingel” ei pruugi teha mingisugust tööd. Juba homme saab Kaarin hulga raha, ostab uued rõivad, uued kingad, sukad ja kõike, kõike, mida vajab. Jaa… Kaarin soostub.