Читать книгу Valejälg - Хеннинг Манкелль - Страница 9

21. juunil kella kaheteistkümne paiku kadus Kurt Wallander Ystadi politseimajast. Et keegi tema lahkumist ei märkaks, läks ta minema garaažisissepääsu kaudu. Istus seejärel oma autosse ning sõitis alla sadamasse. Kuna päev oli soe, jättis ta pintsaku kirjutuslaua juurde toolileenile. Nende jaoks, kes teda lähemate tundide jooksul otsima peaksid, oli see märgiks, et ta peab ikkagi majas viibima. Wallander parkis auto teatri juurde. Läks siis sisemuulile ja võttis istet pingil vetelpääste punase baraki juures. Ta oli võtnud kaasa ühe oma märkmeplokkidest. Kirjutama asudes märkas ta äkki, et polnud pliiatsit kaasa võtnud. Ta esimeseks ärritunud reaktsiooniks oli soov visata plokk sadamabasseini ja jätta kõik sinnapaika. Siis aga taipas, et see on võimatu. Kolleegid ei andestaks talle seda.

Nemad need olid, kes tema protestidest hoolimata olid määranud ta nende nimel kõnet pidama, kui nad kella kolme ajal jätavad hüvasti Björkiga, kes pidi sel päeval Ystadi politseiülema ametist lahkuma.

Wallander polnud elus mingeid kõnesid pidanud. Kõige ligilähedasemad olid olnud arvutud pressikonverentsid, mida tal oli tulnud anda ühenduses mitmesuguste juurdlustega.

Aga kuidas peaks ütlema tänusõnu lahkuvale politseiülemale? Mille eest teda õieti tänada? Oli seal ülepea olnud midagi niisugust, mis tänu väärinuks? Kõige parema meelega oleks Wallander tahtnud rääkida oma murest ja nördimusest nende suurte ja pealtnäha plaanitute ümberkorralduste ja kärpimiste pärast, mis politseid järjest suuremal määral tabasid.

Ta oli lahkunud politseimajast, et mõelda rahus läbi, mis ta peaks ütlema. Eelmisel õhtul oli ta hilisööni istunud oma köögilaua ääres, ilma et oleks kuhugi välja jõudnud. Nüüd aga oli ta selleks lausa sunnitud. Napilt kolme tunni pärast tulevad nad kokku ja annavad oma kingituse üle Björkile, kes järgmisel päeval alustab tööd Malmös lääni immigratsiooniameti juhatajana. Ta ajas ennast pingilt püsti ja sammus piki muuli sadamakohviku juurde. Hajameelselt tuletas Wallander meelde, et oli kunagi seitsme aasta eest osa võtnud ühe laiba väljatirimisest sadamabasseinist. Kuid ta tõrjus selle mälestuspildi. Hetkel oli hoopis tähtsam see kõne, mis tal tuli Björkile pidada. Üks ettekandjaist laenas talle pastaka. Ta istus välilauakese äärde, võttis tassi kohvi ning sundis ennast kirjutama mõne sõna Björkile. Kui kell sai üks, oli ta kokku saanud pool lehekülge. Mornilt silmitses ta oma töö tulemust. Ent ta mõistis, et ei suudagi seda paremini teha. Ta viipas ligi ettekandja, kes talle kohvi juurde kallas.

„Suvi laseb ennast oodata,” tähendas Wallander.

„Vahest jääbki tulemata,” vastas ettekandja.

Kui see võimatu tervituskõne Björkile kõrvale jätta, oli Wallander heas tujus. Mõne nädala pärast pidi algama puhkus. Oli nii mõndagi, mille üle rõõmu tunda. Talv oli olnud pikk ja väsitav. Ta tundis tõepoolest suurt vajadust puhkamiseks.

Nad kogunesid kella kolmeks politseimaja sööklasse ja Wallander pidas Björkile kõne. Seejärel andis Svedberg kingituseks üle äsjaostetud spinningu ja Ann-Britt Höglund lilled. Wallanderil oli läinud korda rikastada oma kesist kõnet hetkevälgatuse ajel sisse põimitud jutustustega Björki seltsis läbi elatud juhtumitest. Palju nalja valmistas meenutus sellest, kuidas nad olid kunagi ehitustellingute kokku varisedes kukkunud koos sõnnikuhoidlasse. Pärast joodi kohvi ja söödi torti. Björk oli oma vastukõnes soovinud edu oma järglasele. Selleks oli keegi naine nimega Lisa Holgersson, kes tuli ühest Smålandi suuremast politseiringkonnast. Ta pidi sügisest ametisse astuma. Esialgu jäi Ystadi politseiülema kohusetäitjaks Hansson. Kui tseremoonia sai läbi ja Wallander oma tuppa tagasi pöördus, koputas ta poikvel uksele Martinsson.

„Vahva kõne,” ütles ta. „Ma teadsin, et sul tuleb see välja.”

„Ei tulnud ta midagi,” kostis Wallander. „Kõne oli väga kehv. Sa tead seda sama hästi kui ma isegi.”

Martinsson oli võtnud ettevaatlikult istet Wallanderi logiseval külastajatoolil.

„Ei tea, kuidas meil naisülemusega läheb,” ütles ta.

„Miks meil peaks halvasti minema?” küsis Wallander vastu. „Parem võiksid muret tunda, kuidas kõigi nende kärpimistega läheb.”

„Sellepärast ma tulingi,” lausus Martinsson. „Käivad kuuldused, et laupäeviti ja pühapäeviti võetakse Ystadis valvemeeskond maha.”

Wallander silmitses Martinssoni jahmunult.

„See on loomulikult täiesti võimatu,” ütles ta. „Kes hakkab siis valvama vahialuseid, kes meil võivad kinni istuda?”

„Kuulujutud räägivad, et selle ülesande peale kuulutatakse eraturvafirmade vahel välja konkurss.”

Wallander vahtis imestunult Martinssonile otsa.

„Turvafirmad?”

„Nii ma kuulsin.”

Wallander raputas pead. Martinsson tõusis püsti.

„Ma mõtlesin, et sa peaksid seda teadma,” sõnas ta. „Kas sina saad aru, mis toimub politseiga?”

„Ei,” kostis Wallander. „Võta seda vastust kui täiesti siirast ja ammendavat.”

Martinsson viivitas toast lahkumisega.

„Oli veel midagi?”

Martinsson võttis taskust paberilehe.

„Nagu sa tead, on alanud jalgpalli-MM. Kameruniga oli tulemus 2:2. Sina olid pannud 5:0 Kameruni kasuks. Jäid sellega viimaseks.”

„Kuidas saab viimaseks jääda? Tegelikult kas arvad ära või paned mööda, mis?”

„Me teeme statistikat, mis näitab, missugune on meie omavaheline seis.”

„Issand jumal! Milleks see veel hea on?”

„Üks konstaabel oli ainuke, kes pakkus 2:2,” lausus Martinsson Wallanderi küsimust tähelepanuta jättes. „Nüüd on kõne all järgmine kohtumine. Rootsi Venemaa vastu.”

Wallander ei tundnud vähimatki huvi jalgpalli vastu. Selle asemel oli ta mõnikord käinud vaatamas Ystadi käsipallimeeskonna mängu, kes ajuti oli kuulunud Rootsi parimate hulka. Viimasel ajal ei saanud talle kummatigi märkamatuks jääda, kuidas kogu rahvas paistis koondavat oma tähelepanu ühele asjale. Jalgpalli MM oli objekt. Võimatu oli telerit sisse lülitada või ajalehte lahti lüüa, sattumata lõpmatuile oletustele, kuidas võiks Rootsi meeskonnal minna. Samal ajal oli ta tõdenud, et polnud eriti võimalik politsei omavahelisest ennustusvõistlusest kõrvale jääda. Seda oleks võidud tõlgendada üleolekuna. Ta võttis rahatasku välja.

„Mis see maksab?”

„100 krooni. Nagu ennegi.”

Ta ulatas rahatähe Martinssonile, kes tegi oma nimekirja märgi.

„Nii et ma pean ennustama tulemust?”

„Rootsi Venemaa vastu. Kuidas see lõpeb?”

„4:4,” ütles Wallander.

„Jalgpallis lüüakse väga harva nii palju väravaid,” lausus Martinsson üllatunult. „See meenutab rohkem jäähoki skoori.”

„Ütleme siis, et 3:1 Venemaa kasuks,” sõnas Wallander. „Kas see kõlbab?”

Martinsson kirjutas üles.

„Äkki võtame kohtumise Brasiiliaga ka kohe ette?” jätkas Martinsson.

„3:0 Brasiilia kasuks,” ütles Wallander kiiresti.

„Sa ei pane Rootsile just eriti suuri lootusi,” tähendas Martinsson.

„Jalgpallis igatahes küll mitte,” kostis Wallander ja andis talle veel ühe sajalise.

Pärast Martinssoni lahkumist juurdles Wallander kuuldu üle. Ent lükkas siis need mõtted ärritatult eemale. Küll ta veel jõuab teada saada, mis peab paika ja mis mitte. Kell oli saanud pool viis. Wallander võttis kätte kausta juurdlusmaterjalidega varastatud autode organiseeritud väljaveo kohta endistesse idabloki riikidesse. Ta oli tegelnud selle asjaga juba mitu kuud. Siiani oli politseil õnnestunud üksnes ulatusliku afääri üksikute osade jälile jõuda. Ta mõistis, et ei pääse sellest loost veel paljude kuude jooksul. Tema puhkuse ajal pidi Svedberg asja üle võtma. Wallanderil oli üsna tugev aimus, et tema äraolekul ei juhtu suurt midagi.

Ann-Britt Höglund koputas uksele ja astus sisse. Tal oli peas must pesapallurimüts.

„Kuidas ma sinu meelest välja näen?” küsis ta.

„Nagu turist,” vastas Wallander.

„Politsei uued vormimütsid hakkavad niimoodi välja nägema,” ütles naine. „Kujuta ette sõna „Politsei” üleval noka kohal. Ma olen näinud pilte.”

„Mina sihukest küll pähe ei pane,” lausus Wallander. „Vahest peaks rõõmustama, et ma enam konstaabel pole.”

„Võib-olla me veel ühel päeval avastame, et Björk oli päris laitmatu ülemus,” tähendas Höglund. „Minu meelest rääkisid sa hästi.”

„Ma tean ise, et kõne oli kehv,” kostis Wallander ning täheldas kerget ärritust. „Aga vastutus langeb neile, kellel jätkus rumalust mind kõnelejaks panna.”

Ann-Britt Höglund seisis ja vaatas aknast välja. Wallander mõtles, et naisel oli läinud lühikese ajaga korda tõestada mainet, mis tema eel käis, kui ta eelmisel aastal Ystadi tuli. Ta oli kõrgemas politseikoolis ilmutanud suuri eeldusi politseitööks. Eeldused olid edaspidi veelgi enam välja arenenud. Teatud osas oli tal õnnestunud täita tühikut, mida Wallander oli tajunud pärast Rydbergi surma mõne aasta eest. Rydberg oli politseinik, kes oli Wallanderile õpetanud suurema osa sellest, mis ta praegu oskas. Mõnikord ta mõtles, et nüüd oli tema kohus Ann-Britt Höglundi samal viisil juhendada.

„Kuidas autodega läheb?” küsis naine.

„Varastatakse,” vastas Wallander. „Sellel organisatsioonil paistab olevat uskumatuid harusid.”

„Kas me saame lõhkumisega hakkama?”

„Me purustame nad,” kostis Wallander. „Varem või hiljem. Mõneks kuuks tekib tühik. Siis algab otsast peale.”

„Ja see ei lõpe kunagi?”

„See ei lõpe kunagi. Ystad asub just siin, kus ta asub. Siit kakssada miili eemal, teispool merd, on olemas arvutu hulk inimesi, kes tahavad endale sedasama, mis meil on. Probleem on ainult selles, et neil puudub maksmiseks raha.”

„Tahaks teada, kui palju varastatud kraami viiakse välja iga praamiga,” tähendas Höglund mõtlikult.

„Parem on seda mitte teada,” kostis Wallander.

Nad läksid koos kohvi järele. Ann-Britt Höglund pidi juba samal nädalal puhkusele minema. Wallander oli aru saanud, et ta kavatses selle veeta Ystadis, kuna ta montöörist mees, kelle tegevusväljaks oli kogu maailm, viibis parajasti Saudi-Araabias.

„Mis sa ise kavatsed ette võtta?” küsis naine, kui tuli juttu eelseisvatest puhkustest.

„Sõidan Skagenile,” vastas Wallander.

„Koos tolle naisega Riiast?” küsis Ann-Britt Höglund naeratades.

Wallander kibrutas jahmunult otsmikku.

„Kust sina teda tead?”

„Kõik teavad,” vastas naine. „Kas sa seda ei aimanud? Võib vahest öelda, et see on pideva sisemise jälitustöö tulemus, mis on politseinike seas kogu aeg käimas.”

Wallander oli siiralt üllatunud. Ta polnud kunagi kellelegi rääkinud Baibast, keda ta oli kohanud mõne aasta eest seoses ühe kuriteo uurimisega. Naine oli tapetud läti politseiniku lesk. Ta oli käinud Ystadis möödunud jõulude ajal pool aastat tagasi. Lihavõttepühade aegu oli Wallander teda Riias külastanud. Ent ta polnud naisest iial rääkinud. Polnud teda kunagi ühelegi kolleegile tutvustanud. Nüüd küsis ta endalt äkitselt, miks polnud ta seda teinud. Isegi kui nende vahekord oligi alles üsna habras, oli naine tirinud ta välja melanhooliast, mis oli teda vallanud pärast lahutust Monast.

„Jah,” kostis ta. „Me sõidame seltsis Taani. Pärast seda kavatsen ma järelejäänud suve isale pühenduda.”

„Aga Linda?”

„Helistas nädala eest ja ütles, et sõidab Visbysse mingitele teatrikursustele.”

„Ma arvasin, et ta tahab saada sadulsepaks?”

„Ma arvasin sedasama. Aga nüüd on ta võtnud pähe, et peab koos ühe sõbrannaga hakkama saama mingi teatrietendusega.”

„See kõlab üsna põnevalt, mis?”

Wallander noogutas kõhklevalt.

„Ma loodan, et ta tuleb juulis siia,” lausus ta. „Pole teda juba ammu näinud.”

Nad läksid lahku Wallanderi ukse juures.

„Astu suvel läbi,” ütles Ann-Britt. „Koos Riia naisega või ilma. Tütrega või üksi.”

„Ta nimi on Baiba,” lausus Wallander.

Seejärel ta lubas, et tuleb külla.

Pärast kõnelust Ann-Britiga istus ta tunni jao laual lebavate paberite kohal küürutades. Helistas kahel korral tulutult Göteborgi politseisse, otsides taga komissari, kes tegeles seal sama asjaga. Kui kell sai kolmveerand kuus, lõi ta aktikaaned kinni ja tõusis püsti. Ta oli otsustanud sel õhtul välja sööma minna. Katsus kõhtu ning tõdes, et jätkab kaalus alla võtmist. Baiba oli nurisenud, et ta on liiga paks. Pärast seda polnud tal enam mingeid probleeme söömise piiramisega. Mõnel korral oli ta sundinud ennast isegi treeningdressi selga tõmbama ja jooksmas käima, olgugi see tema meelest igav tegevus.

Ta pani kuue selga ja otsustas samal õhtul Baibale kirjutada. Parajasti sel hetkel, kui ta oli toast lahkumas, helises telefon. Ta kõhkles viivu, kas jätta toru tõstmata. Tuli siis tagasi kirjutuslaua juurde ja võttis telefoni.

See oli Martinsson.

„Sa pidasid hea kõne,” ütles Martinsson. „Björk paistis päris liigutatud olevat.”

„Seda sa juba ütlesid,” kostis Wallander. „Mis sa tahad? Ma olen koju minemas.”

„Mulle tuli parajasti kõne, mis tundus vähe imelikuna,” lausus Martinsson. „Mõtlesin sinuga nõu pidada.”

Wallander ootas läbematult jätku.

„Keegi põllumees helistas Marsvinsholmi lähedalt talust. Ta väitis, et tema rapsipõllul on keegi naine, kes käitub kummaliselt.”

„Ja rohkem ei midagi?”

„Ei.”

„Naine, kes käitus kummaliselt väljas rapsipõllul? Mida ta tegi?”

„Kui ma õigesti aru sain, ei teinud ta midagi. Imelik oli see, et ta ülepea seal rapsi sees viibis.”

Wallanderil ei tarvitsenud pikemalt mõeldagi, enne kui vastas.

„Saada patrull välja. See peaks olema nende asi.”

„Probleem seisab selles, et kõik paistavad parajasti kinni olevat. Peaaegu üheaegselt on juhtunud kaks liiklusõnnetust. Üks Svarte sissesõidul. Teine Continentali ees.”

„Tõsised?”

„Suuremaid vigastusi ei ole. Aga ilmselt on paras plekipuder.”

„Kas nad ei või sõita Marsvinsholmi, kui vabanevad?”

„Too maamees jättis väga mureliku mulje. Ma ei oska seda paremini seletada. Kui mul poleks vaja lapsi ära tuua, sõidaksin ise kohale.”

„Võin seda teha,” ütles Wallander. „Saame koridori peal kokku, annad mulle nime ja teekirjelduse.”

Mõni minut hiljem sõitis Wallander politseimajast välja. Ta keeras vasakule ja suundus ringilt Malmö poole. Kõrvalistmele oli ta asetanud Martinssoni kirjutatud sedeli. Maamehe nimi oli Salomonsson ja teed Wallander teadis. E65 maanteele välja jõudes keeras ta küljeklaasi alla. Kahel pool teed hällisid kollendavad rapsipõllud. Ta ei mäletanud, millal ta ennast viimati nii hästi oli tundnud kui praegu. Pani sisse kasseti „Figaro pulmaga”, kus Susannat laulis Barbara Hendricks, ning mõtles Baibale, kes peagi Kopenhaagenisse kohtumisele on saabumas. Marsvinsholmi teeotsale jõudes keeras ta vasakule, möödus lossist ja lossikirikust ning pööras veel kord vasakule. Heitis pilgu Martinssoni teekirjeldusele ja keeras kitsukesele teele, mis viis otse põldude vahele. Taamal tabas ta pilguga merd.

Salomonssoni maja osutus vanaks hästihoitud Skåne elamuks. Wallander ronis autost välja ja vaatas ringi. Kuhu ta ka pilgu heitis, igal pool laiusid kollendavad rapsipõllud. Samal ajal avanes majauks. Trepil seisev mees oli väga vana. Käes hoidis ta binoklit. Wallander mõtles, et vanamees on kindlasti kõik välja mõelnud. Juhtus vägagi tihti, et üksikud vanurid helistasid maalt politseisse omaenda kujutluste tagantõhutusel. Ta läks trepi juurde ning noogutas.

„Kurt Wallander Ystadi politseist,” esitles ta ennast.

Mees majatrepil oli habemetüükas ning tal olid jalas katkised puukingad.

„Edvin Salomonsson,” lausus vanamees luidrat kätt ulatades.

„Jutusta, mis juhtus,” käskis Wallander.

Mees osutas majast paremale jääva rapsipõllu suunas.

„Avastasin ta täna hommikul,” alustas ta. „Ma ärkan vara. Ta oli seal juba kell viis. Alguses ma arvasin, et see on mõni hirv. Siis nägin binokliga, et see on naisterahvas.”

„Mis ta seal tegi?” küsis Wallander.

„Seisis.”

„Ei midagi muud?”

„Seisis ja vahtis.”

„Vahtis mida?”

„Kust mina tean.”

Wallander ohkas endamisi. Tõenäoliselt oli vanamees näinudki hirve. Seejärel oli fantaasia võimust võtnud.

„Sa ei tea, kes ta niisugune on?” küsis ta.

„Ma pole teda kunagi varem näinud,” vastas mees. „Oleksin ma teadnud, kes ta on, ma poleks politseisse helistanud.”

Wallander noogutas.

„Sa nägid teda esimest korda täna hommikul vara,” jätkas ta. „Aga politseisse helistasid sa alles hilisel pärastlõunal?”

„Ei taha ju ilmaaegu tülitada,” kostis mees lihtsalt. „Ma oletan, et politseil on tegemist küllalt.”

„Niisiis, sa nägid teda binokliga,” lausus Wallander. „Ta oli väljas rapsipõllul ja sa polnud teda varem kunagi näinud. Mis sa siis tegid?”

„Panin riidesse ja läksin välja talle ütlema, et ta kaoks. Ta ju tallab rapsi maha.”

„Mis siis juhtus?”

„Ta jooksis minema.”

„Jooksis minema?”

„Peitis ennast rapsi sisse ära. Kükitas maha, nii et ma teda enam ei näinud. Alguses ma arvasin, et ta läks minema. Pärast avastasin ta binokliga uuesti. Nii juhtus mitu korda järjest. Lõpuks ma väsisin ja helistasin teile.”

„Millal sa teda viimati nägid?”

„Just enne seda, kui teile helistasin.”

„Mis ta siis tegi?”

„Seisis ja vahtis.”

Wallander heitis pilgu põllule. Ta ei näinud midagi muud peale hälliva rapsi.

„Politseinik, kellega sa rääkisid, ütles, et sa olid olnud murelik,” ütles Wallander.

„Mida teeb üks inimene rapsipõllul? Siin peab ju midagi korrast ära olema, mis?”

Wallander mõtles, et peab lõpetama jutuajamise nii ruttu kui võimalik. Talle oli nüüd päris selge, et vanamees on kõike seda endale lihtsalt ette kujutanud. Ta otsustas kohe järgmisel päeval sotsiaalametiga ühendust võtta.

„Ega ma ei saa siin kuigi palju ära teha,” lausus Wallander. „Ta on kindlasti juba kadunud. Igal juhul pole põhjust muretsemiseks.”

„Kuhugi pole ta kadunud,” väitis Salomonsson. „Ma näen teda praegugi.”

Wallander pööras kiiresti ümber. Ta vaatas Salomonssoni osutatud suunas.

Naine oli umbes viiekümne meetri kaugusel rapsipõllul. Wallander nägi, et naise juuksed olid väga tumedad. Need joonestusid teravalt välja kollase rapsi taustal.

„Ma räägin temaga,” ütles Wallander. „Oota siin.”

Ta võttis auto tagaluugist paari saapaid. Seejärel suundus ta rapsipõllu poole tundega, et kogu situatsioon on ebatõeline. Naine seisis täiesti liikumatult ning jälgis teda. Lähemale jõudes ta nägi, et mitte ainult naise pikad juuksed polnud mustad, vaid et ta oli ka jumelt üsna tõmmu. Põllupeenrale jõudes ta peatus. Tõstis käe ja üritas naist lähemale viibata. See seisis ikka veel täiesti liikumatult. Kuigi naine jäi temast veel üsna kaugele ja õõtsuv raps varjas ajuti naise nägu, aimas Wallander, et ta on väga ilus. Ta hüüdis naisele, et see tema juurde tuleks. Kui see ennast ikka veel ei liigutanud, tegi ta esimese sammu rapsipõllule. Naine kadus sedamaid. See käis nii kähku, et tuletas meelde põgenevat looma. Samaaegselt pani Wallander tähele, et hakkab ärrituma. Ta jätkas oma teed läbi rapsi ja vahtis igale poole. Kui ta naise uuesti avastas, oli see liikunud edasi põllu idapoolse nurga suunas. Et naine uuesti minema ei lipsaks, hakkas ta jooksma. Naine liikus edasi väga kiiresti ning Wallander pani tähele, et ta ise kipub hingetuks jääma. Kui ta naisele umbes kahekümne meetri lähedusele oli jõudnud, asusid nad rapsipõllu keskel. Wallander hüüdis naisele, et see peatuks.

„Politsei!” karjus ta. „Paigal seista!”

Ta hakkas minema naise poole. Seejärel nõksatas ta järsult paigale. Nüüd toimus kõik väga kiiresti. Äkitselt tõstis naine pea kohale plastnõu ja hakkas kallama mingit värvitut vedelikku oma juustele, näole ja kehale. Wallander mõtles kiiruga, et ta pidi seda kogu aeg kaasas kandnud olema. Ka mõistis ta, et naine on kohutavalt hirmul. Ta silmad olid pärani ning ta jõllitas pilku pööramata Wallanderile otsa.

„Politsei!” hüüdis Wallander uuesti. „Ma tahan sinuga ainult rääkida.”

Samal silmapilgul lõi talle vastu bensiinilehk. Äkitselt oli naisel käes põlev välgumihkel, mille ta pani oma juuste vastu. Wallander karjatas hetkel, kui naine lõi tõrvikuna leegitsema. Halvatuna vaatas ta pealt, kuidas naine tuikus mööda rapsipõldu ringi ja tuli ta kehal leegitses ning särtsus. Wallander kuulis iseenda karjumist. Ent põlev naine oli vait. Tagantjärele ei suutnud ta meenutada, et oleks kuulnud naist karjumas.

Kui ta püüdis naise poole tormata, lahvatasid leegid üle kogu rapsipõllu. Korraga oli ta ümbritsetud suitsust ja leekidest. Käsi näo ette lüües pistis ta teed valimata jooksu. Põllupeenrale jõudes ta komistas ja kukkus kraavi. Ta pööras ennast ringi ning nägi naist veel viimast korda, enne kui see kukkus ja ta vaateväljalt kadus. Naine oli käed pea kohale sirutanud, otsekui paluks ta armu temale suunatud relva ees.

Rapsipõld põles.

Kuskil enda taga kuulis ta Salomonssoni karjumist.

Wallander ajas ennast värisevatele jalgadele.

Pööras siis kõrvale ning oksendas.