Читать книгу Tulemüür - Хеннинг Манкелль - Страница 4

Kui Wallander oma kabinetti jõudis, valutas tal pea. Ta hakkas kirjutuslaua sahtleid läbi vaatama lootuses sealt mõnd tabletti leida. Hansson möödus vilistades tema kabineti uksest. Kõige alumise sahtli tagumisest nurgast leidis ta lõpuks kortsunud Disprili pakendi. Ta läks kööginurka, et võtta klaas vett ja tass kohvi. Laua ääres istusid mõned viimastel aastatel Ystadi tulnud noored politseinikud ja ajasid valjusti juttu. Wallander noogutas ja tervitas. Ta kuulis, et räägiti õpinguteajast politseikoolis. Ta läks oma kabinetti tagasi, istus jõude ja vaatas, kuidas kaks tabletti veeklaasis aeglaselt lahustusid.

Ta mõtles Anette Fredmani peale. Püüdis ette kujutada, kuidas Rosengårdi korteri põrandal vaikselt mänginud poiss tulevikus hakkama saab. Tundus, nagu oleks poiss ennast maailma eest peitnud. Mälestusega surnud isast ja kahest surnud õest-vennast.

Wallander jõi klaasi tühjaks ja tundis, et peavalu andis kohe järele. Tema ees laual oli Martinssoni toodud kaust, millele too oli pannud peale punase märkmepaberi kirjaga „Kuradi kiire”. Wallander teadis, mis kaust see oli. Nad olid sellest enne nädalavahetust rääkinud. Eelmise nädala kolmapäeva öösel toimunud sündmustest. Wallander oli siis Hässleholmis seminaril, kus tutvustati politseiametis mootorrattajõukude ohjeldamiseks välja töötatud uusi töösuundi ja kuhu Lisa Holgersson oli ta saatnud. Wallander oli palunud, et teda säästetaks sellest, kuid Lisa Holgersson ei andnud järele. Sõita tuli Wallanderil, mitte kellelgi teisel. Üks mootorrattajõukudest oli ostnud Ystadi lähistele juba maatüki. Neil tuli arvestada probleemidega, mis edaspidi tekkida võivad.

Wallander ohkas ja otsustas tööle hakata. Ta lõi kausta lahti, luges sisu läbi ja nentis, et Martinsson oli juhtunu kohta selge ja ülevaatliku kokkuvõtte kirjutanud. Ta nõjatus toolil tahapoole ja mõtles loetu üle järele.

Kaks tüdrukut, üks üheksateistkümneaastane, teine kõigest neliteist, olid teisipäeva õhtul pärast kella kümmet ühe restorani juurde takso tellinud. Nad tahtsid taksoga Rydsgårdi sõita. Üks tüdrukutest istus eesistmel. Ystadi linnapiiril palus ta juhil peatuda, sest tahtis tagaistmele üle kolida. Takso jäi teeserva seisma. Tagaistmel olnud tüdruk võttis seepeale haamri ja lõi juhti sellega pähe. Samal ajal tõmbas ees istunud tüdruk noa ja lõi taksojuhti noaga rindu. Siis võtsid nad taksojuhi rahakoti ja mobiiltelefoni ning jätsid auto sinnapaika. Taksojuhil õnnestus vigastustest hoolimata dispetšeriga ühendust võtta. Taksojuhi nimi oli Johan Lundberg ja ta oli üle kuuekümne aasta vana. Kogu oma täiskasvanuelu oli ta taksojuht olnud. Ta teatas tüdrukute tundemärgid. Kohale sõitnud Martinsson sai restoranis olnud inimesi küsitledes suurema vaevata nende nimed teada. Seejärel võeti tüdrukud kodudest kinni. Üheksateistkümneaastane jäi vahi alla. Kuna kuritegu oli jõhker, siis otsustati ka neljateistkümneaastane arestikambrisse jätta. Johan Lundberg oli haiglasse jõudes teadvusel. Ent ootamatult tema seisund halvenes. Nüüd lamas ta haiglas teadvusetuna ja arstid olid prognoosis ebakindlad. Martinssoni sõnul oli üks tüdrukutest nimetanud rünnaku põhjuseks „rahapuudust”.

Wallander krimpsutas nägu. Ta ei olnud millegi taolisega kunagi varem kokku puutunud. Kaks tüdrukut, kes said hakkama nii kohutava vägivallaga. Martinssoni märkmete järgi käis noorem tüdruk koolis ja õppis hästi. Vanem, vahi alla võetud tüdruk, oli varem töötanud hotelli vastuvõtulauas ja lapsehoidjana Londonis. Nüüd oli ta plaaninud alustada keeleõpinguid. Kummagi nimi polnud varasemast ei politseile ega sotsiaaltöötajatele tuttav.

Ma ei saa sellest aru, mõtles Wallander alistunult. Totaalsest põlgusest inimelu vastu. Nad oleksid võinud selle taksojuhi tappa. Võib-olla ongi tapnud, kui ta haiglas ära sureb. Kaks tüdrukut. Kui tegemist oleks poistega, siis suudaksin seda võib-olla mõista. Kui mitte muul põhjusel, siis vanast harjumusest.

Tema mõtted katkestas koputus uksele. Tulijaks oli Ann-Britt Höglund. Nagu tavaliselt, oli tema nägu kahvatu ja väsinud. Wallander mõtles muutusele, mis temaga Ystadi tulekust saadik oli toimunud. Ta oli politseikoolis olnud oma kursusel üks parimaid ja tulnud Ystadi suurte ambitsioonidega ja täis energiat. Tahtejõud oli alles. Ometigi oli ta muutunud. Näo kahvatus peegeldas hinge.

„Kas ma segan?” küsis ta.

„Ei.”

Ta istus ettevaatlikult Wallanderi logisevale külastajatoolile. Wallander viipas lahtise kausta poole.

„Mis sa selle kohta ütled?” küsis ta.

„Taksotüdrukute?”

„Jah.”

„Ma rääkisin sellega, kes vahi all on. Sonja Hökbergiga. Selge ja arukas jutt. Vastab arusaadavalt ja täpselt kõikidele küsimustele. Ja paistab, et ei kahetse mitte midagi. Teine tüdruk on alates eilsest sotsiaali hoole all.”

„Saad sa sellest aru?”

Ann-Britt Höglund vaikis natuke aega, enne kui vastas.

„Jah ja ei. Teame ju, et üha nooremad panevad vägivaldseid tegusid toime.”

„Mul ei tule meelde, et oleksime varem kokku puutunud kahe teismelise tüdrukuga, kes inimest haamri ja noaga ründavad. Olid nad purjus?”

„Ei. Aga küsimus on selles, kas me peaksime üldse imestama. Selle asemel oleksime võib-olla pidanud aimama, et varem või hiljem midagi sellist juhtub.”

Wallander kummardus üle laua ettepoole.

„Selgita lähemalt.”

„Ma ei tea, kas ma oskan.”

„Tee proovi!”

„Naisi pole tööturul enam vaja. See aeg on möödas.”

„See ei ole ju põhjendus, miks noored tüdrukud haamri ja noaga taksojuhile kallale lähevad.”

„Järelikult peab olema midagi muud, kui see, mida me otsime. Kumbki meist ei usu, et mõned inimesed sünnivad kurjana.”

Wallander raputas pead.

„Vähemalt ma püüan mitte uskuda,” ütles ta. „Ehkki vahel on see raske.”

„Piisab, kui vaadata ajakirju, mida selleealised tüdrukud loevad. Kõige tähtsam on jälle ainult ilu. Muud midagi. Hankida omale peika ja teostada ennast poisi unistuste kaudu.”

„Kas see pole siis alati nii olnud?”

„Ei. Vaata kas või oma tütart. Ta ju teab ise, mida ta oma eluga teha tahab?”

Wallander teadis, et Ann-Britil on õigus. Ometigi raputas ta pead.

„Ikkagi ei saa ma aru, miks nad Lundbergile kallale läksid.”

„Peaksid saama. Kui toimuv hakkab tüdrukutele tasapisi kohale jõudma. Siis nad reageerivad. Sama moodi nagu poisid. Mõnikord vägivallaga.”

Wallander istus vaikides. Ta sai nüüd aru, mida Ann-Britt Höglund talle öelda püüdis.

„Ma arvan, et ei oska seda paremini seletada,” ütles Ann-Britt. „Kas sa ei peaks ise temaga rääkima?”

„Martinsson arvas ka seda.”

„Ma tulin tegelikult hoopis teise asja pärast. Mul on su abi vaja.”

Wallander ootas.

„Lubasin ühele Ystadi naisseltsile ettekande pidada. Neljapäeva õhtul. Aga ma tunnen, et ma ei jaksa. Ma ei suuda keskenduda. Muid asju on liiga palju.”

Wallander teadis, et Ann-Britil on käsil kurnav abielulahutus. Tema mees oli pidevalt ära, sest ta töötas montöörina ja töö viis teda kõikjale üle maailma. Sellepärast venis lahutus veelgi pikemaks. Juba aasta tagasi oli Ann-Britt Wallanderile rääkinud, et tema abielu on lõpukorral.

„Palu Martinssoni,” lausus Wallander tõrjuvalt. „Sa tead, et ma ei oska ettekannet pidada.”

„Sa pead rääkima ainult pool tundi,” palus Ann-Britt. „Politseinikuna töötamisest. Kolmkümmend naist. Sa hakkad neile meeldima.”

Wallander raputas otsustavalt pead.

„Martinsson teeks seda vägagi meelsasti,” ütles ta. „Ta on ju isegi poliitik olnud. Ta on harjunud rääkima.”

„Ma küsisin juba. Aga ta ei saa.”

„Lisa Holgersson?”

„Sama asi. Sina oled ainuke.”

„Aga Hansson?”

„Mõni minut ja ta hakkab hobustest rääkima. See ei lähe.”

Wallander sai aru, et ta ei tohi keelduda. Tal tuli Ann-Britti aidata.

„Mis naisselts see selline on?”

„Kirjandushuviliste ring, mis on seltsiks üle kasvanud. Nad on juba üle kümne aasta koos käinud.”

„Ja ma pean rääkima ainult seda, milline on politsei töö?”

„Muud ei midagi. Pärast esitavad nad võib-olla mõne küsimuse.”

„Ma ei taha. Aga ma teen seda sellepärast, et sina seda palud.”

Ann-Briti näol oli kergendus, kui ta ühe paberilipiku lauale pani.

„Siin on kontaktisiku nimi ja aadress.”

Wallander tõmbas paberitüki lähemale. Kesklinna aadress. Mariagatani lähedal. Ann-Britt tõusis püsti.

„Raha sulle selle eest ei maksta,” ütles ta. „Aga nad pakuvad kohvi ja küpsiseid.”

„Ma ei söö küpsiseid.”

„Igal juhul on see politseipeadirektori soovidega igati kooskõlas. Et me üldsusega hästi läbi saaksime. Ja samal ajal otsiksime pidevalt uusi teid, kuidas üldsust oma tööst teavitada.”

Wallander mõtles, et peaks küsima, kuidas tal läheb. Aga ta ei öelnud midagi. Kui Ann-Britt tahab oma isiklikest probleemidest rääkida, siis võtab ta selle teema ise üles.

Uksel pöördus Ann-Britt ringi.

„Kas sa ei pidanud Stefan Fredmani matusele minema?”

„Ma käisin juba. Ja see oli täpselt nii õudne, nagu võiski arvata.”

„Kuidas emaga on? Ma ei mäleta enam tema nime.”

„Anette. Paistab, et tema katsumustel pole mingeid piire. Aga ma usun, et kõigest hoolimata hoiab ta seda poega, kes tal veel alles on. Või vähemalt ta üritab.”

„Eks seda ole näha.”

„Mida sa sellega mõtled?”

„Mis poisi nimi on?”

„Jens.”

„Eks me näe, kas Jens Fredmani nimi hakkab kümne aasta pärast politseiraportites figureerima.”

Wallander noogutas. See risk oli muidugi olemas.

Ann-Britt Höglund lahkus kabinetist. Kohv oli ära jahtunud. Wallander tõi omale uue kohvi. Noored politseinikud olid kööginurgast kadunud. Wallander jalutas läbi koridori Martinssoni tuppa. Uks oli pärani, kuid kabinet tühi. Wallander naasis oma tuppa. Peavalu oli kadunud. Veetorni ümber kisasid hakid. Ta seisis akna all ja püüdis tulutult linde kokku lugeda.

Telefon helises ja ta vastas püstijalu. Helistati raamatupoest ja teatati, et tema tellitud raamat on kohale jõudnud. Wallander ei mäletanudki, et ta oleks mingi raamatu tellinud. Kuid ta ei öelnud midagi. Ta lubas raamatule järgmisel päeval järele minna.

Kui ta toru hargile pani, siis meenus talle järsku. See pidi olema kingitus Lindale. Prantsuse raamat vana mööbli restaureerimisest. Wallander oli lugenud juhuslikult raamatu kohta arsti ooteruumis olnud ajakirjast. Ta uskus endiselt, et hoolimata Linda kummalistest kõrvalepõigetest teistele ametialadele võidab lõpuks tema huvi vana mööbli vastu. Ta oli raamatu tellinud ja hiljem selle unustanud. Kohvitassi käest ära pannes otsustas ta Lindale samal õhtul helistada. Sellest oli mitu nädalat möödas, kui nad viimati teineteisega rääkisid.

Martinsson astus kabinetti. Tal oli alati kiire ja ta koputas harva. Wallander oli aastate jooksul jõudnud üha kindlamale veendumusele, et Martinsson on hea politseinik. Tema nõrkus seisnes selles, et tegelikult tahtis ta mingit muud tööd teha. Viimaste aastate jooksul oli ta mitmel korral tõsiselt kaalunud politseitöölt lahkumist. Eriti tookord, kui ta tütrele kooliõues kallale mindi ainult sellepärast, et tema isa töötas politseis. Mingit muud põhjust polnud. Sellest piisas. Tookord õnnestus Wallanderil veenda Martinssoni tööle jääma. Martinsson oli visa ja ilmutas vahel teravat mõistust. Kuid visadus võis mõnikord muutuda kannatamatuseks, ja terav mõistus ei pääsenud alati mõjule, sest üksikutel puhkudel lubas ta endale räpakat taustatööd.

Martinsson nõjatus uksepiida vastu.

„Ma püüdsin sulle helistada,” ütles ta. „Aga su telefon oli välja lülitatud.”

„Ma olin kirikus,” vastas Wallander. „Pärast unustasin selle sisse lülitamata.”

„Stefani matusel?”

Wallander kordas Ann-Britt Höglundile räägitud juttu. Et see oli kohutav elamus.

Martinsson nookas kirjutuslaual lebava kausta poole.

„Lugesin läbi,” ütles Wallander. „Ja ma ei saa aru, mis sundis neid tüdrukuid haamriga lööma ja noaga vehkima.”

„See on seal kirjas,” vastas Martinsson. „Nad tahtsid raha saada.”

„Jõuga? Kuidas mehega on?”

„Lundbergiga?”

„Kellega siis veel?”

„Endiselt teadvusetu. Nad lubasid helistada, kui midagi toimub. Ta kas jääb ellu. Või sureb.”

„Kas sa saad sellest aru?”

Martinsson istus tema vastu laua taha.

„Ei,” sõnas ta. „Ma ei saa sellest aru. Ja ma pole kindel, kas ma tegelikult tahangi aru saada.”

„Me peame. Kui tahame politseinikena edasi töötada.”

Martinsson vaatas Wallanderile otsa.

„Sa tead, et ma olen tihti äraminemise peale mõelnud. Viimane kord keelitasid sa mind jääma. Aga järgmisel korral ma enam ei tea. Igal juhul ei õnnestu ümber veenmine enam niisama lihtsalt.”

Martinssonil võis vabalt õigus olla. See tegi Wallanderi rahutuks. Ta ei tahtnud kolleegi kaotada. Niisama vähe tahtis ta, et ühel päeval tuleks Ann-Britt Höglund ja teataks samuti, et lahkub töölt.

„Võib-olla peaksime tüdrukuga rääkima minema,” ütles Wallander. „Sonja Hökbergiga.”

„Mul on enne seda üks teine asi.”

Wallander oli püsti tõusnud. Ta istus nüüd tagasi. Martinssonil olid käes mõned paberid.

„Ma tahan, et sa selle läbi loeksid. See juhtus täna öösel. Käisin kohapeal. Ma ei näinud põhjust hakata sind üles ajama.”

„Mis juhtus?”

Martinsson sügas laupa.

„Kella ühe paiku teatas turvamees surnud mehest kaubamaja pangaautomaadi juures.”

„Millise kaubamaja?”

„Selle, mille majas asub ka maksuamet.”

Wallander noogutas.

„Sõitsime sinna. Näoli asfaldil lamaski seal üks mees. Kohale saabunud arsti sõnul polnud ta kaua aega surnud olnud. Kõige enam paar tundi. Mõne päeva jooksul saame muidugi täpsema info.”

„Mis juhtus?”

„Selles ongi küsimus. Tal oli peas suur haav. Aga kas teda löödi või sai ta haava asfaldile kukkumisest? Seda ei suutnud me kohapeal kindlaks teha.”

„Oli teda röövitud?”

„Rahakott oli alles. Koos rahaga.”

Wallander mõtles.

„Kas tunnistajaid polnud?”

„Ei.”

„Kes ta oli?”

Martinsson lehitses oma pabereid.

„Nimi on Tynnes Falk. 47 aastat vana. Ta elas seal lähedal. Apelbergsgatan 10. Üürikorter maja kõige ülemisel korrusel.”

Wallander tõstis käe ja katkestas Martinssoni.

„Apelbergsgatan 10?”

„Jah.”

Wallander noogutas aeglaselt. Talle meenus, kuidas ta mõni aasta varem, kohe pärast Monast lahutamist oli Saltsjöbadeni hotellis ühe naisega tutvunud. Ta oli väga purju jäänud. Öösel läks ta koos naisega tema juurde ja ärkas järgmisel hommikul magava naise kõrval, keda ta kainena vaevalt äragi oleks tundnud. Ta ei teadnud isegi naise nime. Tookord pani ta kiiresti riidesse ja läks minema ega kohtunud naisega enam kunagi. Kuid mingil põhjusel oli ta kindel, et aadress oli Apelbergsgatan 10.

„On selle aadressiga midagi lahti või?” küsis Martinsson.

„Ma lihtsalt ei kuulnud, mis sa ütlesid.”

Martinsson vaatas teda üllatunult.

„Kas mu jutt on nii ebaselge?”

„Räägi nüüd edasi.”

„Nähtavasti elas ta üksi. Lahutatud. Eksnaine elab Ystadis. Aga lapsed on mujal. Üheksateistkümneaastane poeg õpib Stockholmis. Tüdruk on seitseteist ja töötab Pariisi saatkonnas lapsehoidjana. Naisele on mehe surmast loomulikult teatatud.”

„Mis tööd ta tegi?”

„Tal oli nähtavasti mingi firma. Arvutiasjanduse konsultant.”

„Ja teda ei röövitud?”

„Ei. Aga ta oli vahetult enne surma pangaautomaadist saldoväljavõtte võtnud. Tal oli see ikka veel peos, kui me ta leidsime.”

„Ta ei võtnud siis sularaha välja?”

„Peos olnud väljavõtte järgi mitte.”

„Muidu võiks ju oletada, et keegi jälgis teda ja ründas, kui ta oli raha välja võtnud.”

„Ma mõtlesin selle võimaluse peale. Aga ta võttis viimati raha välja laupäeval. Väiksema summa.”

Martinsson ulatas Wallanderile kilekoti. Selles oli vereplekiline paber. Wallander nägi, et automaat oli saldo väljavõtte registreerinud kaks minutit pärast südaööd. Ta andis koti Martinssonile tagasi.

„Mis Nyberg ütleb?”

„Miski peale peahaava ei viita kuriteole. Arvatavasti suri ta südameinfarkti tagajärjel.”

„Võib-olla ta oli arvanud, et arvel on rohkem raha,” ütles Wallander mõtlikult.

„Miks ta seda oleks pidanud arvama?”

Wallander imestas isegi, mida ta oma lausega oli mõelnud. Ta tõusis uuesti püsti.

„Ootame siis ära, mis arstid ütlevad. Aga lähtume sellest, et kuritegu pole toime pandud. Paneme selle kõrvale.”

Martinsson korjas oma paberid kokku.

„Ma helistan Hökbergile määratud advokaadile. Sulle öeldakse edasi, millal ta siin on, et sa saaksid tüdrukuga rääkida.”

„Mitte et ma seda tahaksin,” vastas Wallander. „Aga eks ma vist pean.”

Martinsson lahkus. Wallander läks tualetti. Mõeldes, et vähemalt see aeg on nüüd möödas, kui ta kõrge veresuhkru tõttu oli pidevalt sunnitud kempsus käima.

Siis tegeles ta järgmise tunni salasigarettide trööstitu looga. Peas keerles kogu aeg mõte Ann-Britt Höglundile antud lubadusest.

Kaks minutit pärast nelja helistas Martinsson ja ütles, et Sonja Hökberg ja advokaat on kohal.

„Kes advokaat on?” küsis Wallander.

„Herman Lötberg.”

Wallander teadis teda. Vanem mees, kellega oli lihtne koos töötada.

„Ma tulen viie minuti pärast,” ütles Wallander ja pani toru hargile.

Ta läks uuesti akna alla. Hakid olid kadunud. Tuul oli veelgi tugevnenud. Ta mõtles Anette Fredmani peale. Põrandal mänginud poisi peale. Tema hirmu täis silmade peale. Siis raputas ta pead ja püüdis läbi mõelda küsimused, mis ta alustuseks Sonja Hökbergile esitab. Martinssoni kaustast oli ta lugenud, et just tema oli tagaistmelt Lundbergi haamriga pähe löönud. Mitu korda. Mitte ainult ühe hoobi. Nagu oleks teda tabanud kontrollimatu raevuhoog.

Wallander otsis välja märkmeploki ja pliiatsi. Koridoris avastas ta, et oli prillid maha unustanud. Ta läks kabinetti tagasi. Siis oli ta valmis.

On ainult üks küsimus, mõtles ta ülekuulamisruumi poole minnes. Üksainus küsimus, millele vastuse saamine on oluline.

Miks nad seda tegid?

Vastus, et neil oli raha vaja, polnud piisav.

Peab olema mingi muu vastus, mis on sügavamal peidus.