Читать книгу Püramiid - Хеннинг Манкелль - Страница 4

Hiljem mõtles Wallander, et vähemalt seekord õnnestus tal igati määrustepäraselt tegutseda. Ta jooksis oma korterisse tagasi ja helistas tuletõrjesse. Siis tormas ta trepist üles, prõmmis Linnea Almqvisti uksele ja aitas naise alla tänavale. Naabriproua punnis alguses vastu, kuid Wallander võttis tal otsustavalt käest kinni. Välisuksest välja jõudes avastas Wallander, et tal on ühe põlve peal suur haav. Kui ta oma korterisse tagasi oli läinud, et päästeametisse helistada, komistas ta kausi otsa ja lõi põlve vastu lauaäärt. Alles nüüd märkas ta, et põlv veritseb.

Kustutamine käis kiiresti, sest selleks ajaks, kui Wallander suitsulõhna tundis ja tuletõrje välja kutsus, polnud tuli jõudnud veel levida. Kui ta päästjate juhi juurde läks, et uurida, kas tulekahju põhjus on juba välja selgitatud, saatis too ta minema. Vihaselt läks ta oma korterisse ja tõi politseiniku töötõendi. Pealiku nimi oli Faråker, see oli umbes kuuekümneaastane punetava näo ja valju häälega meesterahvas.

„Sa oleksid võinud ju öelda, et sa oled politseinik,” ütles ta.

„Ma elan selles majas. Mina helistasin tuletõrjesse.”

Wallander rääkis Håléniga juhtunust.

„Inimesi sureb liiga palju,” ütles Faråker kindlal toonil.

Wallander ei teadnud, kuidas seda üllatavat kommentaari õieti tõlgendada tuleks.

„Aga see tähendab, et korter oli tühi,” kordas Wallander.

„Tundub, et see algas esikust,” lausus Faråker. „Kurat teab, äkki oli süütamine.”

Wallander vaatas teda küsivalt.

„Kuidas sa seda juba praegu öelda oskad?”

„Aastate jooksul õpid üht koma teist,” vastas Faråker, ise samal ajal mingeid korraldusi andes.

„Küll sa näed seda ükskord isegi,” jätkas ta ja hakkas vana piipu täis toppima.

„Kui see oli süütamine, siis tuleb ju kriminaalpolitsei kohale kutsuda,” ütles Wallander.

„Nad on juba teel.”

Wallander läks kolleegidele appi uudishimulikke eemale ajama.

„Teine tulekahju tänase päeva jooksul,” ütles Wennströmi-nimeline tuletõrjuja. „Hommikul põles Limhamni lähedal üks puitvooderdis.”

Wallander mõtles hetkeks, kas süüdlane võis olla tema isa, kes oli otsustanud maja maha põletada, kui juba nagunii kolimiseks läks. Kuid ta heitis selle mõtte kiiresti peast.

Kõnnitee ääres peatus auto. Wallander märkas üllatusega, et tulijaks on Hemberg. Hemberg viipas Wallanderi enda juurde.

„Kuulsin väljakutset,” ütles ta. „Tegelikult oli Lundin siia teel. Aga ma mõtlesin, et tulen parem ise, sest ma tundsin aadressi ära.”

„Tuletõrjeülem kahtlustab süütamist.”

Hemberg krimpsutas nägu.

„Niisama oletamisi on pagana palju,” ütles ta. „Ma tunnen Faråkerit peaaegu viisteist aastat. Pole vahet, kas põlema läheb korsten või automootor, tema jaoks on kõik tulekahjud süütamised. Tule kaasa, ehk õpid midagi.”

Wallander läks Hembergile järele.

„Mis sa selle kohta ütled?” küsis Hemberg.

„Süütamine.”

Faråkeri toon oli väga kindel. Wallander aimas, et kahe mehe vahel valitses sügav vastastikune vaen.

„Mees, kes siin elas, on surnud. Kes hakkaks tema korterit põlema panema?”

„See on sinu asi välja uurida. Mina ütlen lihtsalt, et see oli süütamine.”

„Kas me võime sisse minna?”

Faråker hõikas ühe tuletõrjuja enda juurde, too lubas neil majja minna. Tuli oli kustutatud ja kõige tihedam suits välja tuulutatud. Nad astusid korterisse. Esik oli välisuksest alates mustaks põlenud. Kuid esikut korteri ainsast toast eraldavast eesriidest kaugemale polnud tuli jõudnud. Faråker osutas postkastiluugile.

„See sai alguse siit,” ütles ta. „Algul hõõgus ja sai siis hoo sisse. Siin pole elektrijuhtmeid ega midagi muud, mis oleks võinud iseeneslikult süttida.”

Hemberg kükitas ukse juurde. Siis vedas ta ninaga õhku.

„Võimalik, et sul on seekord õigus,” ütles ta ja tõusis püsti. „Siin lõhnab millegi, võib-olla petrooleumi järele.”

„Bensiini puhul oleks tuli teistmoodi levinud.”

„Keegi pistis seega postkastist midagi sisse.”

„Nähtavasti küll.”

Faråker suskis jalaga esikumati jäänuseid.

„Vaevalt see paber oli,” ütles ta. „Arvatavasti riidetükk. Või takutuust.”

Hemberg raputas väsinult pead.

„Kurat küll, nüüd pannakse juba surnutegi kortereid põlema.”

„See on sinu asi,” sõnas Faråker, „mitte minu.”

„Meil tuleb kriminalistidele öelda, et nad selle üle vaataksid.”

Hemberg tundus hetkeks nõutu olevat.

„Kas sa pakuksid kohvi?”

Nad läksid Wallanderi korterisse. Hemberg vaatas ümberläinud kaussi ja veeloiku põrandal.

„Kas sa proovisid ise tulekahju kustutada?”

„Ma tegin omale jalavanni.”

Hemberg vaatas teda huviga.

„Jalavanni?”

„Mul on jalad vahel valusad.”

„Siis on sul valed jalanõud,” ütles Hemberg. „Ma patrullisin üle kümne aasta ja mul polnud kunagi jalad valusad.”

Hemberg istus köögilaua äärde, Wallander pani kohvi üles.

„Kas sa kuulsid midagi?” küsis Hemberg. „Mingit liikumist trepi peal?”

„Ei.”

Wallanderil oli piinlik öelda, et ta magas ka seekord.

„Kui keegi oleks koridoris liikunud, kas sa oleksid siis kuulnud?”

„Välisuks läheb tavaliselt pauguga kinni,” vastas Wallander põiklevalt. „Arvatavasti oleksin ma kuulnud, kui keegi oleks tulnud. Kui tulija muidugi ust vaikselt kinni ei pannud.”

Wallander pani lauale paki küpsiseid. Muud tal kohvi kõrvale pakkuda ei olnud.

„Midagi imelikku siin on,” ütles Hemberg. „Kõigepealt teeb Hålén enesetapu. Siis tungib keegi öösel tema korterisse. Ja nüüd pannakse see veel ka põlema.”

„Võib-olla see polnud enesetapp?”

„Ma rääkisin täna kohtuarstiga,” ütles Hemberg. „Kõik viitab sellele, et see oli täiuslik enesetapp. Hålénil pidi olema kindel käsi. Ta sihtis õigesti. Otse südamesse. Vähimagi kõhkluseta. Kohtuarsti ekspertiis pole veel päris valmis. Aga peale enesetapu ei otsi me ühtegi muud surma põhjust. Neid lihtsalt pole. Küsimus on pigem, mida see, kes siin käis, otsis. Ja miks tahab keegi korterit maha põletada? Loogiliselt võttes on see sama inimene.”

Hemberg noogutas Wallanderile, et see talle kohvi juurde valaks.

„Mis sinu seisukoht on?” küsis Hemberg järsku. „Näita mulle, et sa oskad mõtelda.”

Wallander oli Hembergi küsimuseks täiesti ette valmistamata.

„See, kes öösel siin käis, otsis midagi,” alustas ta. „Kuid arvatavasti ei leidnud.”

„Sellepärast, et sina segasid teda? Sellepärast, et ta oleks muidu juba varem ära läinud?”

„Jah.”

„Mida ta otsis?”

„Seda ma ei tea.”

„Ja täna õhtul püüab keegi korterit põlema panna. Oletagem, et see on sama inimene. Mida see tähendab?”

Wallander mõtles järele.

„Ära kiirusta,” ütles Hemberg. „Kui tahad heaks uurijaks saada, siis tuleb mõelda metoodiliselt, ja sageli võrdub see aeglaselt mõtlemisega.”

„Võib-olla ta ei tahtnud, et keegi teine leiab selle, mida ta otsis?”

„Võib-olla,” ütles Hemberg. „Miks „võib-olla”?”

„Sellele võib ju ka mingi muu seletus olla.”

„Näiteks milline?”

Wallander otsis palavikuliselt vastust, kuid midagi ei tulnud pähe.

„Ma ei tea,” vastas ta. „Ma ei leia mingit muud seletust. Vähemalt mitte praegu.”

Hemberg võttis küpsise.

„Mina ka mitte,” ütles ta siis. „See tähendab, et vastus võib endiselt korteris olla. Ilma et meil oleks õnnestunud seda leida. Kui asi oleks piirdunud öise külaskäiguga, siis oleks uurimine lõpetatud niipea, kui relvaekspertiis ja kohtuarstlik ekspertiis on valmis. Aga tänu sellele tulekahjule tuleb meil korter ilmselt uuesti üle vaadata.”

„Kas Hålénil tõesti sugulasi polnud?” küsis Wallander.

Hemberg lükkas tassi eemale ja tõusis püsti.

„Tule homme minu juurest läbi, ma näitan sulle toimikut.”

Wallander kõhkles.

„Ma ei tea, millal ma aega saan. Meil on homme Malmö parkides reid. Narkootikumid.”

„Ma räägin su ülemusega,” ütles Hemberg. „Selle asja saab ära korraldada.”

Järgmise päeva, 7. juuni hommikul kohe pärast kaheksat luges Wallander läbi kogu materjali, mis Hemberg oli Håléni kohta kogunud. Seda oli äärmiselt vähe. Hålénil polnud varandust, kuid tal polnud ka võlgu. Tundus, et ta elaski ainult oma pensionist. Ainsa sugulasena oli toimikus mainitud 1967. aastal Katrineholmis surnud õde. Vanemad olid surnud juba varem.

Wallander luges toimikut Hembergi kabinetis, kui too mingil koosolekul viibis. Veidi pärast poolt üheksat oli komissar juba tagasi.

„Kas leidsid midagi?” küsis ta.

„Kuidas saab inimene nii üksik olla?”

„Hea küsimus,” vastas Hemberg. „Aga see ei anna meile vastuseid. Sõidame tema korterisse.”

Hommikupoolikul töötasid kriminalistid Håléni korteri põhjalikult läbi. Tööd juhtis väikest kasvu kõhn mees, kes ei rääkinud peaaegu sõnagi. Tema nimi oli Sjunnesson ja Rootsi kriminalistide hulgas oli ta lausa legend.

„Kui siin midagi on, siis leiab ta selle üles,” ütles Hemberg. „Vaata ja õpi.”

Järsku anti Hembergile edasi mingi teade ja ta kadus.

„Jägersros on üks mees ennast garaažis üles poonud,” ütles ta tagasi tulles.

Siis kadus ta uuesti. Kui ta mõne aja pärast tagasi tuli, oli ta jõudnud vahepeal juuksuris käia.

Kell kolm lõpetas Sjunnesson töö.

„Siin pole midagi,” ütles ta. „Ei peidetud raha ega narkootikume. Puhas plats.”

„Järelikult keegi arvas, et siin on midagi,” ütles Hemberg. „Ja arvas valesti. Lõpetame nüüd siin ära.”

Wallander läks koos Hembergiga tänavale.

„Peab teadma, millal on õige aeg lõpetada,” ütles Hemberg. „See ongi võibolla kõige tähtsam.”

Wallander läks oma korterisse ja helistas Monale. Nad leppisid kokku, et kohtuvad õhtul ja lähevad autoga sõitma. Mona oli saanud ühe sõbranna käest autot laenata. Kell seitse pidi ta Wallanderile Rosengårdi järele tulema.

„Sõidame Helsingborgi,” pani Mona ette.

„Milleks?”

„Sellepärast, et ma pole seal kunagi varem käinud.”

„Mina ka mitte,” ütles Wallander. „Ma olen kell seitse vaba. Ja siis sõidame Helsingborgi.”

Kuid Helsingborgi Wallander sel õhtul ei jõudnudki. Veidi enne kella kuut helises telefon. Helistajaks oli Hemberg.

„Tule siia,” ütles ta. „Ma olen oma kabinetis.”

„Mul on tegelikult muud plaanid,” ütles Wallander.

Hemberg katkestas teda.

„Ma arvasin, et sinu naabriga juhtunu pakub sulle huvi. Tule siia, ma näitan sulle. See ei võta palju aega.”

Wallanderis tärkas uudishimu. Ta helistas Monale koju, kuid keegi ei vastanud.

Ma jõuan tagasi, mõtles ta. Tegelikult ei saaks ma endale taksosõitu lubada. Aga mis teha. Ta rebis paberkoti küljest tüki ja kirjutas sellele, et on kell seitse tagasi. Siis helistas ta taksofirmasse. Seekord vastas dispetšer kohe. Ta kinnitas sedeli knopkaga välisuksele ja sõitis politseimajja. Hemberg istus oma kabinetis, jalad laua peal.

Ta andis Wallanderile noogutusega märku istet võtta.

„Me eksisime,” ütles ta. „On veel üks võimalus, mille peale me ei mõelnud. Sjunnesson ei eksinud. Ta ütles, nagu asi on. Håléni korteris polnud midagi. Ja see on tõsi. Aga seal on midagi olnud.”

Wallander ei saanud aru, mida Hemberg mõtles.

„Ma tunnistan, et ka mind veeti ninapidi,” ütles Hemberg. „Kuid Hålén võttis korteris olnu endaga kaasa.”

„Aga ta on ju surnud!”

Hemberg noogutas.

„Kohtuarst helistas,” ütles ta. „Lahkamine on lõpetatud. Ja ta leidis Håléni maost midagi väga huvitavat.”

Hemberg tõstis jalad põrandale. Siis võttis ta sahtlist väikese kokku volditud riidetüki ja tegi selle ettevaatlikult lahti.

Riide peal olid kivid. Kalliskivid. Wallander ei teadnud täpselt, mis kivid.

„Just enne sinu tulekut käis mul siin juveliir,” ütles Hemberg. „Ta andis kiire hinnangu. Need on briljandid. Arvatavasti pärit Lõuna-Aafrika kaevandusest. Ta ütles, et need maksavad korraliku varanduse. Ja Hålén neelas need niisiis alla.”

„Kas need olid tema maos?”

Hemberg noogutas.

„Pole mingi ime, et me neid ei leidnud.”

„Aga miks ta need alla neelas? Ja millal ta seda tegi?”

„Viimane küsimus on võib-olla kõige tähtsam. Kohtuarsti arvamuse kohaselt neelas ta need alla kõigest mõni tund enne seda, kui ta end maha lasi. Enne kui soolestik ja magu funktsioneerimise lõpetasid. Millele see sinu arvates võib viidata?”

„Et tal oli hirm.”

„Õigus.”

Hemberg lükkas riidetüki briljantidega eemale ja tõstis jalad uuesti lauale. Wallander tundis higihaisu.

„Tee nüüd sellest loost kokkuvõte,” ütles Hemberg.

„Ma ei tea, kas ma oskan.”

„Proovi!”

„Hålén neelas briljandid alla, sest ta kartis, et keegi varastab need ära. Ja seejärel lasi ta end maha. Öösel seal käinud inimene otsis briljante. Aga tulekahju ei oska ma seletada.”

„Kas seda ei võiks ka teisest küljest näha?” küsis Hemberg. „Kui sa muudad veidi Håléni motiivi. Mis siis juhtub?”

Wallander taipas järsku, kuhu Hemberg sihtis.

„Tal võib-olla polnudki hirm,” ütles Wallander. „Ta võib-olla lihtsalt otsustas, et ei lahku oma briljantidest mitte iialgi.”

Hemberg noogutas.

„Ühe järelduse võib veel teha. Keegi teadis, et Hålénil olid need briljandid.”

„Ja Hålén teadis, et keegi teadis.”

Hemberg noogutas tunnustavalt.

„Sinust saab asja,” ütles ta. „Ehkki aega kulub selleks väga palju.”

„Tulekahju see ometigi ei seleta.”

„Alati tuleb endalt küsida, mis on kõige tähtsam,” ütles Hemberg. „Kus on keskpunkt? Mis on asja tuum? Tulekahju võib olla pettemanööver. Või on keegi teinud seda lihtsalt viha pärast.”

„Aga kes?”

Hemberg kehitas õlgu.

„Seda me vaevalt teada saame. Hålén on surnud. Kuidas briljandid tema kätte sattusid, seda me ei tea. Kui ma selle jutuga prokuröri juurde lähen, naerab ta mind välja.”

„Mis briljantidest saab?”

„Lähevad riigivara hulka. Ning meie võime lüüa oma paberitele templi peale ja saata Håléni surma puudutava raporti võimalikult sügavale keldriarhiivi.”

„Kas see tähendab, et süütamist ei hakata uurima?”

„Mul on kahtlus, et väga põhjalikult seda küll ei tehta,” ütles Hemberg. „Selleks pole ju ka mingit põhjust.”

Hemberg tõusis püsti ja läks seina ääres seisva kapi juurde. Ta võttis taskust võtme ja keeras ukse lahti. Siis noogutas ta Wallanderile, et too lähemale astuks. Ta osutas paarile toimikule, mis olid omavahel kokku seotud.

„Need on mu alalised saatjad,” ütles Hemberg. „Kolm tapmist, need pole lahendatud ega ka aegunud. Mina ei uurinud neid. Üks kord aastas vaatame materjalid uuesti läbi. Või siis, kui ilmneb mingeid uusi asjaolusid. Need pole originaalid, vaid koopiad. Vahel ma vaatan neid. Mõnikord näen isegi unes. Enamik politseinikke pole niisugused. Nad teevad oma tööd ja koju minnes unustavad. Aga on ka teistsuguseid, selliseid nagu mina. Ma ei saa lahendamata asju lihtsalt ära unustada. Ma võtan need toimikud tavaliselt koguni puhkusele kaasa. Kolm tapmisasja. Üks üheksateistkümneaastane tüdruk, 1963. Ann-Louise Franzén. Surnuks kägistatud, laip leiti linnast põhja pool maantee ääres põõsastest. Leonard Johansson, samuti 1963. Kõigest seitsmeteistkümneaastane. Keegi oli ta pea kiviga puruks löönud. Me leidsime ta linnast lõuna pool rannast.”