Читать книгу Vihavald - Herman Sergo - Страница 1

Proloog

Оглавление

«Needus… Selle küljes on selge needus, ütlen ma! Kel veel järel, matku sinnasamasse tagasi! Ehk siis…» Köhahoog hakkis edasised sõnad silpideks, õhupuudus riisus rääkijalt hääle.

Üheksakümneaastase vanaema sügavmustade silmakoobaste põhjas oli elusäde kustumas, tema paekivi karva nägu rohkem koolnu kui elava inimese oma.Voodi servalaudadest kinni haaranud kondiste sõrmede nukid läbi naha tungimas, püüdis ta rääkida rutakalt ja valjusti nagu teeline, kes liikuma tõmmatud vankrilt mahajäänud saatjatele veel viimasel hetkel meelde tulnut, midagi väga tähtsat ütelda tahab.

«Ole rahulik, vanaema, pole seal mingit needust,» püüdis memm lahkujat vaigistada ja pühkis põllenurgaga silmi.

«Kuidas ei ole?!» ärritus haige veelgi enam, vaadates tühja õhku. «Näe, Juhan ostis koha… Tüli ja kohtuskäimised.» Surivoodil lamaja hääl muutus sosinaks. «Kõige enne sai oma jao Kristjan. Alla kahtkümmet… Suur laev kätte ja kogu täiega… Merehaud… Küll te näete veel!Terad põlevad tuhaks, aganad viib tuul… Needus ja lõpp!»

«Ütle, ema, mis needus su südant vaevab?» küsis lell Ruuben, kes niisamuti kui memmgi surija aseme juures istus ja kellele tumenev ülahuul saabuvat meheiga kuulutas.

«Tolgus!» kähises hinge vaakuv üheksakümneaastane. Raske oli mõista, kas ta sonis või liikus tema keel mööda mõttelõnga. «Raha needus! Tahtsime küll ää ristida – ei jõudnud. Käte vahel kustus ja… Pärast õpetajale, et ajasime vett pähe ja nimi oo Juuli. Sai vale varal pühasse mulda. Siis Juhan ja kogu pere, et jumal võttis Juuli, trööstiks andis raha…Terve kuhja raha…Aga polnud see ühti jumala and.See oli vale ja patu palk saatana poolt, hunnik põlvest põlve needust!»

«Ole rahulik, vanaema, pole seal mingit needust,» kordas memm.

«Kust see raha tuli? Kes andis?» küsis uudishimulikuks muutunud Ruuben.

Haige poolsuletud silmakoopad läksid lahti. Nende sügavuses süttis hetkeks selge pilk. Lõtvunud näonahk kiskus kortsu.

«Mis raha? Ei mingit raha!» Siis taas nagu poolunes: «Tõotasime… Kolm sõrme piibli peal… Vandusime pühakirja nimel. Pärast kogu eluaeg üks vale ja patt… Nüüd kurat ja needus!»

Nende sõnadega vanaema Madli, kes alati kange usuinimene ja virk kirikuskäija oli olnud, oma maapealsed jutud lõpetas.

Mina ja mu veidi suurem vend Aadam piilusime ahjutagusest kurust, kuulsime vanaema viimaseid mõistuütlemisi, kuid targemaks me neist tookord ei saanud. Sõnad olid aga nii imelikud ja salapärased, et jäid meelde kogu eluks.

Vanavanaisa ja vanaisa rajatud elud-majad, rehetuba, põhukuur ja loomalaut – kõik üks rait1 –, olid vägevatest männipalkidest ristnurka üles raiutud hoonete poolkaar, mille ojakäär enda sülle võttis. Jõe äärde ehitatud saun ja sepapada, pisut kaugemal ait, andsid siseõuele säärase suletuse, mille vahele ainult külateelt sissekeeravatele vankrirööbastele ja üleoja trummile ruumi jäi. Õu ise oli jagatud kahte ossa: elutoa ukseesine muru paari õunapuu ja marjapõõsaga ning mullale sõtkutud karjaaed, kust veiseloomad ja uted-oinad läbi laudaotsa koplivärava hommikuti välja lasti ning kuhu nad õhtul tagasi tulid. Siin oli silmas peetud otstarbekohasust, et kõik oleks käe-jala juures, et töödes ja toimetustes ei tuleks teha liigseid samme. Silmailu – jah, see ei kõlba patta panna, selle peale oli mõeldud kõige viimases järjekorras. Kuid sootumaks polnud vanavanemad ka uhkust unustanud. Oja peremees, esimese päriseks ostetud talu omanik kogu külas, pidi ometi näitama, et ta pole mõni paljasjalgne Mardiaadu Miku või poolpüksata Rehe Peet, kes kord aastas, kui mihklipäeva müümasea kopsud-maksad nahka pani, kõhu täis sai.

Oja talu kõrgele alusmüürile rajatud elumaja silmailuks oli veranda, mille ees tugevatest tammeplankudest trepp. Nojah, kui nüüd mõtlema hakkan, oleks vanaisa need kolmetollised astmelauad mõnest muust puust teinud, poleks ehk seda raamatutki ilmale tulnud. Oleks ja poleks… Nendega kaugele ei jõua. Aga tõsi on see, et tammepuu mürk sõi raudnaelad läbi ja ühel päeval vanema vennaga trepil viljapeksu mängides märkasime, et lauad vardahoopide all elama hakkasid. Kõik suured inimesed olid kes põllul, kes heinamaal, meil kodus vaba voli.

Oli tegemist, et rasket trepilauda pealt ära saada, kuid töö tasus vaeva.Trepi alt avastasime hämara ja salapärase ruumi, kus kodunesid aastakümnete eest kirvetera alt langenud laastud. Sealt aga pääses veelgi edasi veranda põranda alla, kuhu päikesehelendus vaid mõne harva prao kaudu valgustriipe tõmbas. Ehkki me senised saavutused olid suured, polnud me Aadamaga seda sorti mehed, kes poolel teel puhkama oleksid jäänud. Vaja oli näha, kuidas maja päringutealune2 ka välja näeb. Tõime aidaräästa alt kangi, sepapajast paraja haamrikolaka ning hakkasime paevundamendisse auku uuristama, et toapõranda alla pääseda. Õnneks polnud krohvisegu liiga lubjane ja kivid pudenesid-purunesid päris hõlpsa vaevaga.

Tööd tegime palehigis ja puhkust võtmata ning alles siis, kui lehmade krapikrõbin ja härgade jorin koplivärava taga õhtut kuulutas ning ema varsti lüpsma oli oodata, pidime müürimurdmise pooleli jätma ning trepilaua oma kohale tagasi tõstma. Ent tubli pool rassimist oli rassitud. Juba oli kangi teine ots peatust leidmata kahe kivi vahelt edasi läinud.

Teisel päeval tungisime sinna, kus pärast põrandapäringute paigalepanemist vist küll ainult meie vana kõuts oli käinud. Kõrgele alusmüürile rajatud maja põrandaalune oli lage ja avar. Mina võisin paaride3 vahel käia pead painutamata, minust vanem vend pidi end küll pisut küüru hoidma. Pime oli. Ainult külgedelt piiluvad kassiaugud pilgutasid oma valgeid silmi. Nende taga kiigutas räästaalune tuul kobrulehti.Tööhigist märjale ihule puhus keegi öökülma hingeõhku.

«Vaja oleks küünalt,» sosistasin vennale.

«Tita!» tögas Aadam täismehe toonil, kuid ei hakanud ka keelama. «Eks siis lähme ja toome, kui just nii väga kardad.»

Ronisime läbi ava tagasi ning leidsime pliidisiibri saba pealt küünlajupi ja tikud. Tagasi tulnud, olime juba vaprad indiaani pealikud, kes öölõkke paistel sõjaplaani peavad. Tõmbetuules heitlev leek kihutas põrandaaluseid varje ühe päringu alt teise alla, olemine oli parajal kombel põnev ja põu põksus.

«Mine kohe maad kuulama!» käratas vend Aadam, kes end ise käskijaausse oli seadnud.

Vastu hakata ei saanud, tuli minna. Pimedikus jäi mu teotahtest jooksma kippuv jalg millegi taha kinni. Kukkusin.

«Appi! Tulistavad! Olen haavatud!»

Vend rühkis küünlaga lähemale. Ahjualuse müüri ääres seisis «süüdlane», rauast kast, pool maa sees, pool väljas, üle aasa heidetud krambi peal raske tabalukk.

«Näe, põgenema pääsesid kahvanäod, aga varandust kaasa viia ei jõudnud,» taipas Aadam olukorra ära seletada. «Kähku vasarad ja raierauad, pihid ja peitlid! Varsti võivad nad abiväega tagasi tulla ja siis on meie päevad loetud. Enne vaja kast lahti murda, kuld varjule viia!»

Nii ruttu kui mu käed-jalad sibada jõudsid, ronisin põranda alt välja, jooksin sepapajja, kahmasin tööriistad kaenlasse ja tagasi. Nüüd polnud see enam mäng, vaid südamealust külmaks tegev tõde. Äkki ongi kuld! Kui mitte just kuld, siis vähemalt hõbe. Olgu kas või vaskrahad, mõelda vaid…Aga mis siis, kui need, kes kunagi selle sinna peitsid, korraga…? Lõin kõhklema. Riistadega kohale jõudnud, avaldasin oma kaksipidi mõtted ka vennale.

«Kes? Vaar juba ammu surnuaial, rist päitsis, vanaisa köhib tagakambri voodiõlgedel verd. Pole temast enam… Nemad aga need majaehitajad olid.Teised teada ei tohiks,» trööstis Aadam ja asus täie tõsidusega asja kallale.

Aasa raiusime pooleks, lukk langes maha ja kramp oligi eest ära.Ainult kaane tugevad hinged panid veel vastu ja nende roostene krigin sõitles meid kirstu aastakümneid kestnud rahu häirimise pärast. Kuid varsti saime peitli otsa vahele ja võit oli meie. Oh seda pettust küll! Polnud seal kulda, polnud seal hõbedat, vaskkopikatki mitte. Päris tühja täis aga ka ei olnud. Nagu telliskivi lamas kasti põhjas mingi neljakandiline asi.

«Säh sulle varandus, kuld ja kalliskivid!» porises vanem vend näolt higi pühkides. «Hoopis piibel!» Tõmbas siis pühakirja-paksuse raamatu kirstust välja.

«Tühja asja pärast nii palju vaeva,» ütlesin minagi midagi ning sülitasin läbi hammaste. Seda olin õppinud onu Karlalt, kellele pikareisipurjekal lõuatubaka söömine külge oli hakanud.

«Aga äkki on Moosese seitsmes raamat?» leidis mu taibukas vend mängule uue ja põneva jätku. «Mihuke seitsmes?» pärisin.

«Ah muidugi, sa, laps, ei tea ju veel pooli asjugi,» tegi Aadam mind purulolliks.

«Kui sa nii tark oled, eks seleta siis,» nõudsin.

«Vaata, iga piibli sees on viis Moosese raamatut, mõnes koguni kuus. Seal on juttu vutinimelistest lindudest, taevamannast, telliskivi tegemisest ja muust tühjast-tähjast – ühesõnaga, rämps! Aga seitsmendas on juba nõiasõnad ja loitsud. See, kelle käes on Moosese seitsmes raamat, võib soovida ükskõik mida ja saab kah. Mineval talvel, selsamal õhtul kui laevamehed jõuluõlle kogu pärmiga nahka panid, isa ise rääkis. Sina, tita, muidugi magasid juba, aga mina olin soeseina taga ja kuulsin.»

«Mis selle raamatuga siis peale hakata tuleb, kui, ütleme, midagi tahaks?» himustasin kõike täpipealt teada saada.

«Loll!» ei leidnud Aadam mu jaoks paremat sõna. Seletas siis tähtsalt: «Võtad sõnad välja, mis asjaga kokku käivad, loed maha ja saad.»

«No, ütleme, et mulle kuluks hädasti taskukell ära,» leidsin nõksu, millega Aadama uhkust pisut tasasemaks triikida. «Kas Moosese ajal sihukesi asju üldse oli, kust kohast need sõnadki siis võtta?»

«Jah, ema räägib ka, et ennemuiste arvatud aega taevatähtede järgi,» ei leidnud mu tohutu tark vanem vendki nüüd seda õiget otsa.

«Mina tahan uuri, aga Mooses laseb tähed ülalt alla sadada,» tegin nõutu näo pähe.

«Või ütleme, et mina soovin püssi, aga Mooses saadab välgu. Muud müristajat ju tol ajal polnud. Nüüd siis saad aru, miks nad selle raamatu nii hästi ära peitsid,» oli mu veli jällegi tark.

Jah, tuli tunnistada, et Aadam oli must nii taibu kui rammu poolest kaugelt üle. Panime kiiresti-kiiresti raamatu kasti tagasi ning ronisime põranda alt välja päikesevalguse ja taevatuule kätte. Kaasa tõime suure saladuse. Otsisime vanaema pruudikirstu otsaelust sukanõela, torkisime kumbki oma nimetissõrmest tilga verd, segasime mõõga puudumisel sirbiteral kokku ja vandusime selle juures, et hoiame Moosese seitsmenda raamatu leiu ainult enda teada.

Järgmisel talvel hakkasin ka mina koolis käima.Vanem vend õppis juba kolmandas klassis. Päeval istusime oma tunnid ära, kuid õhtuti, selle asemel et õppetükke lugeda, uurisime piiblit, eriti vana seaduse lugusid, sest me mõlemad tahtsime kangesti teada saada, mis neil seal Moosese ajal oli ja mida polnud; mida võis Moosese seitsmenda raamatu loitsusõnadega esile manada, mida mitte. Iisraeli lapsed olid Egiptuses vangis ja põletasid telliseid. Neid plönne ja kivisid küll ei maksa soovida, olgu ehk siis vanemas eas, kui endale maja hakkad ehitama. Vaarao hobused ja sõjavankrid… Hobune kuluks küll ära, aga või see vanaaegse sõjavankri oma nüüd künni- või ratsaloomaks kõlbab. Moosese käsutahvlid? Aga kuldvasikas? Vasikasuurune kahmakas4 kulda… Kuld oli tol ajal kallis kraam ja maksab nüüdki rasket raha, arutasime vennaga. Seda võiks küll soovida.

Leidnud oma tahtmistele kindla kursi, hakkasime kannatamatult kevadet ootama, sest talvepakasega oli kogu trepp jää ja lume all. Kui seal nüüd puhastama, sulatama ja laudasid lahti murdma hakata, oleks seitsmenda Moosese leiulugu paugupealt kogu perele teada. Ja see on kindel, mis siis juhtub. Suured soovivad ja saavad, sina kas tönni või jonni, keegi sinu tahtmist mööda ei tee. Nüüd küünlapäeva paiku oli kodus eriti palju rahvast. Jõuluks tuli merelt isa – laev talvekorteris –, siis rannasõidust lell August. Pärast vanaisa surma, kolmekuningapühadeks, ilmus ulgumerepurjekalt kodumaile isegi isavend Karla ja pidas nüüd naisevõtuplaani. Teised lelled olid sellele vastu: ehitagu enne endale maja, muidu kõik üksteise seljas koos.Veel vaidlesid lelled mingi paberi üle, mida nad testamendiks kutsusid. Seal olnud peal, et vanaisa jätnud kõik – maad ja metsad, elud-majad ja vallasvara äkkepulgast saati – Augustile, teised mingu kas või mööda maad kerjama.Testament… Meil Aadamaga oli oma, usuõpetuse tunni testament, milles polnud tähtegi ei äkkepulgast ega adrapersest. Küll aga seisid seal jumala kümme käsku, viis peatükki ja püha sakramendi vägevad sõnad, mis koolmeistri käsul kõik peas ja südames pidid seisma.Augustist ja tema pärandusest ei kirjutatud seal poolt sõnagi.Tuli välja, et testamentisid oli kahte sorti.

Üldse paistsid asjad pärast vanaisa kirikuaeda viimist olevat pisut nagu siga-soga. Pika tingimise peale jäeti August küll peremeheks, kuid häda seisis selles, et temalgi polnud veel naist, isegi mitte pruuti. Selle moega sai pärast tädi Leeni pulmi perenaine hoopis meie memmest.

Viimaks ometi murdis küünlapäev talvel selgroo pooleks, paastumaarja pani hangede harjad sulama, jüri piinas katuseräästa jääpurikad nutma, lehekuus lõppes kool. Isa ja lelled läksid taas merele,põllutöö jäi sel aastal memme hooleks, abiks sälueas isaõed Viine ja Liise. Läinud oli ka lell Ruuben, kes siiski enne küla-, valla- ja kihelkonnakooli läbi oli jõudnud teha. Ei olnud neist asja koduste tegude tegemisel peale isavenna Augusti, kes nüüd peremees oli, kuid veskit ehitas ja ainult heinaajaks naisperele appi lubas tulla. Ka meid Aadamaga sunniti põllul sitmekooku vedama, külimittusid täitma ning joogilähkrit kandma. Kogu aeg muud ei kuule, kui tee, too ja vii!

Ühel kesknädalal tuli perel pudrutahtmine ja siis jäime me Aadamaga pärast lõunat katla alla oksi pistma, sest odrakruubid tahavad oma kolm tundi tulel haudumist.

Alles nüüd saime nii palju omanuhti5 askeldada, et seitsmenda Moosese abil kullast vasikat lauta manada. Asjaga oli vaja kiirustada, sest vara tuli veel enne õhtut pööningule kanda ja heinte alla ära peita. Saavad teada, võib juhtuda teab mis. «Palju siis maailmas ausaid inimesi leidub,» nagu ütleb isavend August, kes vanaisalt kogu kupatuse endale ärvis6. «Iseoma vendigi ei või sa uskuda rohkem, kui silmaga näed!»

Istusime aidalävel, Moosese seitsmes raamat kahe vahel. Sellega polnud aga midagi peale hakata. Raamatu koltunud – nagu surnud vanaisa nägu – lehekülgedel seisid püstjad käsitsi kirjutatud tähed. Säärased nukilised võngid, milliseid kumbki meist enne polnud näinud. Sõnavahed olid küll ilusasti olemas, lehekülgedel rooma numbrid, kuid enama mõistmiseks meie tarkusest ei piisanud. Näidata ka kellelegi ei tohi, sest äkki… ilmuvad vaarao sõjavankrid, tulised hobused ees, sajavad alla kuu, päike ja tähed, võib tulla koguni veeuputus…

Lasta aga säärane väärtuslik raamat kasutult seista, seda meie süda ei lubanud. Mis siis, kui kas või üksainus rida sellest raamatust läbi siidpaberi maha ajada ja koolmeistrile näidata? Paluda, et see kirjutaks sõnad harilikkude tähtedega ning seletaks meile, mis nad tähendavad. Aga siis ütleb kooliõpetaja need sõnad ikkagi esimesena välja ja nõidus läheb kohe käiku…Võib juhtuda, et just seal on juttu Egiptuse nuhtlusest. Haigused, nälg, rohutirtsud, vaenlase mõõk, kuni väikeste laste suremiseni välja. Ei, parem las olla! Las seista nii kaua, kuni ise suurkoolid läbi oleme teinud ning selle keele selgeks õppinud, milles Moosese seitsmes raamat on kirjutatud.Vahepeal aga uurime põhjalikult Moosese viit esimest raamatut, et teada, mida veel ehk võiks soovida.

Lugesime, kuidas alguses lõi jumal taeva ja maa. «Aga kus siis Jehoova ise enne elas, kui veel taevast polnud?» tekkis meil küsimus. «Paradiisiaia võiks küll meie toa ette soovida,» arvasin mina. «Ja omaranna lahepõhja Noa laeva, kõik loomad sees,» täiendas vend.

«Taaveti lingu ja Koljati oda, mille vars oli jäme nagu lõngapoom.»

«Jeruusalemma templi seaduselaeka!»

«Aaroni kepi, mis õitsema hakkab.»

«Saalomoni kolmsada kuningasoost emandat ja kuussada liignaist!» hüüdis vend Aadam vaimustusega ning viskas õuel hundiratast.

Talvel oli meie huvi piibli vastu mööduvaks peetud, kuid nähes nüüd, et me isegi suvel raamatu jaoks aega leidsime, ütles ema tädidele, kes meid pühakirja juurest välja tööle sundisid:

«Ärge unustage issanda sõnu – laske lapsukesed minu juurde tulla ja ärge keelake neid mitte!»

«Koolitatud meestest tulevad hobusevargad ja valerahategijad, muud äi ühti,» arutasid naabritaadid kaldal kalavõrkude juures, kui kuulsid, et mu vanem vend Aadam pärast gümnaasiumi lõpetamist Tartu kõrgkooli trügis. Minu kohta polnud neil midagi ütlemist, sest läksin merele nagu Hiiumaa mehed muistegi. Möödas olid lapsepõlve mänguajad. Ammugi ei pidanud me isakodu põranda alt leitud käsikirja piiblilegendide Moosese loitsuraamatuks.Teadsime juba, et see oli mingi vanaaegne ürik, kirjutatud alamsaksa keeles. Gooti tähestik polnud meile küll enam täiesti võõras, kuid raamatu lugemisest ei tulnud midagi välja, sest enamikust sõnadest ei saanud me aru. Põranda alt olime raamatu ära toonud ja elutoa pööningule isa vanade laevapäevikute ning muu tolmunud kolu sekka peitnud.Ainult harva, kui Aadamaga kokku sain, tuletasime meelde kunagist lapsepõlve fantaasialendu seitsmendast Moosese nõiaraamatust. Küllap mitu inimpõlve tagasi, kui vaarisa veel mõisa tisler oli, mõne saksa vonni raamatukogust näpatud asi, arvasime. Perekonnakroonika või midagi taolist. Et keegi peale ei satuks ja vargus välja ei tuleks, peitsid nad selle maja põranda alla. Aga kes teab, ehk pidasid nemadki seda seitsmendaks Mooseseks?

Aeg läks… Aadam lõpetas ülikooli ja mina olin viis aastat kümnetest eri rahvustest ruhvikaaslaste hulgas merd sõitnud. Olime palju õppinud ja palju näinud, kuid uuele ruumi tehes olime ka palju tarbetut ja vähem tähtsat peast välja lasknud.

Käsikiri meenus mulle siis, kui palju aastaid hiljem reisilaeva tüürimehena Stockholm–Riia liinil sõitsin.

Pidasin kesköö ja kella nelja vahelist vahti. Ilm oli suviselt selge, öö hämar ja tuulevaikne. Rannad silmapiiri taga. Päevasest leitsakust leige mere hingus oli ööselgi soe ning paljud reisijaist magasid jalutustekkidele paigutatud lamamistoolidel.Sain minagi hakkama distsipliinivastase teoga: heitsin vormipintsaku seljast ja lasksin tuulel särgi seljataguse puhevile puhuda.Vastutulevaid laevu polnud, vaatasin ajaviiteks üle parda, kus vesi vahutava jõena mööda parrast ahtri poole tormas.

«Härra tüürimees, kas tohib?» kostis mu selja tagant rootsikeelne küsimus.

Vaatasin. Sillale oli tulnud pikk ja kõhn, pisut ettepoole vimmas prillidega mees.

«Palun!» andsin loa.

«Aga võib-olla ma siiski segan teid?»

«Ei sugugi, hoopis vastupidi, hubasem on kahekesi. Aeg lendab nagu kiiremini. Öine vaht on neetult igav,» vastasin siiralt.

«Jah, aeg lendab…» kordas mees ning jätkas siis tasasel häälel nagu inimene, kes on harjunud sellega, et teda hiirvaikselt kuulatakse. «Näen, et meie elukutsetes on üksainus väike vahe: teie vaatate kogu aeg ette, mina aga tahapoole. Peamiselt ongi inimesi ainult kahesuguseid: ühe pilk on suunatud kaugele ette, teisel möödunud aegadesse. Neid, kelle tähelepanu selle juures viibib, mis parasjagu toimub, on üpris vähe.»

«Lubage, milline on teie elukutse?» esitasin päris tahumatu küsimuse.

Korraga kadus reisija ja mõtisklev inimene. Minu ees seisis vaid kombekütkeis rootslane, kes mulle käe pihku torkas.

«Saame tuttavaks – minu nimi on Grönlund, ajalooprofessor Grönlund.»

Teatasin ka enda nime ning kahetsesin,et nii meeldivalt alanud vestlus viisakuse kitsastesse raamidesse oli sattunud. Püüdsin viga parandada.

«Ajalugu võib ju väga huvitav olla,» õhutasin teda edasi pajatama. Mu kaaslane läkski õnge.

«Jah, mida kaugemale tungid, seda salapärasemaks muutub. Nagu hämar ja ääretu laas, kus puude piirjooned ühte sulavad, kus selgete kujude asemel liiguvad uduhaldjad, kus häälte asemel kuuled vaid kaugeid kajasid ja kus jalajälgedele on kasvanud ammuste aegade sammal. Ja seal ma liigun, luup käes, ja uurin. Kui silm midagi seletab, siis ma otse hõiskan, enamasti aga otsin ja otsin.»

«Eks otsimises-püüdmiseski ole oma kaluri- või jahimehelõbu,» püüdsin temast aru saada.

Professor puhkes lõbusalt naerma.

«Just nimelt küti hasart ja saagita jäänu pettumus.Aga ega siis kõik loomused täiesti tühja ka ei lähe.» Grönlund nõjatas oma kitsad käelabad vastu sillakaitset ning jätkas toonil, nagu kuulaks teda sadakond üliõpilast: «Mu peamiseks huviobjektiks on muidugi Rootsi ajalugu. Olen uurinud kroonik Breemeni Adami7 originaali, kus Skandinaavia kohta on kaunis palju kirja pandud.» Ja õpetlane pidas mulle pika loengu Rootsi vanemast ajaloost, kuningatest ja sõdadest.

Professori juttu kuulates meenus mulle poisikesepõlve Moosese seitsmes raamat. Võib-olla on sealgi kirja pandud midagi sellist vanaaegset ja põnevat? Kasutades pausi õpetlase jutus, küsisin:

«Millises keeles see Breemeni Adam seda kirjutas?»

«Alamsaksa keeles8, mida praegu enam ei räägita,» vastas professor.

«Ja teie oskate seda lugeda?»

«Tuli õppida, ja mitte ainult alamsaksa keelt. Ka vana ruunikirja ning palju muud, et mõista seda, mis esivanemad tallele on pannud.» Õpetlane oli jällegi hoogu sattumas ning oleks vahi lõpuni oma ajaloopadrikus edasi räsinud, kui ma poleks vahele kiilunud:

«Ka minule on teada üks vanaaegne käsikiri, millest ma, vaatamata oma nüüdisaegse saksa keele oskusele, kuigi palju aru ei saa.»

«Käsikiri!» hüüatas professor. «Kus?»

«Mu sünnikodus Hiiumaal.»

Korrapealt oli kõrge lennukaarega ajaloolane mõlema jalaga maa peal ja tänapäeva radadel tagasi.

«Olen teel Ruhnu saarele. Lähen sinna vanade rootslaste eluolu uurima. Seal on ju puhtal kujul saarmuuseum. Hiiumaale minek oleks sealt ainult väike haak. Kas te saaksite kuidagimoodi korraldada nii, et ma sellele käsikirjale pilgu võiksin heita?»

«Miks ei,» olin asjaga enam kui päri. Las uurib ja puurib, mõtlesin.Võib-olla leiab ta sealt endale mõne tera mõttehammastele mälumiseks. Ent ma ei unustanud ka iseennast. Poisikesepõlve ettekujutuste järellained Moosese seitsmendast raamatust lõid uuesti kohama. «Kirjutan paar sõna emale ja küllap tema selle juba teile üles otsib,» jätkasin. «Leiate asja seda väärt olevat, võtke kaasa, kuid ainult ühel tingimusel: tehke mulle sellest täielik rootsikeelne tõlge.»

«Minu käsi!» pahvatas kuiva ja korrektse kõneviisiga teadusemees nagu tuld võtnud püssirohi. Õpetlase jaheda koore alt tuli välja uluki jälile sattunud jahimees, kes mulle palju enam meeldis kui too tasakaalukas professor. «On käsikiri suur?»

«Nii umbes piiblipaksune, ehkki lehti vähem,» vastasin.

«Säärase tõlkimine võtab mul vähemalt aasta,» hoiatas Grönlund.

«Pole mingit kiiret,» rahustasin õpetlast.

See oli 1939. aasta juulis.

*

Aeg astus oma astumist. Möödusid sõja-aastad. Pärast Punaarmeest vabanemist sõitsin veel mõned head miilituhanded mööda maailmameresid. Avastanud oma juustemustas valgeid niite, meenus mulle, et on viimane aeg teha kolm asja: jätta ookeanid ja kauged sadamad noorematele, leida töökoht kaldakoosseisu ning hakata perekonnainimeseks.

Kõik mu kavatsetud ettevõtmised õnnestusid hästi.

Ühel päeval leidsin oma töölaualt ametlikkude kirjade hulgast kutsekaardi: tulgu ma postkontorisse välismaalt saabunud väärtpaki järele.

Saadetis oli Stockholmist. Paki lahti harutanud, koorus sealt välja kiirköitja, selle kaante vahel patakas paberilehti, kõik tiheda rootsikeelse masinakirjaga kaetud. Kaasas saatesõnum:

«Vastavalt lubadusele saadan siinjuures Teilt saadud viieteistkümnenda sajandi algaastaisse kuuluva alamsaksakeelse käsikirja rootsikeelse tõlke. Originaali loovutasin Rootsi Kuninglikule Ajaloomuuseumile.

Lootma jäädes, et ka varandus, millest dokument jutustab, õigetesse kätesse sattus või kunagi leitakse, jään suurima lugupidamisega

Grönlund,

ajalooprofessor

Stockholm, 29. aprillil 1941.»

Kirja nurgal sama aasta 3. juunist: «Saadetis adressaadi mitteleidmise pärast tagastatud.» Ning lõpuks rutakalt visatud resolutsioon kirja ülemisel äärel: «Ära saata aadressil: USSR, Estland, Tallinna Merekaubasadam.» Mingi allkiri ja kuupäev 5. augustil 1964.

Õhtul koju jõudnud, istusin laua taha ja hakkasin lugema.

Hommikuks oli käsikiri läbi.Korraga meenusid mulle ammulahkunud vanaema surmaeelsed sõnad: «Terad põlevad tuhaks, aganad viib tuul,» mis sõjakeerises juhtuski.

Siin see lugu on.

1

Rait – pikk hoone, ridahoone. – Toim

2

Päringud – põrandatalad.

3

Paarid – talad, sarikad. – Toim

4

Kahmakas – sületäis.

5

Omanuhti – omapead.

6

Ärvima – pärima.

7

Breemeni Adam (Adam Bremensis) – 11. sajandi teisel poolel tegut-senud Breemeni vaimulik ja teoloog, kes sai tuntuks ajaloolase ja kroonikuna. Tema peateoseks on ajavahemikus 1075–1080 koostatud Gesta Hammaburgensis ecclesiae pontificum, üks peamisi varaseid kirjalikke allikaid Põhjamaade ajaloo kohta. – Toim

8

Tänapäeval Põhja-Saksamaal levinud alamsaksa keele (Nederdüütsch, Plattdüütsch) keskaegseks arengufaasiks oli keskalamsaksa keel, 14.–17. sajandini põhiline suhtlus- ja kirjakeel Põhja-Euroopas, iseäranis hansalinnades. Esimesed kirjalikud mälestised keskalamsaksa keeles pärinevad 13. sajandist. (Autori eksimus: Breemeni Adam kirjutas siiski ladina keeles.) – Toim

Vihavald

Подняться наверх