Читать книгу Atlantise väravad. Iidsete triloogia 1. raamat - I. R. Tagarian - Страница 5

Päevane leitsak oli asendunud õhtuse mahedusega. Tuul tõi mere poolt Maroko kõrbete lõhnu ja eemalsuvate kalapaatide helendavad täpid tumedal merel tekitasid Aimes tunde, et teda ümbritseb salapärane piiramisrõngas – pimeduse, ja sellesse tekitatud eredate kutsuvate valguselaikude rõngas. Meri kohises, laine oli suhteliselt madal, ent pimenedes kostis mere hääl ajatu alatooniga. Kuigi ta kõndis mööda korrusmajadega palistatud rannariba Valletta bussijaamast oma korteri poole, mis asus pealinna ja suvitusrajooni vahel, oli tal tunne, et lisaks sellele ajale siin, on merel veel mingi oma – lõpmatusega mõõdetav ajavöönd, mis hõlmab kõiki aegu maailma algusest saadik.

Pikk, sihvakas ja sale blond tüdruk teenis ära rannaäärsetel pinkidel kogunevate kohalike noormeeste vilesid ja hõikeid, kuid Aime ei vaadanud isegi nende poole. Ta teadis, et tema pikkus – 1.85 oli siinsetele pisikest kasvu poistele küll ligitõmbav, ent nagu ka kodumaal, enamasti ikka eristav. Aime oli lapsest saati harjunud olema peajagu pikem mitte ainult omavanustest tüdrukutest, vaid ka poistest. Tema sihvakas ja sale keha ning peaaegu täiuslik figuur oli kooliajal, kui poistes hakkas välja kujunema iha tüdrukute vastu, tekitanud talle vaid peavalu. Nimelt said poisid kiiresti aru, et Aime puhul tuleb arvestada ühtaegu kahe asjaoluga. Sellega, et ta on kena ja omanäoliselt ligitõmbav, ent samas nii erinev ja oma pikkuses pigem kättesaamatu. Mis kulmineerus teismeeas rämeda koolikiusamisega. Temaealised poisid tundsid endas tärkavat mehelikkust ahistatuna, teades, et Aime ligipääsmatus sõltub neil endil puudu olevast pikkusest ja rühikusest. Üks poistest – klassi rikkaima papa hellitatud poeg, kes võitis kinnokutsumiste, väljategemiste ja tühja-tähja ostmistega kõigi klassi tüdrukute tähelepanu, oli kunagi jõuetus vihas löönud Aime käe kooli garderoobi metallist võreuste vahele. Lihtsalt oskamata muul moel väljendada suutmatust mõjutada seda pikka ja teistsugust tüdrukut oma autoriteedile alluma.

Aime oli korduvalt kooli vahetanud, selle põhjuseks oli lisaks soovimatusele olla klassi tagakiusatu ja must lammas, ka tema ema elukutse. Aime ema töötas telesaadete toimetajana rahvusvahelises kanalis, tema lähetused erinevatesse maailma paikadesse olid tüdrukule andnud vägagi eripärase hariduse. Osalt inglise, osalt sünnipäraselt eestikeelse.

Aime pikkus ja ema ametist lähtunud kontaktid olid andnud võimaluse ka modellitööks. “Sina oma pikkade jalgadega kord Pariisi modelliks lähed!” olid talle juba titeeast saati kõik suguvõsa tädikesed kõnelenud. Telemaailmas orienteeruva ema soovitused avasid üsna teismeea alguses tüdruku ees mõnedki uksed, mille nimel paljud teised temavanused olnuks nõus küünte ja küünarnukkidega läbi kiviseina trügima. Ometi ei suutnud Aime modellitööst vaimustuda. Ta käis mõned korrad isegi Milanos ja Londonis casting'utel, kuid tal puudus vähimgi agressiivsus, mis selles töös ja maailmas oli esmane edasiviiv jõud. Tüdrukute omavahelised suhted ja jutud moelavade kulisside taga tõukasid Aime kiirelt ilubisnisest eemale. Teda tõepoolest ei huvitanud ei kuulsus ega glamuur, pidev konkurentsihirmus üksteise pingsalt jälgimine ja kilode ning sentimeetrite lugemine. Nii tehti temast mõned suhteliselt korraliku tasuga fotoseeriad, ent kaadritagustesse kähmlemistesse süvenemata ei rajanud Aime nendele oma tulevikku. “Ma võin ju modelliks käia, aga kas ma selle kõrvalt ajalugu võin õppida?” oli ta oma viimaselt Milano sõidult naastes emalt küsinud. Ema muigas ja noogutas. Aime ei saanudki aru, kas ta oli oma otsusega ema rõõmustanud või kurvastanud.

Siin Maltal võlus teda just seesama, ühtaegu väga omanäoline, teistaegu paljudest eri maadest ja aegadest mõjutusi saanud õhustik. Inimesed rääkisid erinevates keeltes, kultuuris aimdus Araabiat, Roomat, Aafrikat ja Itaaliat. Ometi oli miski veel, mis oli sundinud just siia just neile arheoloogilistele kaevamistele vabatahtlikuks abiliseks tulema. Ajalugu läks Aime õppima hoolimata sellest, et kõik tuttavad ta valiku peale nõutult õlgu kehitasid. Võimalus minna ja teha maailmas hästitasustatud modellitööd tundus märgatavalt arusaadavam. Erinevalt modellindusest ei anna ajalugu ju ei prestiiži, paljulubavat rahaseisu ega ka võimsaid tuttavaid. Ema loomulikult toetas tütre valikut nagu ta ikka teinud oli, kuid võis ka olla oma töö ja asjadega piisavalt hõivatud, et mitte liialt tütre sisemaailma süveneda. Aimel oli lastud kasvada, kuid teda polnud kasvatusega liialt koormatud, ema oli jälginud omaenese väljakutseid ning seetõttu ka aktsepteerinud tütre omi.

Aime polnud emale, olgugi et lähedasemale inimesele maailmas, kunagi oma unenägudest rääkinud. Ega ka sellest, et just unenäod olid saanud otsustavaks ta elukutsevalikul. Aime nägi sageli unes imeliste hoonetega heledat linna, mille spiraalidena üles kaarduvate tänavate keskel kõrgub imposantne ja võimas lumivalge tempel. Need unenäod olid alanud lapsepõlves ning mida sagedamini need kordusid, seda sügavamal tüdruku sees küpses teadmine, et ta peab teada saama, mis linn see on ja miks ta just seda unes näeb.

Äratundmisvilksatused hakkasid tekkima vaadates filme Egiptuse valitsejatest ja lugedes raamatuid maiade püramiidiväljadest, inkade peidetud linnadest ja džungli neelatud Aasia iidsetest templitest. Kuigi need kõik olid nii erinevad – nii kohad kui hooned, oli selles kõiges miski, mis tundus häirivalt tuttav. Ta võis vaadata lõputult muistsete amulettide, müüride ja ornamentide pilte raamatutes, püüdes ära mõistatada, mis teda nende taga oleva tundmatu ühisusega seob. Egiptuse papüürusrullid ja Sumeri savitahvlid tundusid talle peibutavamad kui teistele temavanustele tüdrukutele riided ja poisid. Aimet ei tõmmanud šoppamine ja peod, veel vähem hoolis ta telekast või sotsiaalvõrkudes suhtlemisest. Ta nautis pakse raamatuid, häid fantaasiafilme ja võimalust omapäi mõelda ning unistada. Pidevalt töise ja reisiva ema kõrval oli see tal väga hästi õnestunud. Kui tuli aeg elukutse valida, otsustaski Aime ajaloo, täpsemalt arheoloogia kasuks. Nüüd oli ta Maltal. Oma esimestel, igavatel ja üksluistel väljakaevamistel.

Kuni oli tulnud see naine.