Читать книгу Soome lahe õed - Imbi Paju - Страница 18

Tiina Kinnunen kirjutab oma raamatus „Kiitetyt ja parjatut” („Tunnustatud ja sõimatud”): „1986 arutleb kirjanik Kaari Utrio oma kolumnis endasarnaste, haritud keskealiste ja end „valgustatud ja modernseks” pidavate naiste ühekülgsest Lotta Svärdi suhtumisest: „Väljakujunenud arusaama kohaselt olid lotta’d kas raevunud fašistid, sakslaste hoorad või lihtsalt hoorad.” Kinnuneni järgi kujundati sellist iseloomustust sõjajärgsel ajal, kui soomlased pidid okupeerimishirmus alluma Nõukogude Liidu nõuetele – kuni külma sõja lõpuni.

Kinnunen kirjutab, et lotta’de tegevuse lõpetamine 1944. aasta novembris oli organisatsiooni liikmetele raske hoop. Ent see oli realiteet, millega sel ajal tuli leppida. Soome poliitilise atmosfääri muutudes seadsid Nõukogude Liidu toetusel tegutsevad Soome vasakäärmuslased küsimuse alla lotta’de isamaalisuse, tembeldades organisatsiooni juhtkonna fašistideks ja järelikult isamaavastasteks.

See oli solvav ja šokeeriv, kuid Kinnuneni sõnutsi ei solvanud lotta’sid nii palju kui nende seksualiseerimine. „Tavalistele lotta’dele pandi poliitiline tempel. Paljud olid liitunud selle organisatsiooniga, sest soovisid nagu mehedki võtta osa oma maa kaitsmisest. Ka kaua organisatsioonis tegutsenud ja selle ideoloogiat kujundanud lotta’d ei määratlenud end poliitiliselt, vaid isamaa nimel tegutsejateks. Nende arusaam isamaalisusest jäi väljapoole poliitikat.”

Kõigis intervjuudes, mis olen endiste lotta’dega teinud, tuleb esile, et solvumist tuntakse veelgi, kuigi sõjast on möödas üle poole sajandi. Kui sa olid kogu sõja vältel surmaga silmitsi seisnud, oli pärast sõda hooraks sõimamine ootamatu ja alandav. „Veel 1980. aastate keskel Lappeenranta püstitatud Lotta monument ärritas vasakäärmuslasi, meist maaliti ettekujutus kui rahvavaenlastest,” ütlevad nüüdseks juba vanad daamid nördinult.

Soome sõjas käinud naiste poliitiline häbistamine sai alguse kahest raamatust, mis kujunesid Soomes 1950–60-ndatel enim loetud teosteks. Need olid Väinö Linna „Tuntematon sotilas” („Tundmatu sõdur”, 1954) ja Paavo Rintala „Sissiluutnantti” („Partisanileitnant”, 1963). Pärast sõda ei olnud soome kirjanduses enne lotta’dest kirjutatud, kuid kui seda lõpuks tehti, loodi neist pilt kui kombelõtvadest naistest. See mõjus hävitavalt ideaalidele, mis olid enne sõda ja sõja ajal lotta’dega kaasas käinud.

Pärast neid romaane tundus endistele lotta’dele, kes olid seisnud oma kodumaa vabaduse eest, et neist olid tehtud oma riigi vaenlased. Nende eelarvamuste vastu ei protestinud lotta’d mitte üksnes 1950-ndatel ja 1960-ndatel, vaid veel ka 1990-ndatel, kui Nõukogude Liitu enam ei olnud. Minagi väljastpoolt tulijana tajusin vanu pingeid ja solvumisi, kui hakkasin oma filmi tegema. Eelarvamus lotta’dest elab osalt veel praegugi kusagil alateadvuses, pole siis imestada, kui keegi küsib: miks sa neist parempoolsetest filmi tahad teha? Kirjandusteadlane Tuva Korsström arvab, et vana hirm Nõukogude Liidu ees tekitab veelgi hirmuga seotud poliitilisi reflekse.

Endine lotta Greta Kupiainen rääkis filmi tegemise ajal, et ta ei unusta kunagi, kuidas talle kord pärast sõda Tammisaaris koduteel vastu tulnud tuttav ütles teda nähes: „Siit tuleb jälle üks selline.” „Tuttav mõtles selle all muidugi, et siit tuleb jälle üks hoor.”

Ulla-Marita Rajakaltio ei suutnud 87-aastaselt neist alandavatest hetkedest nördimuseta rääkida: „Lotta’dest räägiti nende kahe romaani põhjal, nagu oleksime me vastassugupoolt himustades läinud sõtta seiklusi otsima.”

Tiina Kinnunen kirjutab, et vanad haavad kisti uuesti lahti ja lotta-moraal seati küsimärgi alla režissöör Rauni Mollbergi 1985. aasta filmiga „Tuntematon sotilas” („Tundmatu sõdur”). Filmis on stseen, kus lotta rahuldab saunas ohvitseri. Soome vasakpoolsed politiseerisid lotta’de teema ja kuulutasid nende sõjaaegse tegevuse nõukogudevastaseks. Rünnak tabas lotta’dega seotud puhtuse ja kõlbelisuse sümbolit.

Hilisema elu USA-s ühiskonnateaduste professorina töötanud ja noore poisina Soome Jätkusõjas võidelnud Leo Vuosalo meenutab, et sõja ajal nägid mehed naisi väga harva ja kui mõni lotta ilmuski, siis äratas noore naise nägemine paljude meeste unelmad ja fantaasiad. „Lahingust tulnud mehed lamasid kaarte mängides ja unelesid naistest, kuid nad ei saanud neid, sest lotta’de moraalinõuded olid väga kõrged. Väinö Linna maksab lotta’dele oma romaanis selle eest kätte, et naine jäi sõjas vaid unistuseks.”

Tiina Kinnunen arvab oma uurimustes, et Väinö Linna on tahtnud lotta’sid solvata ja seksualiseerinud nende tegevuse, sest ta tahtis rünnata 1920.–30. aastate „valget” võimueliiti, kel oli kirjaniku arvates enne sõda ainuõigus määrata, mis on soomlaste rahvuslikud väärtused. „Tundmatus sõduris” ei kohta just palju naisi. Peale lotta’de on romaani lehekülgedel juttu ka nõukogude naistest, kellega soome sõdurid rahuldavad oma naiseigatsust.