Оглавление
Inga Raitar. Elu Võti
I osa
I peatükk. Nimemaagia
II peatükk. Kõrbesse eksinud
III peatükk. Liivast leitud
IV peatükk. Öine külaline
V peatükk. Ruunid räägivad
VI peatükk. Egiptuse Banderas
VII peatükk. Öö Niilusel
VIII peatükk. Püramiidi laul
IX peatükk. Rünnak labürindis
X peatükk. Murdehetk
XI peatükk. Põgenemine Egiptusest
XII peatükk. Veidrad unenäod
XIII peatükk. Jumalate teekond
XIV peatükk. Altari alla
XV peatükk. Rosetta kivi
XVI peatükk. Munk-kõrtsmik
XVII peatükk. Püha Tarkuse koobas
XVIII peatükk. Täiskuuriitus
XIX peatükk. Naudingu värvid
XX peatükk. Kuningate org
XXI peatükk. Suletud uks
XXII peatükk. Identiteedivaras
XXIII peatükk. Tagasi tulevikku
II osa
XXIV peatükk. Draakoni jälil
XXV peatükk. Taevane saadik
XXVI peatükk. Päikese pojad
XXVII peatükk. Kuradi mitu nägu
XXVIII peatükk. Karm professor
XXIX peatükk. Djed’i sammas
XXX peatükk. Surma värav
XXXI peatükk. Ausad valed
XXXII peatükk. Helme teekond
XXXIII peatükk. Põhjala valge nõid
XXXIV peatükk. Jumalate sõda
XXXV peatükk. Ootamatu pakkumine
XXXVI peatükk. Kohtumine muuseumis
XXXVII peatükk. Thule ühing
XXXVIII peatükk. Ummikus
XXXIX peatükk. Põgenemiskatse
XL peatükk. Lennujaama pagasikapp
XLI peatükk. Kolm tilka verd
XLII peatükk. Sildade põletamine
XLIII peatükk. Ajaväravad
XLIV peatükk. Ruuniga märgitud mees
XLV peatükk. Odini haud
XLVI peatükk. Elu võti
Epiloog
Autorist
Отрывок из книги
Lee tundis meest vaevalt päeva. Tegelikult vähem, sest nad olid kohtunud eelmisel õhtul restorani õhtusöögilauas. Lee einestas üksi. Sõbrannad, kellega ta oli puhkusele tulnud, võtsid kahepäevase Kairo-ekskursiooni. Lee oli Kairos kolm korda käinud ja tundis, et ei viitsi enam minna. Selle asemel oli ta rentinud džiibi, et minna järgmisel päeval otsima templivaremeid, mida teadis Luxori lähedal kõrbes olevat. Templid pidid seal kusagil olema, liiga palju viiteid oli neist erinevates raamatutes ja käsikirjades, mida Lee virnade viisi läbi lugenud oli. Muinasaeg, eriti Vana-Egiptus ja muistne Skandinaavia huvitasid filoloogist Leed rohkem kui miski muu.
“Kas ma tohin teie lauda istuda, siin on täna päris palju rahvast?”
.....
Lee heitis pilgu sinnapoole, kus pimeduses pidi paiknema džiip. Kutset korrati. Laste pilkudes oli midagi, mis sundis Leed nendega kaasa minema. Nad läksid läbi kottpimeda kõrbeöö, seitsmeaastane (või ehk ka vanem, araabia laste vanusest oli raske aru saada) poisike hoidis tugevalt ta käest ja vedas teise käe otsas oma nooremat venda. Lee leidis end mingi madala kivikuhjatise juurest kesk kõrbe. Väledalt nagu sisalik lipsas vanem poisike ootamatult kivikuhja sisemusse ja kadus silmist. Hetke pärast oli poisike tagasi, hoides käes mingit veidrat savianumat. Uhkusega, mille poolest tema isa oli erinenud hotelli värava taga passivatest taksojuhtidest, kummardas laps Lee ees ja ulatas talle anuma, öeldes ise midagi arusaamatut araabia keeles. Midagi taipamata võttis Lee anuma, mis tundus keskmist sorti kannu või vaasina, ja kummardus ööpimeduses poisikesele vastu.
Kogu situatsioon näis pärinevat justkui mingist tundmatust dimensioonist. Tähed pea kohal sirasid nagu tuhandeid aastaid tagasi. Midagi erilist ja lummavat oli ses hetkes. Näis, nagu oleks ta osaline mingis muistses, talle arusaamatus rituaalis. Lee surus anuma kaenlasse ja nad kiirustasid läbi tähetiheda kõrbeöö onni juurde tagasi.
.....
