Читать книгу Kahekümne aastaga ümber maailma - Irena Wiley - Страница 8

UUS KORTERMAJA MOSKVAS, KUHU PIDI MAJUTATAMA SAATkonna personal, polnud veel valmis. Tegelikult ei saadudki seda päris valmis. Kord märkis üks Ameerika korrespondent tolle hoone kohta, et tal läks terve aasta selle teadasaamiseks, et ne rabotajet, vene keeli „ei tööta”, ei käi lifti kohta. Me elasime ajutiselt tsaariaja jäänuki, hotell Natsionali kahes toas. Midagi polnud muutunud võrreldes selle ajaga, kui Moskvat külastasid rikkad bojaarid. Meie apartement oli viktoriaanlik paradiis, mida ehtisid vabarnakarva plüüs, kuldtupsud, potipalmid, keeritsjate ja lilleliste nikerdistega raske toretsev mööbel ning luksuse märgiks ka häälestamata tiibklaver. Klaveril seisis puhvseelikutega Vene nukku kujutav teekannusoojendaja. Ühel päeval sigarette otsides avastas John, et see varjab äsja sündinud hiirepesakonda, kuut roosat karvutut poega. Seni kui Natsionalis elasime, toitsin neid ja hoolitsesin nende eest. Üks hiir, väga sõbralik loomake, kelle ristisime Otto Ottoks, tuli isegi kaasa, kui omaenda saatkonnaruumidesse kolisime. Ta oli pakk-kasti pugenud.

Hotell Natsionali toit oli väga isuäratav, kuid surmav. Liha ja kala, mida meile söögitoas serveeriti, oli kaetud paksu kallerdisekihi või voluutideks ja muudeks kummalisteks kaunistusteks kujundatud paksu majoneesiga. Need kunstilise loovuse märgid aitasid varjata loomse tooraine riknemist (sellal olid külmutusseadmed Moskvas tundmatud). Enesealalhoiutung sundis mind Sterno ahju, potte-panne ja kokaraamatuid hankima. Hea tahte ja sügava võhiklusega relvastatult hakkasin meie magamistoas toitu valmistama. Näen vaimusilmas ikka veel end punase sametkattega, kullatud toolil Sterno ahju ees istumas ja ajusid pingutamas, et retsepti kabalistlikust keelest aru saada.

Ma polnud valmis üldse mingite majapidamismuredega silmitsi seisma, mitte ainult seetõttu, et mul puudub täiesti igasugune kulinaarne anne, vaid ka sellepärast, et kodumajandus pole kunagi mu kasvatuse juurde kuulunud.

Mul oli vaid üks eelnev toiduvalmistamiskogemus, kohutav, ehkki mitte üllatav. Sõbrad, kelle juures ma Londonis elasin, palusid mul õhtusöögiks riisi keeta. Innukalt täitsin tohutu suure poti riisiga ja lisasin veidi vett. Umbes tund aega hiljem mängisin nõia õpipoissi, kes on õppinud vett välja võluma, kuid mitte voolu sulgema. Naastes leidsid sõbrad mu räpakalt ringi sagimas. Iga viimane kui anum majas – kööginõud, lillevaasid, teetassid ja viimaks koguni vann – oli täis riisi, mida ikka veel potist välja valgus otsekui valget laavat purskavast vulkaanist. Järgmised kaks nädalat sõime riisi hommikueineks, lõunaks ja õhtuks: putrusid, risotosid, pilaffe, riisikooke ja lihtsalt paljast riisi – õigupoolest kõike, mida mu kahe perenaise sihikindlus ja kujutlusvõime suutsid välja mõelda.

Moskvas, nagu paljudes teisteski välismaa linnades, polnud mu probleemiks ainult toiduvalmistamine, vaid ka toit ise. Kui Ameerika koduperenaine välisteenistuse töötaja abikaasat koka pärast kadestab, ei saa ta aru, et välismaal saabub toit mõnikord su kööki elusana ja me ei pea olema mitte ainult kokad, vaid ka timukad. Kaagutav kana, klugistav kalkun, vintsklev kala, kellega peame vastamisi seisma, enne kui mingitki toitu saab valmistama hakata, on midagi sootuks muud kui puhastatud ja tsellofaani pakitud kana või sulgedeta ning peata kalkun, mis näeb välja kui vahakuju ja võiks hõlpsasti isegi taimetoitlast ahvatleda, kuna on täiesti anonüümne. Kui aga näed oma õhtusööki täis elujanu köögis ringi jooksmas, on lugu teine.

1935. aastal oli Moskvas üks vabaturg, kust võisid, kui vedas, osta mõne kartuli, tohletanud kapsapea ja krimpsus porgandeid.

Oli ka pood välismaalastele, kust võis nii mõndagi hankida, kui maksid kõvas valuutas. Ja tundus tõesti, nagu sööksime kulda iga kord, kui olime ostnud toitu torgsin’ist, nagu seda nimetati. Dollar muna, kümme kana eest – ma teadsin, mida tundis Midas.

Ühel päeval, kui seal sisseoste tegin, nägin vähke, mis on üks mu lemmikroogasid. Ida-Euroopas on see suvekuudel põhitoit, kuna paljud jõed on neid täis.

Vähke oli palju ja need olid odavad, sestap ostsin õhtusöögiks terve tosina. Et vähke elus hoida, panin need vett täis vanni ootama hetke, mil neist saab meie plat de résistance^[1.]. Kuid me pidime sel õhtul väljas sööma ja ma jätsin vähid vanni Johni pahameeleks, kes ei saanud nende pärast kümmelda. Kuid järgmisel päeval, kui olin vähke peaaegu kakskümmend neli tundi poputanud, hakkasin neisse kiinduma. Teadsin juba igaühe iseloomu: üks oli laisk, teine riiukukk, kolmandal oli algatusvõimet. Niisiis, kuna ma pole kannibal, ei suutnud ma muidugi oma vastseid sõpru süüa. Seisin silmitsi küsimusega, mida vähkidega teha. Nad ei saanud igavesti vanni jääda. Kui nad poodi tagasi viin, sööb keegi teine nad ära – mõte, mis mulle ei meeldinud. Ühtäkki oli vastus käes: viin nad tagasi sinna, kust nad tulid – Moskva jõkke.

Korjasin nad vanasse õlgkübarasse ja sõitsin jõe äärde. Ronisin kaldast alla. Kui vähke ükshaaval vette lasksin, koputas politseinik mulle õlale ja küsis: „Mida te teete?” „Kas te ei näe: lasen vähke jõkke,” vastasin. Ma lisasin: „Ameerika saatkond” – toona oli see võlusõnapaar, sest me olime äsja Venemaad tunnustanud ja poliitilised mesinädalad kestsid ikka veel. Seepeale valvas politseinik mind seni, kuni olin viimase vähiga hüvasti jätnud. Ta silmitses mind unustamatu hämmeldunud ilmega.

Pärast seda kogemust elasime karbisardiinidest ja makaronidest, kuni saatkonda kolisime ja endale koka saime.

Lühikese ajaga õpetas Moskva mulle idamaist leppimist mis tahes majapidamistragöödiatega – kasulik suhtumine kõigile abielunaistele, kes hakkavad maja pidama täbaras elukohas. Me peame tegema, mis suudame. Aga kui panter varastab just enne õhtusööki köögist pearoa – nagu juhtus kord Panamas – või kui näed, et spargel, mille kokale andsid, on laua keskele kaunistuseks sätitud, suhtud sellesse rahulikult.

Korter, kuhu viimaks kolisime, asus Mohhovaja majas, hoones, mis oli nime saanud tänava järgi, mille ääres asus, ja see oli nooriku unelm – muidugi sellise nooriku unelm, keda ei heiduta koolnud, sest meie kahe omavahel ühendatud ateljee hiiglasuurtest akendest paistis meditsiinikooli kõrvalhoone, kus võis näha tudengeid Rembrandti väärilises heletumeduses laipu lahkamas. Meie magamistoast avanev vaade oli õnneks veidi helgem, kuna sealt paistis Kreml oma tornide ja neid ehtivate kahepäiste keisrikotkastega, mille Venemaa oli sajandeid tagasi hinge vaakuva Bütsantsi toredusest üle võtnud. Paistis ka alati silma rõõmustav Vassili Blažennõi kirik, mis nägi oma kirevate läikivate kuplitega välja nagu õitsev fuksiapõõsas vihmasajus.

Kui end viimaks sisse seadsime, pidin korraldama oma esimese ametliku õhtusöögi – suure õhtusöögi. Kuna Bill Bullittit polnud kohal, toimus õhtusöök saatkonna residentsis. Ametlikeks pidudeks pidime kelnereid juurde palkama. Tegin nendega päev enne õhtusööki proovi, kuna kelnerid olid täiesti väljaõpetamata. Oskasin üsna hästi vene keelt ja õpetasin neid tundide viisi serveerima vasakult, taldrikud ära võtma paremalt, näitasin, missugused klaasid millisele veinile, ja kõike muud, mida piduliku õhtusöögi rituaal nõudis. Kuulsin, kuidas üks kelner ütles: „Küllap proua Wiley on väga ebausklik, tahab, et me kogu aeg kõike ühtemoodi teeksime.”

Olin siiski unustanud neile öelda, et nagu lapsed, nii peavad ka kelnerid olema nähtavad, kuid mitte kuuldavad. Märkasin, et nad sosistasid õhtusöögi ajal meie venelastest külalistega. Kikitasin kõrvu ja kuulsin: „Kala võite süüa, see on värske” ja „Võtke julgesti magustoitu, teist korda seda ei pakuta.”

Kala ja magustoit olid head, kuid liha mitte. Tollal oli Venemaal liha väga napilt. Kuller, kes meile ikka Poolast toiduvarusid tõi, unustas need piirijaama. Niisiis pidin pakkuma ametliku õhtusöögi umbes kolmekümnele inimesele, kõik kõrged Nõukogude Liidu ametiisikud, saadikud ja tähtsad tegelased, ja mul polnud pearooga. Helistasin nagu meeletu kõigisse saatkondadesse ja diplomaatilistesse esindustesse, kuid kõik olid samas olukorras: täiesti lihatud. Meeleheites tormasin ühte Vene karni ja nõudsin liha, ükskõik millist liha, muidu kaeban Kremlisse. See oli tühi ähvardus, kuid kõlas mõjukalt ja ilmselt ka mõjus. Tunni aja pärast helistas poodnik, et saan prae, kui ostan terve lehma. Nii ma siis ostsingi. Alatoidetud nõukogude lehm, kes süüakse samal päeval, mil tapetakse, pole söödav. Kui mu külalised õhtusöögil tagajärjetult liha lõigata üritasid, õnnestus neil vaid veidrat kirbumängu mängida. John ütles valjusti üle laua: „Näita õige meie külalistele sarvi, muidu arvavad veel, et tegemist on hobusega.”

Ilmselt oli see ainus kord, kus ma Johni iirlaslikku huumorimeelt kohaselt ei hinnanud.

Ameerika Ühendriikides tekitab kodunduslikke üllatusi vaid võhiklus. Kuid välismaal ei saa mingid oskused ega teadmised sind veidruse, groteski ja ootamatuste eest kaitsta. Mõnikord tekitab kummalisi segadusi keel, nagu juhtus Mehhiko saadiku naisega Varssavis. Ühel päeval lõunakülalisi oodates palus ta oma kokal Marial magustoiduks hautatud pirne valmistada. Ta käskis pirnid koorida ja neid siirupis keeta, lisada vanilli, sidrunit ja kaneeli. Maria näol oli neid juhtnööre kuulates jahmunud ja mässuline ilme ning saadiku naise hämmastuseks kurtis ta, et see on liiga töömahukas. Kuid tema hädaldamisest ei tehtud välja.

Kui magustoit lauale toodi, nägi võõrustajanna oma õuduseks, et serveeriti rohelist „löga”. See oli tehtud hernestest, mitte pirnidest. Kiirelt ja nupukalt teatas ta üllatunud külalistele, et neile pakutakse Mehhiko rahvusrooga, tema meelismagustoitu. Kangelaslikult, naeratus näol, sõi ta suure portsu vastikut möksi. Asi oli nii, et poola keeles kõlavad „pirnid” ja „herned” väga sarnaselt: grusza ja groch, ja saadikuproua oli eksikombel hautatud herneid tellinud. Vaene kokk oli tundide viisi ükshaaval herneid koorinud.

Vähemasti õppis saadiku naine poola keeles herneid ja pirne eristama.

Ma usun legendide vajalikkusse ja ilusse, kuid üks müüt tuleb murda. Müüt, et diplomaatide toidusedel koosneb peamiselt hanemaksapasteedist, kaaviarist, põldpüüdest ja šampanjast. Kaaviari saame aeg-ajalt maitsta, kuid ainult siis, kui viibime Venemaal või Pärsias – võtmata muidugi arvesse neid haledaid rahvusvahelisi tikuvõileibu, millest kaaviarilind on üle lennanud. Meie tavapärane toidusedel koosneb tihti brutselloosipisikutega piimast, amööbe täis puuviljast, keeritsussidega singist, veest, mida tuleb hoolikalt keeta, ja salatitest, mida on optimistlikult kaaliumpermanganaadiga töödeldud. Väga paljudel välismaistel teenistuskohtadel on söömine ohtlik seiklus.

Moskvas vannutas üks Nõukogude ametimehest sõber Johni, et ta ei sööks nõukogude bankettidel „midagi, mida ei saa koorida”. See on veidi liiga karm; tuleks piirduda vaid mõne puuvilja ja pähklitega – kui oletada, et koore purustamine on sama mis koorimine.

Üks mu paljudest kohustustest oli veiniprotokolli äraõppimine: millal, kus ja kuidas seda serveerida. Avastasin, et šampanja mängib diplomaadielus, põhiliselt ametlikel vastuvõttudel ja dineedel, peamiselt sümboolset rolli, eriti kui öeldakse tooste.

Moskvas polnud mul kuigi palju võimalusi veine tundma õppida, kui välja arvata punane Nõukogude vedelik hämmastava sildiga „Bordeaux’ tüüpi burgundi vein, oivaline Kaukaasia vein”. See ajaks iga viinamarjageograafia uurija segadusse. Peaaegu niisama mõistatuslik silt nagu too, mida nägime hiljem Mandžuurias „Šoti viski” pudelil. Seal seisis „Kuninganna George”. Pudel oli ilus ja näis neile, kes inglise keelt lugeda ei osanud, täiesti ehtne. Kange kollane vedelik ei sarnanenud kuigivõrd viskiga.

Veinide tundmaõppimise võimaluste puudumise Moskvas tegid tasa Johni sellealased teadmised. Kuna John oli sündinud Bordeaux’s, kus tema isa polnud mitte ainult Ameerika konsul, vaid ka tõeline veinitundja, tegi mu mees veini ja emapiimaga ilmselt üheaegselt tutvust.

Võib-olla tutvus ta alkoholiga isegi varem, kui otsustada tema sünniloo põhjal. Kui John ilmale tuli, sõi tema isa väljas lõunat. Kui isa viimaks koju jõudis, tervitati teda heade uudistega. Arst selgitas siiski, et oli olnud väga kriitiline hetk, omalaadne üle noatera pääsemine. Vastsündinu ei hinganud. Kuid olukord lahendati tänu tema enda geniaalsusele ja leidlikkusele, selgitas arst. Ta oli käskinud pudeli konjakit tuua ja lapse märjukesega sisse hõõrunud. Titt hakkas karjuma, hingama, ja kõik lõppes hästi.

Johni isa sattus ärevusse. Ta kutsus ülemteenri. „Millise pudeli konjakit sa lahti tegid?” nõudis ta. Ülemteener vastas: „Ühe puhvetkapis olnud pudeli.” Härra Wiley vastas nördinult: „Brändi, mida köögis toiduvalmistamiseks pruugitakse, oleks sama töö ära teinud.” Ülemteener oli valinud ühe kolmest ehtsast peenest Napoleoni konjakist. John on tänini veendunud, et isal oli tuline õigus.

Suurt Vene rahvusjooki vodkat võis sellal panna piirituslampi, aga mitte inimese makku. Enne 1917. aastat aeti vodkat mitu korda läbi, et kõrvalmaitsed kaoksid ja märjuke pehmemaks muutuks. Muidu oli see niisama vänge nagu meie puskar. Revolutsioonijärgse aja venelane sellest ei hoolinud, võib-olla õigusega, sest vodka pole peenelt arenenud maitsemeelega inimeste jook. Seda juuakse toime tõttu ega mekutata kunagi. Ida-Euroopas sõna otseses mõttes kaanitakse viina, juuakse põhjani. Paistis, et meie venelastest sõpradele ei valmistanud raskusi seda klaaside viisi kummutada. Kuid nende maomahl ongi tähelepanuväärne ja ilmselt meie omast erinev.

Kõige rabavama näite venelase mao sitkusest sain ühel õhtul pärast meie majas korraldatud pidulikku õhtusööki. Moskvas kummitas meid kogu aeg toidunappus, sestap hoidsime varuks konserve. Sel õhtusöögil olin kavatsenud pakkuda kalarooga konservidest, mis me olime välismaalt toonud. Õhtupoolikul leidsin oma jahmatuseks, et suured ovaalsed karbid olid jalgpallisuuruseks paisunud. Kui katsusin konserviavajaga ühte lahti teha, tundus, nagu oleksin nööpnõela mürkgaasi täis õhupalli torganud. Pagesin leha eest. Kokk valmistas kiirelt teise roa ja õnnetu lugu kaladega meenus alles hiljem samal õhtul.

Kui kõik külalised olid läinud, naasin kööki. Ma karjatasin.

Meie kaks venelannast teenijat istusid laua taga ja õgisid jubedat kala. Vastuseks mu hoiatavale kisale vastasid mõlemad naised sõbralikult: nitševo, nitševo, kala on väga hea, tegelikult väga maitsev. Ma tahtsin otsekohe arsti ja kiirabi kutsuda ning lasta neil mao tühjaks pumbata, kuid neiud rõkkasid naerda ja korrutasid nitševo, nitševo. Järgmisel hommikul olid kaks neiut nagu ikka värsked, õhetavad ja selgesilmsed. Neil polnud isegi soodat vaja läinud. Kumbki ei toonud kuuldavale ainustki luksatust ega röhatust.

Kui uude korterisse kolisime, seisis mul ees tähtis ülesanne: leida teenijad.

Lapsekingades Vene revolutsiooni üks esimesi samme oli teenijateklassi kaotamine. Lenin ise oli see, kes teenijate pidamise kombe taastas, sest sai väga ruttu aru, et ei suuda ise oma tuba koristada, endale toitu valmistada ja samal ajal teha kogu seda tööd, mida temalt oodati. Meid, välisteenistuse naisi, kadestatakse sageli, sest kui välismaal elame, on meil paljude majapidamistööde tegemiseks teenijad. Ometi pole see meile, nagu polnud ka Leninile, mitte luksus, vaid vajadus. Isegi kui välisteenistuse ametniku naisel oleks kakssada kätt nagu jumal Šival, ei saaks ta oma teistele kohustustele kuigi palju kodutöid lisaks võtta.

Väljaspool Ameerika Ühendriike pole köök mehhaniseeritud. Paljudes maailma maades jagub elektrivoolu vaid ajuti ja kehvalt. Ükski aega säästev riistapuu ei tööta, sest vool on nii nõrk, loid või ajutine, et pole elektripliite, nagu ka mitte miksereid, pesumasinaid, elektritriikraudu ega tolmuimejaid. Tihti köetakse pliite puude või söega. Vaipu pühitakse luuaga. Põrandat pestakse neljakäpakil, kaltsuga. Isegi vannivett soojendatakse sageli köögis.