Оглавление
Иван Крастев. Pärast Euroopat
Ivan Krastev. Pärast Euroopat
Sissejuhatuseks Déjà-vu vaim
1. peatükk. Meie, eurooplased
Rändekriis ehk miks ei ole ajalugu lõppenud?
Argumentide ja valijahäälte migratsioon
Vasakpoolsuse kriis
Inimõigused ja kriis
Mäss sallivuse vastu
Migratsioonilõhe või solidaarsuste kokkupõrge?
Ida-Euroopa kaastundedefitsiit
2. peatükk. Nemad, rahvas
Populismi tont
Kesk-Euroopa paradoks
Lääne-Euroopa paradoks
Brüsseli paradoks
Laastavad referendumid
Vapper
Õel
Inetu
Lõpetuseks Perhapsburg71 – mõtteid Euroopa haprusest ja vintskusest
Pärast „Pärast Euroopat” Juuli 2019
Miks keskpaik pidas?
Kas keskpaik jääbki pidama?
Kakskümmend seitse lootusevarjundit
Tänusõnad
1
2
3
4
5
6
7
8
9
10
11
12
13
14
15
16
17
18
19
20
21
22
23
24
25
26
27
28
29
30
31
32
33
34
35
36
37
38
39
40
41
42
43
44
45
46
47
48
49
50
51
52
53
54
55
56
57
58
59
60
61
62
63
64
65
66
67
68
69
70
71
72
73
74
75
76
77
78
Отрывок из книги
1914. aasta juuni viimastel päevadel saabus Habsburgi impeeriumi kaugesse piirikasarmusse telegramm. See koosnes ühest ainsast suurtähtedes lausest: „Kuulduste järgi troonipärija Sarajevos tapetud.” Sõnumit veel uskumata läks üks keisri ohvitseridest, krahv Battyanyi vestluses oma kaasmaalastega üle ungari emakeelele, millest enamik ohvitsere aru ei saanud, et rääkida ertshertsog Franz Ferdinandist – mehest, keda peeti slaavlaste poolehoidjaks. Rittmeister Jelacich, sloveen, kes oli ungarlaste vastu umbusklik, kuna neid kahtlustati ebalojaalsuses troonile, palus, et härrased jätkaksid vestlust saksa keeles, nagu tavaline. „Ma ütlengi saksa keeles,” nõustus Battyanyi, „et me jõudsime ühisele arvamusele. Selle sea surm valmistab meile rõõmu.”
See oli paljurahvuselise Habsburgide impeeriumi lõpp – vähemalt nii, nagu selle jäädvustas Joseph Roth oma võimsas romaanis „Radetzky marss.”1 Impeeriumi lõplik hingusele-minek oli osalt saatus, osalt mõrv, osalt enesetapp ja osalt lihtsalt halb õnn. Ajal, kui ajaloolased vaidlevad omavahel, kas impeeriumi kokkukukkumine oli loomulik surm, mille põhjustas institutsioonide väsimine, või vägivaldne mõrv Esimese maailmasõja käe läbi, kummitab eurooplaste meeli ikka veel Habsburgide nurjunud eksperimendi vaim. Oszkár Jászi – üks monarhia lõpu tunnistajaid (ja ajaloolasi) – tabas 1929. aastal täpselt märki, kirjutades: „Kui Austria-Ungari riigi eksperiment oleks olnud tõeliselt edukas, oleks Habsburgi monarhia lahendanud oma territooriumil nüüdisaja Euroopa kõige fundamentaalsema probleemi. [–] Kuidas ühendada lahknevate ideaalide ja traditsioonidega rahvusüksused säärasel moel, et igaüks suudaks jätkata eriomast elu, samal ajal oma rahvussuveräänsust piisavalt piirates, et võimaldada rahumeelset ja tõhusat rahvusvahelist koostööd.”2
.....
Aga demograafia pole ainus, mis teeb Euroopa heaoluriigi hapraks. Max Plancki Instituudi direktori, ühe juhtiva saksa sotsioloogi Wolfgang Streecki järgi on Euroopa heaoluriigi mudel olnud kriisis juba alates 1970. aastatest. Kapitalism on endalt edukalt maha raputanud institutsioonid ja reeglid, mis sellele pärast Teist maailmasõda peale pandi, ning selle tagajärjel on paljukiidetud euroopalik „maksuriik” praktiliselt moondunud „võlariigiks”. Selle asemel et jagada maksutulu ümber rikastelt vaestele, hoiavad Euroopa valitsused nüüd oma finantstervist, laenates tulevastelt põlvkondadelt eelarvedefti siitide näol. Selle tagajärjel on valijad kaotanud võimu turgu reguleerida ning see õõnestab sõjajärgse heaoluriigi põhialuseid.
Lõpuks on Euroopa Liidu needuseks ka ideoloogiliste moodide muutumine. 2014. aastal diagnoositi Euroopa Liidul midagi sellist, mida võiks nimetada „autistlikuks häireks”. Diagnoos tuli üllatusena, kuid sümptomeid oli võimatu ignoreerida: sotsiaalse läbikäimise pärsitus, kommunikatsioonioskuste nõrgenemine, piiratud huvid ja korduvad käitumismustrid. Liidu intuitiivne arusaamine teistest, mida paljud olid enesestmõistetavaks pidanud, osutus puudulikuks. Puudujääk avaldus eriti selgelt Ukraina kriisis, kui Euroopa Liit veenis ennast pikka aega, et Venemaa ei hakkagi protesteerima Ukraina astumise vastu Euroopa Liitu, ning oli siis jahmunud, kui Putin saatis väed Krimmi annekteerima. See ilmnes ka Brüsseli korduvas väites, nagu oleks kodanike võõrdumine Euroopa projektist kõigest ebatõhusa kommunikatsiooni tagajärg. Kõnelenud Ukraina kriisi aegu telefonitsi Venemaa presidendi Vladimir Putiniga, jõudis Saksamaa kantsler Angela Merkel järeldusele, et Putin elab „teises maailmas”. Kolm aastat hiljem on küsimus selles, kumb neist kahest elab „reaalses maailmas”?
.....
