Читать книгу Rikkaks saamise õpik III - Jaak Roosaare - Страница 16

Tuntud juhtimis- ja müügikoolitaja ning raamatute autor Brian Tracy on öelnud, et on olemas üks isikuomadus, mis pea et garanteerib rohkem saavutusi, edu ja õnne kui ükski teine. Ja mis kõige parem, see isikuomadus on arendatav. Brian Tracy läheb oma mõtetes veel kaugemalegi ja ütleb, et tuhandetest aegade jooksul välja toodud eduprintsiipidest ja teguritest on just see isikuomadus edu saavutamiseks olulisim. Võibolla isegi nii oluline, et kui seda isikuomadust piisavalt mitte arendada, siis jääb meie potentsiaal avaldumata ja realiseerimata. Millest ta räägib? See on enesedistsipliin.

Distsipliini tähtsusest räägib ka nn marshmallow’ (vahukommi) test. 1960–1970ndatel viis Stanfordi ülikooli psühholoog W. Mischel läbi rida katseid lastega vanuses 4-6. Originaalkatses osales 600 last. Katse käigus viidi laps tuppa, kus oli laual midagi magusat – näiteks küpsis või vahukomm. Laps võis selle magusa kohe ära süüa, aga kui ta suutis ennast 15 minutit tagasi hoida, siis lubati talle ühe kommi või küpsise asemel kaks. 30% lastest suutsid ennast tagasi hoida ja välja teenida preemia. Aastaid-aastaid hiljem tehti jätku-uurimusi katses osalenud lastega ja avastati, et lapsed, kes suutsid kiusatusele (komm kohe ära süüa) vastu panna, olid elus edukamad: said rohkem punkte gümnaasiumi lõpueksamitel, olid paremas kehalises vormis jne. See katse on hea kinnitus ja tõestus Brian Tracy poolt eespool väljaöeldule.

Sündisin 1981. aastal ja kasvasin üles nõukogude aja lõpus. Mäletan hästi pooltühje poelette ning üleüldist defitsiiti. Ei saa öelda, et pere just rikas oli, aga me ei olnud ka vaesed. Meil oli piisavalt, et ära elada ja enamasti ei pidanud lugema päevi vanemate järgmise palgapäevani. Mäletan, et juba 7–8-aastaselt oli minu jaoks oluline teadmine, et vanematel on säästud. Palgapäevast palgapäevani elamine tundus stressirikas ja see ei olnud midagi, mida endale tulevikus soovisin ja tahtsin. Seega juba üsna noorelt teadsin ma seda, et olen valmis hetkel pingutama, et ma ei peaks hiljem nii palju pingutama. Või et kui hiljem pingutan, siis mitte sellepärast, et pean, vaid sellepärast, et tahan. See mõte tundus vabastav. Ja nii tekkiski eesmärk saada tulevikus n-ö rikkaks, et ei peaks raha pärast muretsema. Kuidas selleni aga jõuda? Mida selleks tegema peaks? Ei mäleta, et vanematega sellest otseselt kunagi juttu oleks tulnud, kuid kuidagi jõudis minuni arusaam, et oluline on teha ettevõetud asju kohusetundlikult ning arendada endas järjepidevust ning distsipliini. Harv T. Eker on selle hästi kokku võtnud: „How you do anything is how you do everything”* . See mõttemall pani mind pingutama nii spordis kui ka koolis või milles iganes, mida sattusin tegema.

Ma arvan, et seetõttu läkski koolis hästi, olin motiveeritud pingutama, mõeldes oma tulevikule. Lõpetasin põhikooli ainult viitega ja ema arvas, et parim oleks jätta väike maakool sinnapaika ning asuda õppima Tartusse Treffneri gümnaasiumisse, sealt lihtsam ka hiljem ülikooli edasi minna. Eks kooliteel sattusid ikka mõned neljad sisse, kuid gümnaasiumi lõpetasingi kuldmedaliga.

Sarnaselt edenesin ka spordis. Vanemad suunasid mind erinevatesse trennidesse ja nii sain proovida suusatamist, pesapalli, jalgpalli, kergejõustikku. Tegelesin kõigega, mida teha „vaja” oli. Kui oli vaja kooli korvpallis või jalgpallis esindada, sai seda ka tehtud ning kui oli vaja kergejõustikus silma paista, siis andsin endast parima. Tegelikult olin ma alati tahtnud minna karate trenni (see oli vist mingi mõjutus erinevatest märulifilmidest, mida olin tol ajal vaatama sattunud). See võimalus avanes lõpuks 6ndas klassis, kui kolisime perega väiksesse alevikku Jõgevamaal, kus õnnestus karate harjutusgrupiga liituda. Karatel on erinevaid suundasid ja ma sattusin siis nn sportliku karate juurde (kumite ehk kahevõitlus). Harrastasin seda kuni ülikooli 3. kursuseni. Tulin oma kaalu- ja vanusekategoorias mitmel korral Eesti meistriks ning sai ära käidud ka Euroopa meistrivõistlustel. Trenni sai tehtud päris palju – viimastel aastatel tegin nädalas 3-4 erialatrenni ja 2x jõusaali ning lisaks 2-3 korda midagi aeroobset.

Kui ma nüüd sellele kogemusele tagasi vaatan, siis mida see kõik mulle andis? Esiteks õppisin asju paremini planeerima. Koolikoormus gümnaasiumis oli korralik ja et kõik asjad ikka õigeks ajaks ja hästi tehtud saaks, pidin õppima ette planeerima. Paljudel nädalavahetustel käisin võistlustel ja kui oli vaja kirjandeid kirjutada, uurimistöid teha või oli lihtsalt rohkem õppimist mingiks suureks kontrolltööks, siis pidin sellega arvestama ja varem alustama. Ei saanud jätta õppimist nädalavahetuseks. Näiteks kirjandite kirjutamiseks anti enamasti aega 1-2 nädalat, aga oma trennigraafiku ja eelseisvate võistlustega arvestades pidin nendega mõnikord kohe alustama. Päris tihti sain asjad valmis enne, kui teised alustadagi jõudsid. Nüüd on sellele naljakas tagasi mõelda, aga kuna ma ei tahtnud super nohik näida, siis

klassikaaslastele ei saanud sellest kõva häälega rääkida.

Ei olnud cool koolitükid kohe ära teha. Teiseks kasvatasin läbi selle kõige oma distsipliinimusklit. Kuigi karate mulle väga meeldis, tundub mulle, et mida rohkem ma sellesse süvenesin, seda rohkem sai sellest hobi asemel pigem töö. Ehk siis eneseületamine ja järjest suuremate koormuste ettevõtmine nõudis järjest suuremat motivatsiooni ja distsipliini. Ja see kõik on mulle hilisemas elus kasuks tulnud.

Ülikooli viimasel kursusel sattusin Southwestern Advantage programmi, mille raames müüsin raamatuid ukselt uksele USA-s Illinoisi osariigis. Müügikoolitusel Nashville’s anti meile Albert Gray kirjutatud väike raamatuke pealkirjaga „Common Denominator of Success“ ehk siis „Edu Ühisnimetaja“. See on kirjutatud pea 80 aastat tagasi kindlustuses töötanud mehe poolt ja autor otsib seal vastust küsimusele – mis on see edu saladus, mida teevad edukad inimesed, mida vähemedukad ei tee? Sellele küsimusele on vastust otsitud kaua ja otsitakse ikka edasi. Kuid mulle väga meeldib, kuidas Albert selle kokku võtab: „Edukad inimesed on loonud harjumuseks teha asju, mida ebaedukatele teha ei meeldi”. Ja nii lihtne see ongi. See, mis aitas mul Southwesterni programmis üle keskmise edukas olla, oli aastate jooksul arendatud distsipliin ja järjepidevus. Tänu nendele tugevustele suutsin panna ennast tegema asju, mida ma pidin: tegema pikki töötunde, õppima müügitekste, ebaõnnestunud müügikatsetest hoolimata edasi liikuma, astuma vastu oma hirmudele, tegema ikka rohkem ja rohkem müügikontakte. Vaatamata aeglasele algusele õnnestus selle programmi lõpuks müügis piisavalt edu saavutada. Võitsin preemiareisi koos teiste edumeelsete tudengitega Gambiasse, Aafrikasse. See oli minu esimene soojamaareis üldse. Emotsioonid olid laes, sest olin ju selle ka ise välja teeninud. Lisaks säästsin piisavalt raha, et vanematega kahasse esimene korter osta.

Kuna esimene suvi Southwesterniga läks hästi, siis sain sellest julgustust. Arvestades saavutatud tulemusi, positiivset meelestatust ja tööeetikat, pakuti mulle ka võimalust olla ise juhendajaks ja grupijuhiks juba järgmine suvi. See tundus suurem väljakutse, kui ainult üksinda iseenda eest seista. Isegi natuke hirmutav. Õnneks olin vahepeal õppinud iseendaga tööd tegema ja teadlikkust tõstnud, kuidas hirmudest üle olla. Olin teada saanud, et tegutsemine aitab hirmudest üle saada. Esimene samm on kõige raskem, aga ebaõnnestumist pole olemas – kõige suurem ebaõnnestumine on oma hirmude tõttu vajalike asjade tegemata jätmine. Edukate inimeste jaoks on olemas lihtsalt erinevad kogemused ja oluline on neist kogemustest õppida ning edasi liikuda. Nad ei muretse, mida teised neist arvavad ja mõtlevad – nad ei tee asju teiste pärast, nad teevad asju iseenda pärast. Teadsin ka seda, et iga õnnestumise taga on selge plaan. Seega istusin maha oma väga kogenud mentori Elleniga, kes aitas läbi mõelda arenguplaani, kuidas saavutada uuel suvel kõike seda, mida tahtsin. Minu ülesandeks jäi ainult plaanist kinni pidada. Kontrollitavale plaanile keskendumine aitas vähendada hirmutunnet ning tekitas tunde, et kontrollin ise oma edu saavutamist.

Seega, kaua ma ei mõelnud. Haarasin võimalusest kinni, sest ei ole just palju kohti, kus noor inimene saab oma juhtimisoskusi selles vanuses proovile panna ja nii palju õppida. Lisaks sellele olin õppinud ja teada saanud, et müügioskus on sama õpitav nagu jalgrattasõit. Minu teine suvi Southwesterniga õnnestus isikliku müügitulemuse osas kaks korda paremini kui esimene ning lisaks sellele olime oma müügigrupiga 4. kohal umbes 800-st – ehk siis läks hästi. Võitsin preemiareisi Turks & Caicose saartele ning lisaks reisi Tenerifele ja ostsin teenitud raha eest oma teise korteri.

Nüüdseks olen Southwesterni suveprogrammi üheks eestvedajaks Euroopas ja töötanud noortega pea 17 aastat. Programmi missiooniks on aidata noortel arendada oskusi ja iseloomuomadusi, mis aitaksid neil tulevikus saavutada endale seatud eesmärke. Keskendume ettevõtlikkuse arendamisele noortes – üritame läbi programmi aidata noortel saada enesekindlamaks, paremaks suhtlejaks, distsiplineeritumaks, järjekindlamaks, samuti õpetame neid iseendaga töötama (nn self-management), kulusid-tulusid planeerima ja säästetut tulemuslikult investeerima. Samas on raske kellelegi õpetada midagi, mida ise ei valda. See on mind motiveerinud olema parimaks eeskujuks ja läbi aastate ennast ikka arendama.

Kõlab tõenäoliselt hästi, kuid kuidas siis distsiplineeritust ja järjekindlust endas arendada? Strateegiaid on erinevaid. Toon siin välja paar mõtet, mis mind on aidanud ja mida olen kasutanud praktikas SW programmis töötavate noortega:

1. Tuleb leppida sellega, et pole võimalik n-ö nullist sajani jõuda üleöö. Ehk siis oluline on leppida iseendaga (või sõbra/mentoriga) kokku 1-2 arengukohta ning siis keskenduda neile. Harjumuste tekitamine võtab sõltuvalt harjumusest aega nädal kuni mõni kuu. Inimesed on aja jooksul saanud ikka targemaks ja leidlikumaks, kuid fookus on üks ressurss, milles oleme ikka sama piiritletud kui 100 aastat tagasi. Me ei suuda keskenduda väga paljudele asjadele korraga, seni kuni see pole veel harjumuseks saanud.