Отрывок из книги
Pilved meeldivad mulle vist kõigist asjadest kõige rohkem. Pilved ja mets. Pilvi võib muudkui vaadata ja vaadata. Neist ei saa kunagi villand. Metsas võib muudkui käia ja käia. Metsas ei ole nii, nagu metsast väljas, et punktist A punkti B on üks kõige õigem tee ja seda teed siis käiakse. Metsas on teid ja radu küll, aga seda ühte õiget nagu ei olegi, võid minna nii ja naa. Metsas käiaksegi rohkem nii ja naa, otsitakse seeni või marju, aga seened ja marjad ei kasva sellistes punktides, ei kasva peenra peal. Metsas võid minna igale poole, mets ise õpetab sulle, kuhu minna, pakub võimalusi. Ja metsas ei ole alati vajagi kuhugi minna, võid niisama roita. Tegelikult on suures linnas, päris linnas ka nii, seal võid samuti roita. Roita ja vaadata, mis silma hakkab. Ema rääkis mulle, et prantslastel on sellise linnas roitmise ja ringivaatamise jaoks oma sõnad flâner ja musarder. Yves Montand, kelle laule ma kooliajal hoolega lugesin ja ümber kirjutasin (isegi laulda proovisin), laulis, et „J’aime flâner sur les grands boulevards, il y a tant de choses, tant de choses, tant de choses á voir.”1 Või midagi sarnast. Aga meie Visnapuu kirjutas New Yorgis:
Ma olen mõelnud mitu korda, et peaks kirjutama ühe loo mõnes suures linnas roitmisest, sellest, kuidas ma käin näiteks paar versta läbi Pariisi, Londoni või New Yorgi. Budapestis oli mul natuke aega, tegin isegi ülestähendusi märkmikku, aga suuremast kirjutamisest ei tulnud midagi välja. Üks asi selle juures on, et linnas on kõik märke täis ja liikumine on kindlalt paika pandud ja seatud. Sa ei kõnni autotee peal, ei astu võõrast uksest sisse, ei vaata võõrast aknast sisse. Ja kõigel on nimed ja numbrid ja sildid küljes. Roita võid küll, aga ainult kõnniteed mööda. Vaadata on muidugi palju, aga see kõik on inimeste tehtud ja inimeste tähelepanu märk on kõigel küljes. Linn on tükk tihedat, kompaktset semiosfääri. Sellepärast on mul alati tahtmine linnas kuhugi parki või siis surnuaeda minna: seal on puid-põõsaid, rohtu ja lilli. Inimeste istutatud küll, aga kasvavad ikka ise nagu Jumal juhatab. Mõnel pool on küll puid ja põõsaid ka inimese tahtmist mööda lõigatud ja painutatud. Jugapuud nagu pallikesed või sambakesed, või lausa kandiliseks lõigatud. Selliseid puid ma endale ei taha.
.....
Kaselehed pudenevad, iga päevaga on neid rohkem. Muru ja paljast maad ei näegi enam. Kaselehed, siis tammelehed, tolle punase Ameerika tamme omad.
Esimene kiht lehti on saarelt ja kaselt, siis tulevad teised, vahtra ja pärna, lõpuks tamme omad. Mõnel tammel jääb natuke lehti puu külge kinni, nagu ei oleks ta tahtnud neid lahti lasta. Kiht-kihilt lehed ja siis lumi peale.
.....
