Читать книгу Külma lapsed - Jack London - Страница 4

Kui võtad ette kurnava teekonna viimastest väetitest puudest ja hajali tihnikutest kaugemale, Ahermaa südamesse, kus kitsit Põhjalat peetakse eriti trotslikuks, võid leida laiuvaid metsi ja lahkeid tasandikke. Kuid maailm on neid alles avastamas. Maadeuurijad on aeg-ajalt läinud neid tundma õppima, kuid keegi pole naasnud, et oma rännakuist rääkida.

Ahermaa – jah, see on Arktika kõnnumaa, Polaarjoone kõrb, muskusveiste ja lahjade huntide troostitu ja käre kodu. Puudeta ja rõõmutu, hõreda sambla ja samblikuga vaevu kaetud ja üldsegi mitte kutsuv – just sellisena Avery Van Brunt ta leidiski. Vähemalt sellisena nägi Van Brunt Ahermaad seni, kuni tungis aladele, mida kaartidel tähistati tühjade valgete laikudega, ning sattus kujuteldamatult lopsakatele kuusemetsadele ja tundmatutele eskimohõimudele. Ta kavatses need tühjad valged laigud kaartidelt ära kaotada – ja seeläbi kuulsaks saada –, joonistades nende asemele mäeahelikke, langatusi, nõgusid ja looklevaid jõesänge tähistavaid musti tingmärke, ning üha kasvava naudinguga mõtiskles ta võimalusele avastada uusi metsavööndeid ja põliselanike külasid.

Avery Van Brunt ehk professor A. Van Brunt Geoloogiakeskusest, nagu kõlas tema täielik tiitel, oli ekspeditsiooni tähtsuselt teine mees ja esimene mees alam-ekspeditsioonis, mida ta oli juhtinud umbes pool tuhat miili mööda Theloni üht harujõge ülesvoolu ning mille eesotsas ta oli kohe jõudmas ühte neist avastamata küladest. Tema selja taga rühkisid vaevaliselt kaheksa meest, kaks neist Prantsuse-Kanada karusnahavedajad ja ülejäänud tursked Manitoba krii-indiaanlased. Van Bruntis voolas ainsana tõeline saksi veri, rahvuse traditsioonide kohaselt soontes vemmeldamas. Clive ja Hastings, drake ja Raleigh, Hengest ja Horsa, kõik nad sammusid koos temaga. Esimesena omasuguste seas oli ta astumas sellesse üksikusse Põhjamaa külakesse ja see mõte tekitas temas üleva, isegi joovastava tunde ning tagatulijad panid tähele, kuidas väsimus tema jalgadest kadus ja samm märkamatult kiirenes.

Küla voolas inimestest tühjaks, kui kirev rahvahulk talle vastu valgus, vibusid ja odasid ähvardavalt käes hoidvad mehed esirinnas ning pelglikult tammuvad naised ja lapsed tagapool.

Van Brunt tõstis parema käe, tegi üldtuntud rahumärgi, mida mõistavad kõik rahvad, ja külaelanikud vastasid sama rahumeelselt. Kuid siis tormas Van Brunti meelehärmiks välja üks nahkadesse riietatud mees ning sirutas käe tuttavliku «terega» ette. Mees oli habetunud, ta põskede ja otsmiku toon varieerus pronksist vasepruunini, kuid Van Brunt tundis temas ära omasuguse.

«Kes sa oled?» küsis ta väljasirutatud käest haarates. «Andrée?»

«Kes on Andrée?» küsis mees vastu.

Van Brunt vaatas teda tähelepanelikumalt. «Püha Jüri nimel, sa oled siin päris kaua olnud.»

«Viis aastat,» vastas mees, väike uhkusetuluke silmis. «Aga tule edasi, vestleme.»

«Las nad teevad laagri minu telgi kõrvale,» sõnas ta vastuseks Van Brunti pilgule, mille too oma kaaskonnale heitis. «Vana Tantlatch hoolitseb nende eest. Läki.»

Ta asus pikkade sammudega teele läbi küla, Van Brunt kannul.

Põdranahast telgid paiknesid ebakorrapäraselt, nagu maapind seda lubas. Van Brunt lasi treenitud pilgul neist üle käia ning arvutas.

«Kakssada, kui lapsi mitte arvestada,» tegi ta kokkuvõtte.

Mees noogutas. «Umbes niipalju jah. Siin ma siis elangi, teistest veidi eemal – rohkem privaatsust ja nii edasi, saad aru küll. Istu. Kui su mehed toidu valmis saavad, söön koos teiega. olen tee maitse juba unustanud... Viis aastat ja ei ühtegi lonksu, isegi lõhna pole tundnud... Tubakat on?... Aa, tänan, aga piipu? Suurepärane. Nüüd veel üks tikk ja siis vaatame, ega tubakas ole oma võlu kaotanud.»

Mees tõmbas metsamehele omase hoolikusega tikku, vaatas kiindunult selle tärkavat leeki, nagu oleks see maailmas viimane, ning tõmbas siis esimese mahvi. Ta hoidis hinge veidi aega mõtlikult kinni, ajas siis huuled torru ning puhus suitsu aeglaselt ja hellitavalt välja. Tahapoole nõjatudes näis ta näoilme mahenevat ja pilk veidi ähmastuvat. Mees ohkas päratu rahuloluga sügavalt ja õnnelikult ning ütles siis ootamatult:

«Issand jumal! Küll see maitseb hästi!»

Van Brunt noogutas kaastundlikult. «Viis aastat, ütled sa?»

«Viis aastat.» Mees ohkas uuesti. «Ja sina, nagu ma oletan, oled loomulikult uudishimulik ja tahad sellest kuulda, on ju see piisavalt kummaline olukord ja nii edasi. Ega siin polegi midagi erilist. Tulin Edmontonist muskusveiste jälgedes ja nagu Pike’il ja kõikidel neil ülejäänutel, oli minulgi ebaõnne, ainult et mina kaotasin kaaskonna ja varustuse. Nälg, vintsutused, tavaline lugu, tead küll. Ainus ellujäänu ja nii edasi, kuni lõpuks jõudsin käpuli roomates siia Tantlatchi juurde.»

«Viis aastat,» pomises Van Brunt mõtlikult, nagu otsiks midagi mälusopist.

«Veebruaris sai viis aastat. Mai alguses ületasin Suure orjajärve...»

«Siis sa oled ju... Fairfax?» segas Van Brunt vahele.

Mees noogutas.

«Las ma tuletan meelde... John, sinu nimi on John Fairfax.»

«Kust sa teadsid?» päris Fairfax laisalt, pooleldi mattudes vaikses õhus ülespoole keerlevatesse suitsuspiraalidesse.

«omal ajal kirjutasid lehed sust palju. Prevanche...»

«Prevanche!» Fairfax ajas end ootamatult erksana sirgeks. «Ta jäi ju Suitsumägedes kadunuks.»

«Jah, aga ta pääses terve nahaga ja jõudis tagasi.»

Fairfax nõjatus uuesti tahapoole ja jätkas suitsuspiraalide puhumist. «Mul on hea meel seda kuulda,» tähendas ta mõtisklevalt. «Prevanche, vaene vennike, oli norija-tüüp, kui tal tekkisid pearihmade kohta oma ideed. Nii et ta pääses terve nahaga? Nojah, mul on hea meel.»

Viis aastat... see sõnapaar kummitas ikka ja jälle Van Brunti mõtteid ja miskipärast kerkis ta silme ette Emily Southwaithe’i nägu, omandades üha selgeimaid jooni. Viis aastat... Metslindude kolmnurk kluugutas madalal pea kohal, kuid pöördus siis laagrit märgates kiirelt põhja poole ja kadus hõõguvasse päikesesse. Van Brunt ei saanud neile järgneda. Ta tõmbas taskust uuri. oli tund üle südaöö. Põhjakaare pilved hõõgusid verevalt ja tumepunased kiired tungisid lõunasse, süüdates sünged metsad oma ereda kiirgusega. õhk oli hingetult tüüne, ükski okas ei liikunud ja vähimadki laagrihääled olid eristatavad ja selged kui pasunahüüd. Kriid ja karusnahavedajad tunnetasid hetke pühalikkust ja rääkisid uneleval poolsosinal pomisedes ning kokk summutas alateadlikult pottide ja pannide kolinat. Kusagil nuttis laps ja metsa sügavusest kerkis hõbedase lõngana naiserahva kaeblik leelutus:

«o-o-o-o-o-o-a-haa-ha-a-ha-aa-a-a, o-o-o-o-o-o-a-haa-ha-a.»

Van Bruntist käis judin üle, mispeale ta energiliselt käeselgi hõõrus.

«Nii et nad lõid mulle kui hukkunule käega?» küsis kaaslane aeglaselt.

«Nojah, kui sa tagasi ei tulnud, su sõbrad...»

«Unustasid mu jalamaid.» Fairfax naeris kalgilt ja väljakutsuvalt.

«Miks sa tagasi ei tulnud?»

«osaliselt vist seepärast, et ma ei tahtnud, ja osaliselt asjaolude tõttu, mille üle mul ei olnud sõnaõigust. Vaata, kui ma Tantlatchiga tutvusin, oli ta murtud jalaga pikali maas... paha murd oli... ja nii ma siis panin luu paika ja ravisin ta terveks. Jäin mõneks ajaks paigale, et jõudu koguda. Ma olin esimene valge mees, keda ta näinud oli, ja muidugi paistsin ma väga targana ja õpetasin tema rahvale palju asju. Muu hulgas õpetasin neile sõjalist taktikat, nii et nad vallutasid neli hõimuküla, mida sa veel näinud ei ole, ja said siinsete maade valitsejateks. Muidugi õppisid nad mind kõrgelt hindama, lausa nii, et kui olin valmis lahkuma, ei tahtnud nad sellest kuuldagi. õigupoolest muutusid nad siis iseäranis külalislahkeks. Panid mulle paar valvurit sappa ja passisid mind ööd kui päevad. Ja siis tuli Tantlatch välja peibutisega... teatud mõttes... nii öelda peibutisega... ja kuna ma ei saanud nii või teisiti midagi parata, leppisin siiajäämisega.»

«Tundsin Freiburgis su venda. Mina olen Van Brunt.»

Fairfax küünitas hetke ajel ettepoole ja raputas Van Brunti kätt. «Sa olid Billy sõber, mis? Vaene Billy! Ta rääkis sust tihti.»

«Veider kohtumispaik või kuidas?» lisas ta, haarates pilguga ümbritsevat ürgset maastikku ja kuulatades hetkeks naise kaeblikke helisid. «Tema mees suri karu küüniste vahel ja ta elab seda rängalt üle.»

«Metsik elu!» Van Brunt tegi tülgastusest grimassi. «Pärast viit aastat peaks tsivilisatsioon maitsma magus. Mis sa arvad?»

Fairfaxi nägu omandas stoilise ilme. «oh, ei tea. Vähemalt on nad siiras rahvas ja elavad oma tõekspidamiste järgi. Ja nad on hämmastavalt lihtsakoelised. Neis puudub igasugune komplitseeritus, viimasel kui ühel emotsioonil ei ole tuhat ja üks keerukat alltooniga tagajärge. Nad armastavad, kardavad ja vihkavad ning neid saab vihastada ja rõõmustada üldteada ja tavapärastel alustel, milles ei saa eksida. Elu võib metsik ju olla, aga vähemalt on seda lihtne elada. Pole mingit lipitsemist ega flirtimist. Kui sa naisele meeldid, ei häbene ta seda sulle öelda. Kui naine sind vihkab, teeb ta selle teatavaks, ja kui sul siis tekib tahtmine, võid talle peksa anda, aga iva on selles, et ta teab täpselt, mida sa sellega mõtled, ja sina tead, mida tema mõtleb. Ei mingeid eksitusi ega arusaamatusi. Pärast tsivilisatsiooni tujukat palavikulisust on sel oma võlu. Mõistad?»

«Ei, see on päris hea elu,» jätkas ta pärast pausi, «minu jaoks piisavalt hea ja ma kavatsen selle juurde jääda.»

Van Brunt langetas mõtlikult pea ja vaevumärgatav muie mängles ta huultel. Ei mingit lipitsemist, flirtimist ega arusaamatusi. Ka Fairfax elab seda, et Emily Southwaithe eksikombel karu küüniste vahele sattus, üsna rängalt üle, mõtles ta. Pealegi ei olnud Carlton Southwaithe üldsegi mitte kehva sorti karu.

«Aga sa tuled ju minuga kaasa,» sõnas Van Brunt kaalutlevalt.

«Ei tule.»

«Tuled küll.»

«Ma ju ütlesin, et siin on lihtne elada.» Fairfaxi jutt oli otsusekindel. «Ma saan kõigest aru ja kõik saavad minust aru. Suvi ja talv vahelduvad nagu aialippide vahelt välkuv päike, aastaajad vahelduvad valguse ja varju hägus ja aeg libiseb mööda ja elu libiseb mööda ja siis... üks kaeblus metsas ja ongi pimedus. Kuula!»

Ta tõstis käe ning naise hõbedane leinalõng tõusis läbi vaikuse ja rahu ülespoole. Mahedalt ühines Fairfax naise kaebega.

«o-o-o-o-o-o-a-haa-ha-a-ha-aa-a-a, o-o-o-o-o-o-a-haa-ha-a,» laulis ta. «Kuuled sa seda? Kas mõistad? Naise leina? Matuselaulu? Minu esiisade kombe järgi seatud valgete juuste tähendust? Tahumatus toreduses mulle ümber mähitud loomanahkade ja mu kõrval lebava jahioda tähendust? Ja kes ütleb, et nii ei ole õige?»

Van Brunt vaatas teda rahulikult. «Fairfax, sa oled üks pagana tobu. Mehe murdmiseks on küllalt viiest siinsest aastast, aga sind on need haigeks teinud, peaaegu tapnud. Pealegi on Carlton Southwaithe surnud.»

Van Brunt toppis piipu ja süütas selle, ise samal ajal kavalalt, peaaegu professionaalse huviga teist jälgides. Hetkeks välgatas Fairfaxi silmis miski, tema käed tõmbusid rusikasse ja ta tõusis poolenisti püsti, kuid siis lihased lõtvusid ja ta näis millegi üle juurdlevat. Michael, kaaskonna kokk, andis märku, et toit on valmis, kuid Van Brunt käskis vastu viibates viivitada. õhk oli vaikusest raske ja Van Brunt süüvis metsalõhnadesse – pehkivate ja kõdunevate taimede lehka, männikäbide ja okaste vaigusesse hõngu ja paljude laagrilõkete aromaatsesse hingusse. Kaks korda vaatas Fairfax midagi ütlemata üles ning sõnas siis:

«Ja... Emily...?»

«Kolm aastat lesk, ikka veel lesk.»

Nende üle laskus uus vaikus, mille lõpuks katkestas naiivselt naeratav Fairfax. «Ma arvan, et sul on õigus, Van Brunt. Ma tulen kaasa.»

«Ma teadsin seda.» Van Brunt pani käe Fairfaxile õlale. «Ei või muidugi iial teada, aga mulle tundub... tema olukorras... talle on ettepanekuid tehtud küll...»

«Millal te teele asute?» segas Fairfax vahele.

«Niipea, kui mehed on veidi magada saanud. Mis tuletabki mulle meelde, et Michael saab varsti juba tigedaks. Läki sööma.»

Pärast õhtusööki, kui kriid ja karusnahavedajad olid end tekkidesse mähkinud ja norskasid, viivlesid kaks meest hääbuva lõkke ääres. Neil oli palju, millest rääkida – sõdadest ja poliitikast ja avastusretkedest, inimeste tegemistest ja aset leidnud sündmustest, ühistest sõpradest, abiellunutest ja manalasse varisenutest – viis aastat ajalugu, mille järele Fairfax janunes.

«Nii et Hispaania laevastik löödi Santiago all tagasi,» rääkis Van Brunt parajasti, kui üks noor naine ilmus tema ette ja jäi Fairfaxi kõrvale seisma. Naine vaatas Fairfaxile vilksamisi otsa ja pööras siis rahutu pilgu Van Bruntile.

«Pealik Tantlatchi tütar, omamoodi printsess,» selgitas Fairfax ehtsalt punastades. «Lühidalt öeldes, üks nendest peibutistest, millega mind siia jääma sunniti. Thom, see on Van Brunt, minu sõber.»

Van Brunt sirutas käe välja, kuid naine säilitas jäiga seisangu, mis oli kooskõlas tema üldise hoiakuga. Ükski kortsuke tema näos ei mahenenud, ükski näojoon ei lõdvestunud. Ta vaatas Van Brantile läbitungival, küsival ja uurival pilgul otse silma.

«Ega ta sest suurt taipa,» naeris Fairfax. «See oli tema esimene seltskondlik tutvustamine, muide. Aga mida sa rääkisidki Hispaania laevastiku purustamisest Santiago all?»

Thom kükitas oma mehe kõrvale maha, jäädes liikumatuks kui pronkskuju, ainult tema uuriv pilk sähvis lakkamatult näolt näole. Ja sedamööda, kuidas Avery Van Brunt muudkui rääkis ja rääkis, tundis ta, kuidas ta selle tumma ainitise pilgu all närviliseks muutub. Keset kõige elavamat lahingukirjeldust sai ta ootamatult teadlikuks teda puurivatest mustadest silmadest, tema keel vääratas ja ta hakkas kogelema, kuni leidis taas rütmi ja sai jätkata. Fairfax, käed ümber põlvede, piip kustunud ja üdini kaasa haaratud, kannustas Van Brunti, kui too viivitas, ning manas taas silme ette pilti maailmast, mida oli uskunud unustanud olevat.

Möödus tund, siis teine ning lõpuks ajas Fairfax end vastumeelselt jalule.

«Cronje aeti siis lõksu, mis? oota üks moment, kuni ma Tantlatchi juures ära käin. Ta tahab sind näha ja ma korraldan sulle kohtumise pärast hommikusööki. Nii sobib, eks ju?»

Fairfax kadus mändide vahele ja Van Brunt leidis end vahtimas Thomi soojadesse silmadesse. Viis aastat, mõtiskles ta, ja naine ei saa praegu olla palju üle kahekümne. Imetlusväärne olend.

Eskimona peaks tal olema väike lame nina, aga vaata, see ei ole lai ega lame, vaid ehtne kongnina, millel on peenelt ja tundlikult vormitud sõõrmed nagu mis tahes valget tõugu elegantsel daamil... võid kindel olla, Avery Van Brunt, temas on indiaani verd. Ja ära pabista, Avery Van Brunt, ta ei pane sind nahka; ta on kõigest naine, olgugi et nägus selline. Pigem idamaine kui aborigeenne. Silmad on suured ja parajalt lahus, vaid veidi mongolite moodi viltused. Thom, sa oled anomaalia. Isegi kui su isa on kohaliku rahva hulgast, mõjud sa siin, eskimote hulgas, kohatuna. Kust on pärit su ema? Või vanaema? Jah, Thom, mu kullake, sa oled iludus, jäiseks külmunud väike iludus, kelle soontes voolab Alaska laava, ja ära vaata mind, palun, niimoodi.

Van Brunt naeris ja tõusis. Naise pealekäiv pilk ajas teda segadusse. Üks koer luusis toidukottide ümber. Ta ajab koera minema ja enne, kui Fairfax tagasi jõuab, paneb kotid ohutusse kohta. Kuid Thom tõkestas tal käega tee ja tõusis mehega silmitsi jäädes püsti.

«Sina?» sõnas ta Arktikas kõneldavas keeles, mis erineb Gröönimaast Point Barrow’ni vähe. «Sina?»

Ja kiirelt näole tekkinud väljendusrikas ilme nõudis vastust kõigele, mida ta sõnaga «sina» teada tahtis – põhjust, miks mees üldse olemas oli, põhjust, miks mees seal oli, mehe suhteid tema abikaasaga... kõike.

«Vend,» vastas Van Brunt samas keeles, tehes laia viipe lõuna suunas. «Vennad oleme meie, sinu mees ja mina.»

Naine raputas pead. «Ei ole hea, kui sa siin oled.»

«Magan ühe une ja siis ma lahkun.»

«Aga minu mees?» nõudis naine närvilise innukusega.

Van Brunt kehitas õlgu. Ta oli teadlik sellest teatavast salajasest häbist, umbisikulist laadi häbist ja vihast Fairfaxi vastu. Ja noort metslast niimoodi vaadates tundis ta, kuidas veri sooja palanguna näkku tõusis. See oli ju kõigest naine. Ei midagi enamat... üks naine. Jälle see sama tülgastav lugu, ikka ja jälle, sama vana kui Eeva ja sama noor kui viimati puhkenud armutuli.

«Minu mees! Minu mees! Minu mees!» korrutas naine ägedalt, nägu kirglikult sünge ja Põlisnaise, Ürgkaasa halastamatu hellus silmist mehele vastu vahtimas.

«Thom,» alustas Van Brant inglise keeles tõsiselt, «sina sündisid Põhjamaa metsades, sa oled söönud kala ja liha ning võidelnud külma ja näljaga, sa oled veetnud kõik oma päevad lihtsat elu elades. Maailmas on palju asju, mitte just lihtsaid asju, millest sa midagi ei tea ja mida sa ei õpigi mõistma. Sa ei mõista, mida tähendab igatseda hõlbuelu, sa ei suudaks mõista, mida tähendab igatseda kauni naise nägu. Ja see naine on kaunis, Thom, see naine on suursuguselt kaunis. Sa oled olnud sellele mehele naine ja sa oled andnud endast kõik, aga sinu kõik on olnud tegelikult väga vähe ja see on olnud väga lihtne. Liiga vähe ja liiga lihtne, sest tema on võõramaine mees. Teda pole sa kunagi tundnud ega saagi tundma. See on niimoodi määratud. Sa hoidsid teda oma käte vahel, kuid tema süda ei kuulunud kunagi sulle, see mees, kelle jaoks aastaajad mööduvad hägus ja kes unistab barbaarsest lõpust, tema ei kuulunud kunagi sulle. Unenägu ja unistuste tolm, see on ta sulle olnud. Sa haarasid ilmutise järele ja klammerdusid varju, andsid end mehele, kuid heitsid ühte tema viirastusega. Nii tegid ammustel aegadel inimtütred, keda jumalad kauniks pidasid. Ja Thom, Thom, ma ei tahaks olla John Fairfax, pidamas aastatel, mis ees, jumalast hüljatud Põhjala metsades öist vahti, kus tema silmad ei näe oma kõrval naise päikesekullatud juukseid, vaid tumedaid palmikuid.»

Kuigi naine teda ei mõistnud, kuulas ta pingsa tähelepanuga, nagu oleks mehe kõnest sõltunud tema elu. Ta tabas oma mehe nime ja hüüdis eskimo keeles:

«Jah! Jah! Fairfax! Minu mees!»

«Sa vaene väike tobu, kuidas saab ta olla sinu mees?»

Ent naine ei taibanud Van Brunti ingliskeelset juttu ning arvas, et temaga tehakse nalja. Naise näos lõõmas Ürgnaise sõnatu ja arutu raev ning mehele näis, justkui oleks naine hüppeks valmistudes end pantri kombel küüru tõmmanud.

Van Brunt vandus vaikselt omaette ja nägi, kuidas lõõm naise näos kustus ning asemele kerkis veetleva naise mahe valendav kuma, veetleva naise, kes loobub jõust ja relvastab end targalt nõrkustega.

«Ta on minu mees,» lausus naine malbelt. «Mina ei ole tundnud teisi. Ei saa olla nii, et ma saan tundma teisi. Ei saa ka olla, et ta mu juurest läheb.»

«Kes ütles, et ta su juurest läheb?» nõudis Van Brunt teraval toonil, pooleldi ägestudes, pooleldi jõuetult.

«See, et ta minu juurde jääb, on sinu öelda,» vastas naine vaikselt, nuukse kurgus.

Van Brunt lõi lõkkeasemel hõõguvaid süsi raevukalt jalaga ja istus maha.

«See on sinu öelda. Ta on minu mees. Kõikide naiste ees on ta minu mees. Sina oled suur, sina oled tugev, ja pane tähele, mina olen nõrk. Näed, ma olen su jalge ees. Sina pead minu häda lahendama. See on sinu teha.»

«Tõuse püsti!» Van Brunt tõmbas naise jõhkralt jalule ja tõusis ka ise. «Sina oled naine. Seepärast pole sinu koht põrmus ega ühegi mehe jalge ees.»

«Ta on minu mees.»

«olgu Jeesus kõikidele meestele armuline!» hüüatas Van Brunt tulihingeliselt.

«Ta on minu mees,» kordas naine monotoonselt ja anuvalt.

«Ta on minu vend,» vastas mees.

«Minu isa on pealik Tantlatch. Tal on võim viie küla üle. Ma teen nii, et kõigist viiest külast otsitakse sinu maitsele vastavat neiut, et sa saaksid jääda siia oma venna juurde ja elada rahus.»

«Magan ühe une ja lahkun.»

«Aga minu mees?»

«Näe, su mees tuleb!»

Süngete kuuskede vahelt hakkas kostma kerget rõõmuviit laulva Fairfaxi hääl.

Nii nagu udumeri kustutab päeva, nii tõrjus Fairfaxi laul naise näolt kogu helguse. «See on tema rahva keel,» ütles ta, «tema rahva keel.»

Naine pöördus noorele nõtkele loomale omase kerge liigutusega ringi ja kadus metsa.

«Asi on kokku räägitud,» hüüdis Fairfax lähenedes. «Tema kuninglik kõrgus võtab su vastu pärast hommikusööki.»

«Kas sa ütlesid talle?» päris Van Brunt.

«Ei. Ega ütlegi enne, kui me oleme valmis teele asuma.»

Van Brunt vaatas tusase ärevusega magavate meeste kogusid.

«Ma oleksin rõõmus, kui oleksime siit juba tuhande miili kaugusel,» tähendas ta.

*****

Thom kergitas oma isa telgi nahast ukselapatsit. Telgis istusid koos isaga kaks meest ja kõik kolm vaatasid teda põgusa huviga. Ent kui ta sisenes ja sõnagi lausumata vaikselt istet võttis, ei reetnud tema nägu midagi. Tantlatch trummeldas sõrmenukkudega põlvedel lebava oda vart ja silmitses laisalt nööriaugust läbi tungivat päikesekiirt, mis heitis telgi süngesse sisemusse kiiskava jälje. Temast paremal kükitas õlg õla kõrval Chugungatte, šamaan. Mõlemad olid vanad mehed ja aastate väsimus paistis neil silmist. Nende vastas istus Keen, hõimupealiku soosingus olev noormees. Tema liigutused olid kiired ja ärksad ning mehe mustad silmad ekslesid lakkamatult uurides ja vastuseid otsides näolt näole.

Telgis valitses vaikus. Aeg-ajalt tungisid sinna laagrihääled ning eemalt kostis, nõrga ja vaiksena nagu varjude hääled, poiste kõrge- ja kiledahäälne sõnelus.

Koer pistis pea ukseavast sisse ning pilgutas seesolijate suunas hundilikke silmi, ila vandelvalgetelt kihvadelt tilkumas. Veidi aja pärast uratas ta kõhklevalt, kuid langetas siis inimkogude liikumatuse ees aukartust tundes pea ja roomas tagurpidi tagasi. Tantlatch heitis tütrele loiu pilgu.

«Ja sinu mees, kuidas sul temaga läheb?»

«Ta laulab kummalisi laule,» vastas Thom, «ja tema näol on uus ilme.»

«Nii? on ta rääkinud?»

«Ei, aga tema näol on uus ilme ja uus tuli on ta silmades ja ta istub Uustulnukaga tule ääres ja nad räägivad ja räägivad ja jutul pole lõppu.»

Chugungatte sosistas midagi isandale kõrva ja Keen kallutas end kogu kehaga ettepoole.

«Miski kutsub teda kaugusest,» jätkas Thom, «ja näib, et ta istub ja kuulab ning vastab oma rahva keeles lauldes sellele kutsele.»

Jälle sosistas Chugungatte midagi ja Keen kallutas end ettepoole ning Thom oli vait, kuni isa talle jätkamise märgiks noogutas.

«Sa ju tead, oo Tantlatch, et metshaned ja luiged ja väikesed vardid sünnivad siinsetel madalikel. Sa tead ka, et nad lähevad külmade tulekul ära tundmatutesse kohtadesse. Ja samuti tead sa, et nad tulevad alati tagasi, kui päike on jälle meie maale tulnud ja veed on vabad. Alati naasevad nad sinna, kus sündisid, et uus elu saaks edasi minna. Maa kutsub neid ja nad tulevad. Aga nüüd kutsub üks teine maa ja ta kutsub minu meest... maa, kus ta sündis... ja tema kavatseb sellele kutsele vastata.

Ent ta on minu mees. Kõikide naiste ees on ta minu mees.»

«on see õige, Tantlatch? on see õige?» nõudis Chugungatte ähvardava noodiga hääles.

«Jaa, see on õige!» hüüatas Keen vapralt. «Maa kutsub oma lapsi ja seda teevad kõik maad – kutsuvad oma lapsi koju. Nii nagu kutsutakse metshanesid ja luiki ja väikesi varte, nii kutsutakse nüüd seda Võõrast Meest, kes peatus meie juures, kuid peab nüüd minema. Teda kutsuvad omasugused. Hani paaritub hanega ja luik ei paaritu väikese vardiga. Ei ole õige, et luik paaritub väikese vardiga. Samuti ei ole hea, et võõrad mehed heidavad ühte meie külade naistega. Mistõttu ma ütlengi, et mees peab minema, omade juurde, oma maale.»