Читать книгу Kull või kiri - James Blake Bailey - Страница 7

„Noh, Josh, vähemalt oled sa teada saanud, et kui miski kõlab liiga hästi1, et tõsi olla, siis tõenäoliselt see nii ongi.“

Mõtlesin, kui kaua läheb aega enne, kui keegi tuleb lagedale mingi teravmeelse märkusega Jade’i perekonnanime kohta. See juhtus kiiremini, kui olin ennustanud: kaheksa minutit ja kolmkümmend seitse sekundit pärast peo algust.

See au kuulub onu Peterile, kes pole veel majja sisenedagi jõudnud. Mees, kelle välimuse põhjal võiks oletada, et ta ei saabunud mitte Mercedes 4x4 roolis, vaid ajamasinaga otse 1976. aasta suvest. Ta näeb välja nagu ansambli Halls & Oates liige, see jõledate vuntsidega tüüp. Särginööbid on poolest saadik lahti ja hallide rinnakarvade vahelt paistab toretsev kuldkett.

Välisuksest sisse astudes surub ta ametlikult ja kõvasti mu kätt, justkui poleks me peol, vaid mingil ärikonverentsil. Kakskümmend Citys töötatud aastat pole talle välja teeninud mitte üksnes kopsakat pensioni ja varast pensionile­jäämist koos uhke autoga, vaid ka kombe suruda kätt kõigil, kellega ta kohtub: piletikontrolörid rongis, supermarketite kassapidajad, tualetivalvurid.

„Vabandust, meil ei jäänud aega selle ümber vahetamiseks,“ ütleb ta igasuguse kahetsus- või häbitundeta ja surub kingituse mulle pihku. Ta viipab käega mu autost välja ronivate nõbude Petula, Penelope ja Percivali poole, kes on kõik pilgu tõstmiseks liiga ametis oma uute iPhone’idega.

Mulle on teiste ees kingituste avamine parimatelgi päevadel vastukarva. Alati tuleb mõelda avamisele järgnevale hetkele, mil peab naeratamist teesklema. Täna ma ei naerata ega teeskle naeratamist ja kui ta siis ukseavas seistes mulle paki avamiseks märku annab, pole mul temaga vaidlemiseks energiat ega tahtmist. Rebin puruks pakkepaberi, mis näib olevat taaskasutatud, ja lagedale ilmub raamat pealkirjaga „Kuidas planeerida täiuslikke pulmi“.

Elulahe.

Kaanel on endiselt kleeps, mis annab teada, et raamat maksis 1.99 naela. Ma isegi ei oska öelda, mis on häbematum, raamat ise või see kleeps.

„Kindlasti läheb sul seda ühel päeval tarvis!“

Ta kõkutab naerda ja patsutab mind möödudes seljale, et asuda seejärel kätt suruma kõigil, kes on juba kogunenud eestuppa, kus pidu hakkab hoogu sisse saama. Svingi­pidu, kui täpne olla. Tooni annavad Sinatra ja Martin, mitte drum’n’bass. Isale ei meeldi nüüdisaegne muusika ja nüüdis­aegseks loeb ta kõike alates 1960ndatest.

Topin pakkimispaberi taskusse. Mul on endiselt seljas riided, mida eile õhtul Londonis kandsin. Otsustasin, et ma ei taha meie korterisse tagasi minna. Mitte üksi. Mitte pärast juhtunut. Õnneks elavad mu vanemad Bristoli lähedal. Ja sellistel puhkudel pole kodust paremat paika. Või nii ma vähemalt arvasin.

Mu nõod astuvad oma isa kannul uksest sisse, nad kõik tervitavad mind kahemõtteliste kaastundeavalduste saatel, otsekui poleks nad teel meelt lahutanud mitte raadiot kuulates, vaid sobivaid kilde välja mõeldes.

„Jade Toogood? Rohkem nagu Jade Up-to-no-good.“

„Abieluettepaneku tegemine polnud ilmselgelt liiga hea mõte.“

„Paistab sedasi, et ta oli sinu jaoks liiga hea.“

Annan endast parima, et mitte reageerida.

Kui ema kuulis, et kavatsen abieluettepaneku teha, läks ta pisut liiga leili ja leidis, et perekonna, naabrite ja terve karja sisuliselt võõraste inimene kutsumine üllatuskihluspeole oleks igati tore mõte. Mis saaks olla hullem kihluse tähistamisest inimeste seltsis, keda sa vaevalt tunned? Õige vastus oleks: nurjunud kihlusele järgneva leinapäeva veetmine koos nendega.

„Kutsed on juba välja saadetud,“ teatas ema, kui küsisin, kas peo saaks ära jätta. Ta vaatas mulle niimoodi otsa, nagu oleks mind õnnitleda soovijad oodates nädalaid tänaval passinud ja neile helistamine ja teada andmine, et pole tarvis vaeva nägema hakata, oleks midagi iseäranis keerulist.

Tuleb tunnistada, et meie 1960ndate aastate tellismaja fassaadil rippuva loosungi tekst „Õnnelikku kihlust“ on vildikat kasutades üsna õnnestunult asendatud sõnadega „Õnnelikku kojusaabumist“. Kahtlemata on see uudne ­lähenemisviis mu ootamatule tagasi vanemate juurde kolimisele. Suurem osa inimesi oleks lihtsalt uue loosungi ostnud. Aga samas ei saa ütlemata jätta, et suurem osa inimesi oleks niisama lihtsalt peo ära jätnud. Minu vanemad selle suurema osa hulka ei kuulu.

Ema on seda päeva ja võimalust naabrite ees eputada oodanud terve igaviku. Viimati korraldas ta sellise peo siis, kui ma esimese inimesena perekonnas ülikooli sisse sain. Ta rääkis kõigile, kuidas ma ütlesin ära Oxfordi ja Bathi tehtud pakkumistest, nagu käiks jutt mingist spaapaketist keeldumisest. Eputamine on selles külas rahvuslik ajaviide. Cadburys polegi suurt paremat teha. Kui lähedal asuvas Weston-super-Mare’is on muul, lisaks eeslid, kelle seljas rannas ratsutada, siis Cadburys on kala ja krõbekartulite müügikoht, apteek, mis on mitteametlikult ühtlasi Kaalujälgijate rühma kohtumispaik, ja siis veel „Inglismaa aasta pubi“, nagu silt uksel uhkelt kuulutab. Väikse kirja lugeja saab teada, et see aunimetus omistati nimetatud asutusele aastal 1987 ja see on vahepeal viis korda omanikku vahetanud. Sellest külast ei pääse keegi kunagi minema. Mina soovisin siit pageda, maailma näha, kunsti ja kirjanduse kohta rohkem teada saada, armuda, aga mitme halva valiku tõttu olen siin tagasi ja ette näidata pole mul midagi. Ei pruuti. Ei karjääri. Mitte kui midagi.

Astun välisuksest sammukese kaugemale ja kiikan elutuppa. Isa kasutab sündmust raha teenimise võimalusena nagu tal igat masti koosviibimistel ikka kombeks. Ta seisab nurgas, peas viimased üksikud salgud, millest ta mingi hinna eest loobuda ei taha, seljas šotiruuduline särk, ja korraldab panuste tegemist teemal, milline külaelanikest järgmisena hinge heidab. See, kes järgmise lusika nurka viskaja õigesti ära arvab, saab kogu poti endale (mõistagi pärast seda, kui isa on oma piraka protsendi sisse kasseerinud). Ei teagi, kas seda võib lugeda hullemaks korrast, kui ta mu lõpetamistseremooniale portsu pileteid ostis ja neid siis inimestele hingehinna eest Barbicani ees kaela määris.

Ema on samal ajal omas elemendis ja heljub mööda tuba, käes taldrikud suupistetega, nagu mõni 1920ndate aastate New Yorgi kõrgseltskonna peoperenaine. Ta läks hiljuti kinnisvaramaakleri ametist pensionile ja liialdab nüüd šokolaadiga, et saada endale ettekääne Kaalujälgijate rühmas käimiseks. Tema näeb selles pigem seltskondlikku kokkusaamist ja head vabandust keele peksmiseks. Selleta oleks ta ainsaks väljaelamise kanaliks terapeut Graham, kelle juures ema on hakanud kord nädalas käima ja kes tema sõnul tulevikku ette näeb. Paistab siiski, et praegust olukorda ta ennustada ei osanud.

Vanamemm, kes näib igal meie kohtumisel aina lühemaks kahanevat, lööb toa keskel laulu ja tantsib, kandes kõigile, kes vähegi vaadata viitsivad, üksipäini ette „Võlur Ozi“. Tema on iga viimse kui peo hing.

Kuigi väidetavalt toimub üritus minu auks, on suurem osa meie eestuppa kiilutud külalistest minu jaoks võõrad. Tegelikult on tuba ennastki raske ära tunda. Ema on selle ehtimiseks kasutanud erinevaid mööblitükke, kaunistusi ja nipsasju, mille isa homme poodidesse tagasi viib. Elu ajakirja Good Housekeeping näidiskodus kestab vaid ühe päeva. Diivan on uus. Kõikjale on sätitud pleede ja diivani- ja istepatju. Igalt poolt vaatavad vastu väikesed tahvlikesed erinevate sügavamõtteliste lausetega, näiteks „Kõik juhtub põhjusega“, „Võta vabalt“, „Mis ei tapa, teeb tugevamaks“. Isegi joogiklaasialused kuulutavad „Ela, armasta, naera“.

Kaminasimsil on reas minust erinevatel kooliaastatel tehtud pildid, ainult nägusid katab autoriõigusele viitav märge. Isa meelest sai ta pildid kätte ülisoodsa hinnaga ja lisaks trumpas üle süsteemi, pannes „jõhkralt ülehinnatud“ 10 x 8 fotode asemel raami kontrolltõmmised.

Tunnen ühena vähestest ära isehakanud külavanema Madeline’i, kes on enamasti sedalaadi ürituste peamine korraldaja ja päris kindlasti seda hiljem kõvasti arvustab. Ta on peole tulnud koos ärevushäire all kannatava abikaasa Geoffiga, kes ei talu piinlikkust tekitavaid olukordi ja ei suuda foobia tõttu avalikes kohtades süüa. Kuna ta üritab kõigest hingest piinlikke hetki vältida, on ta suupistetest keeldumiseks liiga viisakas, ja niisiis on ta taskud ürituse lõppedes täis toorjuustu- ja suitsulõhetäidisega volovane.

Keeran ringi ja märkan meie naabrit Desmondit, kes lööb külge endast poole nooremale naisele ja räägib jubedaid nalju, mille puänt kunagi kellelegi pärale ei jõua. Peagi norskab ta kuskil nurgas ja kipub oma valehambaid kurku tõmbama. Ta naine Beryl istub ratastoolis ja teatab kõigile, kes vähegi kuulata viitsivad, et ta ei taha oma tervisest rääkida – ja pärast seda kannab ette kogu oma haigusloo. On täiesti erakordne, kuidas iga kord, kui kedagi meie tänaval mingi terviseprobleem tabab, saab selle häda peagi kaela ka Beryl, just nagu oleks näiteks dementsus nakkav ja kuu aja jooksul ravitav.

Uksekell heliseb taas ja ma kiirustan kohusetundlikult avama.

„Oi, Joshy, mul on nii kahju,“ ütleb mu lapsepõlveaegne hoidja Karen sisenedes. Ema on tõepoolest kõik peole kutsunud. Karenile pole ilmselgelt kohale jõudnud, et viimasest korrast, mil ta mind tudule sättis, on möödas kakskümmend aastat ja praegu aitaks Joshist küll. Ta ulatab mulle karbi Celebrationsi kommidega, mille lisan kiiresti kasvavale šokolaadikarpide, -purkide ja -tahvlite kuhjale. Tõenäoliselt said kõik need inimesed samad karbid meie käest möödunud nädalal kingiks ja nüüd tuuakse kogu see noos, Milky Way ja Bounty välja arvatud, lihtsalt tagasi.

„Ära muretse, ma olen kindel, et kohtud peagi kellegi teisega.“

„Tänan,“ ütlen hambaid kiristades. „Ole lahke, astu sinna­poole.“ Osutan eestoa poole, kus George on nüüdseks hullu­pööra higistama hakanud.

Ma ei teagi, mis on hullem, kas kaastunne või naljad. Mina pole igatahes veel kummakski valmis. Ma tahaks kuskil kerratõmbunult lamada, nutta ulguda ja šokolaadi õgida. Juhtunust on möödas vaid kakskümmend neli tundi. Kellegi teisega kohtumine, juhtugu see varem või hiljem, ei lähe mulle praegu korda. Ma ei taha seda kaunist, võrgutavat hingesugulast, kelle isik hetkel saladuseks jääb, kuid kelle olemasolu kuskil laias ilmas kõik mulle tõotavad. Ma tahan Jade’i, tahan meie kavandatud ühist tulevikku ja ma tahan oma normaalset elu tagasi. Ja nagu tagasi vanematekoju kolimine veel piisavalt hull poleks, hakkab tunduma, et minult oodatakse oma elu jagamist terve külaga.

Veel enne, kui jõuan minna tervitama järjekordset võõrast minevikust, kuulen eestoast röögatust. Kiirustan vaatama, mis seal toimub, ja märkan paanikahoo saanud Geoffi, kes nüüd vappub ega saa hingata. Kellele tuli pähe mõte kutsuda maailma kõige ärevam mees maailma kõige piinlikkust tekitavamale peole? Tal kästakse diivanil istet võtta, kuid mees unustab pükste tagataskutesse topitud toorjuustukoguse, mis laiali paiskudes kõik ära määrib. Mu ema krabab köögikäteräti ja jookseb ringi nagu segane, kurtes, et see plekk ei tule välja. Isa nägu vajub pänni, kui ta taipab, et ei saagi diivanit poodi tagasi viia ja peab selle kihlveofondist kinni maksma. Madeline, kellele tema abikaasa heaolu eriti korda minevat ei paista, näib kahtlus­äratavalt õnnelikuna teadmise üle, et see pidu küll ta suvist suareed troonilt ei tõuka. Vanamemm ei kavatse sooloetenduse andmist katkestada. Beryl teeskleb samuti paanikahoogu. Ja Desmondil õnnestub mingil moel kogu see melu lihtsalt maha magada. Kuna kõik on juba Geoffi ümber kogunenud, ei saa mina teda enam kuidagi aidata ja kasutan tähelepanu temale koondumist selleks, et vargsi oma tuppa lipsata. Viimase asjana näen, kuidas onu Peter saabuvate parameedikute kätt surub.

Ma pole siin elanud kümme aastat ja visuaalsemat tõlgendust ajas tagasi rändamisest oleks raske ette kujutada. Mu tuba on üllatavalt puutumatus seisus. Beežidel seintel ripuvad endiselt mu teismeea plakatid David Beckhami ja Michael Oweni piltidega, riiulil on laavalamp ja kapi otsas kükitavad lapsena kogutud pehmed mänguasjad. Olin peaaegu kindel, et isa on mu toa Airbnb-s üürile andmiseks välja pannud, kuid ainsana viibib toas mu vanaisa, kes istub voodil ja vaatab telekast filmi „It’s a Wonderful Life“, teadmata midagi alumisel korrusel aset leidvast katastroofist ja sellega kaasnevast paanikast.

„Vabandust, Josh. Loodetavasti ei pane sa pahaks. Seal all on minu jaoks pisut kärarikas.“

Isapoolselt suguvõsalt ema küll oma seltsielugeeni ei pärinud. Erinevalt vanaemast, kes tähelepanu keskpunktis olemist armastab, pole taat kunagi seltskondlikele koosviibimistele kippunud. Tegelikult satub ta avalikesse kohtadesse väga harva. Ta läheb majast välja üksnes selleks, et koos vanaemaga eakate tantsukursusel käia, ja üritab isegi siis minekut teha niipea, kui tund läbi saab, sellal kui memmele meeldib kohapeal passida ja kõigiga suhelda. Ülejäänud aja veedab ta nende majakeses orelit mängides või telekat vahtides. Ja ometi on nad oma erinevustest hoolimata kuuskümmend aastat abielus olnud ja on selge, et nad armastavad teineteist.

„Mida sina sellest kõigest arvad?“ Vanaisa esitab alati selle küsimuse ja ma pole iialgi päris kindel, mida ta seejuures silmas peab.

„Peost? Ütleme nii, et sa ei jää siin üleval istudes ­millestki ilma.“

„Ole mulle siis seltsiks ja vaatame koos filmi.“ Ta annab viipega märku, et ma tema kõrvale oma voodile istuksin.

Olen seda filmi kogu oma elu vist kõigi jõulude ajal ­vaadanud. Ainus film, mis mul silma märjaks võtab.

Istume vaikides ja vaatame telekat. Erinevalt kõigist teistest saab tema aru, et ma ei taha Jade’ist rääkida. Vanaisa taipab umbes veidi enne hetke, mil George Bailey ja Mary ekraanil taas kokku saavad, et ehk pole see hetkel minu jaoks parim vaatamismaterjal.

„Me kõik teame, kuidas see lõpeb. Tahad ehk midagi muud vaadata?“ Ta ulatab mulle telekapuldi.

„Ära lase mul selliseid otsuseid teha, mul paistab praegu kõik viltu vedavat,“ ütlen.

Küsin endalt, kas ta üldse kuulis mind, kuna ta ei vasta oma tubli kolmkümmend sekundit.

„Minu meelest oled sa enda vastu liiga karm. Vale valiku tegi üks tüdruk, kes on praegu kuskil Londonis, mitte sina,“ lausub ta viimaks.

Me mõlemad jätkame rääkides teleka jõllitamist, meie sõnad põrkuvad ekraanilt tagasi.

„Aitäh, vanaisa, aga päriselt, sa vaata kõiki neid minu tehtud valikuid ja seda, kuhu need mind välja on viinud. Ma võtsin vastu vale töökoha. Valisin vale tüdruku, päris kindlasti ka vale aja abieluettepaneku tegemiseks. Suurema osa ajast ei tea ma ise ka, mida tahan, ja kui siis viimaks mingi valiku teen, tundub see alati vale olevat.“

Vaatan tema poole. „Vabanda mu halamist.“ Olen tahtnud need mõtted südamelt ära öelda, need on viimased kakskümmend neli tundi mu peas ringiratast keerelnud.

Ta paneb käe mulle sülle.

„Sa ei tohi unustada, et sellal kui mina noor olin, polnud meil nii palju valikud nagu sul, me lihtsalt pidime kuidagi hakkama saama. Mina jätsin kooli pooleli kolmeteistkümne­aastaselt ja hakkasin tööle. Kas ma tahtsin ehitajaks saada? Ma ei osanud muud tahta. Oleksin tahtnud saada pianistiks, aga elu läks omasoodu. Enne minu aega läksid mehed lihtsalt kaevandusse tööle ja abiellusid naabritüdrukuga.“

„Ehk oligi nii parem,“ pobisen, kuni mulle meenub, et mul on klaustrofoobia ja minu naabritüdruk on praegu alumisel korrusel viibiv hüpohondrikust kaheksakümne kolme aastane vanamutt.

„Ehk oli tõesti ja ma ei tahagi öelda, et praegu on parem või siis oli parem, aga ma vaatan sinu põlvkonda ja mõtlen sellele, kuidas teil on vedanud, sest võimalusi on nii palju. Te võite elada nii, nagu tahate. Tuleb ainult välja mõelda, mida te tahate, ja siis härjal sarvist haarata.“

„Aga kuidas ma teada saan, mida ma tahan?“

„Sa oled tark poiss, küll sa taipad, kui selleni jõuad.“ Ta pöörab end esimest korda ringi, pilgutab mulle silma ja sasib mu juukseid. „Sul on minuga võrreldes selleks ka palju rohkem aega.“

„Ma tahtsin Jade’i.“

„Ma tean, ja tean ka seda, et minu jutt seda ei muuda. Aga enne kui ma su memmega kohtusin, oli üks teine tüdruk ja ma olin täielikus ahastuses, kui ta hoopis ühe mu sõbra valis. Selgus, et see oli parim asi, mis juhtuda sai. Mõne nädala pärast kohtusin su memmega esimest korda. Sa mõtle, sind poleks olemaski, kui asjad oleks teisiti läinud.“

Olen näinud mustvalgeid ülesvõtteid vanaisast noor­mehena ja mul on raske uskuda, et mõni tüdruk võinuks teda mitte tahta. Ta juuksed on ka praegu samamoodi lahku kammitud, kuid nüüd pigem valged kui pruunid.

Ta asub aegamisi tagasi menüülehele liikuma, et näha, mida veel vaadata võiks, ja ma tõrjun kiusatust ta käest pult napsata, et ise asjaga kiiremini ühele poole saada.

„Paistab, et „Grinch“ ja „Üksinda kodus“ on kohe algamas,“ tähendab ta filmivalikut läbi vaadates huvitatult.

„Pole vahet, mida me vaatame.“

„Äkki viskaks kulli ja kirja? On sul mõni münt?“ Ta kontrollib oma taskuid, unustades, et nii ta palitu kui rahakott ripuvad alumisel korrusel nagis.

Tuhnin oma taskutes ja tõmban nende sisu välja. Jään vahtima eelmisel õhtul üles korjatud viiekümnepennist ja sõrmusekarpi. Märkan, et vanaisa paneb samuti karpi tähele, kuid teeskleb, et ei näe seda.

„Lase käia, teeme kähku ja viskame su mündiga kulli ja kirja.“

Nii ma siis viskan mündi õhku, nagu kästud, ja seda keereldes kerkimas nähes tuleb mulle pähe üks mõte.

Ja see on fantastiline.

1 Toogood – ingl liiga hea. Siin ja edaspidi tõlkija märkused