Читать книгу Põlenu katsed - James Dashner - Страница 6

Nii kõik algaski. Ta kuulis Teresat lausumas need kolm sõna, ent see tundus kostvat kaugelt, justkui läbi pika umbse tunneli. Unest oli saanud mürgine vedelik, paks ja kleepuv, mis hoidis teda lõksus. Thomas oli teadvusel, kuid taipas, et on maailmast eraldatud, kurnatusse vangistatud. Ta ei suutnud ärgata.

Thomas!

Tüdruk karjus seda. Kõrvulukustav kisa tema peas. Thomas tundis hirmu ligi hiilimas, aga kõik meenutas pigem und. Ta suutis vaid magada. Ja nad olid nüüd kaitstud, millegi pärast polnud vaja enam muretseda. Jah, see pidi olema unenägu. Teresaga oli kõik korras, nende kõigiga oli. Ta lõõgastus taas, lasi endal unne vajuda.

Teised helid hiilisid tasapisi tema teadvusesse. Mütsatused. Metalli kõlksatus vastu metalli. Midagi värises. Poisid karjusid. Pigem kostis nende karjete kaja, väga kauge, summutatud. Korraga olid nad enamat kui karjed. Ebaloomulikud ahastushüüded. Aga endiselt väga kauged. Justkui oleks Thomas mässitud paksu tumedast riidest kookonisse.

Viimaks tungis miski tema rahulikku unne. See polnud õige. Teresa oli teda hüüdnud, öelnud, et midagi on valesti! Thomas võitles sügava unega, mis oli ta enesesse haaranud, rebis eneselt suurt raskust, mis teda maadligi vajutas.

Ärka üles! hüüdis ta iseendale. Ärka üles!

Ja siis korraga läks midagi temast kaduma. Ühel hetkel siin, teisel läinud. Ta tundis, justkui oleks mõni suurem siseelund tema kehast välja kistud.

See oli olnud Teresa. Teda polnud enam.

Teresa! hüüdis Thomas mõttes. Teresa! Kas sa oled seal?

Ent vastust ei tulnud ja ta ei tundnud enam tüdruku lohutavat lähedust. Ta hüüdis uuesti Teresa nime ja veel korra, võideldes samal ajal vägisi peale vajuva unega.

Viimaks jõudis reaalsus kohale ja pühkis pimeduse eemale. Hirmust kange, avas Thomas silmad ja tõusis voodis istukile, ronis välja, sai viimaks jalad alla ja kargas püsti. Vaatas ringi.

Ümberringi valitses hullumeelsus.

Ülejäänud välujad tormasid ruumis ringi ja karjusid. Hirmsad, kohutavad, õõvastavad helid kaikusid õhus, justkui piinatud loomade armetu kisa. Frypan näitas näpuga aknast välja, näost kaame. Newt ja Minho tormasid ukse suunas. Winstoni hirmunud, aknest söövitatud näol oli ilme, nagu oleks ta just näinud liha söövat zombit. Teised koperdasid üksteisel jalus, et akendest välja vaadata, kuid hoidsid klaasidest eemale. Thomas tõdes kurvastusega, et ei tea suurema osa nende kahekümne labürindis ellu jäänud poisi nimesidki; kummaline mõte kogu selle kaose keskel.

Miski silmanurgas pani teda seina poole vaatama. Nähtu pühkis sedamaid minema kogu rahu ja turvatunde, mida ta oli Teresaga öösel jutustades tundnud, ja pani kahtlema, kas seesugused tunded üldse eksisteerivadki maailmas, milles ta end nüüd leidis.

Meetri jagu tema voodist eemal avanes eredasse, pimestavasse valgusesse värviliste kardinatega ääristatud aken. Klaas oli katki, purunenud tükid olid langenud metalltrellidele. Teisel pool seisis mees, verised käed trellidel. Tema silmad olid pärani ja verd täis valgunud, pilgus hullumeelsus. Haavad ja armid katsid tema kõhna päikesest põlenud nägu. Mehe peas ei olnud juukseid, vaid mädased plekid, mis näisid nagu rohekas sammal. Hirmuäratav haav jooksis üle mehe parema põse; Thomas nägi läbi karmi mädaneva haava tema hambaid. Roosa ila voolas mööda mehe lõuga.

„Olen tölp!” hüüdis hirmuäratav mees. „Ma olen paganama tölp!”

Ja seejärel karjus ta üha uuesti ja uuesti kaht sõna, iga hüüatusega sülge pritsides.

„Tapke mind! Tapke mind! Tapke mind! ...”